Viisin 10 minutit tagasi suure kapsapoti terrassile, kuna külmarisse see ei tahtnud mahtuda ja jäin hetkeks peale suurt söömist värsket õhku hingama. Niiiii vaikne oli! Isegi ükski koer ei haukunud. Selline püha vaikus. Õhus oli küll rohkem vihma- ja kevadelõhna kui jõulutunnet, aga vaikus oli jõulune.
Meie esimesed jõulud siin külakeses. Aga tunne selline nagu juba kesteabmitmendat aastat seisaks siin terrassil ja kuulaks vaikust. Arju või ära:)
reede, 24. detsember 2010
neljapäev, 23. detsember 2010
Saagu jõul!
Nonii. Omne menüü on paigas, kingid on kindlates kohtades (pakitud veel pole, aga olen hankinud rohkelt kingikotikesi:), üks ports valgete piparkookide tainast on veel külmkapis küpsetusjärge ootamas, aga mai viitsind seda täna ära teha, omme kah pääv. Teine magus tuleb pärmitainast, kuna ma olen ju nüüd nii käpp kergitajameister. Ise arvan, et teen jälle Brunsvigerit, see läks eelmisel korral nigut soe sai (mida ta ju tegelikult ongi:)
Pääruga on Z. poolt - hapukapsalehtedesse tehtud kapsarullid, siuksed kergelt paprikased ja suitsulihaga peaks need saama. Kalasupimõttest sain ka sel aastal Z. õnneks loobuma. Eelmisel nädalivahel käisid sellised toredad külalised, kes ka Eesti verivorsti tõid ja me tegime siis ehtsat jõulust ahjuliha kah, niet seapraad ei tulnd nüid änam kõne alla, sellest jõudis isegi kerge küllastus tekkida:)
Eelrugaks on meil siin igast kraami kokku ostetud - midagi eriti ungaripärast ei tule, aga kohalikku toorainet kasutame küll. Grissinide ümber lähevad kohalike hanede toorsuitsused fileeribad ja kaugemaa datlid saavad täidetud kohaliku kitsejuustuga (ostsin kaht sorti juustu ja küüslaugusest olen suutnud juba pea pool ära lahendada vaikselt...:)
Nädalivahel vandusin Imiklapse köhale alla ning ostsin AB-d välja, nüüd siis veel mõned päävad jäänd elu esimest AB kuuri ja võib öölda, et kuigi köha pole lõplikult taandunud, on ööd meil siin nüid palju inimlikumad ja päeval tuleb köhimist suisa harva ette. Loodan, et pühabaks, kui äia juurde jõululõunale sõidame, on laps juba täitsa jonksus.
Eelmisel nädalil mahasadand lumi lahkus tänase päiksepaistega meie juurest lõplikult, niet valge jõul on välistatud. Täna oli vist suisa 10 kraadi ringis väljas sooja. Ma ise õues ei käindki, püüdsin majas veidi korda luua ja nautisin vaikseid hetki, kui last (ja tema isa:) toas ei olnd. Sellisel puhul ei taha isegi raadiot-telekat-muusikat sisse lülitada, lihtsalt vaikus on ka tore, kui arva antasse:)
Omme omikul toob Z. meie kuusekese ka tuppa ja üritame seda siis koos lapsega mingitpidi ehtida kah. Mai tea küll, kuidas ta sellesse kuusesse suhtub. Lisaks kõigele on siinse kuuseehtimistraditsiooni kindlaks osaks ka täidetud sokulaadikommid, mis puule riputatasse. Ma kardan, et nad kauaks sinna puule küll ei jää jano seda kardan ka, et kuna meie laps veel suur sokulaadisööja pole (valetan, ta oleks kindlasti suur sokulaadisööja, kui sokulaadi antass, aga mei taha anda:), siis ta ullub kindlasti kommide nägemisest juba. Ta teab küll, et selles läikivas papris kommid on, sest postimajas postitädi andis talle ka siukest kommi...:)
Niet minu poolest võib tulla see jõul.
Teilegi mõnusaid pühi, maitsvaid piparkooke ja lahket taati!
Ärge ennast lõhki sööge ja korrake salmid ka igaks juhuks enne õhtat üle, sest minesatea...:)
Pääruga on Z. poolt - hapukapsalehtedesse tehtud kapsarullid, siuksed kergelt paprikased ja suitsulihaga peaks need saama. Kalasupimõttest sain ka sel aastal Z. õnneks loobuma. Eelmisel nädalivahel käisid sellised toredad külalised, kes ka Eesti verivorsti tõid ja me tegime siis ehtsat jõulust ahjuliha kah, niet seapraad ei tulnd nüid änam kõne alla, sellest jõudis isegi kerge küllastus tekkida:)
Eelrugaks on meil siin igast kraami kokku ostetud - midagi eriti ungaripärast ei tule, aga kohalikku toorainet kasutame küll. Grissinide ümber lähevad kohalike hanede toorsuitsused fileeribad ja kaugemaa datlid saavad täidetud kohaliku kitsejuustuga (ostsin kaht sorti juustu ja küüslaugusest olen suutnud juba pea pool ära lahendada vaikselt...:)
Nädalivahel vandusin Imiklapse köhale alla ning ostsin AB-d välja, nüüd siis veel mõned päävad jäänd elu esimest AB kuuri ja võib öölda, et kuigi köha pole lõplikult taandunud, on ööd meil siin nüid palju inimlikumad ja päeval tuleb köhimist suisa harva ette. Loodan, et pühabaks, kui äia juurde jõululõunale sõidame, on laps juba täitsa jonksus.
Eelmisel nädalil mahasadand lumi lahkus tänase päiksepaistega meie juurest lõplikult, niet valge jõul on välistatud. Täna oli vist suisa 10 kraadi ringis väljas sooja. Ma ise õues ei käindki, püüdsin majas veidi korda luua ja nautisin vaikseid hetki, kui last (ja tema isa:) toas ei olnd. Sellisel puhul ei taha isegi raadiot-telekat-muusikat sisse lülitada, lihtsalt vaikus on ka tore, kui arva antasse:)
Omme omikul toob Z. meie kuusekese ka tuppa ja üritame seda siis koos lapsega mingitpidi ehtida kah. Mai tea küll, kuidas ta sellesse kuusesse suhtub. Lisaks kõigele on siinse kuuseehtimistraditsiooni kindlaks osaks ka täidetud sokulaadikommid, mis puule riputatasse. Ma kardan, et nad kauaks sinna puule küll ei jää jano seda kardan ka, et kuna meie laps veel suur sokulaadisööja pole (valetan, ta oleks kindlasti suur sokulaadisööja, kui sokulaadi antass, aga mei taha anda:), siis ta ullub kindlasti kommide nägemisest juba. Ta teab küll, et selles läikivas papris kommid on, sest postimajas postitädi andis talle ka siukest kommi...:)
Niet minu poolest võib tulla see jõul.
Teilegi mõnusaid pühi, maitsvaid piparkooke ja lahket taati!
Ärge ennast lõhki sööge ja korrake salmid ka igaks juhuks enne õhtat üle, sest minesatea...:)
kolmapäev, 15. detsember 2010
Avokaadod
Tähendab. Ostsin eile 4 kena poolküpset avokaadot, et neist laubaks, kui külad tulevad, eelruga teha. Ja neid pole!!! Eile mai pand tähelegi asju lahti pakkides, et neid pole, a täna akkasin mõtlema, et nigut ei kohtund nendega änam eile... Jano - pole! Käisin omikul autos kah vaatamas, et äkki pagasnikus kuskile laiali veerend vms, igaks juhuks vaatasin kääkotti kah, mõnikord viskan midagi kassa juures kiirelt sinna, aga avokaadodest pole jälgegi...:S
Jätsin kas juba kassa juurde (kuigi need ju suht suured asjad, mitte mingi nätsupakk) või siis sellesse paljukirutud ostukärusse. Või kukkusid kuskil maha. Maitea. Tore lugu igatahes.
Nüüd on mul vaja uus eelruga välja mõelda. Any ideas? Midagi, mis pole selline VÄGA keeruline ja mida ei pea ahjus tegema, sest seal pesitseb laubal liha.
Krdirsk, maütlen! Lähen nüid keeksi tegema. Miskeeksi, miskeeksi, TRIIBIKU KEEKSI loomulikult:))
Jätsin kas juba kassa juurde (kuigi need ju suht suured asjad, mitte mingi nätsupakk) või siis sellesse paljukirutud ostukärusse. Või kukkusid kuskil maha. Maitea. Tore lugu igatahes.
Nüüd on mul vaja uus eelruga välja mõelda. Any ideas? Midagi, mis pole selline VÄGA keeruline ja mida ei pea ahjus tegema, sest seal pesitseb laubal liha.
Krdirsk, maütlen! Lähen nüid keeksi tegema. Miskeeksi, miskeeksi, TRIIBIKU KEEKSI loomulikult:))
teisipäev, 14. detsember 2010
Apdeit
Nonii, peale arstiga telefuuni teel konsulteerimist võtsin lapse siiski kaenlasse ja vedasin ta täna linna arsti juurde. Kuulas-vaatas-katsus, kopsud olid puhtad ja kurk ainult kergelt roosakas. Ütles, et praegu selline köhanohuviirus liikvel (ja tõesti, arsti ooteruumis köhis veel kolm last TÄPSELT samamoodi nigut meie Imiklaps!), läheb üle nädala või maks 10 päävaga. Küsis, mis protseduure me siiani oleme teind, noogutas eakskiitvalt ja ütles, et kõike seda peaks jätkama. Ütles, et kuna me oleme antibiootikumidest 2 aasta jooksul pääsenud, siis ta ei kirjutaks neid ka praegast välja. Selle peale noogutasin mina eakskiitvalt:) Arst palus veel järgmise nädali alguses helistada, et kuidas seis on, aga arvab, et nädalavahetuseks saame jonksu ehk.
Palavik oli täna öösel minimaalne, mingi 37,4 oli vist, kui laps vingerdama akkas ja ei lasknud rohkem kraadida ja mina talle öösel alandajat kah ei andnud, sest võrreldes eelmiste öödega, kui lapse kehal oleks võind muna praadida, oli ta täna lihtsalt veidi peast soe:)
Kuna mul on kalduvusi rongaemandusele, siis käisin aige lapsega ühtlasi ka linnas postimajas jõuluträni saatmas ja poes. Viimasel ajal oskab laps juba seda ostukäru nõuda, mille all on auto, kuhu ta ise sisse saab istuda. No otsisingi selle siis. Ja kui poest välja tulime - käru ikka kenaste täis pakitud, siis üüdis turvamees mulle järele, et ma pean selle käru sinnasamasse kassade juurde jätma, sellega VÄLJA EI TOHI MINNA!!! MISMÕTTES?!? Võtan lapse, seitse kotti, suure paki pesupulbrit ja veel suurema paki vetsupaprit selga ja lähen niiviisi autu juurde vä??? Nii küsisingi. Vanake kehitas õlgu. Ma rühkisin käru lükates edasi. Vanake üüdis jälle, et kas ma ikka kuulsin, mis ta ütles... No kuulsin jah, aga ma ei ole võimeline kogu seda kraami üksi käe otsas auto juurde vedama ju!!! Mul vererõhk tõusis sajaga ja vanake õõtsutas ennast minu juurde ja VÕTTIS OSTUKÄRUST KINNI, et ma edasi ei saaks minna!!! Apppiii, ma olin niiiii fakken ärritatud, et nõudsin kohe miskit ülemust ja üleüldse, mis te endast mõtlete ja oimaolinärgatäis...:S Siis onul sähvatas imeline idee - et tema ise võtab kõik kotid ja mina võtan lapse käe kõrvale ja viime niiviisi need asjad autusse! Nokassa kujutad ette! Ja nii läinudki - mul oli täna pärast vererõhulisi ameerikamägesid full service - onkel tassis kogu me kraami autusse! Ta ise siis samal ajal seletas, et neile on käsk siuke antud, et neid autudega kärusid välja ei tohi viia ja tema pigem aitab mul kotte tassida, kuiet peab pärast selle käru kinni maksma, kui see õuest ära varastatakse...:S No siis ma ikka jälle pidin ju mokaotsast aitäh ütlema, sest onu lahendas probleemi ju mulle soodsalt, ma poleks tõesti olnd füüsiliselt võmeline asju autosse vedama...
Oehh.
Omme oleks siis saatkonnas laste jõulupidu, aga ma kirjutasin Jõuluvanale, et Imiklaps kahjuks tulla ei saa. Mul on kohutavalt kahju. Peamiselt sellepärast, et see oleks sel aastal Imiklapse esimene ja ilmselt ka ainuke kohtumine olnd herr Jõuluvanaga. Jõuluvana kirjutas vastu, et jõulud pidada ka järgmisel aastal tulema, niet ärgu me väga kurvastagu:))
Me siis ei kurvasta:)
Ead tervist teile kõigile!
Palavik oli täna öösel minimaalne, mingi 37,4 oli vist, kui laps vingerdama akkas ja ei lasknud rohkem kraadida ja mina talle öösel alandajat kah ei andnud, sest võrreldes eelmiste öödega, kui lapse kehal oleks võind muna praadida, oli ta täna lihtsalt veidi peast soe:)
Kuna mul on kalduvusi rongaemandusele, siis käisin aige lapsega ühtlasi ka linnas postimajas jõuluträni saatmas ja poes. Viimasel ajal oskab laps juba seda ostukäru nõuda, mille all on auto, kuhu ta ise sisse saab istuda. No otsisingi selle siis. Ja kui poest välja tulime - käru ikka kenaste täis pakitud, siis üüdis turvamees mulle järele, et ma pean selle käru sinnasamasse kassade juurde jätma, sellega VÄLJA EI TOHI MINNA!!! MISMÕTTES?!? Võtan lapse, seitse kotti, suure paki pesupulbrit ja veel suurema paki vetsupaprit selga ja lähen niiviisi autu juurde vä??? Nii küsisingi. Vanake kehitas õlgu. Ma rühkisin käru lükates edasi. Vanake üüdis jälle, et kas ma ikka kuulsin, mis ta ütles... No kuulsin jah, aga ma ei ole võimeline kogu seda kraami üksi käe otsas auto juurde vedama ju!!! Mul vererõhk tõusis sajaga ja vanake õõtsutas ennast minu juurde ja VÕTTIS OSTUKÄRUST KINNI, et ma edasi ei saaks minna!!! Apppiii, ma olin niiiii fakken ärritatud, et nõudsin kohe miskit ülemust ja üleüldse, mis te endast mõtlete ja oimaolinärgatäis...:S Siis onul sähvatas imeline idee - et tema ise võtab kõik kotid ja mina võtan lapse käe kõrvale ja viime niiviisi need asjad autusse! Nokassa kujutad ette! Ja nii läinudki - mul oli täna pärast vererõhulisi ameerikamägesid full service - onkel tassis kogu me kraami autusse! Ta ise siis samal ajal seletas, et neile on käsk siuke antud, et neid autudega kärusid välja ei tohi viia ja tema pigem aitab mul kotte tassida, kuiet peab pärast selle käru kinni maksma, kui see õuest ära varastatakse...:S No siis ma ikka jälle pidin ju mokaotsast aitäh ütlema, sest onu lahendas probleemi ju mulle soodsalt, ma poleks tõesti olnd füüsiliselt võmeline asju autosse vedama...
Oehh.
Omme oleks siis saatkonnas laste jõulupidu, aga ma kirjutasin Jõuluvanale, et Imiklaps kahjuks tulla ei saa. Mul on kohutavalt kahju. Peamiselt sellepärast, et see oleks sel aastal Imiklapse esimene ja ilmselt ka ainuke kohtumine olnd herr Jõuluvanaga. Jõuluvana kirjutas vastu, et jõulud pidada ka järgmisel aastal tulema, niet ärgu me väga kurvastagu:))
Me siis ei kurvasta:)
Ead tervist teile kõigile!
reede, 10. detsember 2010
Murphy leidis tee ka meie juurde...
Stressihormoonid on praegast laes, kuna Imiklaps, kes pääval vaid paar korda köhatas, köhib nüüd juba täitsa korralikult ja hakkab iga köhimise peale loomuliklut ka kileda häälega nutma. Ja öö pole veel ju õieti alanduki...
Mai taha mõeldagi, milliseks kujuneb meie järgmine nädal, millest neli pääva peame kahekesi olema ja ilmselt kogu planeeritud pogrommi ära jätma. Kui haigusest nädalivahega võitu ei saa, siis oleme esmasbast neljabani kahekesi koju aheldatud ja ajame teineteist omikust õhtani ja õhtast omikuni ulluks ilmselt. A-PU-A!
Edit:
Köha muundus öö jooksul kolossaalseks nohuks, mis ei lasknud lapsel absoluutselt magada. Palaviku saime ka kuskil 2 ajal kätte... Ninaimuriga Imiklaps mind endale ligi ei lase ja nuuskamise on ta ka ära unustand. Kogu öö ja hommiku olen kuulnud läbi vingumise vaid üht sõna: NEM!
Mai taha mõeldagi, milliseks kujuneb meie järgmine nädal, millest neli pääva peame kahekesi olema ja ilmselt kogu planeeritud pogrommi ära jätma. Kui haigusest nädalivahega võitu ei saa, siis oleme esmasbast neljabani kahekesi koju aheldatud ja ajame teineteist omikust õhtani ja õhtast omikuni ulluks ilmselt. A-PU-A!
Edit:
Köha muundus öö jooksul kolossaalseks nohuks, mis ei lasknud lapsel absoluutselt magada. Palaviku saime ka kuskil 2 ajal kätte... Ninaimuriga Imiklaps mind endale ligi ei lase ja nuuskamise on ta ka ära unustand. Kogu öö ja hommiku olen kuulnud läbi vingumise vaid üht sõna: NEM!
kolmapäev, 1. detsember 2010
Muumid ja sokulaad
Istun oma igapäävasel väljateenitud lapse lõunaune puhkepausil arvuti taga ja söön uut Kalevi sokulaadi, mil nimeks Desiree. Piimakofimaitseline piimasokulaad on see, kes veel ei tea. Vägavägaväga maitsev! Ahet kuidas ma siukest luksust endale lubada sain?? Ehhee:)))
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et otsustasin millaski novembris, kui advendikalendrid müügile ilmusid, et meie Imiklaps sel aastal siukest ikka ei saa endale. Pole vaja iga pääv mingit kahtlase kvaliteediga sokulaadi lapsele anda. A siis lugesin Manni juurest, et olemas miski Muumi-kalender, kus sees pole mitte sokulaadid, vaid igast Muumi-tegelased ja jundamid. Kirjutasin kiirelt Kroonijuveelile, et mingu aga nüid poodi ja ostku kaugel elavale veresugulaslapsele see kalender ja pangu posti. No Kroonijuveel lahke inime reageeris kiiresti ja nüid on Imiklapsel kalender, mul 4 (loe: NELI!) sokulaadi (noeaküll, ma annan jao pärast ka meesperele neist tükikesi) ja uus tumelilla sall (sobib mu pommuvärvi kinnastega imeästi!). Tanke söööööön!
Pakiteade tuli juba esmasbal, a postimaja meil suht kaugel (jala minemiseks) ja ilmad olid ka kolekollid. Kuni tänase omikuni, kui maas oli kaunis lumevaip ja taevast tuli vaibapaksendust muudkui aga juurde. Niet panin lapsele sel aastal esimest korda kombeka selga (eelmise aasta kombekas läheb veel nibin-nabin selga, kumme ei akand enam saabaste alt läbi tirima...), uued saapad jalga, korralikud vettpidavad kindad ja sooja mütsi ning akkasime määst üles ronima. Ilgelt kaua läksime, aga kohale me jõudsime ja suur oli minu üllatus, kui nägin, et pakk on siuke jurakas, et see mu kaasavõetud märssi ära ei mahugi:) Niet võtsin paki kaenlasse ja akkasime teiselt poolt määst alla tulema. Poolel teel kohtasime Kittit, kes ka oma emaga õueringi tegi ja lapsed hullasid ja püherdasid lumes nigut kevadised vasikad. Niet kokkuvõttes saime kaks kärbest ühe oobiga - poolteist tundi kvaliteetset õueaega ja paki pealekauba. Imiklapse sain tuppa ainult tänu pakile, sest uudishimu oli ikka nii suur, et võis selle nimel uksest sisse tulla küll:)
Ahjaa, jalutusretkel nägin ma ühe maja küljes uvitavat silti. Välisuksel oli suuuuuuur paberist kurekujutis (no see lind, eksole:) ja kurg oidis noka vehel teadet järgmise sõnumiga: EMMA, 19. nov. 2010 3320 g, 51 cm:)) Nunnu! No ma ise kurge küll uksele ei riputaks, aga nunnu ikkagi:))
Nonii, nüüd on sokulaade järgi jäänd umbes 3 ja pool. Lähen parem õhtaks pirukatainast tegema.
*vilistades ära
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et otsustasin millaski novembris, kui advendikalendrid müügile ilmusid, et meie Imiklaps sel aastal siukest ikka ei saa endale. Pole vaja iga pääv mingit kahtlase kvaliteediga sokulaadi lapsele anda. A siis lugesin Manni juurest, et olemas miski Muumi-kalender, kus sees pole mitte sokulaadid, vaid igast Muumi-tegelased ja jundamid. Kirjutasin kiirelt Kroonijuveelile, et mingu aga nüid poodi ja ostku kaugel elavale veresugulaslapsele see kalender ja pangu posti. No Kroonijuveel lahke inime reageeris kiiresti ja nüid on Imiklapsel kalender, mul 4 (loe: NELI!) sokulaadi (noeaküll, ma annan jao pärast ka meesperele neist tükikesi) ja uus tumelilla sall (sobib mu pommuvärvi kinnastega imeästi!). Tanke söööööön!
Pakiteade tuli juba esmasbal, a postimaja meil suht kaugel (jala minemiseks) ja ilmad olid ka kolekollid. Kuni tänase omikuni, kui maas oli kaunis lumevaip ja taevast tuli vaibapaksendust muudkui aga juurde. Niet panin lapsele sel aastal esimest korda kombeka selga (eelmise aasta kombekas läheb veel nibin-nabin selga, kumme ei akand enam saabaste alt läbi tirima...), uued saapad jalga, korralikud vettpidavad kindad ja sooja mütsi ning akkasime määst üles ronima. Ilgelt kaua läksime, aga kohale me jõudsime ja suur oli minu üllatus, kui nägin, et pakk on siuke jurakas, et see mu kaasavõetud märssi ära ei mahugi:) Niet võtsin paki kaenlasse ja akkasime teiselt poolt määst alla tulema. Poolel teel kohtasime Kittit, kes ka oma emaga õueringi tegi ja lapsed hullasid ja püherdasid lumes nigut kevadised vasikad. Niet kokkuvõttes saime kaks kärbest ühe oobiga - poolteist tundi kvaliteetset õueaega ja paki pealekauba. Imiklapse sain tuppa ainult tänu pakile, sest uudishimu oli ikka nii suur, et võis selle nimel uksest sisse tulla küll:)
Ahjaa, jalutusretkel nägin ma ühe maja küljes uvitavat silti. Välisuksel oli suuuuuuur paberist kurekujutis (no see lind, eksole:) ja kurg oidis noka vehel teadet järgmise sõnumiga: EMMA, 19. nov. 2010 3320 g, 51 cm:)) Nunnu! No ma ise kurge küll uksele ei riputaks, aga nunnu ikkagi:))
Nonii, nüüd on sokulaade järgi jäänd umbes 3 ja pool. Lähen parem õhtaks pirukatainast tegema.
*vilistades ära
esmaspäev, 29. november 2010
Millalgi pidi see ju juhtuma...
Täna omikul ärkas Imiklaps loomulikult jälle pool7 (juhin lugejate tähelepanu sellele, et nädalivahel issiga kahekesi olles magas laps loomulikult 8ni...), a minai old veel teps mitte ärkamiseks valmis. Z viis lapse allkorrusele, pani BBC Entertainment'i mängima (väga pädagoogiline muidugist:) ja sõi ise omikust edasi. Veits enne 7 teatas Z, et ta nüid läheb ja et ma võiks alla tulla. Mulle tundus, et Imiklaps vaatab rõemsalt ja rahulikult üht oma lemmiksaadet ja otsustasin enne allaminekut kiire omikuse dushi võtta. Võtsingi. Ringutasin ja kuivatasin, kreemitasin ja riietusin ja tulin siis alla. Mind võttis vastu järgmine vaatepilt:
Imiklaps, endal nägu sõjamaalinguid täis, kraapis küüneviiliga mu puudrikarbist puudrit välja... Ühtlasi olid tal käeulatuses veel huulepulk, põsepuna, silmapliiatseid, karp lauvärve ja korrektor...:S Meie uut sohvat kattis ühtlane puudri- ja (vist) huulepulgakiht... Ma röögatasin. Kõvasti. Mitu korda. Ano missee aitab... Ise ma olin eila õhtal oma kääkoti sohvanurka jätnud ja eks laps märkas kosmeetikakotti seal sees ning nii need asjad läksid... Kui mul oleks seal vaid igapäävane väike kosmeetikakott old, oleksin ilmselt kergemini pääsend, a tulin eila päälinnast litutamast jano ikka tore priske asju täis kott oli see, mis lapsele näppu jäi.
Võtsin siis paljukiidetud praktiliselt IKEA sohvalt katted maha ja toppisin masinasse. Esialgu ilma mingi plekieemaldusvahendita, lihtsalt pesupulber ja miski rahulikum pogromm. Ise närisin küüsi. Sai pesupogromm läbi, võtsin katted masinast välja ja esialgsel vaatlusel tundub mulle, et pool roppusest on endiselt sohvakatte peal. Märjana muidugi ei saa täpselt aru, aga mul on tunne, et puuder jms oleks nigut välja tulnd, a huulepumat ilutseb endiselt seal edasi. Eksnäis, kui päris ära kuivab see värk.
Imiklast on mu kreemid ja muu kosmeetika alati uvitand, eks ta on ennegi väiksemaid sigadusi nendega teind, aga see tänaomikune oli ikka selline Suuuur Maaaalritöö kohe. Sohvast on küll kahju, kui nüid see huulemögin tõesti paistma jääb seal. Eks ma proovin ühe korra veel miskit plekieemaldusvahendivarjanti ka ja vbla viin keemilisse ka, aga siis on mõistus otsas. Natuke kardan ka seda, et kuna neid katteid saab patjadelt eraldi maha võtta, siis äkki nt keemilises käind kaks katet jäävad nats teist tooni kui teised, maalritööst puutumata jäänd katted... Oehh. Kosmeetikast on ka nats kahju, agano seda saab lihtsamini asendada. Kuigi Chaneli lauvärvid olid vist mingi aastatagune limited edition... Anoh, see on kukepea võrreldes sohvakattega. Neid katteid saab eraldi ka osta, aga siis tuleb ikka kohe terve sohvatäis katteid osta, eraldi patjadele neid ilmselt ei saa. Kepp ja vile. Oma süü. Mis ma ikka oskan öölda.
A muidu, nagu eelpool mainitud, käisin nädalivahel linnas litutamas. Hedvig Hanson-Andre Maaker andsid laubal väikse kontserdi, mis jättis nats lahja mulje ausalt ööldes. Oleks võind olla mõnusam, sest koht ise oli armas ja intiimne, aga maitea - neil oli see asi kuidagi läbi mõtlemata nats vist. Kontseptsioon puudus. Ja siis veel sellised pisiasjad, et minu taga imetas üks ema kontserdi ajal u 3-kuust last ning poole kontserdi pealt tuli publiku hulka ka üks kõliseva kaelarihmaga koer. Lapsed teadupärast ei söö vaikselt, nad mõmisevad mõnust ja luristavad natuke ja siis võivad samal ajal ka väikse haisupommi mähkmesse punnida - seda kõike kultuurse ema imiklaps ka tegi... Mu tolerantsus kadus silmapilkselt, kui imiklapse seedimishääli ja -odööri tundsin ning lasin asjal end ikka korralikult härida. Võehh. Koer käitus tunduvalt viisakamalt, ma pean ütlema:)
Natuke suutsin isegi miskit jõulukingindust hankida, aga ega ikka nii ei ole mõtet poodi minna, et isegi ideed pole. See võiks ikka olla. A mul pole. St mingid ideepojad nagu on, a asi võiks siiski mu peas veidi konkretiseeruda. Püüan endaga veel selles osas tööd teha, aega ka veel natuke on ju.
Imiklaps, endal nägu sõjamaalinguid täis, kraapis küüneviiliga mu puudrikarbist puudrit välja... Ühtlasi olid tal käeulatuses veel huulepulk, põsepuna, silmapliiatseid, karp lauvärve ja korrektor...:S Meie uut sohvat kattis ühtlane puudri- ja (vist) huulepulgakiht... Ma röögatasin. Kõvasti. Mitu korda. Ano missee aitab... Ise ma olin eila õhtal oma kääkoti sohvanurka jätnud ja eks laps märkas kosmeetikakotti seal sees ning nii need asjad läksid... Kui mul oleks seal vaid igapäävane väike kosmeetikakott old, oleksin ilmselt kergemini pääsend, a tulin eila päälinnast litutamast jano ikka tore priske asju täis kott oli see, mis lapsele näppu jäi.
Võtsin siis paljukiidetud praktiliselt IKEA sohvalt katted maha ja toppisin masinasse. Esialgu ilma mingi plekieemaldusvahendita, lihtsalt pesupulber ja miski rahulikum pogromm. Ise närisin küüsi. Sai pesupogromm läbi, võtsin katted masinast välja ja esialgsel vaatlusel tundub mulle, et pool roppusest on endiselt sohvakatte peal. Märjana muidugi ei saa täpselt aru, aga mul on tunne, et puuder jms oleks nigut välja tulnd, a huulepumat ilutseb endiselt seal edasi. Eksnäis, kui päris ära kuivab see värk.
Imiklast on mu kreemid ja muu kosmeetika alati uvitand, eks ta on ennegi väiksemaid sigadusi nendega teind, aga see tänaomikune oli ikka selline Suuuur Maaaalritöö kohe. Sohvast on küll kahju, kui nüid see huulemögin tõesti paistma jääb seal. Eks ma proovin ühe korra veel miskit plekieemaldusvahendivarjanti ka ja vbla viin keemilisse ka, aga siis on mõistus otsas. Natuke kardan ka seda, et kuna neid katteid saab patjadelt eraldi maha võtta, siis äkki nt keemilises käind kaks katet jäävad nats teist tooni kui teised, maalritööst puutumata jäänd katted... Oehh. Kosmeetikast on ka nats kahju, agano seda saab lihtsamini asendada. Kuigi Chaneli lauvärvid olid vist mingi aastatagune limited edition... Anoh, see on kukepea võrreldes sohvakattega. Neid katteid saab eraldi ka osta, aga siis tuleb ikka kohe terve sohvatäis katteid osta, eraldi patjadele neid ilmselt ei saa. Kepp ja vile. Oma süü. Mis ma ikka oskan öölda.
A muidu, nagu eelpool mainitud, käisin nädalivahel linnas litutamas. Hedvig Hanson-Andre Maaker andsid laubal väikse kontserdi, mis jättis nats lahja mulje ausalt ööldes. Oleks võind olla mõnusam, sest koht ise oli armas ja intiimne, aga maitea - neil oli see asi kuidagi läbi mõtlemata nats vist. Kontseptsioon puudus. Ja siis veel sellised pisiasjad, et minu taga imetas üks ema kontserdi ajal u 3-kuust last ning poole kontserdi pealt tuli publiku hulka ka üks kõliseva kaelarihmaga koer. Lapsed teadupärast ei söö vaikselt, nad mõmisevad mõnust ja luristavad natuke ja siis võivad samal ajal ka väikse haisupommi mähkmesse punnida - seda kõike kultuurse ema imiklaps ka tegi... Mu tolerantsus kadus silmapilkselt, kui imiklapse seedimishääli ja -odööri tundsin ning lasin asjal end ikka korralikult härida. Võehh. Koer käitus tunduvalt viisakamalt, ma pean ütlema:)
Natuke suutsin isegi miskit jõulukingindust hankida, aga ega ikka nii ei ole mõtet poodi minna, et isegi ideed pole. See võiks ikka olla. A mul pole. St mingid ideepojad nagu on, a asi võiks siiski mu peas veidi konkretiseeruda. Püüan endaga veel selles osas tööd teha, aega ka veel natuke on ju.
esmaspäev, 22. november 2010
Jälle inimene
Peale umbes kümnepäävast rämedat köhimist, nuuskamist ja rögisemist akkab inimese tunne jälle tagasi tulema. Oma täiskasvanueast ma igatahes sellist jubedat köha ei mäleta. Nohu ja põskkoopapõletikud on mul tavalised külalised, aga selline köha oli ilmselt viimati lapsepõlves. Igatahes magasin ma u nädalakese allkorrusel, et meie pere mehad ka magada saaks, kuna minu öine kõõksumine ja haukumine neile eriti ei meeldind. Noega mulle endale kai meeldind, a missa ikka teed, kui siuke tore tõbi kuskilt külge sai angitud... Kõhulihased (niipalju, kui neid on:) olid pidevalt aiged suurest vatsavaputamisest ja ise olin kole väsind kogu aeg, sest ööd läksid enamasti köhimise tähe all. Imiklaps oli ka ving ja viril, sest õue me eriti ei jõudnud. Mõnel pääval viis naabrinaine lapsekse tunnikeseks enda juurde mängima, et ma rahus köhida saaks...:)
Sel nädalavahetusel jõudsin juba nats koristadagi ja kooki küpsetasin ja ühe jõulueelse poetreti tegin ka. Targemaks ma sellest eriti ei saand. Äkki viitsin nädalivahel päälinna minna, siis seal ehk tuleb rohkem jõuluinspirahhuuni peale. Näis. Poetreti meeldivaks avastuseks oli see, et poepiparkoogid ehk siis spekulatius-küpsikud on juba müügil ja nüid me oleme lapsega neist sõltuvuses: omikusöögi 'magustoiduks' mõlemale paar tükki ja peale lõunasööki kah mõni küpsik ja õhtusöögi päädides näitab Imiklaps safri poole ja üüab ennastunustavalt: Küpkiis, küpkiis! Noja ma siis toon jälle kõigile paar küpkiist, õnneks sellise tempoga saavad need kaks pakki kiiresti läbi, mis ma saagina kaasa tõin.
Eelmisel nädalivahel ostsime safrisse mõned riiulid juurde ja eila tundsin ma endas lõpuks ometi niipalju jõudu olevat, et lasin riiulid kokku panna ja üritasin safris miskit süsteemi luua. Nüüd tundub, et ruumi jääb üle juba, uskumatu! Mõned riiulid on siiamaani tühjad, aga mõtsin, et seal võib ju ka nt küünlaid-salvrätte-tordilabidat jms mitteigapäävast butafooriat hoiustada, siis jälle köögikappides ruumi lahedamalt. Ja üleüldse - mis fenomen see on, et inimene suudab kõik tema käsutuses oleva pinna kenasti ühtlase kultuurikihiga ära täita, olgu ruutmeetreid 28, 65 või 150... Suvel kolisime sisse ja maja juba ühtlaselt kilakolaga täidetud niet silm kai pilgu. Nokei - Imiklapsel ju nüüd oma tuba ja oma laud-toolid-kapid ja mitukend liitrit (Kroonijuveel teab ilmselt täpsemalt palju neid liitreid oligi:) legosid jne, niipalju on jah juurde tulnd. A muidu nagu peaks enamvähem konstantne seis olema mööblitükkidega:) Eitea. Inimkonna iseärasus. Väiksema pinna peale kolimine tuleks ilmselt rohkem kasuks.
Lähen nüid ja triigin enne magamaminekut (rahustuseks, jee:) mõned sõjardisärgid, nendega pidavat kitsas kääs olema, sest suure köhimisega jäid (häda)vajalikud asjad triikimata ka ju. Pesu- ja nõudepesumasina nuppe ma õnneks suutsin ikka vajutada, aga isegi riiete kuivamapanek võttis võhmale, mis siis veel triikimisest rääkida:)
Sel nädalavahetusel jõudsin juba nats koristadagi ja kooki küpsetasin ja ühe jõulueelse poetreti tegin ka. Targemaks ma sellest eriti ei saand. Äkki viitsin nädalivahel päälinna minna, siis seal ehk tuleb rohkem jõuluinspirahhuuni peale. Näis. Poetreti meeldivaks avastuseks oli see, et poepiparkoogid ehk siis spekulatius-küpsikud on juba müügil ja nüid me oleme lapsega neist sõltuvuses: omikusöögi 'magustoiduks' mõlemale paar tükki ja peale lõunasööki kah mõni küpsik ja õhtusöögi päädides näitab Imiklaps safri poole ja üüab ennastunustavalt: Küpkiis, küpkiis! Noja ma siis toon jälle kõigile paar küpkiist, õnneks sellise tempoga saavad need kaks pakki kiiresti läbi, mis ma saagina kaasa tõin.
Eelmisel nädalivahel ostsime safrisse mõned riiulid juurde ja eila tundsin ma endas lõpuks ometi niipalju jõudu olevat, et lasin riiulid kokku panna ja üritasin safris miskit süsteemi luua. Nüüd tundub, et ruumi jääb üle juba, uskumatu! Mõned riiulid on siiamaani tühjad, aga mõtsin, et seal võib ju ka nt küünlaid-salvrätte-tordilabidat jms mitteigapäävast butafooriat hoiustada, siis jälle köögikappides ruumi lahedamalt. Ja üleüldse - mis fenomen see on, et inimene suudab kõik tema käsutuses oleva pinna kenasti ühtlase kultuurikihiga ära täita, olgu ruutmeetreid 28, 65 või 150... Suvel kolisime sisse ja maja juba ühtlaselt kilakolaga täidetud niet silm kai pilgu. Nokei - Imiklapsel ju nüüd oma tuba ja oma laud-toolid-kapid ja mitukend liitrit (Kroonijuveel teab ilmselt täpsemalt palju neid liitreid oligi:) legosid jne, niipalju on jah juurde tulnd. A muidu nagu peaks enamvähem konstantne seis olema mööblitükkidega:) Eitea. Inimkonna iseärasus. Väiksema pinna peale kolimine tuleks ilmselt rohkem kasuks.
Lähen nüid ja triigin enne magamaminekut (rahustuseks, jee:) mõned sõjardisärgid, nendega pidavat kitsas kääs olema, sest suure köhimisega jäid (häda)vajalikud asjad triikimata ka ju. Pesu- ja nõudepesumasina nuppe ma õnneks suutsin ikka vajutada, aga isegi riiete kuivamapanek võttis võhmale, mis siis veel triikimisest rääkida:)
reede, 5. november 2010
Nõrkus on su nimi!
Eilane linnas asjatamine lõppes sellega, et autorool keeras iseenesest sinnapoole, kus müüasse parimaid pitasid ever jano kui me Imiklapsega söögikohta sisse jalutasime, siis mu suu küsis ilma minuga eelnevalt nõu pidamata ühe pitasaia kõige võimalikuga, mida sinna sisse saab toppida ja siis kodoviimiseks ka veel 4 pitat... Tulejumalappi! Lasin pitaksed termokotti panna ja panin koti süljenäärmete liigse väsitamise vältimiseks pagasnikusse. Kodus soojendasin ontliku kanaemana lapsele eelmise pääva tervislikku toitu ja ootasin kannatamatult, millal laps lõunaunne läheb, et siis oma saagi kallale asuda. Muigasin veel endamisi, et laps ju omikul tunnikse varem ärgand, jääb kindlasti kiirelt ja vaevata magama. Jano mis te arvate siis, kas Imiklaps ÜLDSE magas eila lõunaund?!? Kõndisin umbes kakssada korda kahe korruse vahet, sest küll oli 'päntu' teki alt väljas ja küll oli tekk maha kukkund ja küll oli juua vaja jnejnejne. Asi lõppes sellega, et laps karjus ülakorrusel ohjeldamatult 'eeemmmeee-emmmeee' ja mina järasin kahe korruse vahel jooksmise lühikestel pausidel oma pitasaia. Niet nautida ma teda ei saand. Aga hea oli ikkagi. Selline madalate instinktide söök, mis maitseb kõige paremini siis, kui kord poole aasta jooksul antasse.
Ülejäänd pitad sõime õhtaks hummuse, mingi küüslauguse kodujuustuolluse ja kanakribalatega ära. Mind enam niiväga ei isutandki, aga poiskad järasid küll ullupööra. Hummus tuli liiga sidrunine ja soolane, mistõttu mõtsin, et järgmine kord otsin mingi retsepti, kus oleks ka miskeid koguseid antud, sest ega minus ikka seda 'ripaus suolaa ja loraus öljyä'-geeni ei ole. St mõnikord töötab see huupi uhamine, aga tihti siiski mitte. Avokaadokreem tuli ka viimane kord liiga sidrunine, teinekord pole teda üldse tunda, uha kasvõi kolme sidruni mahl sinna guacamole sisse. Phähh.
A muidu olen ma koukussa. Täiesti. Suvel nägin sõbranna juures ühte kokaraamatut, mis (mitte üldse ebatavalisel moel:) oli alguse saanud ühest blogist. Mille kirjutamisest sai omakorda alguse kirjutaja uus karjäär - Brüsseli ametnikust sai kodumaal kuulus gastroblogard, tihe külaline kokandusajakirjades ja suisa kokaraamatu autor. Ja nüüd ma siis jõlgun seal blogis. Pidevalt. Ja mul on vaja HULLULT tööd teha, mul on vägaväga vaja tööd teha. Aga arvuti küljes on ju internet ka ja seal on see blogi. Kahjuks blogib autor enamaste ungari keeles, sekka mõni inglisekeelne postitus (paremal menüüs posts in english), aga vaadake ikka, kui uvi on: (mh, linkimine ei taha blogspotil millegipärast õnnestuda, niet kopipeistin aadressi) http://chiliesvanilia.blogspot.com/
Malen sealt ka mõnda retsepti katsetand, mitu peediretsepti on äste õnnestund ja parim leid senini on lillkapsas tshilli ja mõru kakaopulbriga. Superlahe lisand miskisele lihalisele näiteks. Asi ise on äärmiselt lihtne: jupita lillkapsas väiksemateks tükkideks, pane kaussi, sekka sorts oliivõli, soola-pipart, sega kõik omavahel kenaste läbi, et soola-pipra-õlisegu ühtlaselt jaotuks ja lao siis lillkapsaõisikud ahjuplaadi peale. Siis puista sinna peale omakorda maitse järgi kas cayenne pipart või tshillit ja siis läbi sõela kõige otsa õhukene kiht mõrukakaod, niet ikka kõik õisikud kenasti kaetud saaks. Ja siis 200C juurde ahju. Olenevalt õisikute suurusest võiksid nad seal ahjus olla 35-40 mintsa, no saab ju katsuda, et kas on pehmed. Välja näävad nad sellised pruunid ja afatlevad:)
Mina sõin pool pannitäit üksi ära, laps tegi kohe böö siukse jubeduse peale (kuigi jätsin talle ahjuplaadil ühe nurgakese, kuhu kärtspipart peaaegu ei pandki) ja Z. suhtus jahedalt. A sõi ikka. Ja ma sõin järgmisel pääval veel jäägid. Hea oli! Ja lihtne! Ja majas pold karvavõrdki lillkapsahaisu.
Järgnevaks võtan ette muskaatkõrvitsaretseptid, mida seal blogis ka hulgi on, sest peale nädalavahetusel äia juures käiku on meil nüüd kõrvitsaid hulgi. Ja niisama ahjus küpsetet kõrvitsast akkab juba kopp saama. Kuigi laps võiks seda vist lõpmatuseni endale sisse laadida:)
Täna olin nats targem ja käisime Imiklapsega tõeliselt kauni sügisilma auks ühe lähedalasuva tehisjärvekse ääres mänguväljakul. Mänguväljak osutus kohale jõudes teisejärguliseks atraktsiooniks. Esimese koha saavutasid lehtedes sahistamine ja igast puukeppidega maa sonkimine:) Nüüd magab laps nigut kott. Ise magaks ka, sest väljas paistev päike teeb kuidagi loiuks ja toas on ka juba imelikult palav. Lähen aknaid avama.
Ülejäänd pitad sõime õhtaks hummuse, mingi küüslauguse kodujuustuolluse ja kanakribalatega ära. Mind enam niiväga ei isutandki, aga poiskad järasid küll ullupööra. Hummus tuli liiga sidrunine ja soolane, mistõttu mõtsin, et järgmine kord otsin mingi retsepti, kus oleks ka miskeid koguseid antud, sest ega minus ikka seda 'ripaus suolaa ja loraus öljyä'-geeni ei ole. St mõnikord töötab see huupi uhamine, aga tihti siiski mitte. Avokaadokreem tuli ka viimane kord liiga sidrunine, teinekord pole teda üldse tunda, uha kasvõi kolme sidruni mahl sinna guacamole sisse. Phähh.
A muidu olen ma koukussa. Täiesti. Suvel nägin sõbranna juures ühte kokaraamatut, mis (mitte üldse ebatavalisel moel:) oli alguse saanud ühest blogist. Mille kirjutamisest sai omakorda alguse kirjutaja uus karjäär - Brüsseli ametnikust sai kodumaal kuulus gastroblogard, tihe külaline kokandusajakirjades ja suisa kokaraamatu autor. Ja nüüd ma siis jõlgun seal blogis. Pidevalt. Ja mul on vaja HULLULT tööd teha, mul on vägaväga vaja tööd teha. Aga arvuti küljes on ju internet ka ja seal on see blogi. Kahjuks blogib autor enamaste ungari keeles, sekka mõni inglisekeelne postitus (paremal menüüs posts in english), aga vaadake ikka, kui uvi on: (mh, linkimine ei taha blogspotil millegipärast õnnestuda, niet kopipeistin aadressi) http://chiliesvanilia.blogspot.com/
Malen sealt ka mõnda retsepti katsetand, mitu peediretsepti on äste õnnestund ja parim leid senini on lillkapsas tshilli ja mõru kakaopulbriga. Superlahe lisand miskisele lihalisele näiteks. Asi ise on äärmiselt lihtne: jupita lillkapsas väiksemateks tükkideks, pane kaussi, sekka sorts oliivõli, soola-pipart, sega kõik omavahel kenaste läbi, et soola-pipra-õlisegu ühtlaselt jaotuks ja lao siis lillkapsaõisikud ahjuplaadi peale. Siis puista sinna peale omakorda maitse järgi kas cayenne pipart või tshillit ja siis läbi sõela kõige otsa õhukene kiht mõrukakaod, niet ikka kõik õisikud kenasti kaetud saaks. Ja siis 200C juurde ahju. Olenevalt õisikute suurusest võiksid nad seal ahjus olla 35-40 mintsa, no saab ju katsuda, et kas on pehmed. Välja näävad nad sellised pruunid ja afatlevad:)
Mina sõin pool pannitäit üksi ära, laps tegi kohe böö siukse jubeduse peale (kuigi jätsin talle ahjuplaadil ühe nurgakese, kuhu kärtspipart peaaegu ei pandki) ja Z. suhtus jahedalt. A sõi ikka. Ja ma sõin järgmisel pääval veel jäägid. Hea oli! Ja lihtne! Ja majas pold karvavõrdki lillkapsahaisu.
Järgnevaks võtan ette muskaatkõrvitsaretseptid, mida seal blogis ka hulgi on, sest peale nädalavahetusel äia juures käiku on meil nüüd kõrvitsaid hulgi. Ja niisama ahjus küpsetet kõrvitsast akkab juba kopp saama. Kuigi laps võiks seda vist lõpmatuseni endale sisse laadida:)
Täna olin nats targem ja käisime Imiklapsega tõeliselt kauni sügisilma auks ühe lähedalasuva tehisjärvekse ääres mänguväljakul. Mänguväljak osutus kohale jõudes teisejärguliseks atraktsiooniks. Esimese koha saavutasid lehtedes sahistamine ja igast puukeppidega maa sonkimine:) Nüüd magab laps nigut kott. Ise magaks ka, sest väljas paistev päike teeb kuidagi loiuks ja toas on ka juba imelikult palav. Lähen aknaid avama.
neljapäev, 21. oktoober 2010
Kakuuff!
Nats üle kahe aasta vana Imiklaps räägib üsna palju. Eelistab eesti keelt, aga on mõned üksikud sõnad, mis veel kunagi eesti keeli üle tema huulte pole tulnd, nt onu ja tädi on alati ungari keeles jano siis muidugi mitmed sõnad, millega ta Eesti keelekeskkonnas kokkugi pole puutund - sarvesai, muskaatkõrvits või mõmmi juust - et nimetada vaid mõned:) Üldiselt saame Z-ga mõlemad lapsest üsna äste aru, mul on vast veidi lihtsam, aga Väike Inimene suudab end täitsa viisakalt arusaadavaks teha. On aga üks sõna, mis viimasel ajal kogu aeg lapse jutu sees figureerib, ent meil pole miskit aimu, mis keelne see sõna on ja mida ta võiks tähistada. See on kakuuff - võimidagisellist. No vat mitte ei tea, mis see olla võiks. Oleme küsind ta kääst, et kus see kakuuff on, siis ta näitab üle õla ja ütleb sobivas keeles lihtsalt 'seal'... Nominevõtakinni.
Nädalavahetusel oli Ema Ronk jälle päälinnas litutamas ja kahe pääva jooksul lapsega telefoni teel rääkides ei saand ma aru, mis asi see 'jama aato' on... Ta muudkui rääkis sellest. Kuna laps oli isaga, siis arvasin, et sõna 'jama' ta ikka ära pole õppind nädalivahel ja mina seda vist ka eriti ei kasuta. Koju jõudes selgus, et see sõna oli 'jaamatu' ehk siis 'raamatu' ehk siis isa-laps olid raamatuid vaadand ja lugend:))
Lisaks kõigele muule käis Ema Ronk nädalivahel ka näitusel. Praegast näidatasse Kangelaste väljakul Boterot. Teoseid ei ole teabmispalju väljas, aga toredalt groteskne igatepidi. Kellel võimalus, minge kindlasti vaatama! Lauba ennelõunal oli suht rahulik, aga kui meie väljusime ehk siis varasel pealelõunal, olid kassade juures hiigelpikad sabad ja saime vaevuvaevu end välja trügitud. Üritasin nats shopata kah, aga viimase paari aasta jooksul lõppeb see teadagimillega - lapsele unik asju, endale eimidagist...:S Mõttetu üritus.
Lähen vaatan nüid, mis on saand minu elu esimesest iseseisvalt valmistet pärmitaignast. Olen väga ärevil ja annan teile tulemusest kindlasti teada!
Nädalavahetusel oli Ema Ronk jälle päälinnas litutamas ja kahe pääva jooksul lapsega telefoni teel rääkides ei saand ma aru, mis asi see 'jama aato' on... Ta muudkui rääkis sellest. Kuna laps oli isaga, siis arvasin, et sõna 'jama' ta ikka ära pole õppind nädalivahel ja mina seda vist ka eriti ei kasuta. Koju jõudes selgus, et see sõna oli 'jaamatu' ehk siis 'raamatu' ehk siis isa-laps olid raamatuid vaadand ja lugend:))
Lisaks kõigele muule käis Ema Ronk nädalivahel ka näitusel. Praegast näidatasse Kangelaste väljakul Boterot. Teoseid ei ole teabmispalju väljas, aga toredalt groteskne igatepidi. Kellel võimalus, minge kindlasti vaatama! Lauba ennelõunal oli suht rahulik, aga kui meie väljusime ehk siis varasel pealelõunal, olid kassade juures hiigelpikad sabad ja saime vaevuvaevu end välja trügitud. Üritasin nats shopata kah, aga viimase paari aasta jooksul lõppeb see teadagimillega - lapsele unik asju, endale eimidagist...:S Mõttetu üritus.
Lähen vaatan nüid, mis on saand minu elu esimesest iseseisvalt valmistet pärmitaignast. Olen väga ärevil ja annan teile tulemusest kindlasti teada!
teisipäev, 12. oktoober 2010
Lihtsalt info mõttes
... annan Sulle Kroonijuveel teada, et eila saime kätte selle sügise esimese juustutellimuse. Viimase suvise juustukera jagasime koos teiega ja nüid siis saime taas üle pika aja nautida Tõelist Kodust Suitsujuustu!
Oikorram, küll oli hia teine! Muudkui lõikasime aga pakse mehiseid viilakaid ja sõime. Isegi viimasel ajal toiduga pirtsutav Imiklaps noolis sõrmed puhtaks:))
Igatahes pool kera lahendasime eila õhtal ära. Maitea, kas peame akkama nüid kaks kera juustu korraga tellima, et ikka paar-kolm pääva juustulainel olla... Sellest ühest paistab igatahes väheseks jäävat:)
Jutt käib siis sellest juustust, mis siit blogist ka juba korra läbi lipsand.
Muidu on meil karged sügisomikud, päikselised päävakesed ja jahedad sääsesed õhtud. Niikui päike õhtul künka taha kaob, peab ühe kihi riideid juurde lisama, sest õhk on siiski karge ja jahe. Külmad õhtud toovad ka vastiku tossu, mis küla kohal levib. Nimelt kütavad vist mõned inimesed ahjusid/kaminaid kesteabmillega, sest hais on masendav. Eestis, kus tunduvalt rohkemates kodudes puudega köetavaid küttekehi leidub, pole asulate kohal kunagi kütteperjoodil siukest halli haisvat tossu...
Täna käisime linnas asjatamas ja pressisin kahe asjaajamise vahele ka väikse turutreti. Jamismanään - kohaliku viinamarja hind on laes, normaalseid tomateid pole enam ollagi ja meie lemmik lihunikupood on vist omanikku vahetand, sest lahedad noored müüjad olid asendund kuiviktädidga ning järjekorda poekse juures ka pold. See on seal ALATI! Kui lähemale astusin, selgus, et ka lett on pooltühi, kuna nende põhitarnija olla olnd üks väike lihatööstus just sellest ühest mudalaviinikülast... Ja seal teadupärast tootmist ei toimu...
Mis puudutab veel mürgist muda, siis spekulatsioone on palju ja kohalike kannatus akkab ilmselgelt katkema. Eile olla valmis saand uus tamm, mis pidada võimalike uute lekete eest külakesi kaitsma, aga uudistes ütsid inimesed veekalkvel silmil, et mis seal ikka enam kaitsta, kõik tuleb ju niikuinii maatasa lükata...
Meie priitahtlike pritsimeeste selts algatas siin ka korjanduse, niet üritan samuti täna pakikese kokku komplekteerida, ehk saame omme ära viia. Mu pakikese põhiosa saavad moodustama täiesti korralikud voodiriiete komplektid, mille suurusele vastavaid tekke ja patju meie majapidamisest ei leidu. Samuti ostsin uniku odavamaid imikuhooldustarbeid, sest neid ju niikuinii keegi ei märka pakki panna, aga vajadus nende järele võib kodust eemal kuskil spordihoones ööbides siiski ju tulla. Selline tunne on õhtuti, et ei taha enam uudiseid vaadata, sest se kurbmäng, mis vaatajate silme alla lahti rullub, on lihtsalt niiiiiiiiiiiii masendav, et pärast ei saa ing jälle tükil ajal rahu...
Oikorram, küll oli hia teine! Muudkui lõikasime aga pakse mehiseid viilakaid ja sõime. Isegi viimasel ajal toiduga pirtsutav Imiklaps noolis sõrmed puhtaks:))
Igatahes pool kera lahendasime eila õhtal ära. Maitea, kas peame akkama nüid kaks kera juustu korraga tellima, et ikka paar-kolm pääva juustulainel olla... Sellest ühest paistab igatahes väheseks jäävat:)
Jutt käib siis sellest juustust, mis siit blogist ka juba korra läbi lipsand.
Muidu on meil karged sügisomikud, päikselised päävakesed ja jahedad sääsesed õhtud. Niikui päike õhtul künka taha kaob, peab ühe kihi riideid juurde lisama, sest õhk on siiski karge ja jahe. Külmad õhtud toovad ka vastiku tossu, mis küla kohal levib. Nimelt kütavad vist mõned inimesed ahjusid/kaminaid kesteabmillega, sest hais on masendav. Eestis, kus tunduvalt rohkemates kodudes puudega köetavaid küttekehi leidub, pole asulate kohal kunagi kütteperjoodil siukest halli haisvat tossu...
Täna käisime linnas asjatamas ja pressisin kahe asjaajamise vahele ka väikse turutreti. Jamismanään - kohaliku viinamarja hind on laes, normaalseid tomateid pole enam ollagi ja meie lemmik lihunikupood on vist omanikku vahetand, sest lahedad noored müüjad olid asendund kuiviktädidga ning järjekorda poekse juures ka pold. See on seal ALATI! Kui lähemale astusin, selgus, et ka lett on pooltühi, kuna nende põhitarnija olla olnd üks väike lihatööstus just sellest ühest mudalaviinikülast... Ja seal teadupärast tootmist ei toimu...
Mis puudutab veel mürgist muda, siis spekulatsioone on palju ja kohalike kannatus akkab ilmselgelt katkema. Eile olla valmis saand uus tamm, mis pidada võimalike uute lekete eest külakesi kaitsma, aga uudistes ütsid inimesed veekalkvel silmil, et mis seal ikka enam kaitsta, kõik tuleb ju niikuinii maatasa lükata...
Meie priitahtlike pritsimeeste selts algatas siin ka korjanduse, niet üritan samuti täna pakikese kokku komplekteerida, ehk saame omme ära viia. Mu pakikese põhiosa saavad moodustama täiesti korralikud voodiriiete komplektid, mille suurusele vastavaid tekke ja patju meie majapidamisest ei leidu. Samuti ostsin uniku odavamaid imikuhooldustarbeid, sest neid ju niikuinii keegi ei märka pakki panna, aga vajadus nende järele võib kodust eemal kuskil spordihoones ööbides siiski ju tulla. Selline tunne on õhtuti, et ei taha enam uudiseid vaadata, sest se kurbmäng, mis vaatajate silme alla lahti rullub, on lihtsalt niiiiiiiiiiiii masendav, et pärast ei saa ing jälle tükil ajal rahu...
teisipäev, 5. oktoober 2010
Elumärk
Kuna järelpärimisi tuleb nii otse kui ka vahendatult (siinkohal tervitan Parankat:), siis teatan, et oleme kõik elu ja tervise juures ning mudalaviinid meid vist ei äfarda. Katastroofipiirkond polegi iseenesest teabmis kaugel, aga ega seda mürgist massi nii kaugele kah ei jagu.
Irmus on lugu küll. Eilsetes uudistes tehti pidevalt otselülitusi kriisipiirkonda ja räägiti kadunud inimestest, kelle otsingud siiamaani käivad. Tuletõrjeautode juures riietati inimesed aluspesu väele ja lasti voolikust veega üle, et suurem sats mürgist muda maha pesta, ent siiski sattusid väga paljud põletushaavadega haiglaravile.
Masendav oli vaadata inimesi, kellelt muda praktselt kõik võttis, mis võtta oli... Sest isegi kui seinad püsti jäävad, on majadest läbi voolanud mürk kõik ikkagi elamiskõlbmatuks teinud, niet päästa pole seal enam ilmselt midagi...:S
Irmus on lugu küll. Eilsetes uudistes tehti pidevalt otselülitusi kriisipiirkonda ja räägiti kadunud inimestest, kelle otsingud siiamaani käivad. Tuletõrjeautode juures riietati inimesed aluspesu väele ja lasti voolikust veega üle, et suurem sats mürgist muda maha pesta, ent siiski sattusid väga paljud põletushaavadega haiglaravile.
Masendav oli vaadata inimesi, kellelt muda praktselt kõik võttis, mis võtta oli... Sest isegi kui seinad püsti jäävad, on majadest läbi voolanud mürk kõik ikkagi elamiskõlbmatuks teinud, niet päästa pole seal enam ilmselt midagi...:S
neljapäev, 30. september 2010
Mina, paanitseja:)
Tervitused Keskidaeuroopast! Ilmad on meil siin tuulised, aga päikselised ning maja veel eriti kütma ei pea. Agano muidu on kõik ikka paksu sügist täis ja eile avasime ka ahjus küpsetet muskaatkõrvitsahooaja, oiküll maitses hää!
Aga see, millest ma teile kirjutada tahtsin, on imeline fakt, et meie Imiklaps pidas kahepäävase transeuroopa tuuri imeästi vasta. Mäletan liigagi äste, kuidas ta talvel ja kevadel äia juures käies (2,5 tundi sõitu sinna ja tagasi) tagaistmel hüstrat tegi ja vingus ja virises. Seega olin valmistunud halvimaks. Hankisin kilode kaupa uusi raamatuid, paar mõttetut mänguvidinat, beebivildikad (mis pidavat riietelt ja kätelt kenasti maha tulema:), lastemuusikaga CDplaate jnejne. Reaalsuses läks vaja vaid paari raamatut, ühe meie enda lemmikprojekti (Thank God for Budapest Bar:) plaate, Accor hotellide broshüüri ja laulvat vanaema. Jah, ema tuli meiega nädalakseks siia kaasa, esmasbal lennutame ta Eestisse tagasi.
Esimese pääva õhtal Poolas hotelli jõudes oli laps muidugi nagu püssist lastud - jooksis mööda tuba ringi ja karjus Poola! Poola! No tore, kui see sõna vähemalt kellegigi õnnelikuks teeb, meie peres arusaadavatel põhjustel teisi suuri Poolafänne pole:) Ja teise pääva õhtul koju jõudes oli õnn oma vanu/uusi mänguasju kohata nii suur, et siis ei saand sellepärast õigel ajal magama. No ega mai sundind kah:) Oma toaga toimub praegast teine harjumine, omikupoole ööd maandub laps kahjuks ikka veel meie voodis. Anoh, saame akkama.
Vahepeal on meie tänavasse üks imetilluke elanik juurde tekkind. Uus naabripoiss sündis kaks nädalit tagasi ja meile on teda vaid aknast näidatud. Siinmail on millegipärast komme vastsündinuid esimesel paaril nädalil toas oida. Kuigi ilmad on mõnusad ja ma arvan, et laps magaks õues värske õhu kääs ilusaid pikki unesid. Aga esialgu arjutatakse teda õueõhuga vaid 10-15 minuti kaupa..:S Ehk paari nädali pärast saab siis varbaid ja sõrmi ka lugeda ja katsuda, kuidas selline väike titt ka kääs oida tundub:)
Emaga oleme moodustand tugeva koristustandemi, niet maja akkab juba jälle 'before' nägu saama. Ma mõtlen siis niipidi, et enne meie äraminekut oli 'before' ja Z. 6nädalane üksiolek tekitas 'after' oleku:) Ea ikka, et inimesel palju riideid on - pesu on ta vahepeal pidand minimaalselt pesema jano Meerikast oli mõned Tsärgid juurde kah ostnud suurema äda kustutamiseks... Niet kui oleks, kus suuremates kogustes pesu kuivatada, siis käiks pesumassin vist nonstop, a nüid peab väikseid pause pidama vahepeal.
Astusime eile suure sammu ka legaalselt Küla elanikeks saamise suunas. Käisin omavalitsuses sissekirjutuseasja ajamas. Ehk saab järgmisel nädalil kõik andmed korda ja siis millalgi peaksime saama uued sissekirjutuskaardid. Siin on nimelt selline süsteem, et inimene peab omama väikest roosat kaardikest, mida tema kääst kõikvõimalikes ametiasutustes koos isikuttõendava dokustaadiga nõutasse. Niet iseenesest oleks tore see asi kiremas koras jonksu saada. Siis saaks Imiklaps endale kohaliku noorukse patronaazhõe ja meie saaksime oma telefoni-neti-kindlustuse jms arved ka sellele aadressile tellida.
Selline kiire ülevaade siis hetkel.
Ahjaa, nohu on mul loomulikult ka. Vist ikka jälle allergianohu. Lucky me...:S
Aga see, millest ma teile kirjutada tahtsin, on imeline fakt, et meie Imiklaps pidas kahepäävase transeuroopa tuuri imeästi vasta. Mäletan liigagi äste, kuidas ta talvel ja kevadel äia juures käies (2,5 tundi sõitu sinna ja tagasi) tagaistmel hüstrat tegi ja vingus ja virises. Seega olin valmistunud halvimaks. Hankisin kilode kaupa uusi raamatuid, paar mõttetut mänguvidinat, beebivildikad (mis pidavat riietelt ja kätelt kenasti maha tulema:), lastemuusikaga CDplaate jnejne. Reaalsuses läks vaja vaid paari raamatut, ühe meie enda lemmikprojekti (Thank God for Budapest Bar:) plaate, Accor hotellide broshüüri ja laulvat vanaema. Jah, ema tuli meiega nädalakseks siia kaasa, esmasbal lennutame ta Eestisse tagasi.
Esimese pääva õhtal Poolas hotelli jõudes oli laps muidugi nagu püssist lastud - jooksis mööda tuba ringi ja karjus Poola! Poola! No tore, kui see sõna vähemalt kellegigi õnnelikuks teeb, meie peres arusaadavatel põhjustel teisi suuri Poolafänne pole:) Ja teise pääva õhtul koju jõudes oli õnn oma vanu/uusi mänguasju kohata nii suur, et siis ei saand sellepärast õigel ajal magama. No ega mai sundind kah:) Oma toaga toimub praegast teine harjumine, omikupoole ööd maandub laps kahjuks ikka veel meie voodis. Anoh, saame akkama.
Vahepeal on meie tänavasse üks imetilluke elanik juurde tekkind. Uus naabripoiss sündis kaks nädalit tagasi ja meile on teda vaid aknast näidatud. Siinmail on millegipärast komme vastsündinuid esimesel paaril nädalil toas oida. Kuigi ilmad on mõnusad ja ma arvan, et laps magaks õues värske õhu kääs ilusaid pikki unesid. Aga esialgu arjutatakse teda õueõhuga vaid 10-15 minuti kaupa..:S Ehk paari nädali pärast saab siis varbaid ja sõrmi ka lugeda ja katsuda, kuidas selline väike titt ka kääs oida tundub:)
Emaga oleme moodustand tugeva koristustandemi, niet maja akkab juba jälle 'before' nägu saama. Ma mõtlen siis niipidi, et enne meie äraminekut oli 'before' ja Z. 6nädalane üksiolek tekitas 'after' oleku:) Ea ikka, et inimesel palju riideid on - pesu on ta vahepeal pidand minimaalselt pesema jano Meerikast oli mõned Tsärgid juurde kah ostnud suurema äda kustutamiseks... Niet kui oleks, kus suuremates kogustes pesu kuivatada, siis käiks pesumassin vist nonstop, a nüid peab väikseid pause pidama vahepeal.
Astusime eile suure sammu ka legaalselt Küla elanikeks saamise suunas. Käisin omavalitsuses sissekirjutuseasja ajamas. Ehk saab järgmisel nädalil kõik andmed korda ja siis millalgi peaksime saama uued sissekirjutuskaardid. Siin on nimelt selline süsteem, et inimene peab omama väikest roosat kaardikest, mida tema kääst kõikvõimalikes ametiasutustes koos isikuttõendava dokustaadiga nõutasse. Niet iseenesest oleks tore see asi kiremas koras jonksu saada. Siis saaks Imiklaps endale kohaliku noorukse patronaazhõe ja meie saaksime oma telefoni-neti-kindlustuse jms arved ka sellele aadressile tellida.
Selline kiire ülevaade siis hetkel.
Ahjaa, nohu on mul loomulikult ka. Vist ikka jälle allergianohu. Lucky me...:S
teisipäev, 31. august 2010
Maavärinapiirkond
Tänasel tähtsal omikul ärkasime Imiklapsega irrrmsa kolina ja mürina peale, mis ei olnudki niivõrd ootamatu (ema aia taga on terve suve käinud kanalisatsiooni- ja teetööd) kuivõrd ERITI mürisev-kolisev-raputav. Imiklaps keris ennast esiteks mulle kaissu jai jagand ööd ega mütsi, siis aga akkas nigut mantrat eilset uut sõna kordama: teejull ja teejull. No ma siis tõmbasin ruloo üles ja arvan, et Imiklaps sai maailma parima sünnipäävakingituse osaliseks - otse meie akna all olid kõrvuti tööd tegemas kopa-aato ja teejull! Laps kilkas rõemust ja jooksis seda kohe ka vanaemaga jagama, nagu poleks viimane maja värisemist tähele pand, eksole:))
Terve omikupooliku klirisesid nõud kappides ja maja värises ning ma arvan, et umbes sellised võivadki olla maavärina eel- või järeltõuked, spuuki. Kroffi maja küljest veel ei kuku, a ma pean ütlema, et mul on tõeline irm, kas see vana maja ikka sellist pinnaseretsimist, mis toimub majast u 5 meetri kaugusel, kaua kannatab. No millaski peab see kuumaastik ju taas teeks saama ja torud maa alla asetatud, eksnäis.
Last lõunaunne panna oli ka suht keff, sest teejull müristas ka siis nigut ull akna taga, aga tunniajase pingutuse tagajärjel laps siiski uinus.
See, et Imiklapsel täna sünnipääv on, jättis teda siiski ilmselt üsna külmaks. Laubane pidu oli tema jaoks siiski märksa mõttekam, kui tänane pere keskel koogisöömine. Siis sai ikkagi uusi mänguasju, raamatuid ja hitt-kingituse - taskulambi, mis on VEEKINDEL! Sellise kingituse peale oskavad tulla aint samavanuse poiskse vanembat:) Tanke söön teile!
Meie senine Eesti-aeg on old üsna teguderohke, oleme ringi sõitnud ja külas käind ja külalisi vastu võtnud jne. Igapäevase õueringi lahutamatu osa on kopa-aatode ja buldooserite passimine tee ääres ja uhiuue kiigega kiikumine. Imiklaps on päris palju olnud koos oma onupojaga ja nad oskavad nüüd isegi teineteise nime öölda, nende tõlgenduses siis Iko ja Ann:)) Üks asi, mis mind nats murelikuks teeb, on see, et Imiklaps näitab lisaks suurele sõprusele ja armastusele mu vennapoja vasta ka teistsuguseid tundeid välja - kisub viimasel mänguasju käest ja togib teda aeg-ajalt... Imiklast ennast keegi küll kunagi togind ega tagund pole, niet mai saa aru, kust siuke käitumine pärit on. Televiisorit ka laps niipalju ei vaata, et sealt mingit vägivalda üles pikkida. Ju ta siis lihtsalt tunneb end suurema ja vanemana ja kasutab ka vastavaid õigusi. Keelamine mõjub vaid korra ja kolme minuti pärast võib ta taas mängukaaslast karvase mõmmiga taguma minna... Ei meeldi mulle see asi. Ehk läheb üle.
Üleomme lähevad poisid igatahes koos teatrisse ja pärast on plaanis loomulikult ka kofikukülastus. Loodetavasti peavad nad kenaste vasta. Meie oleme igatahes elevil:)
Issiga räägib laps kenaste Skypes ja mu meelest saavad nad kõik jutud aetud. Aeg-ajalt lööb miskine Issi-igatsus välja, aga ullu pole. Praegast on Issi niikuinii Meerikas ja Imiklaps ei nimeta lennukeid taevas enam mitte vanaemadeks, vaid nüüd sõidavad neis eranditult Issid. Oehh:) Kui mina väike olin, siis olla ma iga lennuki peale ööld, et see on vanaema Sotshi-lennuk - vanaema käis korraliku kolhoosnikuna seal mõnikord puhkamas:)
Lähen ja panen nüüd sünnipäävalapsele teki peale ja heidan ise kah orisontaali. Palju õnne meile!
Terve omikupooliku klirisesid nõud kappides ja maja värises ning ma arvan, et umbes sellised võivadki olla maavärina eel- või järeltõuked, spuuki. Kroffi maja küljest veel ei kuku, a ma pean ütlema, et mul on tõeline irm, kas see vana maja ikka sellist pinnaseretsimist, mis toimub majast u 5 meetri kaugusel, kaua kannatab. No millaski peab see kuumaastik ju taas teeks saama ja torud maa alla asetatud, eksnäis.
Last lõunaunne panna oli ka suht keff, sest teejull müristas ka siis nigut ull akna taga, aga tunniajase pingutuse tagajärjel laps siiski uinus.
See, et Imiklapsel täna sünnipääv on, jättis teda siiski ilmselt üsna külmaks. Laubane pidu oli tema jaoks siiski märksa mõttekam, kui tänane pere keskel koogisöömine. Siis sai ikkagi uusi mänguasju, raamatuid ja hitt-kingituse - taskulambi, mis on VEEKINDEL! Sellise kingituse peale oskavad tulla aint samavanuse poiskse vanembat:) Tanke söön teile!
Meie senine Eesti-aeg on old üsna teguderohke, oleme ringi sõitnud ja külas käind ja külalisi vastu võtnud jne. Igapäevase õueringi lahutamatu osa on kopa-aatode ja buldooserite passimine tee ääres ja uhiuue kiigega kiikumine. Imiklaps on päris palju olnud koos oma onupojaga ja nad oskavad nüüd isegi teineteise nime öölda, nende tõlgenduses siis Iko ja Ann:)) Üks asi, mis mind nats murelikuks teeb, on see, et Imiklaps näitab lisaks suurele sõprusele ja armastusele mu vennapoja vasta ka teistsuguseid tundeid välja - kisub viimasel mänguasju käest ja togib teda aeg-ajalt... Imiklast ennast keegi küll kunagi togind ega tagund pole, niet mai saa aru, kust siuke käitumine pärit on. Televiisorit ka laps niipalju ei vaata, et sealt mingit vägivalda üles pikkida. Ju ta siis lihtsalt tunneb end suurema ja vanemana ja kasutab ka vastavaid õigusi. Keelamine mõjub vaid korra ja kolme minuti pärast võib ta taas mängukaaslast karvase mõmmiga taguma minna... Ei meeldi mulle see asi. Ehk läheb üle.
Üleomme lähevad poisid igatahes koos teatrisse ja pärast on plaanis loomulikult ka kofikukülastus. Loodetavasti peavad nad kenaste vasta. Meie oleme igatahes elevil:)
Issiga räägib laps kenaste Skypes ja mu meelest saavad nad kõik jutud aetud. Aeg-ajalt lööb miskine Issi-igatsus välja, aga ullu pole. Praegast on Issi niikuinii Meerikas ja Imiklaps ei nimeta lennukeid taevas enam mitte vanaemadeks, vaid nüüd sõidavad neis eranditult Issid. Oehh:) Kui mina väike olin, siis olla ma iga lennuki peale ööld, et see on vanaema Sotshi-lennuk - vanaema käis korraliku kolhoosnikuna seal mõnikord puhkamas:)
Lähen ja panen nüüd sünnipäävalapsele teki peale ja heidan ise kah orisontaali. Palju õnne meile!
reede, 13. august 2010
Teadaanne
Tere!
Mina olen see naene, kes elab majas, mis on ilusaks julgeks kollakasbeezhiks võõbat ja maja ümbert tellingud kah maha võet. Juhhhuuu, ma ütlen! Kena on kohe aknast välja vaadata, kui telling või fassaaditegijamehe jalad sealt parasjagu ei paista. Ja magada oli ka öösel hia, kui tellingud ei nagisend tuule käes. Veel kenam oleks vaade aknast muidugi siis, kui aknad ka puhtad oleks, aga selleks mul enam aega ei jätku, sest nüüdkohe sulgen arvuti, toon gerderoobist kofri ja akkan seda enda ning Imiklapse riietega ja muu eluks vajaliku kraamiga täitma. Omme Eestisse! Kammige siis pead iluste ära ja oodake meid! Ja seenele ja mustikale ärge ilma meieta minge, tuleme ka!
Nägelemiseni!
Mina olen see naene, kes elab majas, mis on ilusaks julgeks kollakasbeezhiks võõbat ja maja ümbert tellingud kah maha võet. Juhhhuuu, ma ütlen! Kena on kohe aknast välja vaadata, kui telling või fassaaditegijamehe jalad sealt parasjagu ei paista. Ja magada oli ka öösel hia, kui tellingud ei nagisend tuule käes. Veel kenam oleks vaade aknast muidugi siis, kui aknad ka puhtad oleks, aga selleks mul enam aega ei jätku, sest nüüdkohe sulgen arvuti, toon gerderoobist kofri ja akkan seda enda ning Imiklapse riietega ja muu eluks vajaliku kraamiga täitma. Omme Eestisse! Kammige siis pead iluste ära ja oodake meid! Ja seenele ja mustikale ärge ilma meieta minge, tuleme ka!
Nägelemiseni!
reede, 6. august 2010
Liigne agarus on ogarus...
Mnjahh. Tore - laps käib potil ja puha. A nüid on saabund järgmine etapp - ta tahab ise poti ka suurde potti tühjaks kallata:S Esimesed paar korda tegutses Imiklaps nii kiireste, et mai jõund reageeridagi enne kui igast vedelikke üle suure poti ääre lainetas ja osa sest seinalegi jõudis. Edasi olen püünd kiirem olla, aga siis riskin sellega, et järgneb suur kisa ja nördimus - laps tahaks ju ISE nii tähtsaid toiminguid teha... Võehh, ma ütlen.
Mõtlesin, et ostan nüüd Imiklapsele selle suure WCpoti peale pandava tittede prill-laua, vaatame, kas saab asja või jaa. Kel kogemusi, võib jagada:)
Teine väga tähtis tähelepanek, mida ma teiega jagada tahtsin, on see, et miks arbuusi magusus ei võiks teistpidine olla? No ma mõtlen siis seda, et arbuus võiks magusamaks muutuda seestpoolt väljapoole süües - et mida koorele lähemal, seda magusamaks läheb noh:) Ma olen nimelt kogu elu olnd see tüüp, kes kõige paremad palad taldrikul viimaseks jätab: kaneelirullist söön viimasena keskmise, selle kõige suhkrusema ja kaneelisema osa ja lasagnet süües püüan rohke juustuga katte alt sisu välja uuristada, et siis kõige lõpuks jätta krõbedaks küpsend juustukate:) Seega tahaksin ka neid kõige magusamaid ja mahlasemaid arbuusitükke viimaseks jätta, aga mida koorele lähemale, seda maitsetumaks ja mõttetumaks antud frukt muutub:S Ma tean küll, et võiksin arbuusi tükeldada ja siis need heledamad maitsetumad tükid esimesena ära süüa, a kesse ikka niipalju jukerdada viitsib. Niet ma annaks küll kümme palli taimearetajale, kes arbuusi nats tuunida viitsiks ja magususe tagurpidi keeraks või siis kogu arbuusi magusaks aretaks.
Sellised filosoofilised mõtted siis.
A muidu on nii, et meil sai nüüd betoontrepp ka plaatidega kaetud (erinevalt meie esmasest puidusest nägemusest sai trepp siiski plaaditud) ja see tähendab ühtlasi seda, et võime peale paaripäävst allkorrusel sodi ja tolmu sees redutamist taas kompsudega üles oma vooditesse kolida ja ma võin alustada järjekordse Suure Koristamistööga. Jõudu mulle!
Mõtlesin, et ostan nüüd Imiklapsele selle suure WCpoti peale pandava tittede prill-laua, vaatame, kas saab asja või jaa. Kel kogemusi, võib jagada:)
Teine väga tähtis tähelepanek, mida ma teiega jagada tahtsin, on see, et miks arbuusi magusus ei võiks teistpidine olla? No ma mõtlen siis seda, et arbuus võiks magusamaks muutuda seestpoolt väljapoole süües - et mida koorele lähemal, seda magusamaks läheb noh:) Ma olen nimelt kogu elu olnd see tüüp, kes kõige paremad palad taldrikul viimaseks jätab: kaneelirullist söön viimasena keskmise, selle kõige suhkrusema ja kaneelisema osa ja lasagnet süües püüan rohke juustuga katte alt sisu välja uuristada, et siis kõige lõpuks jätta krõbedaks küpsend juustukate:) Seega tahaksin ka neid kõige magusamaid ja mahlasemaid arbuusitükke viimaseks jätta, aga mida koorele lähemale, seda maitsetumaks ja mõttetumaks antud frukt muutub:S Ma tean küll, et võiksin arbuusi tükeldada ja siis need heledamad maitsetumad tükid esimesena ära süüa, a kesse ikka niipalju jukerdada viitsib. Niet ma annaks küll kümme palli taimearetajale, kes arbuusi nats tuunida viitsiks ja magususe tagurpidi keeraks või siis kogu arbuusi magusaks aretaks.
Sellised filosoofilised mõtted siis.
A muidu on nii, et meil sai nüüd betoontrepp ka plaatidega kaetud (erinevalt meie esmasest puidusest nägemusest sai trepp siiski plaaditud) ja see tähendab ühtlasi seda, et võime peale paaripäävst allkorrusel sodi ja tolmu sees redutamist taas kompsudega üles oma vooditesse kolida ja ma võin alustada järjekordse Suure Koristamistööga. Jõudu mulle!
esmaspäev, 26. juuli 2010
Daytrip
Nonätsasis - piisab vaid tahtmisest, sädelevast orgunnist ja õnnest ning mu eelmise postituse 2 soovi ongi juba täitund - sain nädalivahel nats puhata ja mängida ning õues on jahe. No õigemini siis - KÜLM! Täna on meil siin 16 kraadi, mis tähendab, et alates reedest on temperatuur kakskend kraadi langend - skeeri!
Igatahes võtsin reedel saba selga, panin veeputli ja hambaharja kotti ning rühkisin läbi raskuste päälinna poole sõbrannat külastama. Õnneks bussis konditsioneer töötas ja eriti ull reis ise polndki (ei, autuga mina ise päälinnas ei sõida, tänan küsimast:). Sealt edasi oli juba full service - sõbranna mees tuli mulle autuga järele ja nende juures kodus ootasid meid parimatest parimad söögid ja joogid. Kustumatu mulje jätsid sõbranna tehtud financier'd. Need olid lihtsalt jumalised - võised, mandlised - just nigut peab! Esimest korda elus sõin ma kõrvitsast tehtud külmsuppi, vat see oli ka superb ja sobis kuuma suveõhtasse imeäste! Kõik see sai alla loputet rohke valge ja roosaga:)) Õhta lõpetuseks vaatasime üht kohalikku komöödjat, mis mul kui titemammal siiani vaatamata ja vedasime end poole öö ajal voodisse. Uni oli sitke ja pikk ja lauba omik tervitas meid mõnusa tuule ja kauaoodatud jaheda õhuga. Isegi nii jahe oli, et esimesed kofid terrassil ära joond, kolisime omikusöögiks ikkagi tuppa tagasi. Üle pika aja tundsin, et on, mida hingata, hää ja kerge oli olla!
Peale pikka omikusööki läksime linna peale laiama - käisime vaatamas/katsetamas üht uut ja lahedat purskkaevu, võtsime vastavatud Starbucksis karamellised kofid ja lonkisime niisama kesklinnas. Mulle tundus, et ma pole säälkandis juba aastaid käind, palju oli muutund. No aastaid on küll kunstiline liialdus, aga kesklinna linnaosa noor linnapea (Budapesti linnaosadel on eraldi linnapead:) on päris palju ruumi jalakäijatele juurde võtnud ja neid uuendusi, jalakäijate tänavaid ma tõesti polnd näind. Shoppasime araabide söögipoes kikerherneid ja maitseaineid ning ühes beenes gurmeepoes ostsin Imiklapsele tema lemmikküpsiseid, kuiva siidrit ja Hellman's majoneesi - seda saab siinkandis aint beentest boodidest. Supermarketites on suures osas kohalikud majoneesid, mis on kohhhutavalt äädikased.
Siis sõime veel ühe maitsva lõuna ja mu daytrip oligi läbi. Premeerisin ennast enne bussi peale minekut veel briti MarieClaire'ga, milles oli üllatavalt palju lugemist seekord ja muusjas - raamatututvustustes oli ka Sofi Oksase Purge'i sisukokkuvõte ära toodud! Niet tagasitee läks pilviselt ja märkamatult. Oi, oli hia ehitussodist ja pissipotist nats eemal olla! Imiklaps sai nautida kvaliteetaega issiga ja issi sai õppida lapse potitamist:))
Eile tegin meestele õhtal preemjaks pannkooke ja kraamisin hoogsalt ülakorruse ära. Kui nüüd keegi allkorrusel ka veel majale koristusvahenditega tiiru peale teeks, siis maleks täitsa rahul. Ja kui keegi triikida armastab, siis võib ka mu poole pöörduda - mul on, mida triikida! Palju!
Igatahes võtsin reedel saba selga, panin veeputli ja hambaharja kotti ning rühkisin läbi raskuste päälinna poole sõbrannat külastama. Õnneks bussis konditsioneer töötas ja eriti ull reis ise polndki (ei, autuga mina ise päälinnas ei sõida, tänan küsimast:). Sealt edasi oli juba full service - sõbranna mees tuli mulle autuga järele ja nende juures kodus ootasid meid parimatest parimad söögid ja joogid. Kustumatu mulje jätsid sõbranna tehtud financier'd. Need olid lihtsalt jumalised - võised, mandlised - just nigut peab! Esimest korda elus sõin ma kõrvitsast tehtud külmsuppi, vat see oli ka superb ja sobis kuuma suveõhtasse imeäste! Kõik see sai alla loputet rohke valge ja roosaga:)) Õhta lõpetuseks vaatasime üht kohalikku komöödjat, mis mul kui titemammal siiani vaatamata ja vedasime end poole öö ajal voodisse. Uni oli sitke ja pikk ja lauba omik tervitas meid mõnusa tuule ja kauaoodatud jaheda õhuga. Isegi nii jahe oli, et esimesed kofid terrassil ära joond, kolisime omikusöögiks ikkagi tuppa tagasi. Üle pika aja tundsin, et on, mida hingata, hää ja kerge oli olla!
Peale pikka omikusööki läksime linna peale laiama - käisime vaatamas/katsetamas üht uut ja lahedat purskkaevu, võtsime vastavatud Starbucksis karamellised kofid ja lonkisime niisama kesklinnas. Mulle tundus, et ma pole säälkandis juba aastaid käind, palju oli muutund. No aastaid on küll kunstiline liialdus, aga kesklinna linnaosa noor linnapea (Budapesti linnaosadel on eraldi linnapead:) on päris palju ruumi jalakäijatele juurde võtnud ja neid uuendusi, jalakäijate tänavaid ma tõesti polnd näind. Shoppasime araabide söögipoes kikerherneid ja maitseaineid ning ühes beenes gurmeepoes ostsin Imiklapsele tema lemmikküpsiseid, kuiva siidrit ja Hellman's majoneesi - seda saab siinkandis aint beentest boodidest. Supermarketites on suures osas kohalikud majoneesid, mis on kohhhutavalt äädikased.
Siis sõime veel ühe maitsva lõuna ja mu daytrip oligi läbi. Premeerisin ennast enne bussi peale minekut veel briti MarieClaire'ga, milles oli üllatavalt palju lugemist seekord ja muusjas - raamatututvustustes oli ka Sofi Oksase Purge'i sisukokkuvõte ära toodud! Niet tagasitee läks pilviselt ja märkamatult. Oi, oli hia ehitussodist ja pissipotist nats eemal olla! Imiklaps sai nautida kvaliteetaega issiga ja issi sai õppida lapse potitamist:))
Eile tegin meestele õhtal preemjaks pannkooke ja kraamisin hoogsalt ülakorruse ära. Kui nüüd keegi allkorrusel ka veel majale koristusvahenditega tiiru peale teeks, siis maleks täitsa rahul. Ja kui keegi triikida armastab, siis võib ka mu poole pöörduda - mul on, mida triikida! Palju!
kolmapäev, 21. juuli 2010
Martad mu ümber
Sisustusajakirju pakkides (lubasin unniku ajakirju kohalikule raamatukogule viia) leidsin ühe eelmise aasta Kodin Kuvalehti numbri, milles on intervjuu naisliikumise MARTAD juhiga. Sissejuhatuses kirjutab ajakirjanik, milline on ettekujutus ühest tõelisest martast:
"Mielikuva martasta on vahva. Huivipäinen riuska nainen huuhtoo lakanat avannossa, vaihtaa verhot jouluksi ja valmista puolikkaasta sianruhosta käden käänteessä herkkuaterian suvun yllätysjuhliin. Martta venyttää euron soikeaksi, kääntää aamupäivän aikana puolen hehtaarin kasvimaan lapiolla ja virkkaa kahvitauolla kummipojalle pipon synttärilahjaksi."
Mina ei ole marta. Ma olen martast kaugel. Ma olen mugav ja laisk inimene ja mai oska käsitööd teha (kuigi armastan seda väga!). Elame juba üle kuu aja majas, aga endiselt on enamus asju kastides ja nüüd ei sisalda kastid enam seda, mis nende peale on kirjutet, kuna mõnedki kastid on poolenisti tühjendet ja siis kokku kallatud. Töötoa põrandal on veel 3-4 prügikotitäit asju, mille saatuse üle mai suuda otsustada. Kirun ehitusmehi igal õhtul, kui alumise korruse WCd koristan. Saan meie aiakese higipull otsa ees ja ropud sõnad huulil vaevu niidetud, mingeid kauneid lillekesi minu aknalaudadel ei ilutse. Mul pole aknalaudugi!
Aga meie tänavas elab martasid rohkem kui üks. Ja see frustreerib mind. Naabri-marta kõplab titekõht punnis aiamaad, peseb ülepääva aknaid, puhastab kord kuus kõik vaibad mingi imemasinaga ja teeb üle pääva kolmekäigulise lõuna. Vahepaladena küpsetab ta imemaitsvaid kaneelirulle ja loeb raamatuid laste kasvatamise kohta. Õnneks käsitööd tai tee. See veel puuduks.
Teine naabrinaine sünnitas nädal tagasi uue marta ja eile õhtul niitis ta trimmeriga aiaäärseid... Naabrinaine niitis siis, mitte tema vastsündind marta. Lisaks kasutab too vastsünnitand naabrinaine marlimähkmeid...
Kolmas käib ka siis, kui õues on 38 kraadi, igal õhtul kiirkõnnil ja peab ranget dieeti, et mahtuda oma unistuste pulmakleiti. Mehele ja lapsele kokkab ta seejuures iga pääv uue roa, sest tema tulevane ei pidavat tahtma kaks pääva järjest sama ruga süüa...
Blogimaailmas on martasid jalaga segada. Nad kõik koovad ja heegeldavad, samal ajal podiseb neil pliidil tervislik supp ning nende intelligentsed lapsed mängivad puust mänguasjadega kodu. Lisaks loevad nad tohhutul ulgal raamatuid ning käivad lastega sportimas, muusjumis ja meestega resturaanis ning reisimas. Kirsiks tordi pääl on neil magistri- ja doktorikraadid ning nad on tegijad vabatahtlike organisatsioonides.
Kõige selle kõrval näävad martad ilmselt ka sigahiad välja. Õnneks nad tihti blogidesse enda pilte üles ei riputa:)
Mulle meeldib martade tegemisi lugeda. Ma vist tahaksin ka natuke marta olla, aga mul ei ole mõtet pingutada - martandus peab soontes voolama, mai usu, et nii kõrget kunsti kuskil õppida saab.
Mitte kunagi pole martasid mu ümber nii palju olnd. See tekitab stressi. Ma ju tahaksin ka enda heegeldatud linikule värskelt nopitud aasalilledega vaasi kõrvale värskelt küpsetet saiad asetada. A mul pole ei linikut, aasalilli ega isegi mitte vaase. Sünnipäävalilled olid mul siidri - ja veinipudelites.
Mai taha isegi marta olla. Ma tahaks lihtsalt, et mu kodu oleks korras ja asjadel oleks oma koht. Ma tahaks, et Imiklaps ei taoks riiulist leitud küüneviiliga parketi sisse täkkeid ja ei joonistaks värskelt värvitud seinale (jällegi kuskilt leitud pliiatsiga!) tähekesi. Ma tahaks, et kõik mu vaba aeg päävas ei kuluks kraamimisele, asjade ühest kohast teise tõstmisele või nendele koha otsimisele. Ma tahaks ka vahepeal puhata ja mängida.
Ja ma tahaks, et õues oleks õige pisut jahedam. No nt alla 30 kraadi.
Tahtmine on taevaasi. Lähen korjan lapse mänguasjad kokku ja panen pesu masinasse.
"Mielikuva martasta on vahva. Huivipäinen riuska nainen huuhtoo lakanat avannossa, vaihtaa verhot jouluksi ja valmista puolikkaasta sianruhosta käden käänteessä herkkuaterian suvun yllätysjuhliin. Martta venyttää euron soikeaksi, kääntää aamupäivän aikana puolen hehtaarin kasvimaan lapiolla ja virkkaa kahvitauolla kummipojalle pipon synttärilahjaksi."
Mina ei ole marta. Ma olen martast kaugel. Ma olen mugav ja laisk inimene ja mai oska käsitööd teha (kuigi armastan seda väga!). Elame juba üle kuu aja majas, aga endiselt on enamus asju kastides ja nüüd ei sisalda kastid enam seda, mis nende peale on kirjutet, kuna mõnedki kastid on poolenisti tühjendet ja siis kokku kallatud. Töötoa põrandal on veel 3-4 prügikotitäit asju, mille saatuse üle mai suuda otsustada. Kirun ehitusmehi igal õhtul, kui alumise korruse WCd koristan. Saan meie aiakese higipull otsa ees ja ropud sõnad huulil vaevu niidetud, mingeid kauneid lillekesi minu aknalaudadel ei ilutse. Mul pole aknalaudugi!
Aga meie tänavas elab martasid rohkem kui üks. Ja see frustreerib mind. Naabri-marta kõplab titekõht punnis aiamaad, peseb ülepääva aknaid, puhastab kord kuus kõik vaibad mingi imemasinaga ja teeb üle pääva kolmekäigulise lõuna. Vahepaladena küpsetab ta imemaitsvaid kaneelirulle ja loeb raamatuid laste kasvatamise kohta. Õnneks käsitööd tai tee. See veel puuduks.
Teine naabrinaine sünnitas nädal tagasi uue marta ja eile õhtul niitis ta trimmeriga aiaäärseid... Naabrinaine niitis siis, mitte tema vastsündind marta. Lisaks kasutab too vastsünnitand naabrinaine marlimähkmeid...
Kolmas käib ka siis, kui õues on 38 kraadi, igal õhtul kiirkõnnil ja peab ranget dieeti, et mahtuda oma unistuste pulmakleiti. Mehele ja lapsele kokkab ta seejuures iga pääv uue roa, sest tema tulevane ei pidavat tahtma kaks pääva järjest sama ruga süüa...
Blogimaailmas on martasid jalaga segada. Nad kõik koovad ja heegeldavad, samal ajal podiseb neil pliidil tervislik supp ning nende intelligentsed lapsed mängivad puust mänguasjadega kodu. Lisaks loevad nad tohhutul ulgal raamatuid ning käivad lastega sportimas, muusjumis ja meestega resturaanis ning reisimas. Kirsiks tordi pääl on neil magistri- ja doktorikraadid ning nad on tegijad vabatahtlike organisatsioonides.
Kõige selle kõrval näävad martad ilmselt ka sigahiad välja. Õnneks nad tihti blogidesse enda pilte üles ei riputa:)
Mulle meeldib martade tegemisi lugeda. Ma vist tahaksin ka natuke marta olla, aga mul ei ole mõtet pingutada - martandus peab soontes voolama, mai usu, et nii kõrget kunsti kuskil õppida saab.
Mitte kunagi pole martasid mu ümber nii palju olnd. See tekitab stressi. Ma ju tahaksin ka enda heegeldatud linikule värskelt nopitud aasalilledega vaasi kõrvale värskelt küpsetet saiad asetada. A mul pole ei linikut, aasalilli ega isegi mitte vaase. Sünnipäävalilled olid mul siidri - ja veinipudelites.
Mai taha isegi marta olla. Ma tahaks lihtsalt, et mu kodu oleks korras ja asjadel oleks oma koht. Ma tahaks, et Imiklaps ei taoks riiulist leitud küüneviiliga parketi sisse täkkeid ja ei joonistaks värskelt värvitud seinale (jällegi kuskilt leitud pliiatsiga!) tähekesi. Ma tahaks, et kõik mu vaba aeg päävas ei kuluks kraamimisele, asjade ühest kohast teise tõstmisele või nendele koha otsimisele. Ma tahaks ka vahepeal puhata ja mängida.
Ja ma tahaks, et õues oleks õige pisut jahedam. No nt alla 30 kraadi.
Tahtmine on taevaasi. Lähen korjan lapse mänguasjad kokku ja panen pesu masinasse.
kolmapäev, 14. juuli 2010
Rohkem nagu iseendale...
...panen siia kirja, et meie Imiklaps on juba kolmat pääva 90 protsenti oma hädadest teind potti või õues põõsasse. Püksi on tulnd vaid mõni sorts.
Peale nädalate(kuude?)pikkust pükste ja põrandate pesemist on see uskumatult suur asi. Ja kergendus. Et ju siis see jutt miskisest 'klikist' on õige ja meil käis 'klikk' siis nüüd külas ära ilmselt. Mai räägi siinkohal mähkmevabast lapsest, sellest on asi veel kaugel. Uned ja autosõidud teeb laps ikka mähkmega, agano see, et pea iga kord last potile pannes on seal ka midagi sees, see teeb meele rõemsaks küll:) Z. naeris eila õhtal, kui ma sajakahekümnendat korda ütsin, kui rõemus mina olen, et mis ma veel siis teen, kui laps ülikooli sisse saab või selle suisa lõpetab:)) No eks ma olen siis ka ilmselt rõemus:)
Mai ole Imiklapse arenguetappidest ja edusammudest või tagasilöökidest siin palju kirjutand jai plaani seda ka edaspidi teha, a see inf on küll selline, mida irrmsasti jagada tahtsin:)) Niet ärge te nüid pahandage või suud krimpsutage, et siia nats mähkme(vaba!) juttu sai.
Muidu elame me kuumuse ja lumesaju tähe all. Kuuma Laine on täiega kohal, omseks-üleomseks lubatasse suisa 37-38 kraadi. Ööd ülakorruse magamistubades akkavad vaikselt aina palavamaks muutuma. Omikul on elamine hea ja jahe, aga juba 10 ajal on leitsak. Aga lumesadu? Küsite te:)) Jah, lumesadu on meil kah. Nimelt tehakse maja soojustust ja need valged penoplastilaadsed (võimisiganes) plaadid, millega maja üle tõmmati, nende lõikamisest, lihvimisest ja ilmselt ka pelgast tõstmisest ja liigutamisest on terve maja väikseid valgeid lumehelbeid täis, igal õhtul pühin neid terve uniku mõlemalt korruselt kokku:S Võehh, ma ütlen...
A nüid (paljaste ülakehadega:) poikad juba krofivad. Eile algas küll pääv nii, et kui Imiklapse toas rulood eest ära tõmbasin, vaatasin tellingute peal kükkiva poikaga tõtt. Pealelõunal, kui nats triikisin, passis terrassiuksest mingi onkel sisse ja õhtal, kui peale muruniitmist magamistoas bikiini ülaosa akkasin lahti haakima, sain viimasel minutil aru, et seda on mõistlikum vannitoas teha, sest mingi kuti jalad olid magamistoa akna taga:S Tänu sellele puurimisele, lõikamisele, lihvimisele ja kopsimisele teeb Imiklaps oma lõunaune selles toas, kus kõige vähem segavaid hääli on kuulda ja seetõttu on tal need asjad nüid nats segamini. Kui päävauni on meie voodis magatud, siis tahaks ta muidugi ka õhtal sinna minna ja sellest tuleb tavaliselt igavene kisa ja kaklus. Kui omikul kuulen, et ehitajapoisid Imiklapse akna taga ennast sisse seavad, siis toon lapse meie voodisse ja saame seal veel heal juhul pool tunnikest põõnata. Niet paras segadus nende unedega. Ja ega ma enne ilmade paranemist (meaning: jahenemist:) ja fassaaditööde lõppemist ei saagi ilmselt lapselt nõuda, et ta selles segaduses kukupailt uinuks ja segamatult magaks.
Üldiselt lähevad palavad päävad tiksumise tähe all, midagi suurt ette ei võta ja ootame aga õhtut, et ilm inimlikumaks läheks. Ei laps ega ma ise eriti süüa ei taha. Seega elatume pääval arbuusist ja õhtuti teen siis miskit söögisemat süüa, aga pliidi juures küll eriti seista ei taha praegast:S Pealelõunal käime tavaliselt väikesel suplusel naabrite juures, kes endale iljuti miskise suurematsorti kile/kummibasseini ankisid. Suurust on sel nii, et nats alla ja nats üle kaheaastastel ulatuvad jalad kenasti põhja ja peanupp jääb välja ja emmed saavad istudes mõnusasti kogu keha jahedaks. Võimisjahedaks - eile oli basseinivee temperatuur tõusnud juba 33 kraadini:S Lastel on lõbu laialt ja me tunneme ennast ka üsna inimlikult. Täna lubasin kaasa võtta putli külma siidrit, sest tuli jutuks, et naabermammad sellist jooki ei tunne. Ma siis tutvustan neile:)) Ega siidrit siinmail eriti saada pole. Päälinnas ühes prantsuse juustupoes on hingehinna eest Eestiski saadaolevat Ecussoni ja üks prantsuse supermarketikett müüb täitsa normaalse hinnaga oma siidrit, aga seda pole alati saada ja meie lähilinnas seda poodi polegi. Niet viimati päälinnas käies ostsime igaks juhuks kuuese kasti:))
Oehh. Töötuba akkab kuumenema. Niet lahkun parematele jahimaadele.
Peale nädalate(kuude?)pikkust pükste ja põrandate pesemist on see uskumatult suur asi. Ja kergendus. Et ju siis see jutt miskisest 'klikist' on õige ja meil käis 'klikk' siis nüüd külas ära ilmselt. Mai räägi siinkohal mähkmevabast lapsest, sellest on asi veel kaugel. Uned ja autosõidud teeb laps ikka mähkmega, agano see, et pea iga kord last potile pannes on seal ka midagi sees, see teeb meele rõemsaks küll:) Z. naeris eila õhtal, kui ma sajakahekümnendat korda ütsin, kui rõemus mina olen, et mis ma veel siis teen, kui laps ülikooli sisse saab või selle suisa lõpetab:)) No eks ma olen siis ka ilmselt rõemus:)
Mai ole Imiklapse arenguetappidest ja edusammudest või tagasilöökidest siin palju kirjutand jai plaani seda ka edaspidi teha, a see inf on küll selline, mida irrmsasti jagada tahtsin:)) Niet ärge te nüid pahandage või suud krimpsutage, et siia nats mähkme(vaba!) juttu sai.
Muidu elame me kuumuse ja lumesaju tähe all. Kuuma Laine on täiega kohal, omseks-üleomseks lubatasse suisa 37-38 kraadi. Ööd ülakorruse magamistubades akkavad vaikselt aina palavamaks muutuma. Omikul on elamine hea ja jahe, aga juba 10 ajal on leitsak. Aga lumesadu? Küsite te:)) Jah, lumesadu on meil kah. Nimelt tehakse maja soojustust ja need valged penoplastilaadsed (võimisiganes) plaadid, millega maja üle tõmmati, nende lõikamisest, lihvimisest ja ilmselt ka pelgast tõstmisest ja liigutamisest on terve maja väikseid valgeid lumehelbeid täis, igal õhtul pühin neid terve uniku mõlemalt korruselt kokku:S Võehh, ma ütlen...
A nüid (paljaste ülakehadega:) poikad juba krofivad. Eile algas küll pääv nii, et kui Imiklapse toas rulood eest ära tõmbasin, vaatasin tellingute peal kükkiva poikaga tõtt. Pealelõunal, kui nats triikisin, passis terrassiuksest mingi onkel sisse ja õhtal, kui peale muruniitmist magamistoas bikiini ülaosa akkasin lahti haakima, sain viimasel minutil aru, et seda on mõistlikum vannitoas teha, sest mingi kuti jalad olid magamistoa akna taga:S Tänu sellele puurimisele, lõikamisele, lihvimisele ja kopsimisele teeb Imiklaps oma lõunaune selles toas, kus kõige vähem segavaid hääli on kuulda ja seetõttu on tal need asjad nüid nats segamini. Kui päävauni on meie voodis magatud, siis tahaks ta muidugi ka õhtal sinna minna ja sellest tuleb tavaliselt igavene kisa ja kaklus. Kui omikul kuulen, et ehitajapoisid Imiklapse akna taga ennast sisse seavad, siis toon lapse meie voodisse ja saame seal veel heal juhul pool tunnikest põõnata. Niet paras segadus nende unedega. Ja ega ma enne ilmade paranemist (meaning: jahenemist:) ja fassaaditööde lõppemist ei saagi ilmselt lapselt nõuda, et ta selles segaduses kukupailt uinuks ja segamatult magaks.
Üldiselt lähevad palavad päävad tiksumise tähe all, midagi suurt ette ei võta ja ootame aga õhtut, et ilm inimlikumaks läheks. Ei laps ega ma ise eriti süüa ei taha. Seega elatume pääval arbuusist ja õhtuti teen siis miskit söögisemat süüa, aga pliidi juures küll eriti seista ei taha praegast:S Pealelõunal käime tavaliselt väikesel suplusel naabrite juures, kes endale iljuti miskise suurematsorti kile/kummibasseini ankisid. Suurust on sel nii, et nats alla ja nats üle kaheaastastel ulatuvad jalad kenasti põhja ja peanupp jääb välja ja emmed saavad istudes mõnusasti kogu keha jahedaks. Võimisjahedaks - eile oli basseinivee temperatuur tõusnud juba 33 kraadini:S Lastel on lõbu laialt ja me tunneme ennast ka üsna inimlikult. Täna lubasin kaasa võtta putli külma siidrit, sest tuli jutuks, et naabermammad sellist jooki ei tunne. Ma siis tutvustan neile:)) Ega siidrit siinmail eriti saada pole. Päälinnas ühes prantsuse juustupoes on hingehinna eest Eestiski saadaolevat Ecussoni ja üks prantsuse supermarketikett müüb täitsa normaalse hinnaga oma siidrit, aga seda pole alati saada ja meie lähilinnas seda poodi polegi. Niet viimati päälinnas käies ostsime igaks juhuks kuuese kasti:))
Oehh. Töötuba akkab kuumenema. Niet lahkun parematele jahimaadele.
esmaspäev, 28. juuni 2010
Pidu meie tänavas
Internet jõudis eelmisel nädalil meile järele, niet omame taas ühendust välisilmaga. Ja Z. suureks meeleheaks nääb telkust jalgpalli nüid täitsa selgelt, mitte läbi sahiseva uduloori nigut enne toa-antenniga (mai teandki, et meil siuke asi majapidamises olemas on:)
Rikun nüid natuke traditsioone ja selle asemel, et lapse lõunaune ajal mõni kast või kott tühjendada, kirjutan teile parem, mis meil siin vahepeal juhtund on.
Jaani käisime tähistamas saatkonnas aiapeol, kus paljude meelerõemuks musitseerisid seekord saadiku suured lemmikud Saatpalu ja Rebane. Põhiosa peost jooksin ma Imiklapse ja Saadiklapse sabas mööda treppe (treppe oli palju...:S), aga esines ka mõni tshillim hetk, kui istusime lapsega trepil, sõime mascarponekreemi värskete maasikatega ja mina ümisesin Saatpaluga Shveitsi-lugu kaasa. Vaatamata sellele, et eelnevail päävadel oli sajaga sadand ja nõme ilm olnd, tervitas jaaniõhtu meid maheda päiksepaiste, sooja õhu ja sääskedega. Saatkonna vastuvõtule omase kõrvalnähuna pidin demonstreerima Imiklast paarile endisele onuprofessur-kolleegile, kes last oma valeammastega irmutasid, a muidu oli tore - nägi ka asjalikke tuttavaid ja sai nats lobajuttu ajada. Z. ajas vastavalt meestega sõja- ja jalkajuttu:) Üleüldse oli lahe, et jalgpallijuttu võis sel õhtul pea igas keeles kuulda, mina identifitseerisin soome-, ungari-, eesti- ja inglisekeelse jalkajutu:) Lõppeks olime rahul. Imiklaps kustus praktselt kohe peale auto käivitamist ning magas kodus oma voodis kenaste edasi.
Aga palju-palju uvitavam eeee... pidu(!?!) oli meie oma tänavas lauba õhtal. Nimelt on meie suhteliselt uues tänavas paariaastane traditsioon millalgi suvel üks ühine sööma- ja joomapidu korraldada. Eelmisel aastal kutsuti meid kui tulevasi elanikke samuti peole, a me olime siis Eestis. Sel aastal polnd meil enam põgenada kuhugi. Tädi orgunnija (kes on tegelt must vbla aint paar aastat vanem, ano nääb ikka täitsa tädi välja:) tõi juba mitu nädalit tagasi meile kutse ja lubasime Uute Tegijatena kohal olla.
Küpsetasin unniku kaerahelbeküpsiseid (mis mu suureks rõemuks muusjas viimse tükini ära söödi!), panime Viru Valge (aitäh, Kroonijuveel!) ja ühe roosa külma ja ootasime õhtut. Rafast oli algul hõredalt, a iljem võis meid olla kuskil 25 ringis. Suuremad lapsed mängisid ärksamate isadega jalgpalli, väiksemad kiskusid üksteiselt autosid ja mootorrattaid ära ja rallisid mu suureks ämminguks üsna iseseisvalt ringi. Z. käis VV-putliga ringi ja irmutas mehi, me libistasime naestega roosat. Mingi aeg tehti tuli üles ja igaüks võttis oma korvikesest (apsull kõik pered saabusid kauni korvikesega, va meie muidugist:) singid/vorstid ja muu lõkkel küpsetatava kraami välja. Söödi-joodi (rõhuga sel viimasel tegevusel) ikka mehiselt ja esimese ohvri viis abikaasa üsna kiirelt koju. Õnneks oli too abikaasa selline Tõllu naese Pireti tüüpi isend, niet mingeid raskusi talle oma mehe kojuvedamine ei valmistand. Täheldasin meie naabrimehe kääs kõiki erinevaid alkohoolsete jookide sorte ning natukse aja pärst tõusis temagi ning lahkus (iseseisvalt!) kodu poole. Iljem leidis naine ta lapse mängumajakesest magamas:S Teisedki mehed olid üsna lõbusas meeleolus, taoti palli ja kiideldi, kes mitu Eesti viina napsu on teind... Me ikka aeg-ajalt vaatsime Z.ga teineteisele tähenduslikult otsa ja muigasime:) Naesed tahtsid kangesti minuga tuttavaks saada, kes tuli küsima, kas on ikka hia mõte laps 3-aastaselt inglise keele rühma panna (ma kuulsin, et sa oled keele-inimene...:) ja kes tahtis teada, kas ma räägin lapsega ainult SOOME keelt... No ma siis ütsin, mis ma arvan jaet soomet ma taga ei räägi, ikka eestit. Üldiselt võib tõdeda, et inimesed on meil siin täitsa noh... toredad ju tegelt:) Nats teistmoodi kui meie, a silmnähtavalt heatahtlised ja abivalmid. Üks vanem abielupaar oli kaasa toond enda tehtud vorsti, mis (tsiteerides klassikuid:) viis jalad ikka täiega suust. Onkel üts, et pmõtselt saab vorsti talvel nende kääst ka tellida, panime talle siis südamele, et ta meid ei unustaks:) Naesed olid ungarlstele omaselt küpsetand oopis beenemaid kooke kui minu kaerahelbekäntsakad, ma ei lasknud endale ka kaks korda öölda, kui miskit kihilist imeasja pakuti. Maitsesin pea kõik läbi. Lapsed olid ka toredad, suuremad vaatasid väiksemate järele ja me ei pidand kogu aeg seljataguseid silmi pingutama. Z. sai asjalikku ehitusinfi - kust tellida killustikku, kust mulda ja kes on küla parim puusepp. Ilmnes, et erinevalt meist on paljud oma majakesed suures osas oma (pere) jõududega püsti ajand. See ilmutas meis muidugi ämmingut ja imetlust.
Lihtsalt see värk, et naabrid on ju ikkagi naabrid, nad ei peagi su suurimad sõbrad olema (mis ei välista muidugi ilisemat sõpruse väljakujunemist:) ja nende seltsis me ennast ikkagi nii vabalt ei tundnud kui mõni eelpool toodud näite-eksemplaridest:) Tore on, kui su ümber elavad enamvähem samasse vanuseklassi kuuluvad rahumeelsed inimesed, a sõprus ja heanaaberlus on ikka kaks eri asja. Seega lahterdasime end padukooma joond naabrimeeste tegevuse Z.-ga siiski no-no-listi ja uinusime vist mõlemad teadmisega, et elame naabrite koha pealt ühes üsna turvalises harju keskmises külakeses.
Lähen nüid söön selle veerand arbuusi ära, mis eilsest järgi jäi, muidu peab seda veel Imiklapsega jagama, kui ta juhtub varem ärkama:)
Rikun nüid natuke traditsioone ja selle asemel, et lapse lõunaune ajal mõni kast või kott tühjendada, kirjutan teile parem, mis meil siin vahepeal juhtund on.
Jaani käisime tähistamas saatkonnas aiapeol, kus paljude meelerõemuks musitseerisid seekord saadiku suured lemmikud Saatpalu ja Rebane. Põhiosa peost jooksin ma Imiklapse ja Saadiklapse sabas mööda treppe (treppe oli palju...:S), aga esines ka mõni tshillim hetk, kui istusime lapsega trepil, sõime mascarponekreemi värskete maasikatega ja mina ümisesin Saatpaluga Shveitsi-lugu kaasa. Vaatamata sellele, et eelnevail päävadel oli sajaga sadand ja nõme ilm olnd, tervitas jaaniõhtu meid maheda päiksepaiste, sooja õhu ja sääskedega. Saatkonna vastuvõtule omase kõrvalnähuna pidin demonstreerima Imiklast paarile endisele onuprofessur-kolleegile, kes last oma valeammastega irmutasid, a muidu oli tore - nägi ka asjalikke tuttavaid ja sai nats lobajuttu ajada. Z. ajas vastavalt meestega sõja- ja jalkajuttu:) Üleüldse oli lahe, et jalgpallijuttu võis sel õhtul pea igas keeles kuulda, mina identifitseerisin soome-, ungari-, eesti- ja inglisekeelse jalkajutu:) Lõppeks olime rahul. Imiklaps kustus praktselt kohe peale auto käivitamist ning magas kodus oma voodis kenaste edasi.
Aga palju-palju uvitavam eeee... pidu(!?!) oli meie oma tänavas lauba õhtal. Nimelt on meie suhteliselt uues tänavas paariaastane traditsioon millalgi suvel üks ühine sööma- ja joomapidu korraldada. Eelmisel aastal kutsuti meid kui tulevasi elanikke samuti peole, a me olime siis Eestis. Sel aastal polnd meil enam põgenada kuhugi. Tädi orgunnija (kes on tegelt must vbla aint paar aastat vanem, ano nääb ikka täitsa tädi välja:) tõi juba mitu nädalit tagasi meile kutse ja lubasime Uute Tegijatena kohal olla.
Küpsetasin unniku kaerahelbeküpsiseid (mis mu suureks rõemuks muusjas viimse tükini ära söödi!), panime Viru Valge (aitäh, Kroonijuveel!) ja ühe roosa külma ja ootasime õhtut. Rafast oli algul hõredalt, a iljem võis meid olla kuskil 25 ringis. Suuremad lapsed mängisid ärksamate isadega jalgpalli, väiksemad kiskusid üksteiselt autosid ja mootorrattaid ära ja rallisid mu suureks ämminguks üsna iseseisvalt ringi. Z. käis VV-putliga ringi ja irmutas mehi, me libistasime naestega roosat. Mingi aeg tehti tuli üles ja igaüks võttis oma korvikesest (apsull kõik pered saabusid kauni korvikesega, va meie muidugist:) singid/vorstid ja muu lõkkel küpsetatava kraami välja. Söödi-joodi (rõhuga sel viimasel tegevusel) ikka mehiselt ja esimese ohvri viis abikaasa üsna kiirelt koju. Õnneks oli too abikaasa selline Tõllu naese Pireti tüüpi isend, niet mingeid raskusi talle oma mehe kojuvedamine ei valmistand. Täheldasin meie naabrimehe kääs kõiki erinevaid alkohoolsete jookide sorte ning natukse aja pärst tõusis temagi ning lahkus (iseseisvalt!) kodu poole. Iljem leidis naine ta lapse mängumajakesest magamas:S Teisedki mehed olid üsna lõbusas meeleolus, taoti palli ja kiideldi, kes mitu Eesti viina napsu on teind... Me ikka aeg-ajalt vaatsime Z.ga teineteisele tähenduslikult otsa ja muigasime:) Naesed tahtsid kangesti minuga tuttavaks saada, kes tuli küsima, kas on ikka hia mõte laps 3-aastaselt inglise keele rühma panna (ma kuulsin, et sa oled keele-inimene...:) ja kes tahtis teada, kas ma räägin lapsega ainult SOOME keelt... No ma siis ütsin, mis ma arvan jaet soomet ma taga ei räägi, ikka eestit. Üldiselt võib tõdeda, et inimesed on meil siin täitsa noh... toredad ju tegelt:) Nats teistmoodi kui meie, a silmnähtavalt heatahtlised ja abivalmid. Üks vanem abielupaar oli kaasa toond enda tehtud vorsti, mis (tsiteerides klassikuid:) viis jalad ikka täiega suust. Onkel üts, et pmõtselt saab vorsti talvel nende kääst ka tellida, panime talle siis südamele, et ta meid ei unustaks:) Naesed olid ungarlstele omaselt küpsetand oopis beenemaid kooke kui minu kaerahelbekäntsakad, ma ei lasknud endale ka kaks korda öölda, kui miskit kihilist imeasja pakuti. Maitsesin pea kõik läbi. Lapsed olid ka toredad, suuremad vaatasid väiksemate järele ja me ei pidand kogu aeg seljataguseid silmi pingutama. Z. sai asjalikku ehitusinfi - kust tellida killustikku, kust mulda ja kes on küla parim puusepp. Ilmnes, et erinevalt meist on paljud oma majakesed suures osas oma (pere) jõududega püsti ajand. See ilmutas meis muidugi ämmingut ja imetlust.
Lihtsalt see värk, et naabrid on ju ikkagi naabrid, nad ei peagi su suurimad sõbrad olema (mis ei välista muidugi ilisemat sõpruse väljakujunemist:) ja nende seltsis me ennast ikkagi nii vabalt ei tundnud kui mõni eelpool toodud näite-eksemplaridest:) Tore on, kui su ümber elavad enamvähem samasse vanuseklassi kuuluvad rahumeelsed inimesed, a sõprus ja heanaaberlus on ikka kaks eri asja. Seega lahterdasime end padukooma joond naabrimeeste tegevuse Z.-ga siiski no-no-listi ja uinusime vist mõlemad teadmisega, et elame naabrite koha pealt ühes üsna turvalises harju keskmises külakeses.
Lähen nüid söön selle veerand arbuusi ära, mis eilsest järgi jäi, muidu peab seda veel Imiklapsega jagama, kui ta juhtub varem ärkama:)
pühapäev, 20. juuni 2010
Internetita Uues Kodus
Nagu näha juuresolevalt karikatuurilt, pole internet meile külakesse veel järele jõund. Lubati selleks nädaliks, a eisaaand ikka veel... Järgmine tärmin on kolmaba. Eks nääme.
Olen praegast naabrite terrassil, et oma emaile vaadata, IKEA kodukal seigelda ja nats plogimaailmas rännata. Üle nädala aja pole netti saand ja kui välja arvata väiksed süümepiinad tööasjade pärast, siis erilisi võõrutusnähte pole veel tulnd:)
Oleme siis veits üle nädali Uues Kodus olnd, a enamus asju on endiselt kastides v suurtes prügikottides. Ööh. Igal õhtul peale tööd on Z. mõne mööblitüki kokku kruvind - nüüd on meil nt juba kirjutuslaud, riiul magamistoas ning Imiklapsel ka oma voodi ja kummut. Laps on viimased 4 ööd magand ÜKSI OMA TOAS OMA VOODIS! Ühel ööl oli õues purgaa ja välk ja mürin, siis pidin ta arusaadavatel põhjustel meie juurde tooma, a muidu magab üksi. Igal ööl on seni old 1-2 väikest kiunu, a kui ma kiirelt reageerin, siis neist miskit suuremat jama ei tule ja peale väikest rahustamist võin oma tuppa tagasi minna. Ainuke suurem probleem on magama JÄÄMINE, Imiklaps ei taha üldse üksi oma tuppa jääda ja see on paras pein. A ehk on see ka ikka alguse asi ja ta tuletab üksi uinumise taas meelde. Anname talle veel aega.
Niet tsutsufrei! Ehk järgmisel nädalal side välismaailmaga taastub.
Olen praegast naabrite terrassil, et oma emaile vaadata, IKEA kodukal seigelda ja nats plogimaailmas rännata. Üle nädala aja pole netti saand ja kui välja arvata väiksed süümepiinad tööasjade pärast, siis erilisi võõrutusnähte pole veel tulnd:)
Oleme siis veits üle nädali Uues Kodus olnd, a enamus asju on endiselt kastides v suurtes prügikottides. Ööh. Igal õhtul peale tööd on Z. mõne mööblitüki kokku kruvind - nüüd on meil nt juba kirjutuslaud, riiul magamistoas ning Imiklapsel ka oma voodi ja kummut. Laps on viimased 4 ööd magand ÜKSI OMA TOAS OMA VOODIS! Ühel ööl oli õues purgaa ja välk ja mürin, siis pidin ta arusaadavatel põhjustel meie juurde tooma, a muidu magab üksi. Igal ööl on seni old 1-2 väikest kiunu, a kui ma kiirelt reageerin, siis neist miskit suuremat jama ei tule ja peale väikest rahustamist võin oma tuppa tagasi minna. Ainuke suurem probleem on magama JÄÄMINE, Imiklaps ei taha üldse üksi oma tuppa jääda ja see on paras pein. A ehk on see ka ikka alguse asi ja ta tuletab üksi uinumise taas meelde. Anname talle veel aega.
Niet tsutsufrei! Ehk järgmisel nädalal side välismaailmaga taastub.
kolmapäev, 9. juuni 2010
Viimase öö õigus:)
Istun praegast meie koli/töötoas, mis ei näägi tegelt änam nii kolikamber välja, sest ulk asju on juba ära viidud. Peale laua, tooli ja paari kasti suurt midagi polegi. Elutoas on vaid lahtikäiv diivan, kus me täna magame, Imiklapsele reisivoodi ning söögitoas söögilaud ja toolid. Täna on meie viimane öö siin üürikorteris, omme magame juba Oma Uues Kodus.
Eile akkas majas kraanidest sooja vett voolama, täna paigaldati kööki kraanikauss, pliidiplaat, pesumasin ja ahi. Niet pole enam nagu midagi, millepärast majja sisse ei saaks kolida:)
Omme viiakse ära need viimased asjad, mis siia veel jäänd ja ülejäänu, mis veel köögikappidesse ja sisseehitatud seinakappi jääb, selle saame juba oma autoga ise ära viidud hiljem.
Kolijadmehed ähkisid, et küll oleme ikka pääva valind kolimiseks - auto kraadiklaas näitas mul 36 kraadi, kui kolimisauto ees külakese poole vurasime:)
Kohe lülitan arvuti välja ja akkan kirjutuslauda kokku pakkima, siis tühjendan söögilaua ja võin ka magama minna. Eile pakkisin pea poole1ni öösel, täna saab ehk kiiremini.
Niet armsad lugejad - kohtume siis, kui internett meile külakesse järgi tuleb (seda lubati järgmiseks nädaliks, a mai ole nii optimist:) Ühe trui lugejaga kohtun juba laubal, eks me siis joome teie terviseks ka Kroonijuveeliga klaasi külma valget (või roosat:)
Tsutsufrei!
Eile akkas majas kraanidest sooja vett voolama, täna paigaldati kööki kraanikauss, pliidiplaat, pesumasin ja ahi. Niet pole enam nagu midagi, millepärast majja sisse ei saaks kolida:)
Omme viiakse ära need viimased asjad, mis siia veel jäänd ja ülejäänu, mis veel köögikappidesse ja sisseehitatud seinakappi jääb, selle saame juba oma autoga ise ära viidud hiljem.
Kolijadmehed ähkisid, et küll oleme ikka pääva valind kolimiseks - auto kraadiklaas näitas mul 36 kraadi, kui kolimisauto ees külakese poole vurasime:)
Kohe lülitan arvuti välja ja akkan kirjutuslauda kokku pakkima, siis tühjendan söögilaua ja võin ka magama minna. Eile pakkisin pea poole1ni öösel, täna saab ehk kiiremini.
Niet armsad lugejad - kohtume siis, kui internett meile külakesse järgi tuleb (seda lubati järgmiseks nädaliks, a mai ole nii optimist:) Ühe trui lugejaga kohtun juba laubal, eks me siis joome teie terviseks ka Kroonijuveeliga klaasi külma valget (või roosat:)
Tsutsufrei!
laupäev, 5. juuni 2010
Lõpp paistab!
Pealkirja kirja pannud, tundus mulle see siiski veidi kiirustav, sest see, et me majja sisse kolime järgmisel nädalal, ei tähenda ju tegelt ehitamise, sodi, koristamise, puuri undamise ja mööbli- ning lambiotsingute lõppu... Ütleme siis nii, et korterielu lõpp paistab:))
Vannitoad on siiani ainsad VALMIS toad, pissil saab käia ja käsi pesta. Ja tolmust halle juukseid saab ka peeglist vaadata. Järjest rohkem akkab mulle tunduma, et värvide sassiminek (alumine vannar tuli rohelise-valgega, ülemine oranzhi-valgega, oleks pidand olema vastupidi:) oli üks mõnus apsakas. Kui nüüd teisibal sooja vett ka akkab kraanidest voolama, siis kolmap-neljap kolime. Teisel korrusel on tubades ka parkett maas, alumise korruse kaks tuba saavad omme-üleomme põrmandud. Köök on kohal, ilma massinateta. Mulle täitsa meeldib (tuletan teile meelde, et lõplikke köögijooniseid ja -plaane tegid Z. ja köögifirmamees kahekesi siis, kui meie Imiklapsega Eestis olime:), alumised kapid on tumedamad, kui ma ootasin, nendega alles arjun. Köögitehnika saabub esmasbal. Kraanikauss ja tehnika integreeritasse neljabal. Peale pikkapikka netis tuulamist, vaagimist, mõtlemist, poodides jõlkumist ja rahakotti vaatamist valisime pliidi ja ahju BOSCHi omad ja pesumasin on Electrolux. Pean ütlema, et ma olen nõudepesumasina kasutamisel alles nii neitsi (mul on nõudepesumasin old viimased poolteist aastat aint), et mul ei ole sellele massinale veel suuri nõudmisi. Loodan, et mul midagi kahesilmavahele ei jäänd nüüd. Külmkappi me esialgu uut ei osta, oiame pöialt, et see, mis siin korterinurgas on poolteist aastat seisnud, töötab veel. Kui ma oma kööki vaatan, siis ainuke irm on see, et asjad ei mahu ära ja tööpinda on vähe. A ise me otsustasime söögilaua köögipoolele panna ja elutuba veits avaramaks jätta, seega tuli L-kujulise köögi asemel köök aint ühte seina. Saffer on ka, niet ehk ikka mahume ära.
Oleme kodust juba päris palju asju majja ära vedand ja alumise korruse WC-vannarile ostsime ehituspoest möödaminnes ka ruloo ette, muidu poleks saand seal pissil käia:) St oleks kindlasti saand ja eks me algul käisime ka, a võimalus, et tänavalt mõni inimene potilkükkimist näeb, oleks päris suur:)
Üks suur valukoht on lambid. Selle lahendasime hetkel nii, et ostsime 14 (kuimaieksi) pirnipesa, mis ripuvad nüid laest ja seinast alla ja pirnid on sisse keeratud. Vannitubades on silmapaistmatud vee- ja aurukindlad valgustid olemas ning safrisse, garderoobi ja majapidamisruumi ostsime ka üsna suvalised lambid ära. A elutuppa tahaksin ma vbla miskit Eesti disaini, vaatasin nt Tarmo Luisu asju, a enne ostmist tahaks ikka näppida ja valgust ka näha. Samas - kui me sel suvel autoga Eestisse ei tule, siis pole mõtet ju keelt limpsata nende Luisu lampide peale... Siis peab lihtsalt pühendunumalt kohaliku valikuga tutvuma ja vbla ka IKEA poole kiikama.
Mööbliauto tuleb neljabal. Selleks päävaks peame siis kõik liigutatava mööbli kraamist tühjaks tegema. Praegusel hetkel ei ole ma kappidest veel eriti midagi ära pakkind. A kõik poolteist aastat kastides seisnud kraam on pmõtselt juba majas. Raamatud, osad nõud, tööpaprid, DVDd ja CDd ja Z. sodikastid (nende all pean ma silmas kaste, milles ta oiab igast jama alates tinasõduritest ja mängutankidest kuni vanade vene keele õpikute ja walkmanideni välja, brrrr..).
Tegelt polnd meil ju plaanis vanu kolediivaneid majja viiagi, mõtlesime, et paneme lehte kuulutuse, et ära anda...:) A kuna meile saabuvad juba reedel künalised, siis poleks neil ilma kolediivaniteta kuskil magada:)) Ja meil pole järgmisel nädalal enam aega sohvamaailma saladustesse siseneda, niet vanad tulevad kaasa. Ma loodan, et neist ei saa igavesi ajutisi asju...:S Ja esilagu puudub meil igasugune tavaline riidesäilitamismööbel - kummutid-kapid. No garderoobituba on, aga selles pole ka veel riiuleid-torusid jne. Niet akkame elama kastides. Õnneks veel eelmises kodulinnas ostetud lihtsad riidekapid on täitsa normaalsed ja tulevad meiega kaasa, niet neljabal saab asju vähemalt kuhugi riputada jälle.
Ja tööd on veel maja juures küll ja küll - trepp on viimistlemata, aknaraamid ja uksed vaja uuesti lihvida ja peitsida, aknalauad tellida ja paigaldada, kaitsekihiga katta ja peitsida katusealused liistud, lasta teha trepp välisukse ette (praegast saab majja kas mööda kõikuvat puusillakest või astudes ühe hea poolemeetrise sammu trepi kõige ülemisele, ainsale olemasolevale astmele:) jnejnejnejne. Sellest mai räägigi, et sügisel tuleb siis veel üks suur ja kole töö - väliseinade soojustus, krohv ja värv. Niet tegemist on paljupaljupalju. A see kõik saab ju nüüd oluliselt lihtsam olema, sest me ei pea enam linna ja külakese vahel edasitagasi sõitma ja igal õhtul hiljemalt 8ks tööd lõpetama, et väsind ja tüdind laps autosse panna ja kodu poole sõita. Niet ma usun, et stressi saab vähem olema, sest suurem jama on ju ikkagi seljataga:)
Ja teile, kes te siiapoole plaanite tulla: järgmiseks nädalivaheks lubab imelist 30kraadist suveilma, tulge juba!
Vannitoad on siiani ainsad VALMIS toad, pissil saab käia ja käsi pesta. Ja tolmust halle juukseid saab ka peeglist vaadata. Järjest rohkem akkab mulle tunduma, et värvide sassiminek (alumine vannar tuli rohelise-valgega, ülemine oranzhi-valgega, oleks pidand olema vastupidi:) oli üks mõnus apsakas. Kui nüüd teisibal sooja vett ka akkab kraanidest voolama, siis kolmap-neljap kolime. Teisel korrusel on tubades ka parkett maas, alumise korruse kaks tuba saavad omme-üleomme põrmandud. Köök on kohal, ilma massinateta. Mulle täitsa meeldib (tuletan teile meelde, et lõplikke köögijooniseid ja -plaane tegid Z. ja köögifirmamees kahekesi siis, kui meie Imiklapsega Eestis olime:), alumised kapid on tumedamad, kui ma ootasin, nendega alles arjun. Köögitehnika saabub esmasbal. Kraanikauss ja tehnika integreeritasse neljabal. Peale pikkapikka netis tuulamist, vaagimist, mõtlemist, poodides jõlkumist ja rahakotti vaatamist valisime pliidi ja ahju BOSCHi omad ja pesumasin on Electrolux. Pean ütlema, et ma olen nõudepesumasina kasutamisel alles nii neitsi (mul on nõudepesumasin old viimased poolteist aastat aint), et mul ei ole sellele massinale veel suuri nõudmisi. Loodan, et mul midagi kahesilmavahele ei jäänd nüüd. Külmkappi me esialgu uut ei osta, oiame pöialt, et see, mis siin korterinurgas on poolteist aastat seisnud, töötab veel. Kui ma oma kööki vaatan, siis ainuke irm on see, et asjad ei mahu ära ja tööpinda on vähe. A ise me otsustasime söögilaua köögipoolele panna ja elutuba veits avaramaks jätta, seega tuli L-kujulise köögi asemel köök aint ühte seina. Saffer on ka, niet ehk ikka mahume ära.
Oleme kodust juba päris palju asju majja ära vedand ja alumise korruse WC-vannarile ostsime ehituspoest möödaminnes ka ruloo ette, muidu poleks saand seal pissil käia:) St oleks kindlasti saand ja eks me algul käisime ka, a võimalus, et tänavalt mõni inimene potilkükkimist näeb, oleks päris suur:)
Üks suur valukoht on lambid. Selle lahendasime hetkel nii, et ostsime 14 (kuimaieksi) pirnipesa, mis ripuvad nüid laest ja seinast alla ja pirnid on sisse keeratud. Vannitubades on silmapaistmatud vee- ja aurukindlad valgustid olemas ning safrisse, garderoobi ja majapidamisruumi ostsime ka üsna suvalised lambid ära. A elutuppa tahaksin ma vbla miskit Eesti disaini, vaatasin nt Tarmo Luisu asju, a enne ostmist tahaks ikka näppida ja valgust ka näha. Samas - kui me sel suvel autoga Eestisse ei tule, siis pole mõtet ju keelt limpsata nende Luisu lampide peale... Siis peab lihtsalt pühendunumalt kohaliku valikuga tutvuma ja vbla ka IKEA poole kiikama.
Mööbliauto tuleb neljabal. Selleks päävaks peame siis kõik liigutatava mööbli kraamist tühjaks tegema. Praegusel hetkel ei ole ma kappidest veel eriti midagi ära pakkind. A kõik poolteist aastat kastides seisnud kraam on pmõtselt juba majas. Raamatud, osad nõud, tööpaprid, DVDd ja CDd ja Z. sodikastid (nende all pean ma silmas kaste, milles ta oiab igast jama alates tinasõduritest ja mängutankidest kuni vanade vene keele õpikute ja walkmanideni välja, brrrr..).
Tegelt polnd meil ju plaanis vanu kolediivaneid majja viiagi, mõtlesime, et paneme lehte kuulutuse, et ära anda...:) A kuna meile saabuvad juba reedel künalised, siis poleks neil ilma kolediivaniteta kuskil magada:)) Ja meil pole järgmisel nädalal enam aega sohvamaailma saladustesse siseneda, niet vanad tulevad kaasa. Ma loodan, et neist ei saa igavesi ajutisi asju...:S Ja esilagu puudub meil igasugune tavaline riidesäilitamismööbel - kummutid-kapid. No garderoobituba on, aga selles pole ka veel riiuleid-torusid jne. Niet akkame elama kastides. Õnneks veel eelmises kodulinnas ostetud lihtsad riidekapid on täitsa normaalsed ja tulevad meiega kaasa, niet neljabal saab asju vähemalt kuhugi riputada jälle.
Ja tööd on veel maja juures küll ja küll - trepp on viimistlemata, aknaraamid ja uksed vaja uuesti lihvida ja peitsida, aknalauad tellida ja paigaldada, kaitsekihiga katta ja peitsida katusealused liistud, lasta teha trepp välisukse ette (praegast saab majja kas mööda kõikuvat puusillakest või astudes ühe hea poolemeetrise sammu trepi kõige ülemisele, ainsale olemasolevale astmele:) jnejnejnejne. Sellest mai räägigi, et sügisel tuleb siis veel üks suur ja kole töö - väliseinade soojustus, krohv ja värv. Niet tegemist on paljupaljupalju. A see kõik saab ju nüüd oluliselt lihtsam olema, sest me ei pea enam linna ja külakese vahel edasitagasi sõitma ja igal õhtul hiljemalt 8ks tööd lõpetama, et väsind ja tüdind laps autosse panna ja kodu poole sõita. Niet ma usun, et stressi saab vähem olema, sest suurem jama on ju ikkagi seljataga:)
Ja teile, kes te siiapoole plaanite tulla: järgmiseks nädalivaheks lubab imelist 30kraadist suveilma, tulge juba!
neljapäev, 27. mai 2010
SATC2
Mai tahtnudki tegelt midagi muud (tähtsat, jee rait:) öölda, kuiet tegime eile sõbrannaga maailma kõige ebasobivamat titemammapogrommi. Nimelt on tänane, ehk siis 27. mai kuulutatud meil siin Sex and the City teise muuvi esilinastusepäävaks. A üle riigi tehti kinudes sellist nalja, et näidati muuvit öösel algusega 00.01. Niet me käisime eile öösel siis kinupilti vaatamas. Esimene raske etapp oli südaööni üleval püsida, kuskil peale 11 oli totaalne nullpunkt, aga külm prantsuse siider, kange koff ja minu tehtud minipavlovad (mis nägid jubenunnud välja, unustasin kahjuks pilti teha) aitasid meil sellest üle saada, niet marssisime jahedas öös kinuplaasa poole ja avastasime imestusega, et öiseid Sex and the City fänne oli päris palju. Ühtlasi tundus meile, et me olime ühed vanemad kinokülastajad... Khmm-khmm:)
Niet ma olen ta siis nüid ära näind, selle teise osa. Einoh - täitsa vaadatav vilm oli - oli nalja, samastumistunnet ja andis nii mõnelgi õhku visatud teemal ka mõtlemis- ja jutuainet. A ikkagi meeldis mulle esimene osa rohkem - see oli vilm naistevahelisest sõprusest, sootruudusest. Teine osa oli teistele osadele tüüpiliselt nõrgem - nats venitatud, nats pingutatud ja noh - olgem ausad - osatäitjad olid jälle paar head aastat vanemaks jäänd. Mis on ju iseenesest täitsa loogiline:))
Janoh, sellest ma üldse ei räägigi, et selle muuvi kõige suurem viga oli dubleering kohalikku keelde... Niet kunagi tahaks ikka originaalkeelset varjanti kah näha.
Selle tulemusena olen ma täna terve pääva ringi käind nigut kõikide zombiede ema ja kohe lähen panengi pitsaama selga ja liitun meestega magamistoas.
Enne veel kilkan teie ees, et meil on majas juba vann ja dushinurk ja WCpotid paigaldatud, järgnevad kraanikausid ja radiaatorid. Siis veel nats elektriasjandust, siis parkett, köök ja siis juba kolimegi! Jehhuu!
Niet ma olen ta siis nüid ära näind, selle teise osa. Einoh - täitsa vaadatav vilm oli - oli nalja, samastumistunnet ja andis nii mõnelgi õhku visatud teemal ka mõtlemis- ja jutuainet. A ikkagi meeldis mulle esimene osa rohkem - see oli vilm naistevahelisest sõprusest, sootruudusest. Teine osa oli teistele osadele tüüpiliselt nõrgem - nats venitatud, nats pingutatud ja noh - olgem ausad - osatäitjad olid jälle paar head aastat vanemaks jäänd. Mis on ju iseenesest täitsa loogiline:))
Janoh, sellest ma üldse ei räägigi, et selle muuvi kõige suurem viga oli dubleering kohalikku keelde... Niet kunagi tahaks ikka originaalkeelset varjanti kah näha.
Selle tulemusena olen ma täna terve pääva ringi käind nigut kõikide zombiede ema ja kohe lähen panengi pitsaama selga ja liitun meestega magamistoas.
Enne veel kilkan teie ees, et meil on majas juba vann ja dushinurk ja WCpotid paigaldatud, järgnevad kraanikausid ja radiaatorid. Siis veel nats elektriasjandust, siis parkett, köök ja siis juba kolimegi! Jehhuu!
teisipäev, 18. mai 2010
Ving ja hala ja Eestijuttu kah
Kõik teie seal Eestis (ja Soomes ja kusiganes kohas, kus on soe ja päike paistab) - olge õnnelikud ja nautige, sest suvesoojus võib nigut niuhti kääst libiseda ja asenduda lõputu vihmasaju, tormituule ja veeuputusega. Meil siin läks nii. Neljandat pääva järjest sajab. Lõpmata. Tuul murrab puid ja põõsaid, peksab maha toored murelid ja kirsid ja sunnib vihma horisontaalselt otse meie väljaspoolt veel kaitsmata majja sadama... Värvijadmehed elistasid eile omikul, et üks sein on praktselt läbi vettind, kuna tuul on vihma kenasti seina sisse suunand ja akende alt on samuti hulk vett majja imbund. Seega jäävad värvimistööd esialgu lõpetamata, enne nad uuesti asja kallale ei saa asuda, kui sein uuesti läbi tuuldund ja kuivand. Aga terveks selleks nädalaks lubatasse samasugust vihma ja jahedust vürtsitatud väikeste purgaadega.
Imiklapsega pole me ka kolm pääva õue saand, laps on juba närviline ja kasutab oma vastomandatud verbaalseid oskusi, et veenda mind õue minema: Uue-uue! No kus me siis lähme 'uue', kui tuul meid kohe pikali lennutaks! Uudistes on üks ja ainus teema - üleujutused, inimeste evakueerimine ja ilmateade ning ikka veel postil olev 'vana' peaminister sai au kuulutada mõnedes piirkondades välja eriolukord. Vat see on suvi...:S
Positiivne on asja juures see, et Imiklapsele sandaalide ostmise võib edasi lükata ja ise ei pea ka akkama oma jalakesi suvekingades villi ajama. Võib rahumeeli kummariga edasi trallida:)
A ma tahtsin teile ju ka meie Eesti-reisust kirjutada.
No tore oli:) A see pole ilmselt teile uudiseks.
Seekord jäi kuidagi algusest peale niiviisi, et Imiklaps magas mu emaga ühes toas ja mina sain üle pooleteist aasta harrastada sellist luksust nagu õhtul voodis lugemine! Oh, see oli õnnis! Lisaks arvukatele naiste-, pere- ja sisustusajakirjadele lugesin läbi ka mõned raamatud: Minu sarjast Moldova ja Nepaali, Leelo Tungla Seltsimees lapse teise osa (Samet ja Saepuru vist oli pealkirjaks) ja paar soomekeelset krimkat, mis olid juba ammu ostetud, aga siiani niisama riiulis leband. Mai ütle, et see just väga intellektuaalne saak oleks, aga siiski - vähemalt ma LUGESIN! Nepaali raamatu ostsin tegelt aint sellepärast, et kirjutajaks on väga hia sõber. Osaliselt olen ma ju neid jutte ja seiklusi ju kuulnud, aga oimetuks tegi ka Kaia väga sorav ja lendlik kirjutamisoskus. Which reminds me - tegelt lugesin ma veel ühe raamatu läbi. Kaia käest kingiks saadud Leivaraamatu kah! Ja leiba tegime ka emaga esimest korda. Esimese korra kohta täitsa ästi tuli välja mu meelest. Aga TITETOIDUPURKI maskeeritud juuretise unustasin ma loomulikult maha:)) Õnneks on ema juba kaks korda leiba teind ja oiab mu juuretist ilusti elus, niet suvel toome ta siis ära sealt. Juuretise. Mitte ema:)
Selles osas oli Kaial muidugist täiesti õigus, et hirm leivategemise ees on reeglina suurem kui asi väärt on. Tegelt polnd seal ju miskit erilist ega rasket ega müstilist. Niet kui juuretise kunagi siia saan, kavatsen kindlasti akata leiba tegema.
Misveel. No sõpru/sugulasi nägin ja sõprade/sugulaste lapsi ja teatrit nägin ja sõin kamabatooni ja kasekest ja leivamaitselist kohukest, pelmeene ja ema tehtud kooke ja käisin Anni Arro Komeedis söömas (nomaitea, haip on ikka vägev, koht ise ju selline - harju keskmine oleks vast liiga karm, aganoh - mitte millegagi ei üllatand ka) ja puhkasin ka. Puhkasin söögitegemisest ja majapidamisest ja lasin ilma süümekateta Imiklapsel aega vanaema seltsis veeta. Lahe oli vaadata, kuidas Imiklaps ja venna poiss (kes on 4 kuud noorem) juba natuke koos mängida oskasid ja täiesti vabalt kommunikeerusid - armas! Kahju, et nad nii arva teineteist näävad, mina omal ajal praktselt kasvasin koos täditütardega.
Nagu alati, ei jõudnud ma ka sel korral kohtuda kõigiga, kellega oleks tahtnud ja käia igal pool, kus oleks tahtnud ja teha kõike, mida oleks tahtnud. Tahtmine on ju teadupärast taevaasi:)
Suvel on ehk nats rohkem aega. Või siis ka mitte. Kõik oleneb sellest, millal me suvel üldse Eestisse saame. Ja see omakorda oleneb sellest, kuidas majaehituse lõpufaas kulgeb. Loodetavasti selliseid vastikuid tagasilööke (no see vesi ja purgaaaa...) enam ei tule ja kõik kulgeb plaanipärses rütmis. Lootke koos meiega!
Imiklapsega pole me ka kolm pääva õue saand, laps on juba närviline ja kasutab oma vastomandatud verbaalseid oskusi, et veenda mind õue minema: Uue-uue! No kus me siis lähme 'uue', kui tuul meid kohe pikali lennutaks! Uudistes on üks ja ainus teema - üleujutused, inimeste evakueerimine ja ilmateade ning ikka veel postil olev 'vana' peaminister sai au kuulutada mõnedes piirkondades välja eriolukord. Vat see on suvi...:S
Positiivne on asja juures see, et Imiklapsele sandaalide ostmise võib edasi lükata ja ise ei pea ka akkama oma jalakesi suvekingades villi ajama. Võib rahumeeli kummariga edasi trallida:)
A ma tahtsin teile ju ka meie Eesti-reisust kirjutada.
No tore oli:) A see pole ilmselt teile uudiseks.
Seekord jäi kuidagi algusest peale niiviisi, et Imiklaps magas mu emaga ühes toas ja mina sain üle pooleteist aasta harrastada sellist luksust nagu õhtul voodis lugemine! Oh, see oli õnnis! Lisaks arvukatele naiste-, pere- ja sisustusajakirjadele lugesin läbi ka mõned raamatud: Minu sarjast Moldova ja Nepaali, Leelo Tungla Seltsimees lapse teise osa (Samet ja Saepuru vist oli pealkirjaks) ja paar soomekeelset krimkat, mis olid juba ammu ostetud, aga siiani niisama riiulis leband. Mai ütle, et see just väga intellektuaalne saak oleks, aga siiski - vähemalt ma LUGESIN! Nepaali raamatu ostsin tegelt aint sellepärast, et kirjutajaks on väga hia sõber. Osaliselt olen ma ju neid jutte ja seiklusi ju kuulnud, aga oimetuks tegi ka Kaia väga sorav ja lendlik kirjutamisoskus. Which reminds me - tegelt lugesin ma veel ühe raamatu läbi. Kaia käest kingiks saadud Leivaraamatu kah! Ja leiba tegime ka emaga esimest korda. Esimese korra kohta täitsa ästi tuli välja mu meelest. Aga TITETOIDUPURKI maskeeritud juuretise unustasin ma loomulikult maha:)) Õnneks on ema juba kaks korda leiba teind ja oiab mu juuretist ilusti elus, niet suvel toome ta siis ära sealt. Juuretise. Mitte ema:)
Selles osas oli Kaial muidugist täiesti õigus, et hirm leivategemise ees on reeglina suurem kui asi väärt on. Tegelt polnd seal ju miskit erilist ega rasket ega müstilist. Niet kui juuretise kunagi siia saan, kavatsen kindlasti akata leiba tegema.
Misveel. No sõpru/sugulasi nägin ja sõprade/sugulaste lapsi ja teatrit nägin ja sõin kamabatooni ja kasekest ja leivamaitselist kohukest, pelmeene ja ema tehtud kooke ja käisin Anni Arro Komeedis söömas (nomaitea, haip on ikka vägev, koht ise ju selline - harju keskmine oleks vast liiga karm, aganoh - mitte millegagi ei üllatand ka) ja puhkasin ka. Puhkasin söögitegemisest ja majapidamisest ja lasin ilma süümekateta Imiklapsel aega vanaema seltsis veeta. Lahe oli vaadata, kuidas Imiklaps ja venna poiss (kes on 4 kuud noorem) juba natuke koos mängida oskasid ja täiesti vabalt kommunikeerusid - armas! Kahju, et nad nii arva teineteist näävad, mina omal ajal praktselt kasvasin koos täditütardega.
Nagu alati, ei jõudnud ma ka sel korral kohtuda kõigiga, kellega oleks tahtnud ja käia igal pool, kus oleks tahtnud ja teha kõike, mida oleks tahtnud. Tahtmine on ju teadupärast taevaasi:)
Suvel on ehk nats rohkem aega. Või siis ka mitte. Kõik oleneb sellest, millal me suvel üldse Eestisse saame. Ja see omakorda oleneb sellest, kuidas majaehituse lõpufaas kulgeb. Loodetavasti selliseid vastikuid tagasilööke (no see vesi ja purgaaaa...) enam ei tule ja kõik kulgeb plaanipärses rütmis. Lootke koos meiega!
neljapäev, 13. mai 2010
Ärevus:)
Hissand-hissand, maisaa ju nüid magama minna, sest vend ja ta naene läksid aiglasse mind jälle tädiks tegema. Hissand-hissand, mismanüid teen siis? Lugedai saa ju siukses seisundis, telekast on kahjuks missivalimised ja muu selline kahtlane kraam...
Oimaolen erutet.
Panin telefuuni laadima.
Misveel? Klaasike midagi kangemat?
Siuke tunne nigut ise sünnitaks:)
Edit: Pool tundi pääle südaööd sündiski üks pisike (võimisnüüd nii pisike, neljakilone purikas:) poiss, kellele ma püüan siit kaugelt ka ikka eaks tädiks olla. Sain poole öö ajal värskete vanembatega ka otseühenduse ja tormilistest sündmuste käigust täpsema ülevaate.
Oi, see kaugel elamine ajab sellistel puhkudel arja punaseks... Me saame värsket ilmakodanikku eal juhul suve lõpupoole alles plutitada:S Palju õnne meile sellegipoolest!
Oimaolen erutet.
Panin telefuuni laadima.
Misveel? Klaasike midagi kangemat?
Siuke tunne nigut ise sünnitaks:)
Edit: Pool tundi pääle südaööd sündiski üks pisike (võimisnüüd nii pisike, neljakilone purikas:) poiss, kellele ma püüan siit kaugelt ka ikka eaks tädiks olla. Sain poole öö ajal värskete vanembatega ka otseühenduse ja tormilistest sündmuste käigust täpsema ülevaate.
Oi, see kaugel elamine ajab sellistel puhkudel arja punaseks... Me saame värsket ilmakodanikku eal juhul suve lõpupoole alles plutitada:S Palju õnne meile sellegipoolest!
Suvi?!?
Omikul plastikputleid selleks ettenähtud kasti viies tundsin miskit magusat, tuttavat ja turvalist lõhna. Aju tegeles lõhna kaardistamisega ja esimesena meenusid pildid Klooga pioneerilaagrist, siis rand ja siis peasüüdlane ise - kibuvits! Õitseb nigut segane seal prügikastide juures, lihtsalt jumalik! Niet täitsa suvi ikka.
Ühtlasi olime ennelõunaselt mänguväljakutiirult tagasi tulles tunnistajaks kohalikule arusaamale töötegemisest: üleskaevatud ja niruksnäruks laamendatud tee asemel olevas augus oli 7 (loe: SEITSE!) meest ja ainult üks neist sukerdas miskit väikse labidaga taguda. Ülejäänd kuus vaatasid punnis kõhuga pealt, kuidas tööd peab tegema. Või õpetasid seda pusserdajat, see oleks igatahes marjaks ära kulund. Meie silmapiirile jõudmine tõi nende raskesse tööpääva veidi elevust - nooremad vilistasid mulle (olin, nagu alati, siivsalt teksade ja Tsärgiga emaks maskeerund:) ja vanemad plutitasid Imiklast. Isegi labidamees jättis hetkeks oma raske töö. Ilmselt pole nad kunagi kuulnd klassikalist lauset, et meil lobisemise eest palka ei maksta...
Ühtlasi olime ennelõunaselt mänguväljakutiirult tagasi tulles tunnistajaks kohalikule arusaamale töötegemisest: üleskaevatud ja niruksnäruks laamendatud tee asemel olevas augus oli 7 (loe: SEITSE!) meest ja ainult üks neist sukerdas miskit väikse labidaga taguda. Ülejäänd kuus vaatasid punnis kõhuga pealt, kuidas tööd peab tegema. Või õpetasid seda pusserdajat, see oleks igatahes marjaks ära kulund. Meie silmapiirile jõudmine tõi nende raskesse tööpääva veidi elevust - nooremad vilistasid mulle (olin, nagu alati, siivsalt teksade ja Tsärgiga emaks maskeerund:) ja vanemad plutitasid Imiklast. Isegi labidamees jättis hetkeks oma raske töö. Ilmselt pole nad kunagi kuulnd klassikalist lauset, et meil lobisemise eest palka ei maksta...
neljapäev, 6. mai 2010
Raport
Otse loomulikult kirjutan ma teile meie Eesti-tretist kah, a kõigepealt pean õiskama, mis meil siin kõik vahepeal juhtund on:)
* majal on kõik seinad seestpoolt krofitud, sel nädalal akkab värvimine
* mõlemad vannitoad, köögi, safri ja majapidamisruumi põrmandud on plaaditud (seejuures ei akka ma teile rääkima sellest, et alumise ja ülemise korruse vannitoa plaadid läksid vahetusse ja alumise vannari plaatija sai Z seletustest nats teisiti aru kui oleks pidand. Selles mõttes oleks ilmselt ea olnd, kui plaatija oleks old miski üks kutt, mitte erinevad tüübid, kes sealt firmast parasjagu saadeti...)
* loodus lokkab, sirel (ja igast muu kahtlane kraam:) lõhnab ja mina aevastan pmtselt sellest hetkest peale kui lennujaamast välja astusin
* turul on põhiliseks kaubaartikliks igast taimed - tomatid-kurgid-lilled jne ning kohaliku tomati ja kurgi hind on läind palju sõbralikumaks
* õues möllavad mõnusad kevadised purgaad vaheldumisi päikesepaiste ja helge kevadilmaga
* ja last but not least - ma sain turult rabarbereid!!! Urraaa! Lähen nüüd kohe kisselli tegema!
* majal on kõik seinad seestpoolt krofitud, sel nädalal akkab värvimine
* mõlemad vannitoad, köögi, safri ja majapidamisruumi põrmandud on plaaditud (seejuures ei akka ma teile rääkima sellest, et alumise ja ülemise korruse vannitoa plaadid läksid vahetusse ja alumise vannari plaatija sai Z seletustest nats teisiti aru kui oleks pidand. Selles mõttes oleks ilmselt ea olnd, kui plaatija oleks old miski üks kutt, mitte erinevad tüübid, kes sealt firmast parasjagu saadeti...)
* loodus lokkab, sirel (ja igast muu kahtlane kraam:) lõhnab ja mina aevastan pmtselt sellest hetkest peale kui lennujaamast välja astusin
* turul on põhiliseks kaubaartikliks igast taimed - tomatid-kurgid-lilled jne ning kohaliku tomati ja kurgi hind on läind palju sõbralikumaks
* õues möllavad mõnusad kevadised purgaad vaheldumisi päikesepaiste ja helge kevadilmaga
* ja last but not least - ma sain turult rabarbereid!!! Urraaa! Lähen nüüd kohe kisselli tegema!
esmaspäev, 5. aprill 2010
Jänks käis külas
Veetsin eelmisel nädalil ühel õhtul tunnikese lähimas raamatupoes ja ostsin muuhulgas ka raamatu, mida me mõlemad Z-ga juba pikka aega oleme tahtnud lugeda.
Edasi läks asi nii, et pea kõik õhtud veetsin lugedes, sest üle pika aja oli tegemist raamatuga, mille pea igale lausele oleks tahtnud oma allkirja anda ja pea iga lause pani kas oogsalt noogutama, naeru pugistama või imetlema, kuidas keegi on midagi nii lihtsat nii õigetesse sõnadesse valanud.
Raamatu autor on poola-ungari päritolu (aja)kirjanik Krzysztof Varga, kes on nimetet teose (originaalis Gulasz z turula, minu lahjas tõlkes Turuliguljash (turul on ungarlaste mütoloogias lendlev suur kotkataoline lind) kirjutanud tegelikult poolakatele, et tutvustada Ungarit ja ungarlasi veidi teisest, osaliselt isiklikust vaatenurgast. Nüüd on raamat ka ungari keelde tõlgitud ja ma pean ütlema, et tegemist on äärmiselt hästi Ungarit, siinseid inimesi, nende komplekse ja mentaliteeti tabava teosega. Ilmselt annab talle suure eelise nö autsaideri roll - oma teadliku elu on kirjanik tegelt ju Poolas elanud ja siin lapsepõlves vaid külas käinud. Hiljem, täiskasvanuna on ta siin samuti elanud ning siis tuligi mõte kirjutada selline pooleldi esseelaadne raamat Ungarist. Arutasime Z-ga, et ilmselt leiabki raamatus kõige rohkem äratundmisrõõmu siin elav välismaalane (kes peab samas tundma gastronoomilis-kultuurpoliitilist tausta:) või ehk ka mujale rännand (ja võib-olla ka ringiga koju tagasi tulnd) ungarlane. Keskmine ungarlane võib minu meelest mõne asja peale sügavalt solvuda ja paljudele faktidele vastu vaielda. Samas - kriitikud on teost taevani kiitnud ning müügiarvude statistika näitab, et ka provokatiivne ungarikeelne pealkiri (Turulpörkölt) on ennast ära tasund:) Mõtlesin lugedes, et kas eestlastele pakuks selline raamat huvi. Võiks pakkuda. Peale mõnda hädist ungari koka- ja reisiraamatut võiks ju ka midagi TÕELIST teada saada selle maa kohta:)
Ja nüüd teen ma midagi sellist, mis pole ilmselgelt lubatud. Raamatus oli ka paar lauset ungarlaste sugulasrafaste eestlaste ja soomlaste kohta. Need paar lauset panengi teile siia oma konarlikus tõlkes lugemiseks:
Ungarlaste lähimad sugulased - soomlased ja eestlased - on kaugel. Seal on teine kultuur - külm põhjamaa, jäised talved, majanduslik heaolu. Viimati kohtusid need sugulased rohkem kui tuhat aastat tagasi ning vaevalt, et nad enam ühiseid jututeemasid leiaks. Keel ei ole enam sama, samad ei ole ka jumalad. Ainsad ühised tegurid on enesetapud ja liigne alkoholitarbimine.
Vat nii näeb keskidaeurooplane meid seal Eestis...
Ohh, ma võiks sellest raamatust siin veel tükk aega vadrata, nii hia oli. Ja aus. Kohati valusalt aus.
Natuke muud maisemat juttu ka.
Nimelt nägin ühes kokkamis-saates kokkajatädil (kes on umbes nigut kohalik Nigella vms:) imekuuli taignarulli ja igast muid vingeid köögividinaid, mille musta-oranzhi värvikombinatsioon reetis, et tegemist võiks olla Fiskarsi toodetega. Samal õhtul istus Sherlock arvuti taha ning leidis Fiskarsi vidinad netist üles. Siis akkas Sherlock uurima, et kus meie kodulinnas neid vidinaid saada võiks. Helistasin maaletoojale ja nad otsisid mulle nende 2 poe nimed üles, kus meil siin Fiskars esindet. Siis küsisin Z kääst, kas jänkudele võib ka tellimusi esitada nigut jõuluvanale (või Jeesuslapsele nagu siinmail kombeks)? Ta vaatas mind nats kahtlustava näoga, a ütles siis, et lasku ma tulla:) Tirisin ta siis arvuti juurde ja näitasin UFOtaignarulli ja silikoonpintslit ning ütsin, et jänku võiks need mulle tuua, siis tuleksid koogid veel palju maitsvamad:)
Jänku tõi need mulle! Jano tõesti - see taignarull, see on supermõnus! Hollandi õunakoogi taigen, mis mul tavaliselt alati rulli külge kinni jäi, sai imeliselt ühtlane ja sile, mõnuuus! Silikoonpintsel on ka väga hia, ilmselt nt krillihooajal võiks teda kasutada ka liha pintseldamisel.
A taignarullist olen ma täielikus vaimustuses. Nüüd tahakski kohe teha miskiseid küpsiseid näiteks või proovida isegi midagi pärmitaignast (pärmitaigen ja mina... no me pole just südamesõbrad:) A see kõik saab veits oodata. Sel nädalil läheb Z jälle Saksamaale leiba tooma, nädalaõpp saab veedetud sõprade seltsis vanas kodulinnas ja järgmisel nädalal - trammtraaaa - trummipõrin - armsad sõberid - tuleme me imiklapsega natsaks ajaks Eestisse talve pikendama. Siin lähebki juba palavaks:)
Edasi läks asi nii, et pea kõik õhtud veetsin lugedes, sest üle pika aja oli tegemist raamatuga, mille pea igale lausele oleks tahtnud oma allkirja anda ja pea iga lause pani kas oogsalt noogutama, naeru pugistama või imetlema, kuidas keegi on midagi nii lihtsat nii õigetesse sõnadesse valanud.
Raamatu autor on poola-ungari päritolu (aja)kirjanik Krzysztof Varga, kes on nimetet teose (originaalis Gulasz z turula, minu lahjas tõlkes Turuliguljash (turul on ungarlaste mütoloogias lendlev suur kotkataoline lind) kirjutanud tegelikult poolakatele, et tutvustada Ungarit ja ungarlasi veidi teisest, osaliselt isiklikust vaatenurgast. Nüüd on raamat ka ungari keelde tõlgitud ja ma pean ütlema, et tegemist on äärmiselt hästi Ungarit, siinseid inimesi, nende komplekse ja mentaliteeti tabava teosega. Ilmselt annab talle suure eelise nö autsaideri roll - oma teadliku elu on kirjanik tegelt ju Poolas elanud ja siin lapsepõlves vaid külas käinud. Hiljem, täiskasvanuna on ta siin samuti elanud ning siis tuligi mõte kirjutada selline pooleldi esseelaadne raamat Ungarist. Arutasime Z-ga, et ilmselt leiabki raamatus kõige rohkem äratundmisrõõmu siin elav välismaalane (kes peab samas tundma gastronoomilis-kultuurpoliitilist tausta:) või ehk ka mujale rännand (ja võib-olla ka ringiga koju tagasi tulnd) ungarlane. Keskmine ungarlane võib minu meelest mõne asja peale sügavalt solvuda ja paljudele faktidele vastu vaielda. Samas - kriitikud on teost taevani kiitnud ning müügiarvude statistika näitab, et ka provokatiivne ungarikeelne pealkiri (Turulpörkölt) on ennast ära tasund:) Mõtlesin lugedes, et kas eestlastele pakuks selline raamat huvi. Võiks pakkuda. Peale mõnda hädist ungari koka- ja reisiraamatut võiks ju ka midagi TÕELIST teada saada selle maa kohta:)
Ja nüüd teen ma midagi sellist, mis pole ilmselgelt lubatud. Raamatus oli ka paar lauset ungarlaste sugulasrafaste eestlaste ja soomlaste kohta. Need paar lauset panengi teile siia oma konarlikus tõlkes lugemiseks:
Ungarlaste lähimad sugulased - soomlased ja eestlased - on kaugel. Seal on teine kultuur - külm põhjamaa, jäised talved, majanduslik heaolu. Viimati kohtusid need sugulased rohkem kui tuhat aastat tagasi ning vaevalt, et nad enam ühiseid jututeemasid leiaks. Keel ei ole enam sama, samad ei ole ka jumalad. Ainsad ühised tegurid on enesetapud ja liigne alkoholitarbimine.
Vat nii näeb keskidaeurooplane meid seal Eestis...
Ohh, ma võiks sellest raamatust siin veel tükk aega vadrata, nii hia oli. Ja aus. Kohati valusalt aus.
Natuke muud maisemat juttu ka.
Nimelt nägin ühes kokkamis-saates kokkajatädil (kes on umbes nigut kohalik Nigella vms:) imekuuli taignarulli ja igast muid vingeid köögividinaid, mille musta-oranzhi värvikombinatsioon reetis, et tegemist võiks olla Fiskarsi toodetega. Samal õhtul istus Sherlock arvuti taha ning leidis Fiskarsi vidinad netist üles. Siis akkas Sherlock uurima, et kus meie kodulinnas neid vidinaid saada võiks. Helistasin maaletoojale ja nad otsisid mulle nende 2 poe nimed üles, kus meil siin Fiskars esindet. Siis küsisin Z kääst, kas jänkudele võib ka tellimusi esitada nigut jõuluvanale (või Jeesuslapsele nagu siinmail kombeks)? Ta vaatas mind nats kahtlustava näoga, a ütles siis, et lasku ma tulla:) Tirisin ta siis arvuti juurde ja näitasin UFOtaignarulli ja silikoonpintslit ning ütsin, et jänku võiks need mulle tuua, siis tuleksid koogid veel palju maitsvamad:)
Jänku tõi need mulle! Jano tõesti - see taignarull, see on supermõnus! Hollandi õunakoogi taigen, mis mul tavaliselt alati rulli külge kinni jäi, sai imeliselt ühtlane ja sile, mõnuuus! Silikoonpintsel on ka väga hia, ilmselt nt krillihooajal võiks teda kasutada ka liha pintseldamisel.
A taignarullist olen ma täielikus vaimustuses. Nüüd tahakski kohe teha miskiseid küpsiseid näiteks või proovida isegi midagi pärmitaignast (pärmitaigen ja mina... no me pole just südamesõbrad:) A see kõik saab veits oodata. Sel nädalil läheb Z jälle Saksamaale leiba tooma, nädalaõpp saab veedetud sõprade seltsis vanas kodulinnas ja järgmisel nädalal - trammtraaaa - trummipõrin - armsad sõberid - tuleme me imiklapsega natsaks ajaks Eestisse talve pikendama. Siin lähebki juba palavaks:)
neljapäev, 1. aprill 2010
Pilk peeglisse...
Mnjahh. Ma ju võin siin ülepääva käia ja pröögata, kui nõme meil siin see ja too on ja kuidas siinmaal süsteemid ei toimi jaet kuidas võrreldes Eestiga on siin e-kaubanduses või -panganduses valitsemas kiviaeg jnejnejnejne... Ja ongi. Olgem ausad.
Ent ilmselt oleks aeg pilk peeglisse heita ja endalt küsida, et mille kirevase pärast ma siin siis passin? Sestno kui ikka üldse ei tahaks siin olla, küllap siis leiaks miskise varjandi, et kogu see pere nt Eestisse või kuhugi parematele jahimaadele kupatada. A me ehitame siin ju maja ja paistab, et trett siia või sinna, aga staabiks jääb meile ikka ju See Maa siin. Ja sellised kevadised päävad nagu eila või täna tuletavad mulle õnneks meelde, miks ma siin olen:) Ja miks ma seda maad armastan. Sest omal moel (uskuge või mitte:) ma ju teda tõesti armastan.
Märksõnad: kevad, soe, päike.
Käisime eile turul ja nartsissimeri lõi silme eest kirjuks, turuhoone oli nartsisside ja värske tilli lõhna täis. Paljud tädiksed müütasid juba ka ilusaid priskeid tulbiõisi. Saada on ka kohalikku kurki ja tomatit, millel on - üllatus-üllatus - täiesti kurgi ja tomati maitse!
Imiklapsega käime iga pääv mänguväljakul, tassime korteri liiva täis, aga oleme vaatamata sellele häppid:) Kohati olen võimeline mänguväljakul isegi nii välja lülituma, et ei kuule teiste mammade jutte sellest, mida nad eile süüa tegid, mida täna teevad ja mida omseks plaanivad (suurt muust nad ei räägi...) Vaatan heldimusega imiklast, kes on liivakastis veel suht koba, aga akkabkujunema-akkabkujunema, nagu Erich Loit omal aal ütles (kes teab, see mõistab:) Isegi väsind ja vingust imiklast kodu poole lükates kisub suu vägisi naerule - põõsakestel lehekesed, linnukesed laulavad ja päikseprill kulub marjaks ära.
Vaatamata sellele, et siinne kevad on tihti selline järsk ja äkiline tüüp, kes sunnib saabast sandaali vasta vahetama (igast üleminekujalavarjud on suht mõttetu kraam:) ja viskab vahetevahel irrrmsaid kevadisi vihmalahmakaid ning peoga tuuuuult peale, meeldib ta mulle ikkagi. Sest soe on. Ja päike. Jano kui meie tulevast hoovi vaadata, siis on varsti ilmselt heinamaa kah:)
Kui kõik ästi läheb, avame sel nädalivahel pajahooaja, oleme palju õues, lähme sööme ennast vahepeal äia juures lõhki ja laiskleme niisama. Tehke teie ka sedasama!
Ent ilmselt oleks aeg pilk peeglisse heita ja endalt küsida, et mille kirevase pärast ma siin siis passin? Sestno kui ikka üldse ei tahaks siin olla, küllap siis leiaks miskise varjandi, et kogu see pere nt Eestisse või kuhugi parematele jahimaadele kupatada. A me ehitame siin ju maja ja paistab, et trett siia või sinna, aga staabiks jääb meile ikka ju See Maa siin. Ja sellised kevadised päävad nagu eila või täna tuletavad mulle õnneks meelde, miks ma siin olen:) Ja miks ma seda maad armastan. Sest omal moel (uskuge või mitte:) ma ju teda tõesti armastan.
Märksõnad: kevad, soe, päike.
Käisime eile turul ja nartsissimeri lõi silme eest kirjuks, turuhoone oli nartsisside ja värske tilli lõhna täis. Paljud tädiksed müütasid juba ka ilusaid priskeid tulbiõisi. Saada on ka kohalikku kurki ja tomatit, millel on - üllatus-üllatus - täiesti kurgi ja tomati maitse!
Imiklapsega käime iga pääv mänguväljakul, tassime korteri liiva täis, aga oleme vaatamata sellele häppid:) Kohati olen võimeline mänguväljakul isegi nii välja lülituma, et ei kuule teiste mammade jutte sellest, mida nad eile süüa tegid, mida täna teevad ja mida omseks plaanivad (suurt muust nad ei räägi...) Vaatan heldimusega imiklast, kes on liivakastis veel suht koba, aga akkabkujunema-akkabkujunema, nagu Erich Loit omal aal ütles (kes teab, see mõistab:) Isegi väsind ja vingust imiklast kodu poole lükates kisub suu vägisi naerule - põõsakestel lehekesed, linnukesed laulavad ja päikseprill kulub marjaks ära.
Vaatamata sellele, et siinne kevad on tihti selline järsk ja äkiline tüüp, kes sunnib saabast sandaali vasta vahetama (igast üleminekujalavarjud on suht mõttetu kraam:) ja viskab vahetevahel irrrmsaid kevadisi vihmalahmakaid ning peoga tuuuuult peale, meeldib ta mulle ikkagi. Sest soe on. Ja päike. Jano kui meie tulevast hoovi vaadata, siis on varsti ilmselt heinamaa kah:)
Kui kõik ästi läheb, avame sel nädalivahel pajahooaja, oleme palju õues, lähme sööme ennast vahepeal äia juures lõhki ja laiskleme niisama. Tehke teie ka sedasama!
pühapäev, 28. märts 2010
Killud toovad õnne...
Selle nädalivahe skoor on kaks Emile Henry kreembrüleevormi ja suur pirukavorm...:S Brüleekad viskasin eila enne külade tulekut ise põrmandule, pirukavorm oli kapis kõige alumisel riiulil ja imiklaps tõmbas selle sealt põrandale - kukkumist oli ehk 6-7 cm, aga katki läks ta ikka:S Täpselt pooleks. Tore.
Õnneks otsustasid külalised viimasel minutil, et nad lapsi kaasa ei võta, nii sai igaüks oma brülee siiski kätte, mina jagasin enda oma imiklapsega muidugi:) Kui mul oleks old 6 inimest ja 4 kreemi, siis maiteagi, kuidas oleks old mõistlik see asi lahendada:)
Otsustasime eila, et kuna kevad kääs ja valge/roosa veini ooaeg algamas, siis võiks veel ühe viimase punaveini lahti korkida. Kuna Z. läheb aprillis jälle Itaaljasse käima, siis võtsime südamerahuga riiulilt viimase itaallase. Seda veini oli üks sealne kolleeg Z-le soovitand saatesõnadega, et tema ise ka Sitsiiliast pärit jaet Nero d'Avola on tõeline sitsiillane:) Veini täisinimi oli Feudo Arancio Nero d'Avola ja ossamumeie, kui hia oli! Tuuuuumepunane ja puuviljane, juustudega sobis imeästi! Ma kohe ei igatsendki midagi värsket ja valget, see punane sobis nigut rusikas silmaauku! Eiviitsi tühja putlit otsima minna, a vist oli 2008 aasta väljalase. No sooooovitan! Sooooojalt!
Õnneks otsustasid külalised viimasel minutil, et nad lapsi kaasa ei võta, nii sai igaüks oma brülee siiski kätte, mina jagasin enda oma imiklapsega muidugi:) Kui mul oleks old 6 inimest ja 4 kreemi, siis maiteagi, kuidas oleks old mõistlik see asi lahendada:)
Otsustasime eila, et kuna kevad kääs ja valge/roosa veini ooaeg algamas, siis võiks veel ühe viimase punaveini lahti korkida. Kuna Z. läheb aprillis jälle Itaaljasse käima, siis võtsime südamerahuga riiulilt viimase itaallase. Seda veini oli üks sealne kolleeg Z-le soovitand saatesõnadega, et tema ise ka Sitsiiliast pärit jaet Nero d'Avola on tõeline sitsiillane:) Veini täisinimi oli Feudo Arancio Nero d'Avola ja ossamumeie, kui hia oli! Tuuuuumepunane ja puuviljane, juustudega sobis imeästi! Ma kohe ei igatsendki midagi värsket ja valget, see punane sobis nigut rusikas silmaauku! Eiviitsi tühja putlit otsima minna, a vist oli 2008 aasta väljalase. No sooooovitan! Sooooojalt!
kolmapäev, 24. märts 2010
Kopp
Viimasel ajal on totaalselt ära tüüdand nende söökide tegemine/söömine, mida imiklaps ka sööb. Olgem ausad - kopp on ees... Kotletid, pikkpoiss, ahjuliha, kartulipuder, ühepajatoit, püreesupid, kanasupp, frikadellisupp, ahjuvormid (baklazhaan-lillkapsas-kartulid-porknad-jne). Muud ei tulegi nigut praegast meelde. Pastatooteid pole me söönd umbes eeee... nelisada aastat ma pakun, kuna arst arvas, et meie imiklapse kaalu juures oleks neid mõistlik vältida... A kui ma tahass ka mõnikord kasvõi labast carbonarat või lihtsalt pestoga segatud rohke parmesaniga üle puistat pastat? Salaja pean neid sööma siis vä? Poole 9 ajal? Sellest mai räägigi, et kõik meie maiustamine toimubki õhtuti peale poolt üheksat! No siis läheb jäätis ja kommid ja küpsik ja khmm... mõnikord ka väike nachosips... Milline topeltmoraal, eksole:))
Noja siis on mind taband totaalne õhtusöögipaanik. Mai oska midagi õhtusöögiks välja mõelda. Meie maal siin pole õhtusöök kunagi miski eriti tugev söök olnd, ikka rohkem sai, juustud-paprikased vorstid, tomat-kurk-paprika-redis. Vanasti tegin õhtuks tihti miskise salati...:S Noaga imiklapsele mai tahaks igal õhtal valget saia sisse sööta, eriti veel arvestades seda, et viimasel ajal ei tunnista ta saia peal peale määrdejuustu ja pasteedi midagi. Need kannatab ka ilmselt sellepärast välja, et tai saa neid saialt lihtsalt kätte:) Maitsev väiketootja mahejuust ja turult toodud ulluksajava lõhnaga sink tõstetasse otsustava näoga (vahel isegi kriiskamise saatel:) kõrvale... Tomati-kurgisõber ta ka paraku pole, redisest mai räägigi. Uskuge või mitte, a ainuke värske asi, mis me talle viimasel ajal sisse oleme suutnud ajada, on roheline sibul:) Pärast saab lapselt haisumusisid:) Jano mai usu, et ta sööks rukolasalatit v tseesarit... Putru teen õhtaks aruarva, arst soovitas üldse mitte õhtapoole miskiseid teravilju anda... Keedumuna sööb ka laps eameelega, seega munavõid teen mõnikord ja hummust olen ka teind, neid sööb. No saab kohupiima ka nats. Ja puuvilju. A mida veel? Any ideas?
Muidu mai kurda, väljas on praegast 18 kraadi sooja ja ma lähen söön nüüd nats sokulaadijäätist. Laps ju magab:)
Noja siis on mind taband totaalne õhtusöögipaanik. Mai oska midagi õhtusöögiks välja mõelda. Meie maal siin pole õhtusöök kunagi miski eriti tugev söök olnd, ikka rohkem sai, juustud-paprikased vorstid, tomat-kurk-paprika-redis. Vanasti tegin õhtuks tihti miskise salati...:S Noaga imiklapsele mai tahaks igal õhtal valget saia sisse sööta, eriti veel arvestades seda, et viimasel ajal ei tunnista ta saia peal peale määrdejuustu ja pasteedi midagi. Need kannatab ka ilmselt sellepärast välja, et tai saa neid saialt lihtsalt kätte:) Maitsev väiketootja mahejuust ja turult toodud ulluksajava lõhnaga sink tõstetasse otsustava näoga (vahel isegi kriiskamise saatel:) kõrvale... Tomati-kurgisõber ta ka paraku pole, redisest mai räägigi. Uskuge või mitte, a ainuke värske asi, mis me talle viimasel ajal sisse oleme suutnud ajada, on roheline sibul:) Pärast saab lapselt haisumusisid:) Jano mai usu, et ta sööks rukolasalatit v tseesarit... Putru teen õhtaks aruarva, arst soovitas üldse mitte õhtapoole miskiseid teravilju anda... Keedumuna sööb ka laps eameelega, seega munavõid teen mõnikord ja hummust olen ka teind, neid sööb. No saab kohupiima ka nats. Ja puuvilju. A mida veel? Any ideas?
Muidu mai kurda, väljas on praegast 18 kraadi sooja ja ma lähen söön nüüd nats sokulaadijäätist. Laps ju magab:)
teisipäev, 16. märts 2010
Loomkatsed:)
Olen viimasel ajal oma pead vaevanud sellega, et kuidas aidata imiklast ilma lutita magama jääda. Pooleteistaastane suur poiss nääb selle lutiga ERITI nõme välja, lisaks ei ole see lätsutamine ju ka ammastele teabmishea.
Tundub, et seda nõmedat lutti on vaja ainult magamaJÄÄMISEKS, magamise ajal see tal tavaliselt suus polegi. Ja umbes kuu aega olen ma kohe teadlikult luti talt suust ära võtnud (kui see on juhtund seal olema), kui ise magama olen läind. Vahel arva on öösel selle peale miskil ajal protest tulnd, aga teki pealepaneku ja jänku külje alla surumisega oleme asjast üle saand. Kuna lutt on kogu aeg magamistoas, siis näitab imiklaps viimasel ajal ka oma soovi magama minna niiviisi, et toob magamistoast luti ja jänku, näitab ennast mulle ja siis akkab tasapisi magamistoa poole tagasi liikuma, mind samal ajal jälgides, et kas ma ikka saan aru, mis nüüd järgnema peaks:)
Uurisin ja lugesin ja sain paar pääva tagasi akkama sellise jõledusega, et lõikasin lutil otsast tüki ära (lugesin erinevatest hvoorumitest selle meetodi tulemuslikkusest:) Imiklaps oli ämmingus. Pani luti suhu, võttis välja, vaatas, kaebles, näitas mulle oma vigastatud lutti ja seletas pikaltlaialt, miks talle see värk ei meeldi. AGA - ei visand lutti minu ärgituste peale prükasse, ei saand ka vihaseks ta peale, lätsutas seda junni ikka edasi magama jäämisel... Nii. Täna enne magamajäämist oli jälle sama teema - pani luti suhu - no eiole hia, näitab, kaebleb, seletab. Ja siis - võttis ja viskas luti voodi otsa taha. Sinna ta jäigi. Magamajäämine võttis tunduvalt kauem aega ja ta muudkui aga tõusis püsti ja tegi mulle omas titekeeles selgeks, et lutti oleks ka ikka vaja. Ja mina muudkui ütlesin, et ise sa ta sinna voodi taha viskasid, mina seda kätte ei saa... Lõpuks jäigi magama! Hissandhissand - meie laps juba poolteist tundi magab ja seda täitsa ilma lutita! Näis, milline see öö tuleb.
Uvitav, kas ta unustab omseks ära, kuhu see katkine lutt sai või läheb ikka voodi otsa juurde kaeblema... Uvitavuvitav. Kindlasti oli ka teil eriti uvitav meie lutidilemmast lugeda:) A sellised Elu Suured Küsimused meie päevi täidavadki:)
Ma nüüd teen nats tööd ka enne Grey Anatoomiat!
Tundub, et seda nõmedat lutti on vaja ainult magamaJÄÄMISEKS, magamise ajal see tal tavaliselt suus polegi. Ja umbes kuu aega olen ma kohe teadlikult luti talt suust ära võtnud (kui see on juhtund seal olema), kui ise magama olen läind. Vahel arva on öösel selle peale miskil ajal protest tulnd, aga teki pealepaneku ja jänku külje alla surumisega oleme asjast üle saand. Kuna lutt on kogu aeg magamistoas, siis näitab imiklaps viimasel ajal ka oma soovi magama minna niiviisi, et toob magamistoast luti ja jänku, näitab ennast mulle ja siis akkab tasapisi magamistoa poole tagasi liikuma, mind samal ajal jälgides, et kas ma ikka saan aru, mis nüüd järgnema peaks:)
Uurisin ja lugesin ja sain paar pääva tagasi akkama sellise jõledusega, et lõikasin lutil otsast tüki ära (lugesin erinevatest hvoorumitest selle meetodi tulemuslikkusest:) Imiklaps oli ämmingus. Pani luti suhu, võttis välja, vaatas, kaebles, näitas mulle oma vigastatud lutti ja seletas pikaltlaialt, miks talle see värk ei meeldi. AGA - ei visand lutti minu ärgituste peale prükasse, ei saand ka vihaseks ta peale, lätsutas seda junni ikka edasi magama jäämisel... Nii. Täna enne magamajäämist oli jälle sama teema - pani luti suhu - no eiole hia, näitab, kaebleb, seletab. Ja siis - võttis ja viskas luti voodi otsa taha. Sinna ta jäigi. Magamajäämine võttis tunduvalt kauem aega ja ta muudkui aga tõusis püsti ja tegi mulle omas titekeeles selgeks, et lutti oleks ka ikka vaja. Ja mina muudkui ütlesin, et ise sa ta sinna voodi taha viskasid, mina seda kätte ei saa... Lõpuks jäigi magama! Hissandhissand - meie laps juba poolteist tundi magab ja seda täitsa ilma lutita! Näis, milline see öö tuleb.
Uvitav, kas ta unustab omseks ära, kuhu see katkine lutt sai või läheb ikka voodi otsa juurde kaeblema... Uvitavuvitav. Kindlasti oli ka teil eriti uvitav meie lutidilemmast lugeda:) A sellised Elu Suured Küsimused meie päevi täidavadki:)
Ma nüüd teen nats tööd ka enne Grey Anatoomiat!
esmaspäev, 15. märts 2010
Jälle naabrid
Tegelt on mul siin detsembrist saadik rippund üks draft meie uute (ja vanade) naabrite teemal, a ma rahunesin siis maha ja ei postitandki seda kirjutist. Nüüd läheb veits modifitseeritud kujul siiski käiku. Siis olin ma altkorruse naabrite peale pissed off, viimasel ajal aga käivad rohkem närvidele meie ülanaabrid:)
Niisiis - detsembris kolisid meie allkorterisse uued naabrid ja ühtlasi lasid nad ka väikest remonti teha ning enne jõulupühi ärkas imiklaps oma lõunaunest korduvalt altkorruselt äkitselt kostma hakkava puurimise/saagimise/kopsimise peale. Ma hoidsin ennast tagasi ja ütlema ei läinud. Aga ükskord, kui puurimine (võimisiganes) algas eriti äkitselt ja kõlas rohkem nagu asfaltipurustamismasina hääl ning imiklaps miskise hüstrahoo sai selle peale, siis ma ikkagi läksin. Sain lapse uuesti magama ning hiilisin kiiresti allkorrusele. Helistasin ääääästi kaua uksekella, koputasin, helistasin ja lõpuks tuli avama keskmisest suurem plond näitsik. Ma siis tutvustasin ennast ja ütsin, et ma olen tegelt viimane kuu aega keelt hammaste taga oidnud, sestno mai ole see kaebaja tüüp, aga täna oli puurimine ikka juba selliste detsibellidega, et enam ei saand kannatada... Et kas äkki saaks kokku leppida, et need ullemad puurimised ja saagimised oleks kas ennelõunat või siis pärast kella 3, et siis mul laps kindlasti ärgand.
Olin ise seejuures omast arust täitsa viisakas ja sõbralik.
A näitsik ei old.
Tai vabandand, vaid ründas kohe, et tema maksab nendele meestele siin jaet nemad teevad siis, kui nemad aega saavad ja tööjärg puurimiseni jõuab, et mingit pausi siin küll pidama ei hakata miskise lapse lõunaune pärast. Eeeee...?!? Ma siis pakkusin välja, et kindlasti on neil ju muid töid ka, mitte aint see puurimine, et äkki saavad sel ajal midagi muud teha? Näitsik vastas, et tead, kui sina (jah, ta sinatas algusest peale, kuigi see pole siinmail just päris tavaline) kolid, siis lased ju ka ikka väikest remonti teha ja midagi pole teha - naabritel tuleb see lihtsalt ära kannatada ja üleüldse - toogu ma oma lapse MAGAMISPÄEVIK (?!?) ja lepime siis kokku, millal ÜLDSE tema töömehed midagi teha tohivad! Ma ütsin, et sellepärast ma kolingi OMA MAJJA, et saada vaikust, rahu ja vältida selliseid konflikte jaet mul ei ole temaga enam mitte midagi rääkida. Ütlesin nägemist ja tulin tulema.
Kusjuures, tegelikult on kohalikud inimesed tavaliselt jube sõbralikud. No mu meelest on tegemist kohe ühe sõbraliku raffaga. Palju sõbralikuma ja viisakama raffaga kui nt eestlased... Anätsa - ilmselt kasvab ka siin miskine uus põlvkond, kelle kõrge eneseteadvus millegipärast sellise ebaviisaka janoh - lihtsalt nõmeda käitumise esile kutsub.
Puurimine-kopsimine kestis veel umbes nädalakese, siis toodi neile maailma kõige maitsetum köögimööbel, pandi see paika ja nüüd on maa peal rahu ja vaikus. A ma siis otsustasin ka nõmedusekarikasse oma panuse anda ja mai tereta neid. Just like that. Nad siiamaani ikka veel teretavad mind hoovi peal ja koridoris, a ma pole kordagi vastand. Ei kavatsegi vastata. Ma tean küll, et see on nagu mõnes mõttes nende tasandini laskumine, a mai taha ja kõik. Sellist inimest ma oma terega ei premeeri:)
Jano ülakorrusel on meil ka naabrid. Perekonnapea on kohtunik, ema (vist) õpetaja ja poisid niiumbes 3-4 ja 5-6aastased. Nad on meiega üsna ühevanused (naabrinaine viitas millalgi oma mehe 35ndale sünnipäävale, et siis nad olla siia kolind ja jutust olen aru saand, et nad siin paar aastat eland), a näävad välja nigut viiekümnesed. Pereema kannab samasuguseid riideid nigut mu ema (sünd. 1953:) ja pereisa kasutab lisaks koledatele vanamoodsatele prillidele meeleoluka aksessuaarina ka diplomaadikofrit...:S Isegi poisid näävad välja nagu väiksed vanainimesed, maiteagi, kust siukseid riideid lastele tänapääval üldse saab...
See ema kannab toas vist kontsaga kodususskingi ka, mis klõbisevad, isast on kuulda aint aevastamist, a poisse on see-eest kuulda küll. Viimasel ajal paneb mind imestama see, et need lapsed ei käi üldse õues. No ma saan aru, et tööpäevadel käivad nad kindlasti lasteaias ja siis päevakavas ka õuetrett, aga nädalivahetustel on nad päev läbi toas ja just imiklapse lõunaune ajal on neil maailma suurim mäng-kisa-kaklus-jooks lahti. Ega ma loomulikult sinna ütlema ei lähe, sest kujutan ette, et selles vanuses lapsi on üsna raske pudelis hoida. Aga miks lapsevanem neid õue ei vii, sellest ma aru ei saa. Äkki siis oleks vähem ka neid õhtuseid hüstraid, mida (ilmselt noorem) poiss kuuldavale laseb. Talle vist ei meeldi vannis v dushi all käimine, igatahes koos vee pahinaga tuleb alati ka tohhutu kisa ja peale seda veel nats uste paugutamist jne. See tegevus langeb tavaliselt meil imiklapse õhtuse unnesuigutamise ajale:))
Meil oli siin nüid pikk nädalivahe (täna nimelt tähistatasse 1848-49 a revolutsiooni aastapääva), ilmad on küll jahedad ja tuulised, a päike sirab ja me oleme ikka iga pääv lapsega õues mõned tiirud teind. Need poisid on aga 3 pääva järjest toas mölland, õue peal neid näha pole old. Ja ka siis, kui õues oli mõnus sulalumi ja meie imiklapsega lumememmesid ja ingleid jamaiteamida tegime, ka siis olid nad vaid kümne mintsa kaupa isa range pilgu all õue peal. Imelik. Mul on (võib-olla nahhiivne:) kujutluspilt, kuidas nende poiste vanusena on meie laps omikust õhtani õues. No ikkagi maaelu jne:)
Aga tänan küsimast - meie pika nädalivahe plaanid läksid selle nahka, et Z-le ööldi reedel, et hädaolukord ja tema peab pühabal VALVES olema... Ja nii veetsimegi ilusa pühabase pääva imiklapsega kaunis kaksinduses. Jalutasime, käisime poes, tegime sügavkülmast leitud viimastest murelitest kooki ja käisime teineteisele närvidele. Klaasike punast veini kulus eila õhtal miskit suvalist naistekat vaadates täitsa ära:)
Täna omikul, kui Z. tuli, oli mõnus kergendus ja terve ennelõuna lebotasin sisustusajakirju sirvides ja teed juues. Minu panus lõunasöögi juurde oli riisi keemapanemine, niet kokkamisest oli ka täna vaba pääv:) Järgmisel nädalal aint neli tööpääva ja nädala lõpupoole lubatasse juba 15 kraadi sooja! Juhhuuu!
Niisiis - detsembris kolisid meie allkorterisse uued naabrid ja ühtlasi lasid nad ka väikest remonti teha ning enne jõulupühi ärkas imiklaps oma lõunaunest korduvalt altkorruselt äkitselt kostma hakkava puurimise/saagimise/kopsimise peale. Ma hoidsin ennast tagasi ja ütlema ei läinud. Aga ükskord, kui puurimine (võimisiganes) algas eriti äkitselt ja kõlas rohkem nagu asfaltipurustamismasina hääl ning imiklaps miskise hüstrahoo sai selle peale, siis ma ikkagi läksin. Sain lapse uuesti magama ning hiilisin kiiresti allkorrusele. Helistasin ääääästi kaua uksekella, koputasin, helistasin ja lõpuks tuli avama keskmisest suurem plond näitsik. Ma siis tutvustasin ennast ja ütsin, et ma olen tegelt viimane kuu aega keelt hammaste taga oidnud, sestno mai ole see kaebaja tüüp, aga täna oli puurimine ikka juba selliste detsibellidega, et enam ei saand kannatada... Et kas äkki saaks kokku leppida, et need ullemad puurimised ja saagimised oleks kas ennelõunat või siis pärast kella 3, et siis mul laps kindlasti ärgand.
Olin ise seejuures omast arust täitsa viisakas ja sõbralik.
A näitsik ei old.
Tai vabandand, vaid ründas kohe, et tema maksab nendele meestele siin jaet nemad teevad siis, kui nemad aega saavad ja tööjärg puurimiseni jõuab, et mingit pausi siin küll pidama ei hakata miskise lapse lõunaune pärast. Eeeee...?!? Ma siis pakkusin välja, et kindlasti on neil ju muid töid ka, mitte aint see puurimine, et äkki saavad sel ajal midagi muud teha? Näitsik vastas, et tead, kui sina (jah, ta sinatas algusest peale, kuigi see pole siinmail just päris tavaline) kolid, siis lased ju ka ikka väikest remonti teha ja midagi pole teha - naabritel tuleb see lihtsalt ära kannatada ja üleüldse - toogu ma oma lapse MAGAMISPÄEVIK (?!?) ja lepime siis kokku, millal ÜLDSE tema töömehed midagi teha tohivad! Ma ütsin, et sellepärast ma kolingi OMA MAJJA, et saada vaikust, rahu ja vältida selliseid konflikte jaet mul ei ole temaga enam mitte midagi rääkida. Ütlesin nägemist ja tulin tulema.
Kusjuures, tegelikult on kohalikud inimesed tavaliselt jube sõbralikud. No mu meelest on tegemist kohe ühe sõbraliku raffaga. Palju sõbralikuma ja viisakama raffaga kui nt eestlased... Anätsa - ilmselt kasvab ka siin miskine uus põlvkond, kelle kõrge eneseteadvus millegipärast sellise ebaviisaka janoh - lihtsalt nõmeda käitumise esile kutsub.
Puurimine-kopsimine kestis veel umbes nädalakese, siis toodi neile maailma kõige maitsetum köögimööbel, pandi see paika ja nüüd on maa peal rahu ja vaikus. A ma siis otsustasin ka nõmedusekarikasse oma panuse anda ja mai tereta neid. Just like that. Nad siiamaani ikka veel teretavad mind hoovi peal ja koridoris, a ma pole kordagi vastand. Ei kavatsegi vastata. Ma tean küll, et see on nagu mõnes mõttes nende tasandini laskumine, a mai taha ja kõik. Sellist inimest ma oma terega ei premeeri:)
Jano ülakorrusel on meil ka naabrid. Perekonnapea on kohtunik, ema (vist) õpetaja ja poisid niiumbes 3-4 ja 5-6aastased. Nad on meiega üsna ühevanused (naabrinaine viitas millalgi oma mehe 35ndale sünnipäävale, et siis nad olla siia kolind ja jutust olen aru saand, et nad siin paar aastat eland), a näävad välja nigut viiekümnesed. Pereema kannab samasuguseid riideid nigut mu ema (sünd. 1953:) ja pereisa kasutab lisaks koledatele vanamoodsatele prillidele meeleoluka aksessuaarina ka diplomaadikofrit...:S Isegi poisid näävad välja nagu väiksed vanainimesed, maiteagi, kust siukseid riideid lastele tänapääval üldse saab...
See ema kannab toas vist kontsaga kodususskingi ka, mis klõbisevad, isast on kuulda aint aevastamist, a poisse on see-eest kuulda küll. Viimasel ajal paneb mind imestama see, et need lapsed ei käi üldse õues. No ma saan aru, et tööpäevadel käivad nad kindlasti lasteaias ja siis päevakavas ka õuetrett, aga nädalivahetustel on nad päev läbi toas ja just imiklapse lõunaune ajal on neil maailma suurim mäng-kisa-kaklus-jooks lahti. Ega ma loomulikult sinna ütlema ei lähe, sest kujutan ette, et selles vanuses lapsi on üsna raske pudelis hoida. Aga miks lapsevanem neid õue ei vii, sellest ma aru ei saa. Äkki siis oleks vähem ka neid õhtuseid hüstraid, mida (ilmselt noorem) poiss kuuldavale laseb. Talle vist ei meeldi vannis v dushi all käimine, igatahes koos vee pahinaga tuleb alati ka tohhutu kisa ja peale seda veel nats uste paugutamist jne. See tegevus langeb tavaliselt meil imiklapse õhtuse unnesuigutamise ajale:))
Meil oli siin nüid pikk nädalivahe (täna nimelt tähistatasse 1848-49 a revolutsiooni aastapääva), ilmad on küll jahedad ja tuulised, a päike sirab ja me oleme ikka iga pääv lapsega õues mõned tiirud teind. Need poisid on aga 3 pääva järjest toas mölland, õue peal neid näha pole old. Ja ka siis, kui õues oli mõnus sulalumi ja meie imiklapsega lumememmesid ja ingleid jamaiteamida tegime, ka siis olid nad vaid kümne mintsa kaupa isa range pilgu all õue peal. Imelik. Mul on (võib-olla nahhiivne:) kujutluspilt, kuidas nende poiste vanusena on meie laps omikust õhtani õues. No ikkagi maaelu jne:)
Aga tänan küsimast - meie pika nädalivahe plaanid läksid selle nahka, et Z-le ööldi reedel, et hädaolukord ja tema peab pühabal VALVES olema... Ja nii veetsimegi ilusa pühabase pääva imiklapsega kaunis kaksinduses. Jalutasime, käisime poes, tegime sügavkülmast leitud viimastest murelitest kooki ja käisime teineteisele närvidele. Klaasike punast veini kulus eila õhtal miskit suvalist naistekat vaadates täitsa ära:)
Täna omikul, kui Z. tuli, oli mõnus kergendus ja terve ennelõuna lebotasin sisustusajakirju sirvides ja teed juues. Minu panus lõunasöögi juurde oli riisi keemapanemine, niet kokkamisest oli ka täna vaba pääv:) Järgmisel nädalal aint neli tööpääva ja nädala lõpupoole lubatasse juba 15 kraadi sooja! Juhhuuu!
neljapäev, 11. märts 2010
Kevad või asi
Juba maiteamitmendat tundi sajab väljas laia valget lund. Sellist vesist värki noh. Ma-sen-dav!
Tavaliselt on sel ajal siin ikka juba kevademoodi asi kääs - rohi roheline ja puul-põõsal pungad paisumas, aga sel aastal tuleb kevad ilmselgelt teisiti...:(
Ja paar pääva tagasi, kui lund just ei sadand, siis oli väljas selline tuul, et tahtis meid pikali puhuda. Seega pole meie viimaste päävade väljaskäimised just teabmis tervistavad old - pool tundi tuule kääs või kümme mintsa maja ees - siis tuleb ving ja imiklaps akkab välisust prõmmima.
Ilmamuutust lubatasse märtsi lõpuks.
Akka või jooma, ma ütlen...
Tavaliselt on sel ajal siin ikka juba kevademoodi asi kääs - rohi roheline ja puul-põõsal pungad paisumas, aga sel aastal tuleb kevad ilmselgelt teisiti...:(
Ja paar pääva tagasi, kui lund just ei sadand, siis oli väljas selline tuul, et tahtis meid pikali puhuda. Seega pole meie viimaste päävade väljaskäimised just teabmis tervistavad old - pool tundi tuule kääs või kümme mintsa maja ees - siis tuleb ving ja imiklaps akkab välisust prõmmima.
Ilmamuutust lubatasse märtsi lõpuks.
Akka või jooma, ma ütlen...
teisipäev, 2. märts 2010
Hambaid krigistades:S
Mai ole üldiselt miskine siuke nõrguke inime, kes iga ärritava asja peale pisarat poetab. No mul on olnud nt üliõpilasi, kes on halva hinde pärast minu nähes nutnud või üks endine töökaaslane, kes miski suurema jama kokkukeeramise pärast nutma puhkes jne. Ma lähen pigem vihaseks, irooniliseks, küüniliseks.
See jutt ei puuduta muidugi seda tundelist kurgukraapimist, mida võib ette tulla kasvõi televiisorist natuke haiget või õnnetut beebit nähes või kuuldes lugusid täiesti võõraste laste kurvast saatusest, a see on vist arusaadav. Janoh - siia juurde võib lisada ka välismaal elamisest tingitud suurenend isamaalisuse, a ega ma ikka pelgalt sinimustvalge värvikombinatsiooni peale ka nutma ei hakka:)
Avot täna sain peale mitmetunnist tuhnimist internetis ja kümnete minutite pikkust ootamist igasuguste infoliinide kõneootejärjekorras sellise klienditeeninduse osaliseks, et kui ma järjekordse kõne lõppedes telefoni sõna otseses mõttes käest viskasin, tulid enesehaletsusest ja vihast pisarad silma!
Nimelt pröökas ühe kohaliku ametiasutuse EUROOPA LIIDU asjadega tegeleva osakonna töötaja mulle, et mida ma õige endast mõtlen, et tulen siia valetama, et Eesti on ka EL liikmesriik. No ma ahmisin ikka õhku ja püüdsin suht rahulikult seletada, et samal ajal kui Ungari liitus EL-ga liitus ka Eesti ja sellest varsti KUUS aastat möödas, et võiks nigut ikka teada jne. Ja siis ta KARJUS (mai liialda!), et kui mina ise kõiki asju paremini tean, siis miks ma üldse helistasin neile ja mingeid asju nende kääst küsin! Vuoah!
Püüdsin jääda rahulikuks ja küsisin tädi käest tema nime (sest ega ta seda ei öelnud ju kui mind peale mitut suunamist temani suunati) ja ühtlasi küsisin tema ülemuse nime. Ta siis purssis kuidagi need mõlemad välja ja siis ütles, et oodaku ma korraks. Järgnes pikkpikkpikk vaikus ja edasi rääkis minuga juba selle sama osakonna juhataja. Ei vabandanud. Aga ütles, et me vaatasime jah, et Eesti on ka EL liikmesriik, et sel juhul siis kehtivad teie puhul sellised ja sellised seadusesätted jnejne. Jutt oli arusaadav viisakas ja sisaldas soovitud infot. Aga ei vabandatud.
Ma olen siiamaani ärritatud. Kohutavalt ärritatud. Esimese asjana tahtsin muidugi Z. õlal telefoni teel natuke nutta, aga ta istus kuskil nõupidamisel ja mingi saksa mutt kraaksus mulle ooopis kõrva. Siis, kui ta lõpuks kätte sain, olin muidugi juba maha rahunend ja ega tai saa ju ka midagi muud teha kui öölda, et polemidagijalähebülejaonikkapersevestid...:S
Ja nüüd ma siis mõtlen, millega ennast täna õhtul Grey Anatoomiat vaadates lohutada:
a) avada viimane kuiv prantsuse siider, mis sahvris veel lösutab (siidri kahjuks räägib see, et pudel on suur ja mind on üks ja mitu pääva avatuna külmaris seistes läheb asi jamaks)
b) juua ära viimane külmaris olev väike Hoegaardeni nisuõlu
c) süüa ära järelejäänd käsitöölehmakommid, mis ma nädalivahel endale sokulaadipoest ankisin
Lähen mõtisklen sel raskel teemal nüid edasi:)
Ahjaa, käisime imiklapsega täna asrti juures ja saime õueloa ja laps tunnistati põhimõtselt terveks. Raskel ajal abiks seegi.
See jutt ei puuduta muidugi seda tundelist kurgukraapimist, mida võib ette tulla kasvõi televiisorist natuke haiget või õnnetut beebit nähes või kuuldes lugusid täiesti võõraste laste kurvast saatusest, a see on vist arusaadav. Janoh - siia juurde võib lisada ka välismaal elamisest tingitud suurenend isamaalisuse, a ega ma ikka pelgalt sinimustvalge värvikombinatsiooni peale ka nutma ei hakka:)
Avot täna sain peale mitmetunnist tuhnimist internetis ja kümnete minutite pikkust ootamist igasuguste infoliinide kõneootejärjekorras sellise klienditeeninduse osaliseks, et kui ma järjekordse kõne lõppedes telefoni sõna otseses mõttes käest viskasin, tulid enesehaletsusest ja vihast pisarad silma!
Nimelt pröökas ühe kohaliku ametiasutuse EUROOPA LIIDU asjadega tegeleva osakonna töötaja mulle, et mida ma õige endast mõtlen, et tulen siia valetama, et Eesti on ka EL liikmesriik. No ma ahmisin ikka õhku ja püüdsin suht rahulikult seletada, et samal ajal kui Ungari liitus EL-ga liitus ka Eesti ja sellest varsti KUUS aastat möödas, et võiks nigut ikka teada jne. Ja siis ta KARJUS (mai liialda!), et kui mina ise kõiki asju paremini tean, siis miks ma üldse helistasin neile ja mingeid asju nende kääst küsin! Vuoah!
Püüdsin jääda rahulikuks ja küsisin tädi käest tema nime (sest ega ta seda ei öelnud ju kui mind peale mitut suunamist temani suunati) ja ühtlasi küsisin tema ülemuse nime. Ta siis purssis kuidagi need mõlemad välja ja siis ütles, et oodaku ma korraks. Järgnes pikkpikkpikk vaikus ja edasi rääkis minuga juba selle sama osakonna juhataja. Ei vabandanud. Aga ütles, et me vaatasime jah, et Eesti on ka EL liikmesriik, et sel juhul siis kehtivad teie puhul sellised ja sellised seadusesätted jnejne. Jutt oli arusaadav viisakas ja sisaldas soovitud infot. Aga ei vabandatud.
Ma olen siiamaani ärritatud. Kohutavalt ärritatud. Esimese asjana tahtsin muidugi Z. õlal telefoni teel natuke nutta, aga ta istus kuskil nõupidamisel ja mingi saksa mutt kraaksus mulle ooopis kõrva. Siis, kui ta lõpuks kätte sain, olin muidugi juba maha rahunend ja ega tai saa ju ka midagi muud teha kui öölda, et polemidagijalähebülejaonikkapersevestid...:S
Ja nüüd ma siis mõtlen, millega ennast täna õhtul Grey Anatoomiat vaadates lohutada:
a) avada viimane kuiv prantsuse siider, mis sahvris veel lösutab (siidri kahjuks räägib see, et pudel on suur ja mind on üks ja mitu pääva avatuna külmaris seistes läheb asi jamaks)
b) juua ära viimane külmaris olev väike Hoegaardeni nisuõlu
c) süüa ära järelejäänd käsitöölehmakommid, mis ma nädalivahel endale sokulaadipoest ankisin
Lähen mõtisklen sel raskel teemal nüid edasi:)
Ahjaa, käisime imiklapsega täna asrti juures ja saime õueloa ja laps tunnistati põhimõtselt terveks. Raskel ajal abiks seegi.
laupäev, 27. veebruar 2010
Ikka leivast ja natuke muust kah
Sain eelmisel laubal nii kohvi, kaerahelbed kui ka kauaoodatud leiva. No seda viimast muidugi enam ei ole:) Kui päälinnast kodu poole sõitsin, mõtlesin pingsalt, kuidas leiba sihtotstarbeliselt kasutada. No teie seal Eestis (või Soooooomes:) viskate jah singi- või juustuviilaka peale ja sööte leiva märkamatult ajalehe ja kohvi kõrvale ära. A mina pean siiski mõtlema, kuidas tuua esile leiva parimad omadused ja maitse ning tagada tõeline nauding. Z. ei ole suur musta leiva sõber. No sööb, aga minu kääst ära ei akka rebima, kui mul loetud viilakad käes. Avat see teine mees meie peres, tema on mulle paras konkurent leivasöömisel. Ja talle maitseb must leib. Oi, kuidas maitseb:)) Kõik atribuutika, mis ma talle leiva peale panin (nt sink v juust) tõsteti sealt kindlakääliselt maha ja söödi lihtsalt VÕIleiba. Vatnii. Mina sõin esialgu paar viilakat värske kurgi ja soolaga, pärastpoole läks juba singi ja juustuga ka. Maitea, miks mulle see kurgileib niiväga maitseb... Mäletan lapsepõlvest neid esimesi kevadisi värskeid kurke - kuidas neist õhukesi viilakaid lõigati ja siis lihtsalt leivaga söödi. Minu meelest on leiva, või, kurgi ja soola kooslus üsna perfetto. Ohh, süljenäärmed akkavad taas tööle ärasöödud leivast kirjutades:))
A muidu on meil kevad. No nagu täitsa kevad - linnud ja päike ja üle 10 kraadi sooja. Ja meie oleme kodusel rezhiimil. Sest imiklapsel on tatt ja köha kuubis ja ega ma isegi täiesti nohuvaba pole. Lapse köha on räme. No selline tunne ikka kohati, et kohe akkab kopsutükke lendama... Arst õnneks kopsudes ei kuulnud midagist, niet köhasiirup, miski vängelt haisev salv rinnale määrimiseks ja ninatilgad - see on praegune ravi. Kohe kurb on siin toas istuda, kui õues lind hingekriipivalt lõõritab. Imiklaps ka närviline sellest toasistumisest ja eks ta on nats kurnatud ka oma kefast olekust. Niet käime teineteisele närvidele ja ootame, et tervis tuleks. Järgmisel nädalal pidi talv tagasi tulema, tahaks ikka enne korraks õue kah saada... Tahtsin talvekombeka juba ära pesta ja kokku pakkida, a selliste uudiste juures ei tasu veel vist kiirustada.
Täna omikul tegi imiklaps mulle kingi kah. Magas kella KAHEKSANI! Urrraaa! See tähendab siis seda, et mina magasin ka kaheksani. Pea oli kohe ärgates selge ja tuju hia. Siia juurde lisandusid veel Z. poolt alt pagariärist toodud värsked saiad ja õues sirav päike - no missa hing veel oskad elult tahta! Päikest vaatame aint aknast muidugist, a raskel ajal abiks seegi.
Järgmisel nädalil oleme imiklapsega kaksi. Z. läheb Saksamaale meile leiba tooma:)) Kui ta tööreisid vähegi sellisesse riiki viivad, kus midagigi leiva sarnast saada on, siis ta alati toob mulle. Saksamaa ja Taani on selles osas üsna sõbralikud kohad näiteks. Kolleegid pidid juba naerma, kui ta järjekordselt toidupoodi akkab otsima...:)
Loodan, et laps akkab siiski juba paranemise märke näitama ja saame planeeritud täispogrommi ellu viia - käia külas, ise külalisi vastu võtta ja viibida rohkelt värskes õhus.
Õhtase Eurospordi vaatamise juurde kavatsen teha Apple Crumble'i (namis oli see armsalt tõlgitud õunakrõbedikuks:) ja lähen teen puru selle jaoks juba valmis, et õhtaks vähem toimetusi jääks. Lasin Z-l sinna juurde vaniljejäätise ka tuua, et ikka täisvärk oleks! Jõudu, Kiku!
Edit: Noh, seekord siis sedapsi... Vähemalt õunakrõbedik oli hia:)
A muidu on meil kevad. No nagu täitsa kevad - linnud ja päike ja üle 10 kraadi sooja. Ja meie oleme kodusel rezhiimil. Sest imiklapsel on tatt ja köha kuubis ja ega ma isegi täiesti nohuvaba pole. Lapse köha on räme. No selline tunne ikka kohati, et kohe akkab kopsutükke lendama... Arst õnneks kopsudes ei kuulnud midagist, niet köhasiirup, miski vängelt haisev salv rinnale määrimiseks ja ninatilgad - see on praegune ravi. Kohe kurb on siin toas istuda, kui õues lind hingekriipivalt lõõritab. Imiklaps ka närviline sellest toasistumisest ja eks ta on nats kurnatud ka oma kefast olekust. Niet käime teineteisele närvidele ja ootame, et tervis tuleks. Järgmisel nädalal pidi talv tagasi tulema, tahaks ikka enne korraks õue kah saada... Tahtsin talvekombeka juba ära pesta ja kokku pakkida, a selliste uudiste juures ei tasu veel vist kiirustada.
Täna omikul tegi imiklaps mulle kingi kah. Magas kella KAHEKSANI! Urrraaa! See tähendab siis seda, et mina magasin ka kaheksani. Pea oli kohe ärgates selge ja tuju hia. Siia juurde lisandusid veel Z. poolt alt pagariärist toodud värsked saiad ja õues sirav päike - no missa hing veel oskad elult tahta! Päikest vaatame aint aknast muidugist, a raskel ajal abiks seegi.
Järgmisel nädalil oleme imiklapsega kaksi. Z. läheb Saksamaale meile leiba tooma:)) Kui ta tööreisid vähegi sellisesse riiki viivad, kus midagigi leiva sarnast saada on, siis ta alati toob mulle. Saksamaa ja Taani on selles osas üsna sõbralikud kohad näiteks. Kolleegid pidid juba naerma, kui ta järjekordselt toidupoodi akkab otsima...:)
Loodan, et laps akkab siiski juba paranemise märke näitama ja saame planeeritud täispogrommi ellu viia - käia külas, ise külalisi vastu võtta ja viibida rohkelt värskes õhus.
Õhtase Eurospordi vaatamise juurde kavatsen teha Apple Crumble'i (namis oli see armsalt tõlgitud õunakrõbedikuks:) ja lähen teen puru selle jaoks juba valmis, et õhtaks vähem toimetusi jääks. Lasin Z-l sinna juurde vaniljejäätise ka tuua, et ikka täisvärk oleks! Jõudu, Kiku!
Edit: Noh, seekord siis sedapsi... Vähemalt õunakrõbedik oli hia:)
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Musta leiba, mõtelge...
Juba mitmendat pääva rämedalt isutab musta leiva järele. Finn Crisp ja tavaline sakslaste näkileib ei aidanud. No pole see, teate ju isegi. Täitsa masekas. Kohati on selline tunne nagu kuskilt tuleks musta hapu leiva lõhn... Hallutsineerin juba:S Peaks kiirelt Eestisse minema...
Presidentti kohv sai ka otsa ja kaerahelbed (imiklapsele) on lõpukorral. A need varud saavad õnneks laubal täiendust. Eitea, kas oleks piinlik paluda tulijail ka pakike leiba mulle kaasa võtta...:)
Presidentti kohv sai ka otsa ja kaerahelbed (imiklapsele) on lõpukorral. A need varud saavad õnneks laubal täiendust. Eitea, kas oleks piinlik paluda tulijail ka pakike leiba mulle kaasa võtta...:)
neljapäev, 11. veebruar 2010
Kõige nürim töö
Öölgu Hiina pärlisorteerijad ja Norra kalakaapijad mida tahvad, a mina arvan, et kõige nürim tegevus maailmas on frikadellide veeretamine:S Ostsin eile turult looma ja siga ja lasin need ära hakklihastada, keerasin frikadellitaigna kokku ja veeretasin nüüd umbes TUND AEGA pallikesi... Võehh, ma ütlen. Liha oli kokku kuskil 800 grammi ringis, a nüid on meil paariks supiteoks pallid olemas sügavkülmas.
Turult ostsin ka imelist toorsuitsusinki, millega mai teagi, mida peale akata. Lihtsalt sellepärast ostsin, et ilus oli ja lõhnas äste:) Ilmselt teen õhtaks sutsu ürdivõid, lõikan ühe sibula õhukesteks ketasteks ja sööme selle toorsuitsuka niiviisi röstsaia, ürdivõi ja sibulaga lihtsalt ära. Pits valget viina oleks ka hia sinna kõrvale, a meil sai viimane Saaremaa paar nädalit tagasi lihtsalt otsa:S
Maksuametist sain ka täna kirja, mitumitu lehekülge oli kohe. Mai saand poolest tekstist aru. A kuskil lõpupoole oli umbes selline lause:
tulenevalt eeltoodust ja toetudes paragrahvidele seejaseejasee, tõdeb allakirjutanu Maksuameti nimel, et maksumaksja seejasee ei pea poole maalapi saamise eest maksu maksma, kuna ta oli maalapi kinkijaga tehingu hetkel seaduslikus abielus:)) Urrraaa!
Turult ostsin ka imelist toorsuitsusinki, millega mai teagi, mida peale akata. Lihtsalt sellepärast ostsin, et ilus oli ja lõhnas äste:) Ilmselt teen õhtaks sutsu ürdivõid, lõikan ühe sibula õhukesteks ketasteks ja sööme selle toorsuitsuka niiviisi röstsaia, ürdivõi ja sibulaga lihtsalt ära. Pits valget viina oleks ka hia sinna kõrvale, a meil sai viimane Saaremaa paar nädalit tagasi lihtsalt otsa:S
Maksuametist sain ka täna kirja, mitumitu lehekülge oli kohe. Mai saand poolest tekstist aru. A kuskil lõpupoole oli umbes selline lause:
tulenevalt eeltoodust ja toetudes paragrahvidele seejaseejasee, tõdeb allakirjutanu Maksuameti nimel, et maksumaksja seejasee ei pea poole maalapi saamise eest maksu maksma, kuna ta oli maalapi kinkijaga tehingu hetkel seaduslikus abielus:)) Urrraaa!
teisipäev, 9. veebruar 2010
Plaadid-plaadid-plaadid:)
Uuuh, tegin täna jälle veikse poetreti. Nimelt avastasin netist, et siin ästi meie lähedal on ka veel üks salongike, kus peamiselt itaalja-ispaanja kraami müüakse, nats oli kohalikku plaadindust kah. Ja seal selgus, et nende mattide virsik-oranzhide plaatidega (no need, mis me mõtsime siis allkorruse vannarisse) samas sarjas on olemas ka täitsa vaffad rohelised plaadid. Piklikud siis. AGA (ilma agadeta ei saa, eksole...:) kui virsikuvärvi plaatide juurde oleks ka sobivad põrmanduplaadid kohe võtta, siis roheliste juurde pole tepsmitte. Roheliste tootmine on VIST lõpetatud. St seinakad oleks siis pmõtselt olemas, aga põrandakaid mitte. Ega mai and nii kergelt alla. Küsisin telehmoninummereid ja värke ja elistasin tootjale. Kõigepealt suunati mind umbes kakskendneli korda muudkui järgmise inimese toru otsa ja lõpuks näkkas kah. Mina spellisin siis koode kutile ja tema klõbistas arvutit ja üts, et jah - mul on täitsa õige inf - nende roheliste põrmanduplaatide tootmine on lõpetatud. AGA - nende kraami müüakse terves riigis sajasmiljuunis kohas, niet kellelgi võib veel vabalt kuskil laos miski unnik neid minu rohelisi plaate olla. Ok. Et võtan siis ja elistan kõik nende edasimüüjad läbi võimis? A kutt oli nii vastutuleline, et võttis mu meiliaadressi ja lubas u nädala jooksul saata listi neist poodidest, kuhu seda rohelist põrmanduplaati saadetud on viimase aasta jooksul. Juhhhuu! Ikkagi pool võitu ju. Niet oidke mulle pöialt. Ma siin isekeskis mõtsin, etno kui 150 kiltsa raadjuses kuskil neid plaate oleks, siis ma ikka läheks tooks nad ära. Kaugemale küll ei viitsiks minna vist. Mõtlen veel.
Poole tunni pärast akkab Grey's Anatomy. Mu meelest olen ma täitsa sihtgrupp sellele seriaalile võieolevä? Kujutan sihtgrupina ette niiumbes 30-40 ringis töötavat (nokei, ma ajutiselt ei tööta, a olen muidu igati tööeas isend:) naesterafast, kellel võib juhuslikult ka mõni mees ja mõni laps olla. Noja see naesterafas on siis ju õhtal pooleüheteistkümneks jummalast kapsas. Vaevu jõuan silmi lahti oida ja nagu tellitult ei tule enne seda telekast midagi normaalselt, niet peab kuidagi muudmoodi uimerdades aega parajaks tegema. Ühesõnaga, mis ma öölda tahan - mu meelest on 22.30 ilmselgelt liiga ilja GA jaoks. Ma protesteerin! Lähen protesteerin nüüd M&Msidega edasi elutoas. Ea õhtane amps:)
Poole tunni pärast akkab Grey's Anatomy. Mu meelest olen ma täitsa sihtgrupp sellele seriaalile võieolevä? Kujutan sihtgrupina ette niiumbes 30-40 ringis töötavat (nokei, ma ajutiselt ei tööta, a olen muidu igati tööeas isend:) naesterafast, kellel võib juhuslikult ka mõni mees ja mõni laps olla. Noja see naesterafas on siis ju õhtal pooleüheteistkümneks jummalast kapsas. Vaevu jõuan silmi lahti oida ja nagu tellitult ei tule enne seda telekast midagi normaalselt, niet peab kuidagi muudmoodi uimerdades aega parajaks tegema. Ühesõnaga, mis ma öölda tahan - mu meelest on 22.30 ilmselgelt liiga ilja GA jaoks. Ma protesteerin! Lähen protesteerin nüüd M&Msidega edasi elutoas. Ea õhtane amps:)
Tellimine:
Postitused (Atom)