teisipäev, 28. november 2006

raamatud, raamatud, raamatud...

Nädalivahel oli meie linnakeses raamatumess. Messilemineku tegi eriti lihtsaks asjaolu, et seda peeti siinsamas ülikooli peahoones. No väga tore oli muidugist, eriti tore oli see, et pea iga boksi seinal ilutses suur silt a la 'messipakkumine - kõik raamatud 20 % odavamad' võisiis 'ainult täna - kõik meie kirjastuse väljaanded 30 % odavamad' jne. No olgem ausad, see on ikka päris palju raha ju, kui inimene ikka päris palju raamatuid tahab osta!
No ma väga palju just ei shopand seal messil, aga siiski hankisin endale ühe suuuuuure ajalooentsüklopeedia, mis kaalub umbes 3 tonni, siis mõned mutikalendrid (teate küll, see Tshehhi
multikategelane) tuttavlastele jõuludeks pihku pista, siis ühe raamatu mille pealkirja võiks eesti keelde tõlkida umbes nii: 'Tädi Malle käitumisõpik' (see nägi lihtsalt superkämp välja:), siis kaks kohaliku noorkirjaniku vanemat teost, millest olen palju head kuulnud ja ka ühe sotsiolingvistika artiklikogumiku.
Panin need kõik voodi ette unikusse nüid, eks paistab, millal riiulisse saab panna. Ma nimelt aretan süsteemi, mida tutvustas mulle üks tuttav - enne uusi raamatuid riiulisse ei pane, kui need läbi on loetud... Ta rääkis seda ka, kuidas tal see voodikõrvane unnik kogu aeg ümber kukub. Ta nimelt töötab kirjastuses, st ta loeb keskmisest rohkem ilmselt ja tal on mingi munamägi voodi kõrval kogu aeg. Kui nüid sellest võrdlusest lähtuda, siis mul on mingi hädine mullahunnik lihtsalt. Niet loeme läbi - kukepea ju!
Mul on siuke piinlik viga külges, et ma kohalikust kirjandusest väga palju ei tea... Olen lugend ühte ja teist, ostnud raamatuid küll raamatupoe edetabelist mõjutatuna ja tuttavate õhutusel, ükskord ma isegi uskusin oma meest ja lugesin tegelt täitsa huviga tema soovitatud vanaldase (tänaseks küll juba meie ulgast lahkund)
kosmopoliidi mälestusi... Aga ma pean ütlema, et tõelist lemmikut mul küll ei ole välja kujunend veel. Ma ju olen pirtsakas kah...:)) Võibolla seetõttu (aga võibolla ka lihtsalt laiskusest) on mu raamaturiiulis seega endiselt rohkem eestikeelset kirjasõna. Ja inglisekeelset. Ja soomekeelset.
Igatahes oli sellel messil hääääästi palju kohalikku kirjandust, niet ludlumeid ja donnaleone või lizamarklunde, mida ma oleks kindlasti hulgi ostnud, siin just ei pakutud:)) Noh, pole midagi teha. Pean leppima sellega, et siukest tarbekirjandust kõrgelt haritud ülikoollased ei loe. Maitea, vbla meie õppetool on miski imelik auk, aga meil on siin lisaks minule teisigi, kes krimkasid loevad...:)

kolmapäev, 22. november 2006

poolekuutrammikaart

Ega ma pole üldiselt miski suur trammi või trolliga sõitja, aga kuna mu mees läks jälle suurde linna koolipinki nühkima (elukestev õpe, jeerait:), siis ma nüid otsustasin, et ostan kuukaardi endale. Nomuidu ma tööl käin jala ja peolt tulen taksoga ja mees ikka sõidutab mind, niet mai pea väga palju ühistranspordis nühkima (tänan küsimast, ei, mul EI OLE juhilube!), aga nüüd jäin nagu jänku üksi aasale nutma ja tegin hulljulge otsuse - kasutan paar nädalat ühistransporti!
No mõeldud tehtud, eksole. Ma tean küll, kus kesklinnas siuke kuukaardiputka on (ärge te mitte arvakegi, et meil siin neid niiviisi pillapalla kõigist ajaleheputkadest saab osta nagu Eestis!), olin ükskord sõbrannaga kaasas, kui ta seal shoppas. No kõigepealt sõitsin siit ülikooli juurest kesklinna ja läksin putkasse ja palusin leebelt ühe poolekuuse trammisõidukuukaardi. Jah, poolekuuse! Sest ega siin siis ometi niiviisi ei saa osta seda kaarti, et SUVALISEL päeval paned käed puusa ja nõuad mingit kaarti. EI - kuukaarti saab hankida eelmise kuu lõpus ja käesoleva alguses kokku umbes 6 päeva jooksul ja siis seda poolekuukaarti saab kuu keskel millaski ka umbes 5 päeva jooksul osta. Vat selline süsteem siis! Nii. Tädi siis küsis, kas ma tahan bussikuukaarti v KOMBINEERITUD kaarti... Ma ütsin, et ma tahaks ikka seda trammi oma... Ja siis see tuli - et oiiii, kallikene, aga ega meil ju siin trammikuukaarte ei müüda, neid müüakse vat seal raudteejaama juures kuskil, siit saab ainult KOMBINEERITUD kaardi osta... Ma siis küsisin, et aga miks siit trammikat ei saa ja selgus, et kuna trammide ja busside ja trollidega opereerivad meie linnas erinevad firmad, siis on ka PUTKAD erinevad! Saate aru! Haiiiige süsteem! No ma bussiga ei sõida, ma ainult trammitan mõnikord... Ma siis natuke purskasin tuld seal putkas, aga missa ikka vaese memmega pahandad. Tulin sealt välja, oleks eameelega ikka karjund küll kõva häälega, et kuradi napakad, miks peab inimeste elu nii keeruliseks tegema!!! Ma olen üle 3 aasta siin eland ja nad ikka veel suudavad mind üllatada oma jõledate väljamõeldistega!
Ega nad ju ei anna postist neid lennuposti kleepekaid ka niisama inimesele kätte, ainult niiviisi saab lennupostiga kirja saata, kui seisad järtsis ja viid postitädi kätte selle kirja, siis ta KONTROLLIB, kas kirjal on piisavalt marke ja paneb ISE selle sinise kleepekanäru sinna kirja peale. Ma ükskord julgesin higihaisuselt rasvaste juustega postitädilt küsida, et MIKS, jumalküll, mai või ise seda kleepsu kirjale panna?!? Tädi siis sülitas mulle oma pleksiklaasiluugist pahaselt vastuseks, et inimesed ju ainult petavad ja kindlasti nad kleebivad vähem marke kirja peale, kui lennupost nõuab ja siis on kõik tuksis!!! Vatnii.
Jano nüüd ma siis jäin kuukaardist ilma... Võinoh, õigemini mai viitsind lihtsalt otsima minna mingit teist auku, kus järgmise tädiga raksu minna. Kui kinupilti tahan vaatama minna või resturaani või jalavarjukauplusesse, siis otsin enne kuskilt putka, kust pileteid saab (ega neidki laialt iga nurga pealt võtta pole!) ja siis astun selle uhiuue läikiva piletiga trammi ja unustan ta augustamata nagu eile juhtus:)) No kontrolli kah ei tuld, niet kogemata sõitsin jänksi... Nüüd ongi mu päävakavas poodiminek, ostan vist siit ülikooli ajalehetädilt kohe hulgim neid biljette (kui tal ON neid muidugist!) ja kordan tarmmipeatuse poole minnes oma tänast mantrat: augusta pilet, augusta pilet, augusta pilet...

neljapäev, 16. november 2006

kevad?

Uskumatu, kevad on jälle käes! Egano mul pole selle vasta loomulikult mitte midagist, agano tahaks ju kah uusi talvesaapaid õhutada natuke. Ma kardan, et nad muutuvad väegadema kurvaks seal suuuuures karbis niiviisi, kui neid õue ei viida...
Tegelt mai virise, õues on tõesti superilusad sügisilmad ja ma tegin täna nats pikema jalutuskäigu kah. Käisin nimelt vaatamas seda uut suurepärast sportimise klubi, kus ma homsest hakkan käima oma vananevat keha liigutamas.
Ostsin kuukaardi kah. Võinoh, maitea täpselt, kuidas seda kaarti eesti keeli nimetatakse, millega ühe kuu jooksul sinna kluppi sisse saab - klubikaart/klubikuukaart vms? Saate aru küll. Ma nimelt ei saa enam selles eelmises peenes klubis käia, kus ma varem aerooblesin, kuna minu treenijanaine läks teise kluppi tööle. Jano kuna mina olen loomult truu nigut koer, siis ma lähen muidugist saba jalgevahel talle sinna järele. See Uus Koht ei ole kahjuks nii peen ja nii UUS, kui see eelmine, aga see-eest on Uus Klubi minu kodule palju lähemal. Eelmine koht, kus ma aerooblemas käisin, oli vist linna üks vingemaid kohti:) Ma järeldan seda sellest, et seal võis aegajalt näha Suurte Juuste, Suurte Kasukatega ja Suurte Kaelaehheetega Naisi, kelle ülesanne oli OLLA ILUS. No kui ma neid ainult nägin, siis pold veel ullu midagist, aga kui kinni-ja lahtiriietamise ruumis neid ka kuulama pidi, siis mul mõnikord keris vahele... Ega mai teind midagi selle peale, tõmbasin vaikselt teksad jalga ja läksin minema. Ma olen ju loomult rahumeelne inime. A kui ma ikka mingit väga vinget infot kuulsin (nt. kuidas toidukilega ennast trenni ajaks sisse mässida, siis kalor kaob kergemalt vms:), siis saatsin siin elavale eestlannast sõbrannale sms-i, et kohalikud mutid on ikka niiiiiiii nõmedad blablablabla... Noja siis kui ta vastas, et onjah nõmedad, siis meil oli ilmselt mõlemal päev jälle tehtud! Mõnikord on nii vähe õnneks vaja:)
Ma nüüd lähen valmistun omseks ja söön külmkapist kõik söömiskõlblised asjad ära. Siis mul ikka on, mida seal Uues Klubis maha raputada. Õnneks mul vist väga palju ei ole söömiskõlblist kraami... Aga veini on küll! Eadisu!

teisipäev, 14. november 2006

miiiiinaaa kaaaaaa, miiinaaaa kaaaaa!!!

No ma siis aarasin kah lõpuks klaviatuuri. Klaviatuur on mul siuke sodine ja räpane natsa, aga tänase piduliku pääva puhul ma enne raputasin teda, nohet sodi välja kukuks ja viisakam kirjutada oleks. Selja ajasin kah kohe sirgu ja kui laua all oleks pedaalid, siis ma ilmselt tallaks neid kah, noet nigu vingema vungi sisse saaks võinii.
Alustuseks üks oiatus: see, et ma mõnikord inimeste vasta nats pahatahtline olen või neid kritiseerin või sülge pritsin, ei tähenda veel seda, et ma ise vassilissa imekaunis olen ja et mind on Einsteini ajuga õnnistatud (tema välimusega õnneks ka mitte:) Agano vaatamata sellele tean ma ikka maailma asjadest äärmiselt palju ja olen tohhutult indeligentne olevus. Ise kah imestan mõnikord!
Kui ma veel nats noorem olin, siis mu isa süüdistas mind kogu aeg liigses kritiseerimises ja riidles muga... Näiteks kui Marju Länikul oli Seitsme Vapra saates minu meelest liiga lühike seelik või ma kahtlesin kehka õpetaja vaimses tervises, siis ma ikka ütlesin kõva ja selge hjaalega, mis ma sest kõigest arvan. Isa siis käskis mul põhjendada, et MIKS ma nii ütlesin. Oskasinmajeepõhjendada...
Niet ärge oodake mult põhjendusi, pahatihti ma lihtsalt konstateerin fakti. Mulle õudsalt meeldib seda teha!
Aga ma kindlasti kirjutan ilusatest ja positiivsetest asjadest kah. Isegi praegast võin öölda, et õues on nii superilus sügispäike, et mai viitsiks tegelt üldse siin laua taga istuda ja oma ajusid tööga vaevata, sest sel sügisel olen ma aint ühe korra lehtedas sahistand... Varsti niikuinii juhtub midagi jäledat, nt lumi sajab maha ja sulab ära ja sajab maha ja sulab ära jne ja siis need riisumata lehed mädanevad ära ja ma võin akata järgmist sügist ootama. Niet võibolla ma siiski lähen pärastpoole suure ringiga läbi pargi koju ja sahistan natuke!