Et siis teen elumegaorgunni, pakin mehe, lapsed ja vajamineva atribuutika (vanker, mähkmed jne) autusse ja sõidan linna pediküürijanaise juurde. Tahaksin pediküürijanaist suurest õnnest peaaegu et kallistada, jällenägemine on otsata rõem ja sulnis jalakraapimine. Ja siis - siis lähme kogu mansahvtiga kaubanduskeskusse, kus ma oma imelise kafaturoosa läikiva varbaküüne vastu fakken ostukäru põhimõtselt POOLEKS MURRAN! Mismõttes, ma küsin teilt? Mismõttes???
Ähh. Nüid mai julge juuksurisse minnagi. Pärast kõrvetan juuksed ahju ukse juures ära vms. Kui ma veel natuke ootan, siis mul pole vajagi juuksurisse minna tegelt, sest juukseid lahkub peast peotäite kaupa.
Omme ja üleomme pole meil elektrit. Mida süüa? No mina võiksin küll arbuusist ja armastusest elada, aga meie pere mehed vist sellega ei lepi. Krillida ilmselt ei saa, sest paduvihm pidavat ka omme jätkuma. Mul pole vihma vasta midagist. Mulle see isegi meeldib. Siis ei lähe Z. õue ja mina saan toas äkki lugematute külaliste tekitatud segadust nats siluda. Mulle muidu külalised meeldivad, niet tulge ikka meile külla. Ega ma teile endile ei kurda pärast seda koristamise asja, ma rohkem omaette ja vaikselt:)
