kolmapäev, 8. veebruar 2012

Paus

Oleme kenaste Meerikasse jõund ja ennast siin enamvähem sisse seand. Kõik on äste ja kui mina ka Kansase juhiload tehtud saaks, oleks veel paremini. A küll jõuab.
Niet ma pean nüid siit plogist nats pausi. Et siis uue energiaga jälle aasta lõpus tagasi olla. Loodetavasti jõuate mu ära oodata:)

Ikka Teie
Patsifist

laupäev, 14. jaanuar 2012

Ikka serbohorvaadi keeles...

Mina olen see inimene, kes oleks pidand umbestäpselt praegast New Yorki lennujaamas oma kahe vidinaga ja kolme kofriga immigration officer'idega maid jagama. A ma istun omas kodus arvuti ees...
Täpselt nädal tagasi avas väiksem laps kohutava kõhuviirusega skoori, esmasbal järgnes talle esmasündinu ja minagi ei pääsend puhta nahaga. Vedasin lapsi iga jumala pääv meie lähilinna kuulsaima lastearsti juurde, kes süste tegi. Viirus sisaldas kõike - palavikku, okset ja khmmkhmm - rohket tualeti külastamist (alati lapsuke sinna ei jõudnud...:S) Oli hetki, kus kõik meie suurele voodile sobivad linad olid kas pesus, mustapesukastis või kuivamas. Oli hetki, kui patju enam ei jätkunud, sest ka need vedelesid oma järge oodates majapidamisruumis. Oli hetki, kus poisile enam puhtaid pluuse selga panna polnd... Oli hetki, kui silme eest läks mustaks ja oli hetki, kui pisarad voolasid oma lapsi kannatamas vaadates. Üks ullemaid nädalaid mu elus, päris kindlasti. LP on viiruse ilmselt võidukalt seljatand, a meie J-ga oleme veel sellised fifty-sixty mehed, aga olukord on ikka tunduvalt parem.
Kolmaba öösel võtsime mehega vastu otsuse, et mei sõida. Neljabal käivitasin protsessi lennupiletite kuupäevade muutmiseks - kogu lõbu kokku veits alla 400 EURi... Aga biljetid on nüüd muudetud - uus lennukuupäev 26.01. Maitea, kas oian ennast ja lapsi sinnamaani karantiinis või mis teha, et tervetena lennuki peale astuda... Otse loomulikult ei pakkind ma sel nädalal mitte ühtki kofrit ega ajand korda miljuuni asja, mis kordaajamist ootasid, niet suur kergendus oli lõpuks see otsus. Nüüd saab jälle rahulikult tegutseda (loodetavasti!). Kahju on ka sellest, et meid lennujaama viima pidand ekipaazh tegi osaliselt nigut tühja sõitu... Nimelt võttis provva kroonijuveel abikaasal nööbist kinni ja rääkis talle, et vaja on minna natuke Austrias ja Ungaris shopata ja ühtlasi ka meid kokku pakkida ja lennujaama viia. EESTIST TULID NAD, saate aru jah? AUTOGA TULID. UUE AUTOGA:) Tõstku käsi, kellel veel selliseid sõpru on, kes mõned tuhanded kilomeetrid reisivad, et teisele appi tõtata! Vot eto daa!
No igatahes tõid nad meile Eestist kraami. Ja mitte vähe. Ja ise ostsid siit kraami kaasa, ka mitte vähe:))
Ühtlasi pesi provva kroonijuveel pidevalt nõusid, pesu ja ka TRIIKIS seda! Õhtul, kui mina aiged lapsed kuidagi maha murdsin ülakorrusel, oli all kord majas, asjad kokku pandud ja elu ilus. Hea oli õhtuti täiskasvand inimeste seltskonda nautida ja organismi seespidiselt desinfitseerida:) Noja hea oli neid ju näha, sest ega enne 2013. aasta suve suurt lootust pole. Loodetavasti nad seda koll-viirust koju lastele ei vea.
Niet selline nädal. Edasi läheb aint paremaks. Sest ullemaks enam minna ju ei saa...

Edit: Saab küll ullemaks minna. Kohe väga ulluks. Ma olen nii nõrk, et liigutada ei jõua. Süüa ei taha, kuigi midagi vist peaks. Joonud olen. Palju. Palavikku vist pole. Terve öö olen üleval olnd ja kõhuviirusega maadelnd, praegu on viirus ilmselgelt võitjate poolel...

laupäev, 7. jaanuar 2012

Tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles...

Väiksem laps ärkas keset ööd, et natuke rõemsameelselt juttu puhuda. Võtsin jutustava lapse sülle ja tundsin aisu...:S Okei, vahetasin mähkme ära, sain lapse magama, kõik ok. Kella 5 ajal akkas jälle oma voodis nihelema. Proovisin ikka teda magama saada, sest üritame öisest söömisest lahti saada. Ei jäänd ega jäänd magama, andsin alla ja sai süüa. Peale söömist akkas jälle nihelema ja oksendas täis ennast, minu ja meie voodi...:S Ikka kohe korralikult. Laps karjus, mina kraapisin okseseid voodiriideid ära. Eemaldasin endalt ja lapselt ööriided ja läksime koos dushi alla. Laps ikka karjus. Teda kuivatades ja riietades tundisn, et kere keskmisest soojem, kraadisin - 38,2... Juhhei! Sai alandajat ja magasime omikul kaheksani. Tore.

Ärgates oli lapsuke ikka vägaväga viril, pea oli ikka soe otsas. Mõtsin, et annan talle veits omikuputru, no nii ettevaatlikult ja siis saab alandajat. Saigi putru. Muu põlgas ära. Ja poole tunni pärast oli puder meil veidi vedelamas vormis elutoa põrmandul. Hekk.

Kuna minu poolt pakutava söögi põlgas lapsuke endiselt ära, siis akkasin teda veega jootma, et vedelikupuudust ei tuleks. Õnneks jõi. Okset tänases pogrommis rohkem ette polnd nähtud, küll aga oli kõike muud, mida mai akkaks siinkohal kirjeldama...

Lõunaks sai banaani, selle sõi isukalt ära ja jõi kenaste vette peale. Kogu päeva jooksul sain ma lapse käest ära panna 2 korda 20 minutiks, nii palju ta täna magas. Ülejäänd aja rippus apaatse näoga mu kaelas või vingerdas kõhuvaluga mu kõhu peal... Vanem laps on täna kokku umbestäpselt 3 (loe: KOLM!) tundi multikaid vaadand, sest õue mei saand ja mul oli vaja ta korduvalt lihtsalt jalust ära saada... Ma-sen-dav!
Pealelõunal lõi tütreksel palaviku ikka väga üles, kõrge kaarega üle 39... Sülitasin selle peale, et on nädalivahe ja elistasin meie arstile mobiilile. Sain rääkida. Rahustas maha. Ütles, et ilmselt miski kole viirus ja andku ma lapsele miskit leebemat sorti teed suhkruga. Et veresuhkur alla ei läheks ja palaviku käskes oida 38 piirimail, mõni pügal peale ei tee paha, aga üle 39 ikka ei peaks minema. Piimatooted no-no listi. Ega see 9-kuune ju piimatooteid ei saagi veel! No midagi uut pmõtselt ei öelnd, aga rahustas maha, et kui rohkem pole oksendand ja lõunane banaan ka sees püsis, siis pole vast kõige ullem. Lubas omme ise elistada.
Panin lapsukest magama poolteist tundi. Vingerdas ja nuttis ja oli iga krõpsu peale uuesti üleval. Siis võtsin pesumasinast välja OMIKUL pesemapandud oksevoodiriided ja panin kuivama ja nüüd söön ise arvuti taga ÕHTUST.
Kohe lähen magama. Ehk natuke saab.

neljapäev, 5. jaanuar 2012

51,6

Koos riietega.
Viimati, kui ma nii vähe kaalusin, mind kaaluteema ilmselt ei uvitand. Sest nii väikest kaalunumrit pole mina kunagi oma varvaste ees näind. Kui kaaluteema uvitama akkas, oli ikka üle 55 juba ees.
Täitsa irm kohe. Ja peeglist pole ilus vaadata. Ja riided ei istu seljas, vaid ripuvad. Ja midagi uut osta ei saa, sest kofrisse niikuinii ei mahu ju. Masendav.
Meerika, oia alt!

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Aasta Uus

Hääd sõbrad ja tuttavad - virtuaalsed ja 'päris' - kena uut teile!
Et ikka parem saaks kui eelmine oli jaet tervist, jõudu, õnne rohkem oleks. Jaet lapsuksed (kellel on:) kenasti kasvaksid. Jaet meile kapaga kannatust ja tervet mõistust antass lapsukestega tegelemiseks.
Jaet me ikka ambitsioonikad püsiks ja need, kellel ambitsioon ära kadund, selle taas üles leiaks (khmm, khmm...)
Endale soovin ma rahu, vähem rabelemist, rohkem aega enda jaoks. Mehega kahekesi olemise aega mai saa soovida, sest kellele me ikka seal Kaugel Maal oma lapsuksed oida anname. Eriti veel selle jala küljs rippuva varjandi:) Niet seda soovin järgmisel aastal. Ja lõpuspurdiks soovin endale jõudu - 10 pääva veel.

Me lähme ja naudime lastega nüid veits talverõeme - õues on 8 kraadi sooja ja päike sirab!