Juba rohkem kui kaks nädalit on meie pere neljaliikmeline olnd, tiksume siin vaikselt omas rütmis ja välisilmal ennast eriti segada ei lase.
Proovisime juba maimukse esimesel elunädalil talle ka nime panna, aga tuli välja, et rafastikuregister on meie kulul veits nalja visand: mina olin küll Z.-ga abielus ja mul oli registri järgi ka juba laps, aga Z. minuga abielus polnd... Laps oli tal ka:) Seega esimese raksuga jäi nimepanek pooleli ja registripidaja akkas asja uurima. Lõpuks siis keegi pani meid Siseminnis jälle paari:)) No ütleme nii, et ajas veits ärevaks. Kaksjapool aastat tagasi sujus esiklapsele nimepanek probleemideta, nüid siis siuke nali. A õnneks kõik siiski laabus. Laps sai kaks kena nime, üks neist minu isapoolse vanaema nimi ja teine rohkem nigut issi rõemuks ungaripärasem:) Üsna suur roll kahe nime andmise õhutamisel oli ka provva Kroonijuveelil, kes nüid veikest viisi ristiema staatust võib nautida:))
Ungarist tulevad aga juba ärevad sms-id ja meilid, et kuidas siis lapsukest KUTSUMA hakata, sest sealse kombe järgi kasutatakse kahenimeliste puhul enamasti vaid üht eesnime. No me veel vaatame. Praegast proovime ikka mõlemat nime kasutada. Vaatame, kuidas suupärasem ja kuidas kujuneb. Eks külatanum-lasteaed-kool võivad siin ka veel omad korrektuurid teha. We'll see.
On vist täitsa loogiline, et lapsevanemad oma imiklapsi võrdlevad ja sellest patust pole ka meie puhtad. Esialgu tundub, et tüddrik on rahulikum ja leebem, nutab vähem ja magab rohkem. Kuigi paar viimast ööd on veits rahutumalt möödund kui esimese nädali ööd, ütlen ikka, et väsimust tunnen vähem kui esiklapsega ja olemine on kuidagi reipam. Nüüd piinavad lapsukest vist ka miskised kõhuhädad, aga ta väljendab ennast paari kõvema tütarlapseliku kriiskega, mitte ei röögi nonstop nigut esiklaps seda tegi:))
Teine oluline erinevus laste vahel on see, et esiklapsega ei olnd meil miskeid söömise/söötmise problasid, sõi nigut Kalevipoeg ja kosus ka vastavalt sellele. Pisike preilna on aga veits nõrgem vist, väsib pidevalt poole söögikorra ajal ära ja esimese kahe elunädala lõpuks saavutatud kaalunummer ka just rõemust üppama ei aja. Aganoh, nagu ma ütsin, hetkel veel paanikaosakonda ei ava. See on mu kindel otsus.
Sel nädalal keerab Z. nina Ungari poole ja mul algab poolteist kuud üksikemaks olemist. No ema on ju mul siin ja eks aitab nigut jaksab, aga ma olen rohkem esiklapse pärast mures... Ta on nende päävade jooksul nüüd nii issikaks akand, et midagi jubedat lihtsalt. Niet kardan siiski väikseid tagasilööke, et äkki ma pole änam nii kõva autoriteet ta jaoks võiet kuidas uustulnuka söötmised ja suurema magamaminekud näiteks koordineerida... Seda kõike on siiani aidand lugupeetud issi teha. Aga no eks me peame akkama saama, sest kõik on ju saand ja ega me kefemad pole:)
Lähen ja pakin nüid meie talveriided kokku, need sõidavad Ungarisse ära, niet kevad PEAB algama. Elagu kummik!
