Nonii. Me siis nüid oleme kodus. Elus ja terved. Varsti ilmselt küll sulame ära, kuna järgnevateks päävadeks lubatakse mõnusaid 33-34-kraadiseid suvesoojasid. Praegast on ka tegelt vist 30 kraadi juba väljas, see veel üsna talutav.
Avastasin, et see suvi saab mul siinmaal elatud aja jooksul olema esimene, kui olen Ungaris kogu suve. Selline väljakutse siis:)) Olen alati jube kurb olnd, kui jään kas maasika/murelisesongist ilma või jõuan tagasi peale arbuusisesongi, sel aastal olen küll kogu aeg siin, aga naabrite toodud mureleid vaatan igaks juhuks ainult kaugelt ning neelatan häälekalt... Arstist naabrionkel arvas, et arbuusi võin süüa küll. Niet ootan siis veel natuke. Hea uudis on see, et ka Imiklaps on akand mureleid sööma. Eelmisel aastal üritasime nigut segased, aga laps ei olnd nõus marju suhu panema. Nüid istuvad issiga terrassiserval, kõlgutavad jalgu ja sülitavad seemneid murru (milline kaunis illatiiv, kaspole?:)
Kodus on hea. Oma tuba, oma luba. Oma taldrikud ja kahvlid, oma külmkapp, milles on oma söök. Esimestel päävadel tegelt ei olnd oma söök, sest kujutage ette - naabrnaine tegi meile kaks pääva järjest süüa!!! Tuli aga jälle korvikesega, ladus laua headparemat täis ja lahkus areenilt. Küll oli tore! Ema arvas, et Eestis ei teeks küll ükski naaber nii. Nomaitea, depends, eksole:) Esimene siinoldud nädalivahe oli kohe kolmepäävane, niet siis krillisime ja Z. tegi mõnusat paprikast loomalihahautist ja otse loomulikult ei saand see nädalivahe mööduda ilma selle kevadsuve hitt-rabarbrikoogita, mida ma tegin siis nüüd vist juba neljandat korda. Viimane karp rabarbreid sügavkülmast läks ja laulis. Oi, see on üks hea kook! Kui mul õnnestub veel rabarbreid hankida, siis tahaksin proovida ka Tuuli kondenspiimaga varjanti. Ja keegi oli veel sama koogi ricottaga ka teind jano Mann oli oopis toorjuustu külmarist leidnud ja selle koogi sisse keerand. Niet miljuuni võimaluse kook. Ja kuna meil siin on rabarbriga lood suht kefad, siis kavatsen kooki proovida järgmiseks ilmselt nt kirssidega või sõstardega, näis, mis välja tuleb.
A muidu on nii, et päävakava akkab vaikselt paika loksuma ja õhtul suudan peale laste magamapanekut veel isegi tunnikese aega endale leida. Seda muidugi mitte siis, kui Väike Preilna on kell pool6 omikul ärgand, sel juhul vajun ka ise koos kogu mansaftiga sügavasse unne. Järgmisest nädalist akkab Z-l puhkus, mida ta esimest korda üle pika aja ei veeda Eestis:)) Niet meile kõigile toob see suvi midagist uut. Aga Z. puhuks tähendab mulle eelkõige seda, et ma ei pea söögitegemisega vaeva nägema või siis kui tõesti tahan miskit teha, siis on mul selle jaoks ka aega. Praegast sööme lapsega maailma kõige lihtsamaid ja kiiremaid toite, niet latt on väga madalal:) Mõtlesin just, et eitea, kui poissi poleks, siis sööks vist suisa kiirnuudleid ja kalapulki kogu aeg. Piinlik lugu:)
Kodu akkab juba omaks saama ja asjad on ka enamvähem oma kohale (tagasi) paigutatud. Köögikappidest oleks küll nelja kuuga nigut purgaa üle käind - kõik asjad olid vale koha peal ja näiteks jahu sees elasid mingit sitiktüübid, väkk:S Väikse Preilna asjadele on veel vaja mingi koht välja mõelda, kuna tal paistab riided kõvasti rohkem olevat kui ta vennal oli. Naiste värk, noh:)
A muidu on elu selline nagu vist kahe väikse lapsega olema peabki. Absoluutselt kõik alustatud tegevused jäävad pooleli ja nii ootangi pääva lõpus Z-t kannatamatult koju, et pool pääva masinas seisnud pesu kuivama panna või Imiklapse mänguasjade sorteerimist jätkata. Septembrist muutub maja ilmselt vaiksemaks, siis läheb Imiklaps kirjade järgi lasteaeda. Kevadel millalgi oli saabunud koju ka kiri, et kuni 25-nda juunini võib hommikupoole lasteaiaga tutvuma minna ja kuna mu ema on lasteaiaõpetaja, siis käisime tutvumistiirul siis ära, kui ema veel siin oli. Ema minestas neliteist korda järjest, ma minestasin umbes 8 korda (siin elatud aastatega on mu valulävi ilmselt oluliselt kõrgemaks läind:) Esiteks - rühma nimekirjas on KOLMKÜMMEND ÜKS last! Jah, te lugesite õigesti! Juhataja ise on ka väga häiritud sellest arvust, aga lisarühma avamiseks taotletud raha neile ei olnud määratud. Järgmiseks õppeaastaks taotlevad siis uuesti... Ja meie uues tänavas pidavat olema üle kümne lasteaiaealise lapse, niet ise oleme süüdi:) Alla aastaseid lapsi on tänavas hetkel neli, need siis satuvad ilmselt ka tulevikus ühte rühma. Aga tagasi lasteaia juurde. Need 31 last on kogu päeva ÜHES RUUMIS, st samas ruumis toimub mäng, söömine ja magamine... No sellist asja pole mina ka kuskil näind! Voodid näevad välja umbes nigut välivoodid, aga madalamad ja kergemini lahtikäivad. Vatnii. Ega need 31 last kohal jah niikuinii kogu aeg kõik ei ole, paljudel on emad kodused nigut minagi ja nii on ka mul võimalus laps esimese aevastamise peale koju jätta ning teda siin turgutada, aga mis see kõik aitab - haigusi saame sel hooajal ilmselt kopaga ja neid jagub kardetavasti kõigile. Aga elame üle, ma usun. Siinkohal sooviksin tervitada Parankat ja tema ees sügava kummarduse teha. Aga lasteaiatädid tundusid toredad olevat ja seina pealt loetud info ürituste ja tegemiste kohta oli päris paljulubav. Niet loodame parimat. Kõigepealt seisab ju ees see imeline lasteaia ja kollektiiviga harjutamise periood, eks siis vaatab, mis edasi saab.
Aga kuna mu lapsed ENDISELT magavad (MÕLEMAD SAMAL AJAL, uskumatu!), siis lähen ja võtan massinast pesu välja ja üritan selle kuivama panna. Bis bald!
