õunad ja pirnid ja vaarikamoos, mesi ja mõdu kõik sahvris koos:)

Tere taas, väike televaataja!

Meil siin kevad rokib sajaga. Porikingad (mu vanama kasutab siukest sõna kinniste madalate kingade kohta:) on kapist välja kaabitud ja sulejopet plaanin peale keemilisest puhastusest toomist enam mitte selga panna!

Kleidivisioon on õmblejale silma ette maalitud ja tema poolt paberile kantud, kangas valitud ja esimene kleidiproov on naistepäeval, kas pole tore!

Kingad said kah nädalivahel päälinnast tuliaiseks toodud - toredad valged ja nõmedalt kallid siukste kohta, mida ma tõenäoliselt vaid kord elus kannan:))

Seda arvan muidugi mina, vana tatinina - sest olles vaadanud Eesti presidendi vastuvõtuvotusid, leidsin sealt nii mõnedki maitsetud valged jalavarjud, võehh, ma ütlen... Minu kingades on vähemalt mingi 'juju' nagu soomlane ütleks, egas ma miskeid loodotskaid ei ost! Stiililt sobiks need mu keskkooli lõpukleidiga kah, aint et see ei lähe mulle ju selga änam... Ilus kleit oli muidu...

Ja kui ma kunagi peaks saadikuprovvaks saama (mis on ju ülimalt tõenäoline, eksole:), siis ma võin neid valgeid kingu ka kuskil kaugel maal vastuvõttudel kanda nagu tegi siinse Eesti suursaadiku abikaas eestlastele ja eestisõpradele korraldatud tagasihoidlisel vastuvõtul! Küll mina olen ikka praktiline inime, mõtlen tuleviku piale ja puha!

Aga nüüd oleme oma takistusjooksul jõudnud järgmise tõkkeni - kuidas moodustada siinmaal (loe: meie väikses provintsilinnas:) KÕIKIDE resturaanide ja toitlustusvirmade poolt pakutavast default-pulmamenüüst söödav tervik... Kui mina ikka piiksun nigut siil nurgast, et mina jui ole kohalik, äkki saaks menüüd natsa muuta ja teen omad ettepanekud, siis nad vaatavad kõik hästi kaastundliselt mu mehe poole ja mõtlevad ilmselt, et kus see vaene vennike siukse idika on välja kaapind, kes puljongisuppi ei taha lürpida ja seal sees terveid porknaid-sellereid lusikaga taga ajada... Uskuge mind - ma olen juba mitu aastat siin eland, aga ma pole veel pihta saand, et kas need juurikad tuleb enne noa ja kahvliga seal taldrikus tükeldada ja siis lusikaga suppi süüa või on seal miski muu nipp...

Aga mai viitsi selle peale enne mõelda, kui me lõplisele arupidamisele lähme selle mänendseriga, eks ma siis võitlen teie eest, kallid Eesti külalised! Ja kui läbi ei lähe, siis teen supisöömise lühikursused teile:))

Aprillis tulevad inimesed Eestist siia minu tööd indama. Et kas ma ikka olen hia õpetajatädi või peavad nad uue ankima mu asemele. No uuem mudel tuleb alati kasuks muidugist, aga mu kolleegid lubasid mind veel paar aastat pidada. Noet oskab ahjulõhet kah teha päris ästi, las siis olla veel... Tulijad vaatavad ka ilmselt seda, kui palju meil lapsi tahab eesti keelt õppida ja kas meil on ikka piisavalt ressursse, mida kasutada ja kui on, kas kasutame neid siis sihipäraselt. Kõige ullem on see, kui nad otsustavad, et siia pole änam õpetajatädi ültse vaja, siis ma olen küll nats kurbline. Ja uskuge või mitte, mitte ainult enda pärast, vaid ka sellepärast, et siis jälle üks koht maamunal vähem, kus eesti keelt saab õppida. Agano loodame parimat. Nagu kordab alati minu Suur Juht ja Õpetaja - asjadel on kombeks laheneda - see mantra sobib mulle nüüd kuni aprilli lõpuni nigut rusikas silmaauku, ega muidu änam magama ei saaks jääda:))

Naine otsib kleiti...

Vt ka Leopard otsib onni - kahtlaselt saranane kuidagi see teema...;)

Nii mõnedki teist teavad juba, et minuga on siis nüüd sedapsi:))

Noja sellepärast oleks mõistlik endale selleks sedapsi-päevaks mingi eelistatavalt valge, eelistatavalt pikk rõivaese hankida, mida pärast terve kari inimesi kritiseerida saaks, eksole. No mina (ja ma pean ütlema, et ka paljud kaasvõitlejad - ehk siis need inimesed, kes on end pakkunud mulle rasketel retkedel õukonnadaamideks) arvasin, et asi käib nii, et me saabume imekaunisse peegelsaalsalongi ja istume pehhhmetel patttjadel ja lehitseme peeneid katalooge ja limpsime hõrku lattet... Vähemalt ämeerika vilmidest oleme me ju midagi sellist näind:))

Agaei! Siin meie maal (KESET EUROOPAT!) on nii, et kõigepealt ronid kuskilt kassipissihaisusest kangialusest läbi ja siis heal juhul saabud miski üsna normaalse salongi ukse taha, kus sul kästasse saapad enamvähem hoovile jätta (et sai määriks valgeid kleite!) ja siis näidatakse tegelt (mis ma virisen!) üsna sõbralikult kleite. No ma ikka olen püüdnud pea kõikjal ukse juures saapaid jalast kraapides selgeks teha, et mul on vaja, et see asi oleks VALGE (mitte roosalillakreemikas!) ja et seelikuosa oleks kitsas ja kaunistuselemente võrdlemisi vähe... Kõik need tädid seal ütlevad siis, et otse loomulikult on meie LAIAS VALIKUS igaühe jaoks midagi ja hakkavad siis mingeid ilgeid kreemitorte mulle pähe määrima ja ma pean nendega vaidlema, et ma tõesti ei taha seda pärlitikandiga kuuemeetrise saba ja puffvarrukatega asja endale selga proovida... Dzhiizas kraist, ma ütlen! Provintsiinimesena ma muidugi ei vaadanud alguses meie linnas üldse ringi, vaid tegin esimesed katsetused pealinnas. No jube-jube-jube... Sadadest kleitidest, mida ma lappasin, oli heal juhul 3-4 sellist, millega oleks ehk olnud võimalik midagist peale akata. Paistab aga, et meie väikeses linnas on asi nende valgete kleitide ja salongidega võib-olla isegi parem:) No vähemalt on inimesed kenamad ja ühes salongis pakuti mu õukonnadaamile isegi värskelt pressitud apelsinimahla, vuohh!

See, et inimesed on kenamad, on muidugi ka kahe otsaga asi... Sest kui ma ikkagi seisan tädi ees ilmselgelt väikses kleidis, millest rind KOHE välja vupsab, siis ei tasuks ikka öelda mulle, et OOOOO, kui imeilus sa oled, milline kaunitar jne... Ja kui ma ikkagi teatan, et neid suure sabaga ja seelikuosaga kreatsioone ma ikka ei tahaks, siis tädi tõmbab stangelt mingi iiiiilgemsuure asja välja ja ütleb, et sellel on pisitillukene seelikuosa ja saba pole ollagi, siis ma saan aru, et me räägime erinevat keelt. No grammatiliselt on see seesama keel, agano see siinne maitse... Pitsid-satsid-pärlid-ribad-sabad jne. Pole nagu meie liin eriti, võimis?

Aga ma olen leidnud juba paar kleiti, mille sabaosad ei ole NII suured ja tikandeid pole NII palju ja ma jätkan vapralt otsinguid.

Miks küll minu emal ei võiks kuskil kapinurgas olla oolikalt oitud imekaunis pruutkleit? Mmmm, let me think... Võib-olla sellepärast, et ta abiellus aastal '76 ja kleidid olid siis KRIMPLEENIST ja irrmuskoledad... Võehh, paljalt mõtlemine krimpleenile ajab mind juba nats sügelema, uvitav, kuidas seda seljas kanda ka oli... Peaks emalt küsima.

Kui ma nüid tagasi mõtlen, siis meenuvad mu kadunud isa mälestused nende pulmapäevast kui eriti kuumast suvepäevast ja laual kidisevast pasteedist ja kartulisalatist, mida järgmisel päeval kultuurimaja taha sai maetud... Kuum suvepäev ja krimpleen... Võehhhh:S

Ütlesin mehele, et kui ma aint oleks teand, kui kurradima raske see kleidiotsimine on, ma poleks otsima akandki:) Aganoh, ma südamest loodan, et pean selle kadrilli vaid ühe korra oma elus läbi elama, niet tasub ehk ära:))

Wish me luck!