Nii mõnedki teist teavad juba, et minuga on siis nüüd sedapsi:))
Noja sellepärast oleks mõistlik endale selleks sedapsi-päevaks mingi eelistatavalt valge, eelistatavalt pikk rõivaese hankida, mida pärast terve kari inimesi kritiseerida saaks, eksole. No mina (ja ma pean ütlema, et ka paljud kaasvõitlejad - ehk siis need inimesed, kes on end pakkunud mulle rasketel retkedel õukonnadaamideks) arvasin, et asi käib nii, et me saabume imekaunisse peegelsaalsalongi ja istume pehhhmetel patttjadel ja lehitseme peeneid katalooge ja limpsime hõrku lattet... Vähemalt ämeerika vilmidest oleme me ju midagi sellist näind:))
Agaei! Siin meie maal (KESET EUROOPAT!) on nii, et kõigepealt ronid kuskilt kassipissihaisusest kangialusest läbi ja siis heal juhul saabud miski üsna normaalse salongi ukse taha, kus sul kästasse saapad enamvähem hoovile jätta (et sai määriks valgeid kleite!) ja siis näidatakse tegelt (mis ma virisen!) üsna sõbralikult kleite. No ma ikka olen püüdnud pea kõikjal ukse juures saapaid jalast kraapides selgeks teha, et mul on vaja, et see asi oleks VALGE (mitte roosalillakreemikas!) ja et seelikuosa oleks kitsas ja kaunistuselemente võrdlemisi vähe... Kõik need tädid seal ütlevad siis, et otse loomulikult on meie LAIAS VALIKUS igaühe jaoks midagi ja hakkavad siis mingeid ilgeid kreemitorte mulle pähe määrima ja ma pean nendega vaidlema, et ma tõesti ei taha seda pärlitikandiga kuuemeetrise saba ja puffvarrukatega asja endale selga proovida... Dzhiizas kraist, ma ütlen! Provintsiinimesena ma muidugi ei vaadanud alguses meie linnas üldse ringi, vaid tegin esimesed katsetused pealinnas. No jube-jube-jube... Sadadest kleitidest, mida ma lappasin, oli heal juhul 3-4 sellist, millega oleks ehk olnud võimalik midagist peale akata. Paistab aga, et meie väikeses linnas on asi nende valgete kleitide ja salongidega võib-olla isegi parem:) No vähemalt on inimesed kenamad ja ühes salongis pakuti mu õukonnadaamile isegi värskelt pressitud apelsinimahla, vuohh!
See, et inimesed on kenamad, on muidugi ka kahe otsaga asi... Sest kui ma ikkagi seisan tädi ees ilmselgelt väikses kleidis, millest rind KOHE välja vupsab, siis ei tasuks ikka öelda mulle, et OOOOO, kui imeilus sa oled, milline kaunitar jne... Ja kui ma ikkagi teatan, et neid suure sabaga ja seelikuosaga kreatsioone ma ikka ei tahaks, siis tädi tõmbab stangelt mingi iiiiilgemsuure asja välja ja ütleb, et sellel on pisitillukene seelikuosa ja saba pole ollagi, siis ma saan aru, et me räägime erinevat keelt. No grammatiliselt on see seesama keel, agano see siinne maitse... Pitsid-satsid-pärlid-ribad-sabad jne. Pole nagu meie liin eriti, võimis?
Aga ma olen leidnud juba paar kleiti, mille sabaosad ei ole NII suured ja tikandeid pole NII palju ja ma jätkan vapralt otsinguid.
Miks küll minu emal ei võiks kuskil kapinurgas olla oolikalt oitud imekaunis pruutkleit? Mmmm, let me think... Võib-olla sellepärast, et ta abiellus aastal '76 ja kleidid olid siis KRIMPLEENIST ja irrmuskoledad... Võehh, paljalt mõtlemine krimpleenile ajab mind juba nats sügelema, uvitav, kuidas seda seljas kanda ka oli... Peaks emalt küsima.
Kui ma nüid tagasi mõtlen, siis meenuvad mu kadunud isa mälestused nende pulmapäevast kui eriti kuumast suvepäevast ja laual kidisevast pasteedist ja kartulisalatist, mida järgmisel päeval kultuurimaja taha sai maetud... Kuum suvepäev ja krimpleen... Võehhhh:S
Ütlesin mehele, et kui ma aint oleks teand, kui kurradima raske see kleidiotsimine on, ma poleks otsima akandki:) Aganoh, ma südamest loodan, et pean selle kadrilli vaid ühe korra oma elus läbi elama, niet tasub ehk ära:))
Wish me luck!
2 kommentaari:
ahah jah sedapsi siis :) aga kas teie maal ÕMBLEJAID ei ela vä? kellega koostöös miskit ise disainida?
aga kas teinepoolel tuleb valge munder ja mõõk???? igatahes olen ma sellise variandi välja reklaaminud ja ootan pingsalt. p.s blogimaailmas on juba üts teine juuli, nii et vahetan identiteeti :)
Postita kommentaar