Tere taas, väike televaataja!
Meil siin kevad rokib sajaga. Porikingad (mu vanama kasutab siukest sõna kinniste madalate kingade kohta:) on kapist välja kaabitud ja sulejopet plaanin peale keemilisest puhastusest toomist enam mitte selga panna!
Kleidivisioon on õmblejale silma ette maalitud ja tema poolt paberile kantud, kangas valitud ja esimene kleidiproov on naistepäeval, kas pole tore!
Kingad said kah nädalivahel päälinnast tuliaiseks toodud - toredad valged ja nõmedalt kallid siukste kohta, mida ma tõenäoliselt vaid kord elus kannan:))
Seda arvan muidugi mina, vana tatinina - sest olles vaadanud Eesti presidendi vastuvõtuvotusid, leidsin sealt nii mõnedki maitsetud valged jalavarjud, võehh, ma ütlen... Minu kingades on vähemalt mingi 'juju' nagu soomlane ütleks, egas ma miskeid loodotskaid ei ost! Stiililt sobiks need mu keskkooli lõpukleidiga kah, aint et see ei lähe mulle ju selga änam... Ilus kleit oli muidu...
Ja kui ma kunagi peaks saadikuprovvaks saama (mis on ju ülimalt tõenäoline, eksole:), siis ma võin neid valgeid kingu ka kuskil kaugel maal vastuvõttudel kanda nagu tegi siinse Eesti suursaadiku abikaas eestlastele ja eestisõpradele korraldatud tagasihoidlisel vastuvõtul! Küll mina olen ikka praktiline inime, mõtlen tuleviku piale ja puha!
Aga nüüd oleme oma takistusjooksul jõudnud järgmise tõkkeni - kuidas moodustada siinmaal (loe: meie väikses provintsilinnas:) KÕIKIDE resturaanide ja toitlustusvirmade poolt pakutavast default-pulmamenüüst söödav tervik... Kui mina ikka piiksun nigut siil nurgast, et mina jui ole kohalik, äkki saaks menüüd natsa muuta ja teen omad ettepanekud, siis nad vaatavad kõik hästi kaastundliselt mu mehe poole ja mõtlevad ilmselt, et kus see vaene vennike siukse idika on välja kaapind, kes puljongisuppi ei taha lürpida ja seal sees terveid porknaid-sellereid lusikaga taga ajada... Uskuge mind - ma olen juba mitu aastat siin eland, aga ma pole veel pihta saand, et kas need juurikad tuleb enne noa ja kahvliga seal taldrikus tükeldada ja siis lusikaga suppi süüa või on seal miski muu nipp...
Aga mai viitsi selle peale enne mõelda, kui me lõplisele arupidamisele lähme selle mänendseriga, eks ma siis võitlen teie eest, kallid Eesti külalised! Ja kui läbi ei lähe, siis teen supisöömise lühikursused teile:))
Aprillis tulevad inimesed Eestist siia minu tööd indama. Et kas ma ikka olen hia õpetajatädi või peavad nad uue ankima mu asemele. No uuem mudel tuleb alati kasuks muidugist, aga mu kolleegid lubasid mind veel paar aastat pidada. Noet oskab ahjulõhet kah teha päris ästi, las siis olla veel... Tulijad vaatavad ka ilmselt seda, kui palju meil lapsi tahab eesti keelt õppida ja kas meil on ikka piisavalt ressursse, mida kasutada ja kui on, kas kasutame neid siis sihipäraselt. Kõige ullem on see, kui nad otsustavad, et siia pole änam õpetajatädi ültse vaja, siis ma olen küll nats kurbline. Ja uskuge või mitte, mitte ainult enda pärast, vaid ka sellepärast, et siis jälle üks koht maamunal vähem, kus eesti keelt saab õppida. Agano loodame parimat. Nagu kordab alati minu Suur Juht ja Õpetaja - asjadel on kombeks laheneda - see mantra sobib mulle nüüd kuni aprilli lõpuni nigut rusikas silmaauku, ega muidu änam magama ei saaks jääda:))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar