Lugesin iljuti ühest Soome naisteajakirjast, kuidas tänapääva inimesed pool elu netis elavad ja sellega pealiskaudseks, laisaks ja rumalaks muutuvad... Artiklis õhutati inimesi netidieeti pidama, seadma endale nt selliseid eesmärke, et iga päev loen tunnikese raamatut ja õhtul peale 8 netis ei istu jnejnejne. Ma oleks võind sinna ritta veel ühe soovituse lisada - saage lapsi ja netidieet on karanteeritud:))
Mai jõua kahe lapsega üksi kodus olles minimaalselt tööasjugi tehtud, kirjade kirjutamisest, plogimisest või teiste inimeste plogide lugemisest rääkimata. Seda viimast on muusjas kõige lihtsam teha - lugeda saab ka nt parasjagu gaasivalude kääs vingerdav laps süles, aga kirjutada on niiviisi juba tunduvalt raskem.
Niet armsad lugejad, kes juba muretsevaid kommentaare saadavad - me oleme täitsa olemas koos kõikide imiklastele omaste rõemude ja muredega (neid viimaseid tundub muidugi alati rohkem olevat:), aga arvuti taha LIHTSALT ei jõua.
Viimasel ajal on igast (külas)käimist ja ringikolamist ka kuidagi rohkem olnd, niet arvutiaeg on tõesti napp. Niipalju olen ma igatahes nüüdseks õppinud, et õhtuse kirjakirjutamise või töötegemise peale eriti panustada ei tasu, ma olen enamasti täiesti out. Jään kas koos lastega magama või pigistan kuidagi veel paar lehekülge raamatut lugeda või kalanäoga telekat vaadata ja ongi kõik.
Eelmisel nädalil olin ühel õhtul sunnitud end kokku võtma ja poole ööni tööd tegema ja järgmiseks päävaks oli planeeritud lapsega linnas kod-mig ametis passi taotlemine... Kui lõpuks koju jõudsime, tundsin end nagu pehme läbipekstud olend, jõudu ei jagund enam millekski. Planeerisin lõunaund koos lastega, aga no pisikest preilit ei lasknud kõhukollid kuidagi magada ja nii ma siis poolunes taga seal voodil kuidagi tiksusin...:S Niet mis seal salata - aastad ei ole enam need, niet pean seda töövärki kuidagi paremini planeerima akkama - öötunnid tuleb magamiseks jätta.
Meie Uus Ilmaime saab sel nädalil kahekuuseks ja annab juba täitsa väikse inimese mõõdu välja - tal on omad tujud ja tahtmised (no kes ei tahaks süles olla, eksole:), öösiti magab ta TUNDUVALT (ptüi-ptüi-ptüi:) paremini kui tema Suur Vend temavanuselt ja nüüd vastab lapsuke mõnikord juba ka naeratusele. Hetkel vaevleme kõik kevadise tatitõve kääs, a ehk möödub see peagi. Loota ju võib.
Niet elame ja oleme. Omas rütmis. Peamiselt dikteerib rütmi pere kõige pisiksem, agano olgu tal siis see rõem praegast:)
