Tõeline pale

Khmm, nüid te siis teate kõik...:) Inspiratsioon Anu juurest.





Aga tänan küsimast, imiklapse vereanalüüs oli muidugist täiesti korras (nagu ma diip-diip-insaid ka tegelikult ju arvasin). Arst arvab, et lapse kõhukese võib omikuse pudrusöömise arvele kirjutada, (sest see puder, mida te kõik seal sööte, on tõenäoliselt üks ropp asi - mõtles ta ilmselt endamisi...:)

Võehh...

Klõpsutasin just praegast telekat ja misma nään - Darla ja Thorne (khmm... The Bold and The Beautiful...:) sukerdavad kahkesi ekraanil suures plaanis... No mina pakun välja, et ma vaatasin vapraid-ilusaid viimati keska ajal, siis igatahes olid seal siuksed tegelased:)) Kuna siia jõuab kõik alati veits iljem, siis mõtsin, et ju on siis akatud seda suurepärast telesrjaali näitama, a võta näpust - oopis siuke film on 98ndal aastal tehtud nigut A Bold Affair aka Interlocked Ja kohalik riigitelevisjoon peletab rohkem kui 10 aastat iljem vaatajaid selliste asjadega. Äbi peaks neil olema! Mai saa magamagi nüid jääda, kõik need soengud ja värgid, mis seal vilksatasid - võehh kuubis!

Töö asemel

Tegelt peaksin ma praegast vihtuma tööd teha, agano vaatasin ja vaatasin seda arvutiekraani ja tähed akkasid silme ees üplema ja mõtted liikusid aknast välja tööst nii kaugele kui võimalik, niet sulgesin wordi ja avasin bloggeri:))
Talv on meil siis nüid kääs. Terve eelmise öö sadas, pool pääva veel takkaotsa ja nüid on päris korralik lumi siin hoovi peal vähemalt. Teede pealt on see natuke muidugist läind. Tutvustasin lund ka imiklapsele, paistis meeldivat:) A meil on selline probleem, et imiklaps ei armasta kindaid, isegi Eestist hangitud vinged servast kummiga kindad suudab ta kuidagi ikka käest maha rapsida, st siis ühe rapsib ja teise tõmbab vabanend kääga ära. Ja mina, kuri ema, mõtsin täna siis välja sellise nipi, et lasen tal nats lumes sorgeldada ja siis käed lähvad märjaks ja akkavad külmetama ja küll siis kindad ka sõbraks saavad. Toimiski. Noaga ma unustasin, et imiklastel on haugi mälu... Niet kui olime hoovi peal tiiru ära teind, oli tal see kole märg ja külm lumi juba meelest läind ja rapsis jälle nigut segane. Eiminatea, kuidas need kindad kätte püsima jääks:S Samas - külma (loe: paar miinuskraadi päävasel ajal) lubab aint nädalivaheni, siis pidi jälle plussi minema see värk, niet ehk veame ikka kevadeni ullemate külmakahjustusteta välja:)
Keeks, millest igal pool juba juttu olnud, on valmis ja panin Z-le kah südamele, et see on mõeldud pühabal sõprade juurde külakostiks viimiseks, niet sealt ei ampsa. Loodan, et mees on mõistlikum kui Anu kass:)) Mõtsin, et teen ühe keeksi siis veel järgmisel nädalil, mille äia juurde jõululõunale kaasa võtame. Kuigi - seal on alati NIIIIIIIIIIIIIIIII palju ja NIIIIIIIIIIIIIIIIII head sööki, et oma keeksiga tundub üsna mõttetu sinna üppama minna, anoh, las ta olla pealegi. Äia abikaas on selline tüüpiline tädi, kes söömingu ajal lakkamatult edasitagasi jookseb köögi ja toa vahet ja ise kordagi lauda ei istu. Sööke on sadat sorti (tegelt äi ise kokkab ka veggadema hästi, eriti hiad on tema tehtud kõiksugu liharullid ja rulaadid) jano need koogid... Ohhh, need on siuksed nagu kofikukoogid - mitu erivärvilist kihti, keedukreemid, sokulaadivõõbad, glasuurid, kaunistused jnejne Mul läheks neli aastat aega, et millegi sellisega akkama saada, a siinsetel naestel on see nigut kaasasündind - viskavad vaba kääga mõned säänsed koogid lauale ja pakivad pärast nädalaks ajaks neid kaasa ka meile. See mulle meeldib. Väga:)
Z-ga vaidleme oma jõulumenüü osas. Tema tahass teha traditsioonilist paprikast kalasuppi kah, ano mai ole kõige suurem karpkala fänn. Selle peale arvas ta, et teeb supi põhja karbist ja paneb lihaks sisse miskid fileetükid (a needki ikkagi mageveekaladest...) Ma tahass näiteks oopis bliine kaaviariga või miskit muud kalalist, suitsulõhega või -forelliga miskit... Traditsiooniline seapraad igatahes tuleb ja piparkoogid tulevad kah. Seda Päris Magustoitu pole ma ka veel välja mõelnd. We'll see. Imiklapsel on ilmselt kõige suurem ükskõik selle jõuluga seoses. Ainsad asjad, mis teda köidavad, on naabrite maitsetult vilklevad jõulutulukesed rõdul, vat neid võib laps lummatult mitu minutit järjest vaadata:)
Muidu on kõik vaikne. Eelmisel reedel käisin jälle päälinnas luftitamas ja kutid olid juba teist korda kaksi. Käisime sõbrannaga maaaailma lahedaimal kontserdil, sõime suurtes kogustes piparkooke ja jõime hõõgveini. Jano magada sain ju ka jälle. Ea oli:))
Ahjaa, imiklaps on viimase kolme kuuga juurde võtnud pea 2,5 kg, mis on arsti arvates kõndiva ja liikuva lapse kohta jube palju. Et selles vanuses võiks AASTAGA umbes niipalju juurde võtta laps... Seega akatasse meid nüüd uurima... Kuigi mu arstist täditütar (ja ka teised, kellele oma muret kurtsin) on apsaluutselt veendund, et lapsel pole midagi viga (kui tema head isu just veaks ei loe...:), on inges ikka väike rahutus... Anoh, omme võetasse lapselt verd ja KUI seal nüüd tõesti miskit on, eks siis selgub.
Aganüid - tänan tähelepanu eest, lähen kah magama. Eadööd!

Ei saa pidama

Ma arvan, et mul voolab vere asemel preagast soontes suhkrusiirup, kuna alates eelmisest reedest on toimunud kohutav magusatarbimine ja tundub, et nüüd ei saa enam pidama - igal õhtul vaja miskit magusat peale sööki närida.
Reedel käisid külalised ja kuna oli tööpääva õhta, siis magusaks tegin kiire beseerulli. Nii. Sellest tulenevalt oli laubal vaja rullist jäänud 6 munakollast keeta creme bruleeks, millest viimase ävitasin vist esmasba õhtal. Nii. Eile vingus Z, et tema tahab midagi head... No misson hea, küsisin. Pannkoogid - tuli vastuseks. Tegin siis pannkooke. Kusjuures, siinkohal pean mainima, et mulle ei meeldi pannkooke teha ja minu meelest ei tule nad mul ka ästi välja. Z oskab palju paremaid imeõhukesi kooke teha tegelt. Täna omikul poes käies nägin üle pika aja mustsõstramahla müügil, tassisin 2 liitrit koju ja tegin kohe ka mannavahtu. Oehh, maütlen. Täna pärast õhtasööki ei olnud silmapiiril enam midagi magusat (no mannavahtu veel on, aga seda ma sõin juba pääval:), seega pidin minema kapi kallale ja avama viimase paki transrasvaseid kräpp-kasekesi. Neid peale minu keegi meie peres ei söö (no imiklaps ilmselt sööks tegelt, kui annaks, a mai anna ju:) - seega sõin kõik ära. Nüüd on jälle raske olla.
Kas peaks muretsema? Liituma AM (anonüümsed maiustajad?) klubiga?

Verstapost

Eelmisel nädalivahel oli meil kaks suursündmust kohe korraga. Esiteks sai siin üle pika aja EESTI TEATRIT näha (siinmail on see ikka väeegadema harv nähtus, isegi festivalidel) ja teiseks (mis on esimesega seotud:) olid meie mehed esimest korda niiumbes 24 tundi kahekesi.

Teater oli mu meelest sigahia. Ma ei usu, et see mulle lihtsalt nii tundus, kuna ma pole ammu kultuuri saand maitsta, ma arvan, et ikka päriselt oli hia. Ka teised saalisviibijad jagasid mu arvamust. Seega olen endiselt arvamusel, et Semper ja Ojasoo on kenjaalsed tüübid. Mõtlesin natsa ja ei tulnud meelde ühtki NOteatri asja, milles ma pettuma oleks pidand. Tulenevalt oma elukohast ei ole ma muidugi suuremat osa nende toodangust näindki, a ikkagi - ma kahtlustan, et tegemist on keenjustega:) Rääkides veel eelmisest laupäävast, siis kohalikul teatiruvilisel oli ilmselt üsna tüütu asja jälgida, kuna tõlge kohalikku keelde jooksis näitlejate peade kohal. Proovisin ka kohati jälgida, et kas tekst ja tõlge käivad ikka koos ja jube ebamugav oli. Anoh, pole minu asi, eksole:)) Mõnus oli ka pärast vastuvõtul näitlejatega lobiseda ja vahuveini juua. Ja siis sõbrannaga kella kaheni köögilaua taga maailma asju arutada, aga KÕIGE MÕNUSAM oli ühte jutti ilma tülikate vahepausideta pühaba omikul kella POOLE KÜMNENI magada!!! 15 kuud pole ma MITTE ÜHELGI ööl saanud niiviisi magada, et imiklaps mind oma murega ei tülitaks - küll on lutt suust välja kukkund, kaisujänku kuskil külje all või valutab miski ige või kõht või on vaja LIHTSALT kaissu ronida omikupoole ööd. Ja nüüd siis selline luksusomik! Sellise asjaga võib ära arjuda, ma ütlen:))
Kusjuures mehed said kodus loomulikult täiesti normaalselt akkama, pold neil äda midagist. Z. lasi mul enne minekut kirjutada imiklapse kasutusõpetuse, et mis kell mida peab tegema ja mida laps sööb ja mis õue vaja selga panna jnejne, a oleks ilmselt ka ilma selleta akkama saand, ega see imiklapsendus ju miski tuumafüüsika ka pole. Igatahes ma olin nende üle täitsa uhke:)

A enne teatrit tahtsime sõbrannaga jõulushopingut teha natsa jano ma pean ütlema, et ma apsull ei jõua enam poest poodi käia ja ASJA otsida. Higimull oli laubal ja jalg akkas nõrgaks jääma ja ühtlasi tundus mulle kogu aeg, et inimesed köhivad seakrippi mulle peale. Õnneks suutsime suht kiiresti oma ASJAD leida ja võisime esimesse ettejuhtuvasse kofikusse istuda, jalad välja sirutada ja maitsvat vedelikku akata manustama. Maitea, mis ma teeks, kui mul oleks vaja sajaviiekümnele inimesele kinke osta ja mõelda ja kombineerida jne. Võehh, ma ütlen:S

Muud uudist nigut eriti polegi. Kui siis see, et selleks aastaks on meie majaehitus kahjuks lukku pandud, sest külmaga ju ei krofita ega plaadita, niet märtsis-aprillis siis uuesti. 'Jõuluks uude koju' slogan tuleks nüüd vahetada 'jaaniks uude koju' slogani vastu, Ma SÜDAMEST loodan, et nii ka läheb ja võime oma koduaias üle lõkke üpata (kui selline kummaline tahtmine peaks tulema:)

Ega meiegi halvemad pole...

Siiani oli siinmail kuulda 'vaid' peksmistest, alandamistest ja ka seksuaalkuritegudest koolides... Et siis õpilane õpilast, õpetaja õpilast ja moodsamatel juhtudel ka õpilane õpetajat. Nüüd siis on asi niikaugel, et ka siinsed tegijad on relva haaranud. See on lihtsalt jälk. Uudistest eilsest saadik muud ei kuule...

Lisainfona olgu öeldud, et tegemist on väga sümpaatse ülikoolilinnakesega, mis on järgmisel aastal ka Euroopa kultuuripealinn.

Kohalik saiavorm

Mann kirjutas moonirullikutest ja moonikeeksist ning mulle meenus, et ma ei ole sel sügisel veel teinud meie eelmise talve hitt-magustoitu - kohalikku saiavormi. Mäletan, et saatsin emale retsepti (võino mis retsept või asi, enam-vähem tunde järgi kogused) ja tegin tookord valmis produktist ka mõned fotud, leidsin needki arvutist üles.

Niet siit ta tuleb, kohalikus keeles on asjal nimeks mákos guba:

Minu väiksem ahjuvorm on just siuke, et umbes 5-6 kohalikku sarvesaia ostan selleks puhuks. Eestis tegime lihtsalt mingist Rimist ostetud õhulisemat sorti pikast saiast seda rooga, kuna algmaterjal peaks siis olema selline, mis hästi kiiresti kõvaks läheb, st ära kuivab. Ma toon omikul alt pagaripoest värsked saiad, lõikan need kohe ketasteks ja jätan päevaks lihtsalt kausi sisse seisma, et siis õhtul asi valmis kruttida neist. Vaja läheb veel u 300-400 ml piima (ma tõesti ei tea, kui palju panen, alla poole liitri igatahes), 30-40 gr võid ja pakun välja 70-80 grammi tuhksuhkrut ja samapalju purustatud mooniseemneid. Ahi u 180 kraadi juurde soojenema. Piim kastrulisse ja kui juba aurab, siis või hulka ja kui kodus on olnud vaniljekaun, olen nats seemneid ka kraapind piima sisse. Mõnikord olen tervislikul lainel ja panen suhkrut nats vähem ning niristan oopis sutsu mett sooja piima-võisegu sisse. Ja kui sidrunit on juhtund olema, siis olen nats sidrunikoort kah piima sisse riivind.

Ja siis tulebki kõik omavahel kokku segada: piimasegu kallan kausis kõvaks kuivand saiaketaste peale ja segan suure puulusikaga ettevaatlikult läbi, et piima igale poole läheks ja sai selle kenasti endasse imaks ja siis kiirelt suhkru-mooniseemnesegu sinna hulka kallata, jälle segada, et kõik saiatükid ilusti mooniseks saaks ja siis värk võiga määritud ahjuvormi ja ahju. 15-20 mintsa lasen tal seal olla, pealt peaks nats pruunikaks tõmbama saiatükid ja krõmpsuks minema, seest jääb vorm suht pehme ja piimane. Mõnikord raputan ka tuhksuhkrut pääle natsa. Sööme soojalt vaniljekastme või vaniljejäätisega. Minu meelest üks äärmiselt lihtne ja tänuväärne magustoit - kõvaks läind saia saab ära kasutada, valmib kiiresti ja täidab ästi kõhtu:)

Olen kuskilt lugend, et siinmail on jõulude ja uusaasta paiku kombeks süüa kõike, mis koosneb paljudest väikestest osakestest, nt läätsesuppi või läätsesalatit ja mooniseemnetega tehtud küpsetisi, sest siis pidada järgmine aasta rohkelt õnne tooma. Niet praegast just aktuaalne see tulevikuks õnne nõidumine - advent ju kohe kääs:)

It's official now

Meil siin on nüid siis ametlikult epideemia välja kuulutet. Kripiepideemia. Võib ka öölda, et H1N1-epideemia. Masendav.

Jano mina olen alles aasta otsa ühe ainsama imiklapse eest pidanud hoolitsema ja vastutama, seega kogemusi vähe ja paanik ründab. Et mis mõõtmetes epideemia, kui kaua kestab, kas nüüd enam kuhugi minna ei tohi, külalisi kutsuda ei tohi, ise külla minna ka pole soovitatav jnejnejne. Ja lausa segadusseajavalt vastikud on kõik need ajakirjanduses ilmuvad vandenõuteoorjad kripi enda ja ka vaktsiini kohta. Siin on asi võtnud suisa poliitilised mõõtmed - opositsioon kritiseerib valitsuse tervishoiupoliitikat (mida nad ei kritiseeriks, eksole:) ja mitmelt poolt olen lugend, et opositsioonipartei toetajad ei lase ennast seepärast vaktsineerida...:S No hallooo, ma ütlen!

Z-l on vaktsineerimie töö juures rangelt vabatahtlik, seega vaadatasse neid, kes endale surakat ei lase teha, veits altkulmu. Z vist laseb ära vaktsineerida ennast. Mina ei suuda enda koha pealt otsustada.

Paar nädalat tagasi kuulutati uue kripi vastane vaktsiin siin piisavalt turvaliseks ka 1-3- aastastele lastele. Seega uurisin asja ka imiklapse arsti käest, et mis ta arvab jaet kui paljud vanemad on lasknud nii pisikesi lapsi vaktsineerida jne. Tädi Doktor ütles selge sõnaga, et temal ei ole lubatud põhimõtselt lapsevanematele vaktsiini poolt- ja vastuargumente kommenteerida. Kui mina ise olen otsustanud, et oma aastasele lapsele suraka tahan lasta ära teha, siis tema seda ka teeb. Jaet nii väikestele on ta juba teind küll. A mina ikka ei tahass akata last siukse tagasiulatuvat ajalugu mitteomava asjaga suskima... Võeh-võehh-võehh, maütlen:S

Laulumänguringi ja mängutoa jätsime alates eelmisest nädalast siis nädalakavast välja. Kahju on. Lapsest on kahju, sest paistab, et talle teiste laste seltskond ja tädi Irma üldiselt meeldivad. Ja eks olnud need käimised mullegi põhjuseks pea ära kammida:)) Jõulud ka veel tulemas, tädi Irma õpetab kindlasti toredaid jõululaule ja pidu oleks olnd ja puha... Muusjas, eile uudistes ööldi, et töökohtade laste jõulupeod soovitatakse ära jätta, kuna seal kohtuvad erinevatest lasteaedadest ja koolidest tulnud lapsed ning nakkus võib niiviisi kergemini levida. Ja kui pidu siiski otsustatasse pidada, siis jõuluvana habet pole mõistlik silitada ja musi ka ei peaks talle andma:) Ja üleüldse soovitati kõikidel Vanadel ennast vaktsineerida lasta:)) Sellised on siis jõulud seakripi varjus!

Agaok. Muud juttu kah. Imiklaps on lõpuks ometi aru saand, et on MaSu. Juba teist pääva sööb ta raamatuid. Eile haukas ühe oma kõvaleheküljelise raamatu küljest kobeda tüki ja täna tõmbas ammastega ära jõehoburaamatust väljaulatuva hobu kõrva:S See on nagu see Kivirähu mitmelapselise majandusraskustes oleva pereema monoloog, kus ta räägib, kuidas lastele raamatuid söötis ja kui need otsa said, siis krõbistati riiuleid... Halenaljakas värk. Teatris näidati seda vist kunagi pealkirja Asjade seis all, Loomingus ilmus hiljem lihtsalt Monoloogid rahast v raha asjus vms. Ma ise arvan üldiselt, et imiklaps meil näljas ei ole. Vastupidi. Jube palju sööb ja ma kardan, et tal seda funktsiooni ei olegi, et eiaitähkõhtontäis, söögi peale ta vist pole pead veel raputand. Aint noogtab:)

Mann on viimasel ajal mitmel korral jõfikatest kirjutand ja see akkas mind painama, niet olin sunnitud nädalivahel mannavahtu tegema IKEAst angitud jõfikasiirupist. Väga hia sai mu meelest jällegi ja isegi Z. sõi eameelega. Pani isegi prooviks tilga piima peale, aga jäi endale siiski kindlaks, et ilma piimata parem. Imiklaps krimpsutas algul nats nägu, ju see jõfikamaitse pole väga lapsesõbralik, a pärast vist arjus ära ja läks mannakas alla küll. A külmutatud jõfikaid ma poest ei leidnud, aint selline metsamarja-mix oli, kus olid põldmarjad, mustikad ja jõfikad. Sellest saab ka loodetavasti täitsa asjaliku kisselli. Ma igatahes proovin. Vat sellepärast on ka blogid ühed tänuväärsed asjad, et sealt saab inspirahhuuni ja ideid. Ma olin oma jõfikasiirupi täiesti unustand, oleks seal külmari nurgas allitama läind ilmselt varsti:)

Imiklaps on u tund aega oma voodis olnud ja juttu rääkind. Teeb igast hääli, puristab ja mullitab, aga vat magama ei jää. Oleks vist viisakas nüüd juba minna ja vaadata, kas saab tal elu kuidagi mugavamaks teha:))

Kingi endale raamat!

No ma kingin siis kah endale jõuluks lugemist. Tegelt olen sellest Minu-sarjast lugend aint kahte raamatut, niet iseenesest on, mille ulgast valida. Pean tunnistama, et alati on siia tulles kofriruumi vaja kas (eks-:)tööalasele kirjandusele või miskisele südamelähedasele klassikale. Sama on tegelikult ka ajaga - sellise hääästi lihtsa ajaviitekirjanduse lugemiseks mai raatsi praegast eriti aega raisata, sest lugemisajaga niigi kitsas kääs. Viimane suurem lugemistuhin oli kõhukasvatamise ajal ja ega peale imiklapse sündi suuremat lugemist polegi olnud. Ahjaa, kevadel, kui lapsega haiglasse sattusime, vat siis lugesin kah kohe ühe ropsuga 3 raamatut läbi. A see oli vast selline põgenemine reaalsusest-lugemine, et siis ei pidand omi muretsevaid mõtteid kuulama seal haiglapalatis.

A siit ta tuleb:

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Head kopipeistimist!

Kahekesi-kahekesi

Oleme imiklapsega terve selle nädala kaksi olnud, õnneks saabub abikaas juba omme tööreielt tagasi ja mind ootab imeline nädalivahe ommikuste pikkade unedega (no imiklaps-segaja eemaldatakse magamistoast ja lastasse mul olla:) ja korraliku rammusa söögiga (abikaas lubas tallepada teha!). Ilmselt pean ka natuke tööd tegema, agano mis võib olla imelisem, kui istuda arvuti taga nii, et keegi samal ajal varbaid ei laku ja pükse ei kisu!
Pean tunnistama, et mai ole just superema, kel 8 kätt-jalga, millega üksi olles majapidamist ja imiklast koordineerida, seega annab väsimus juba tunda. Ja ei, mai kujuta apsaluutselt ette, kuidas oleks näiteks kahe väikese lapsega nädal-paar (või POOL AASTAT - mis on Z. tööd silmas pidades täiesti tõenäoline) üksi olla. Aga eks elu õpetab. Või siis mitte:)
Ainuke tore asi selle üksiolemise juures on see, et võib teha sööke, mille peale abikaas leebemal juhul nina kirtsutab, ullemal juhul töötuppa sulgub, kuni oht on möödas. Sellised imeroad on nt tatrapuder, makrasalat (võikuidasiganes neid väikseid punavalgeid junne kutsutakse) ja õhtused võileipsid IKEAst angitud marineeritud heeringaga. Oh õndsust!
Õnneks käis teisibal ka sõbranna külas, niet sai imiklapse esimesi samme demonstreerida, lõualuid laksutada ja veini rüübata. Täna on plaanis külaskäik tulevasse kodukülla, et tsekata, kas maja ikka omal kohal ja natuke naabrinaisega lobajuttu ajada. Lähengi nüüd lobajutukõrvast meisterdama - kaerahelbeküpsis it is:)

Varavõitu?

Viisime täna omikul Z. maja juurde tegutsema ja põikasime ise imiklapsega tagasi tulles sisse Lidlisse. Kuna pood asub linna servas, siis tavaliselt ta meile tee peale ei jää ja seega käime seal aruarva. Jano ütleme nii, et tegemist ei ole ka mu lemmikkauplusega, aga kuna see on sakslaste kett, siis võib sealt leida nii mõndagi 'eesti/soomepärast'. No nt ostan sealt rukkinäkileiba, lagritsakomme (noneid kihilisi, millel soome keeli nimeks englannin lakritsi), nisuõlut, rukkijahu, baieri kukleid, kodujuustu ja täna ka PIPARKOOKE:) No mitte pärispiparkooke, aga neid Gewürtzspekulatius-tüüpi küpsikuid, mis on meie mõistes nigut vanasti olid lastepiparkoogid (maitea, vbla neid toodetasse praegast kah). Niet meil on talve/jõuöuhooaeg avatud:) Kui juba piparkooke oli, siis vaatasin ringi, etega glögi veel riiulitele pole ilmund, a seda veel ei olnd. No jõuab veel. Maitea, vbla on oktoobri keskel piparkookidest rääkida veits vara, a mul lõid silmad neid pakke nähes igatahes särama:)

Ja põhimõtselt on ka ilm selline, et tee- ja punaveinihooaeg sai umbes nädal tagasi avatud ja mis võiks olla parem, kui nüid õhtati tee juurde ka piparkooke krõbistada!

Ühtlasi teatan teile, kallid sõbrad, et mul on suur rõem ikka teie kirjutisi lugeda ja ka ise kirjutada! Ahet millest selline tundepuhang? No ma otsustasin nüüd, et pean kõige üle siin elus rõemu tundma ja tänulik olema. Nimelt päälinnas Kroonijuveeliga kohtamas käies (mõne inimese nõmedaid töötrette sätitakse ikka väga õigesse Euroopa punkti:), kukkus mul nina alt mööda ja ilgema kolinaga vastu kintsu KATUSEKIVI. Saate aru jah? KIVI! Kukkus vastu kintsu ja siis tuhandeks killuks tänavale. Inimesed mu ümber jäid seisma, kuulsin ropendamist, ei saand ju ise ka õieti aru, mis juhtus... Siis küsis üks tütrik, et kas mul on kõik ok - no ütsin, et kui kõrvale jätta seik, et ma peaaegu surma sain, siis jah - vist on kõik ok. Katsusin kintsu, no valus oli, aga kõndisin ikka bussi peale jano siis akkasid igast mõtted peas vohama - etkui ma oleks sinna lebama jäänd, millal siis oleks ühendust võetud Z.-ga - mai kanna ju abielutunnistust kaasas, millele oleks abikaasa tel-nr kirjutet. Nad oleksid imiklapsega siin kodus magand ja siis millalgi keset ööd vbla Z. oleks märgand, et mind pole ja siis proovind elistada, aga... Need mõtted kõik olid nii jubedad, et juhe jooksis kokku ja pisar tuli kontrollimatult silma... Õnn koju mehe ja lapse juurde jõudes oli ääreta, a öösel magada ei saanud, kuna tekkisid küsimused, et kas mulle taheti ülaltpoolt nüid midagist teada anda võiet ma olin lihtsalt lucky bastard ja mind oopis päästeti... Klaas pooltühi või pooltäis...? Vaata ette, kuna Sa pole piisavalt hea inime/ema/abikaas/sõber/jne, siis me lennutame sulle esialgu kivi oiatuseks vasta kintsu ja kui sa ennast ei paranda, siis...? Võehh, ma ütlen, VÕEHH! Ja kõike seda tuletab mulle ilmselt veel väga pikalt meelde parema jala reiel ilutsev tohhutu (nüüd juba) vikerkaarevärviline latakas.

A kellegi naisisikuga puhtas eesti keeles lõualaata pidada oli väga tervistav:) Samuti oli väga tervistav lugeda Eesti Naist ning Pere ja Kodu ning kindlasti on äärmiselt tervistava mõjuga ka sokulaadid, mis Kroonijuveeli kotis siia rändasid:) Imiklapsele toodud pudruhelveste tervistav mõju on samuti ilmselge - päev-päevalt astub laps julgemini ja kiiremini ilma tuge otsimata. Niet palju õnne meile - nüüd vast võib öölda, et Meie Laps KÕNNIB!

Peedichipsid

Tegelt maiteagi, kudamoodi eesti keeli seda sõna peaks kirjutama: sipsid v krõpsud võiveelmidagikolmandat? No vatever, ega see polegi asja point. Point on oopis see, et käisime mõni aeg tagasi sõpradel külas ja eelroavaagnal viipasid kutsuvalt punapeediviilakad, mis olid ahjus ära chipsistatud. No praktselt kuivatatud, noh. Oikuikorradima hiad need olid! Sellised kergelt karamelliseerund balsamico maitsega, mõned veits nätsked, mõned krõmpsumad... Viisid keele mitte alla, vaid suisa tundmatutesse kõrgustesse:)

Selle maitseelamuse tagajärjel käisin terve eelmise nädala iga jummala pääv turul (no meil pole kaugele minna, turg siinsamas üle tee õnneks:) peeti otsimas. A midai ole, see on peet. Ma olen ennegi märgand, et peediga siinmail kefad lood on, a ikka lootsin, et ehk läheb õnneks. Ja minu järjekindlus kandis laubal vilja - sain 4 kena peedikest, mitte eriti suured, aga sipsistamiseks mu meelest just parajad:)

Lisaks oli turul ka viigimarjatädi (see on suht haruldane, et siinmaal viigimari valmis jõuab saada, aga seekord nii pikk ja soe sügis, et on õnneks läind), kelle käest tõin posu ilusaid pehmeid viigimarju ja tegin neist rukola, võis kuumutet pirniviilakate, seesamiseemnete ja sinihallitusjuustuga päris hia salati.

A rääkida tahtisn ikkagi neist peedichipsidest/sipsidest/krõpsudest. Elistasin sõbrale ja uurisin, et millega täpselt neid peete siis tuunitud oli ja selgus, et asi on kenjaalselt lihtne:

peet koorida ja õhukesteks viilakateks lõigata ja siis suu/käe/maitse järgi peale soola, pipart, suhkrut, oliiviõli, balsamicot ja punast veini. Kõik see tuli kenasti peediviilakatega kausis segada ning seejärel peaks peedid õhukese kihina ahjuplaadile viskama. Kes eriti usin on ja eriti head tulemust tahab saada (ning kellel ei ripu imiklaps parasjagu jalge küljes:), see võiks peedikesed suisa pannile LADUDA, et kõik ühtlaselt kuumust saaks. Ahi 150 kraadi juurde, esimesed 2 tundi maitsestuvad viilakad fooliumi all, viimase tunni-poolteist ilma fooliumita. Nats võiks neid vahepeal segada pannilabidaga ka. Magnifico!

Nüüd takkajärgi küll ütlen, et järgmisel korral panen suhkrut veits rohkem ja punaveini vähem, a kokkuvõtteks said ikka head snäksid küll. Kui Z. koju tuli pärast poolepäävast maja juures asjatamist läksid nii peediviilakad, salat kui ka vein nigut mutiauku.

Ainuke miinus kogu selle asja juures on see, et peedid lähevad ikka ullult kokku seal panni peal, nigut kukeseened, ausõna... Minu neljast peedist jäi vaid käputäis sipse, niet kui seltskond suurem on, siis peaks vast kahe plaadi peal peeti sipsistama.

Panen siia ka mitte eriti hästi õnnestund sipsipildi, anoh - on vähemalt umbkaudu näha, millega tegu:)

...hoolik...

Mulle sokulaad maitseb. No ikka väga maitseb. Olen suhteliselt kõigesööja, isegi sellised tõelisest sokulaadist suht kaugel olevad isendid nagu Bounty või Kamatahvel võivad mul meele hiaks teha:) Viimasel ajal on kaubanduses näha tumedat sokulaadi eriti erutavates maitsekombinatsioonides. Nont eelmisel nädalil ostsin kohalikku tumedat sokulaadi ingveriga, täitsa hia oli. Seega kiikan nüüd ka tihedamini tumeda sokulaadi poole. Ja tumedast sokulaadist saab teha ka ead rammusat kooki:)

A miks ma sokulaadist ültse kirjutama akkasin, on tõsiasi, et ma hävitasin just praegast telekat vaadates terve tahvli ära. Ma tavaliselt ei söö tervet tahvlit korraga, kuna mul saab enne kas isu täis või läheb süda pahaks:) A täna sõin. Oli selline sokulaad papaiatükkidega. KOHUTAVALT hia oli! Nii hia, et mai saand kahjuks isegi mitte ühte tükki Z.-le omseks maitsta jätta, väga piinlik... Sokulaad oli sõbrannalt sünnipäävaks saadud, seega juba mitu aega minuga tõtt vaadand köögiriiulil. Ja täna oli siis see pääv, mil otsustasin ta hävitada. Nüüd on nats raske olla küll, agano ütleme nii, et asi oli seda väärt:) Kahju, et õhtuti on kombeks ambaid pesta, siis kaob ju see imeline maitse suust ära...

Meil Maal

Isa näitas imiklapsele eile õhtul raamatust loomi. Näed, see on lehm, siit tuleb piim, siit tuleb hea liha hautise jaoks ja siit tuleb steik... Aga see siin on lambapoiss, teeb määäää! Lambapoiss annab meile head liha, millest issi teeb sulle paprikaselt punase pajaroa... Need on siin kanad ja tibud. Kanad annavad meile mune ja kui nad enam ei viitsi muneda, siis keedame neist paprikakastmes kanarooga. Tibud on täiesti mõttetud loomad, ainult siutsuvad...

Ja nii need taimetoitlased kasvavad...

Ood Rõõmule

Maja tagant rõdu alt on kaks korda tänase omiku jooksul üks onkel mööda käind ja vilistand Beethovenit. Kitarr on tal üle õla visatud, tinistab seda ja vilistab. Eino iseenesest ju täitsa vilistamiskohane pääv - päike paistab ja uus nädal algab jne. Aga kas just seda Euroopa Liidu tunnusmeeloodiat/hümni vilistada... Nomaitea. Maitse üle teadupärast ei vaielda:)

Igatahes on onkel saavutand selle, et mul nüid kummitab see korramuse ood.

Alle Menschen werden Brüder...

*ümisedes ära

Log Time No See/Write:)

Oehh, mai teagi kohe, kust otsast nüid alustada, pole ju sadanelikendkaks aastat siin skribeerimas käind.. Ahetmiks? No ega ma seletamise ja põhjendamisega jänni ei jääks, aga lühidalt võib mittekirjutamise siiki kokku võtta järgmiselt - Lihtsalt Pole Aega.
Olen juba kurtnud, et peaksin mingitele ajamanageerimise kursustele minema ilmselt, kuna kogu aeg istub mingi töö/tegemine/käimine/üritus kukil. A öölda oleks mul küll ja veel:)) Seda juhtub minuga üldse kuidagi väga arva, et mul midagi öölda poleks, selles igatahes probleemi pole:) Mõnikord teen miskit mõtlemist mittevajavat tööd (nont tolmu pühkimine v lapse mänguasjade kokkukorjamine) ja mõlgutan siis mõtteid, millest kõigest tahaks kirjutada... Teemasid jätkuks kauemaks: aasta emaksolemist, lastekasvatusest erinevates kultuurides, emaidentiteet, majaehitus, kokkamine jne.

Võib-olla isegi mitte niivõrd kirjutamise soov pole see, mis kihutab, pigem ootus, et keegi minuga kommentaariumis mõtteid vahetaks, et oma kahtlustele/kõhklustele kinnitust saada võiet keegi need kolinaga ümber lükkaks. Eriti puudutab see muidugi kõike lapsega seotut. Sest ma pean ütlema, et ega minus mingi ürgne emainstinkt ilmselt ei pesitse Olen ikka selline, kes raamatust, netist ja arstitädilt tahab vastuseid saada... Need tunduvad justkui kindlamad kui miski instinkt, mis nagu peaks olema, aga kuna ma pole ta olemasolus just eriti kindel, siis tunduvad eelpool loetletud allikad kuidagi mõistlikumad:)

Suvi läks meil nagu ikka - autoga Eestisse (imiklaps pidas reisi suurepäraliselt vastu, niet jääme lootma, et ta osutub ka tulevikus sama autolembeseks:), siis käisime sutsaka Soomes ja Eestis sebisime ringiratast, käisime külas ja võtsime külalisi vasta. Kuna kallis abikaas sai majaehituse tõttu suht lühikest aega seekord Eestis olla, aga kõik sõbrad oli ju vaja ära külastada, siis oli meil üks nädal selline, kus pea igal õhtul olime kuskil külas ja mina sõidutasin vastu ööd kaks magavat kutti koju:) Meie tulime imiklapsega alles taasiseseisvumispääval tagasi ja saime/saame siin veel päris tõhusalt kuumasid suveilmasid ja värskeid puuvilju nautida. Viimaseid jagub muidugist siiani. Imiklapse lemmikuteks on osutund melon ja pirn, no see ilus oranzhika sisuga melon, see, mis pealt triibuline. Äia juurest saime tohhutu laari aprikoosimoosi, niet on, millega talvel pannkooki süüa ja mida lapsele pudrusilmaks panna. Njamm.

Majake (mis tundus alguses jubetilluke:) on püsti, vaheseinad kah olemas ja ilus kivikatus peal. Nüüd ei tundu ta enam ka nukumajana ja meie tulevase magamistoa aknast paistavad kauguses tõesti mäed! MÄED! No ega meil selline miljuunivaade pole nigut Mannil, aga ilusa ilmaga on ikkagi midagi seal kauguses terendamas:) Samas paistavad meie tulevase magamistoa aknast ka naabrite koledad tagahoovid, ühel on ilma ratasteta vana Skoda hoovi peal ja selle ümber veel igast vanarauda, teisel on mingi hütt, kus igast kola hoitasse. Kola hoiab ilmselt hütti püsti, see on ikka väga õnnetu väljanägemisega... Ja kuskil läheduses peab keegi kanu, sest kukehäält on aegajalt kuulda ja ületee elab poni tühja krundi peal. Võib-olla see ongi ponile karjamaaks ostetud, see krunt...

Järgmisel nädalal akkavad elektrionud juhtmeid vedama majas, siis akkavad gaasi-ja veeonud torusid vedama ja siis võib akata siseviimistlust tegema. A jõuluks vist ikka ei saa oma koju, mulle tundub. Mees on optimistlikum. We'll see:)

Alustasime imiklapsega ka uut hooaega laulumänguringis. Seal on nüid palju uusi titemammasid ja tittesid (mitm.partitiiv titti kõlaks ka päris äste:), kes tahavad meiega sõbraks saada. Mina aga olen selline halb inime, et mai taha väga änam kõikide inimestega sõbraks saada... No selles mõttes, et vanust on ka juba nii palju, et peaks pigem püüdma oma olemasolevaid sõpru ja tuttavaid ning suhteid nendega manageerida, mitte üha uusi ja uusi pinnapealseid tutvusi looma. Nemad tahavad ju niikuinii pigem sellest rääkida, mis meid ühendab - imiklastest seega, aga minu vanad head (ja miks ka mitte uued ja huvitavad blogi-) sõbrad teavad mind ning ei ole veel (õnneks!) mind muudestki teemadest välja lülitanud. No ühesõnaga - mind huvitavad küll teised lapsed, nende areng, probleemid jne, aga AINULT sellest mai suuda rääkida. Pealegi on kohalikud emad väga otsekohesed, seega võib täiesti võhivõõrastelt naistelt saada selliseid küsimusi nagu: kas sul ka lahklihaarm veel valutab mõnikord? või millal sa peale sünnitust uuesti suguelu akkasid elama... Wtf?!? Seega püüan oida veits distantsi, mis muidugi kannab endas võimalust, et mind peetasse miskiseks imelikuks, aga huukeers. Imiklapsele paistab laul ja mäng endiselt meeldivat - eriti pööraseks läheb ta siis, kui tädi Irma miskeid vilepille ja triangleid näitab ning nendel viisijuppe mängib, aga koju ei taha ma sellegipoolest nt trummi muretseda veel lapsele. Piisab sellest FP laulvast ja rääkivast koerastki, mille laps oma onult sünnipäävaks sai:))

Lähen ja annan oma meestele nüid midagist süija. Ja ega endalegi väike amps paha ei teeks:)

Ead nädalivahetust!

Puuviljauputus!

Tere taas, kallid televaatajad!

Nagu Manni blogis eila välja sai õisatud, panen siia nüüd mureli-kirsi külmsupi retsepti üles ja siis pärast püüan nats seletada, miks (jälle!) kirjutamises saja-aastane paus on olnd (loll on see, kes seletust ei leia:).
A kõigepealt siis supp. Tõime äia juurest miljon kilo mureleid. Me, nahhiivsed linnainimesed, arvasime, et suudame need lihtsalt süües ävitada, a võta näpust - ei jõund ikka küll... Pean ütlema, et kopp tuli üsna kiirelt ette. Seega otsisingi varjante, mida nende murelitega peale akata. Moosiks nad ei pidand kõlbama, koogi sisse panemiseks ka liiga magusad, seega (kuna ma napsu ei tahtnud akata siin korterinurgas ajama:) otsustasin elus esimest korda kompotti teha ja armsa abikaasa kirglisel nõudmisel ka kohalikku külma suppi. Kokaraamatutes ja netis ringi kolades selgus, et ainult murelitest pidavat supp liiga läila jääma, seega ankisin turult nats kirsse ja asusin asja kallale.
Paistab, et selle populaarse supi tegemisel on 2 peamist moodust: osad retseptid hapukoorega, teised tavalise koorega, ma valisin viimase varjandi, oli kuidagi ingelähedasem:)

Minu retsept nägi välja umbes selline:
ca 2 liitrit vett
alla kilo marju (u 700-800 gr võis neid olla, murelid ja umbes kolmandik kirsse)
4-5 sl suhkrut
2 kaneelikangi
nelki (no ikka suskasin sinna, ca 10-15 varesejalga vast oli)
u 1,5-2 dl koort (creme fraiche)
3-4 sl jahu

riivitud sidrunikoort

suts soola

Panin marjad koos maitseainetega keema ja keetsin, kuni mammud pehmed olid. Ja siis tuli see (minu jaoks:) keerulisem osa. Nimelt tuli koor ja jahu omavahel kenasti segada ja läbi sõela supi sisse ajada ning siis pidi supp veel korraks keema hakkama. Mõistlik oleks suppi kogu aeg segada, kui jahust koort supi sisse ajad, nii ei tule mingeid tükke ega klimpe vast sisse. Sellest peaks supike siis nats paksemaks saama, aga ega ta selline meie kissellitaoline ei tohi olla, ikka õhem nats.
Supp on kõige maitsvam täitsa külmalt ja serveermisel võib teda ka vahukooretupsuga tuunida. Siinmail on tegu eelroaga, ehk siis magus küll, aga serveeritakse ikka ja alati eranditult enne päärooga. Mina ei suuda teda enne süüa, minu jaoks on ta magustoit, nagu kissell vms Eestis. Niet meil läks eila ja täna mehega toitude järjekord nats sassi, aga ega sest midagi. Peaksin ikka ükskord südame rindu võtma ja (maassa maan tavalla:) ikka enne päärooga seda va suppi manustama, eks jõuab veel:)

Sama rooga võib teha ka õunte (siis peab suhkrut rohkem panema) või tikritega, aga kõige levinum varjant on ikka kirssidega. Kirsside puhul peab samuti suhkrut nats rohkem panema ja tegelikult olen ma söönd ka sellist kirsisuppi, millesse on lisatud sorts punaveini. A kuna on suvi, siis meil on kodus rohkem roosasid ja valgeid veine, need punased, mis on, leidsin supi sisse panekuks ausalt ööldes liiga hiad olevat:))
Supp nääb välja selline:

Kompotti tegin ka, a selle kohta mai oska midagist öölda. Purgid on safris riiulil reas, eks siis annan teada, kui ükskord maitseme. Ma ikka olin uhke küll nende purkide üle (vaatamata sellele, et nende sisu kvaliteet pole veel teada:), kuna tegin esimest korda midagi SISSE. Nüüd on ots lahti tehtud, peaks äkki turult maasikaid tooma ja nats KEEDETUD maasikamoosi ka tegema? Või võiks siiski toormoosi juurde jääda, mida igal aastal sügavkülma topin, see on vist kindla(ma) peale minek?

Ja nüüd siis lühidalt sellest, mis on naistepäävast siiamaani juhtunud:

* käisime imiklapsega aprillis Eestis, suurema osa sealveedetud ajast istusime haigena kodus toas, aga mõned õndsad (my ass!) päävad saime ka HAIGLAS olla!

* siia tagasi jõudes oli tegemist palju, tagasioidliselt võiks öölda, et majapidamine oli nats korrast ära:)

* oleme ise nats ringi reietand ja meil on käind ka külalisi kaugelt (Sooooomest!) ja lähedalt ja krilli (ja paja-)hooaeg on täiel tuuril käimas

* oleme imiklapsega veetnud esimesed 4 pääva (ja ööd) täitsa kahekesi (kartsin ullemat:) ja teine samasugune kahekesikahekesi segment algab omme, neljabal saame juba issi/mehe tagasi

* majaehitus on alanud, tunkedes higised onklid (ja noorukid:) turnivad krundi peal ja muudkui asjatavad, imeline vaatepilt! Sellest tulenevalt käime pea ülepääva õhtuti krundil ja vaatame, mis vahepeal juhtunud on

* imiklaps on leidnud endale (tulevasest:) naabripoisist sõbra, õnneks on sõberpoisi ema ka mulle täiesti arvestatav seltskond. Sel nädalal on nt plaanis ühine piknik kuttidega:)

Ja last but not least - kuna ma olen ajaplaneerimise kunn (olen alati seda olnud...), siis mul lihtsalt pole aega kirjutada. Õhtuks olen tavaliselt nii kapsas, et suudan heal juhul kalanäoga telekat passida, isegi lugemisega on lood kefapoolsed... Öelge mulle, lapsevanemad, kuidas te oma imiklaste kõrvalt maja enamvähem ordnungis hoiate ja kõigega akkama saate ja veel ilusaid asjalikke poste jõuate ka kirjutada??? Ma nii õudsalt tahaks kirjutada, aga käsi õhtal enam lihtsalt ei tõuse.

I'm a loser baby, why don't you kill me...

*lauldes ära...

Mr Murphy tegutseb jälle

Niisiis.

Mis te arvate, kui suur on võimalus, et sel pääval, kui kihutad mööda kiirteed, et minna lennujaama vastu oma emale, et just SEL PÄÄVAL ütleb auto 10 kiltsa enne lennujaama, et hõkk... Ja kõik. Vaikus. No vaikus enne tormi muidugist. Sellele järgnesid kalli kaasa suust kõik ropud sõnad, mida ma kohalikus keeles tunnen ja lisaks veel unik siukseid, mida ma kunagi kuuld polnd:)) Kohutav!!!

Imiklaps magas turvahällis õndsat und ja mina vaatasin, kuidas mees ümber auto käib ja kapoti üles tõstab ja proovib autot käivitada ja eimidagist... Mul pulss tõusis ja mõte töötas. Kõigepealt mõtlesin, et milline õnn, et ma veel imetan, vähemalt laps nälga ei jää:)) Ema lennuk pidi u poole tunni pärast maanduma. Panin siis oma logistikuaju tööle ja elistasin sõbrannale, kellel õnneks ei olnud sel pääval miskeid tähtsaid töökohtumisi vms ja kes võttis siis saba selga ja läks emale lennujaama vastu. Enne vaatas ta meile netist välja autopäästjate telefoninumbri ja Z. elistas siis meile päästjad järele. Õnneks on tänapäeval kõik ju ainult raha küsimus - me ei istund vist tundigi seal tee ääres, kui juba tuli puksiirauto ja tiris meie vaikiva kangelase endale selga, meie ronisime kabiini ja sõitsime väga kitsastes oludes tagasi koju.

Vahepeal elistasin ullunult emale, kelle telefon oli ikka veel välja lülitatud... Kui ma umbes sajaseitsmendat korda elistasin, siis telefon lõpuks kutsus ja sain emale imelise uudise edastada - et meie sulle vastu ei tule, aga õnneks mu sõbranna tuleb:)) Eks ta oli nats ehmund, aga lubas siis kenaste oodata. Sõbranna leidis ema üles (nad olid varem ühe korra kohtunud:), viis ta taksoga bussijaama, ostis pileti ja pani bussi peale. Kuna meie linnake ei olnud bussi lõpp-peatus, siis tegi ta mingitele tädidele ülesandeks ema just meie linnas bussist välja visata:))

Seega jõudsime kohale umbes samal ajal - ema bussiga ja meie puksiirautoga. Z. lasi puksiirivennal meie vaikiva auto kohe Toyota-arstionude juurde viia ja meie tulime imiklapsega koju sööma. Seega pidi ema veel ka kohalikus bussijaamas oma kofriga meid ootama. Lasin imiklapsel esimese nälja kustutada, toppisin ta vankrisse ja kappasin bussijaama, mis ei ole meist õnneks üldse kaugel. Tee peal elistas Z., et ta ka bussijaama poole teel. Ja seal ema siis seisiski oma punase kofriga:)) Õnneks oli ta oodand aint mingi 10 mintsa. Ja õnneks on siinne bussijaam paar aastat tagasi remonditud, niet kõik on ilus ja puhas ja pingi peale julgeb istuda ka.

See kõik oli nii uskumatu, et ma tahaks siiamaani selle päeva mälust kustutada...

Vaene ema, kes oli niigi närvis reisi pärast, kuna ta reisis esimest korda üksinda ja talle ei meeldinud üldse mõte ümberistumisest. Et peab kuskil suuuuures lennujaamas ringi kappama ja oma väravat otsima ja kas ikka jõuab jne. Varem oli ta mu vennaga koos lennand ja polnud ümberistumisel üldse asjasse süvenend, a nüüd siis põdes natuke. Aga ometi läks see osa reisist tal täiesti ludinal ja jamad algasid seal, kus neid oodatagi ei osand:)

Anoh lõpp hia - kõik hia ju tegelt.

Nädal emaga oli tõeline sanatoorium - riided said triigitud, korter oli kogu aeg korras, laps oli hoitud. Boonuseks veel ulgaliselt Kalevi toodangut - kasekesed, pralineed (mu lemmikuks osutusid pistaatsiapralineekommid) ja merekivid. Ja vabariigi sünnipääval sõime kiluleiba ja kaeraküpsiseid ja julgemad said Viru Valget ka peale visata. Lisaks sai niisama pläkutada ja pikalt omikust süüa ja nii kaua dushi all olla, kui ing ihaldas:) What more can you ask for!

Auto parandamine läks maksma sigapalju, aga onud ütsid, et meil olla ilgelt vedand, et suuremat jama ei tekkind ja mootor puutumata jäi, seega oli vaja aint mingi rihm vahetada (ärge küsige mult, MIS rihm...)

See seik pani meid muidugi jälle uue auto teemadel mõtlema, aga nokurask, majaehitus ja auto mõlemad kohe kuidagi eelarvesse ei mahu... Niet paar aastakest võiks see vana hea obune ikka veel vasta pidada. Loodame parimat.

Igatahes näitas Mr Murphy ennast taas parimast küljest - see korradima rihm seal auto sees ei võind üles öölda ei eelmisel ega järgmisel pääval, vaid pidi just SIIS ja just SEAL otsad andma!

Sõbrad on KAAA elu õied!

Anu juba ka kirjutas kunagi sellest, kui tore on saada pakiteade ja siis pakikesele ootusärevalt postimajja järele minna. Novat mul oli ka siuke tore pääv! See oli juba küll mitu nädalit tagasi, a mul lihtsalt pole old aega skribeerida (time-management on üks mu nõrgemaid külgi...) A kirjutama ajendas mind paki sisu, õigemini soov teha väike demonstrahhuun ja kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koera sõbrad:)) Kuna koeral endal blogi (minu teada) veel puudub, siis pean oma kohuseks ka teistele näidata, milleks Kroonijuveel võimeline on. Palun:

Ma loodan südamest, et autor ei pahanda, et ma tema kunsttükid niiviisi ilmaraffale vaadata riputan, aga ma olen ikka veel ingetu!
Mul on käsitööga erinevalt nii mõnestki armsast lugejast selline, khmmm... ütleme nii, et nõrk suhe... St mulle käsitöö küll väga meeldib ja ma austan inimesi, kellel siuke hobi on, aga ma ise olen kahjuks sündind kahe vasaku kääga. Sokid, mille kudumine koolis kohustuslik oli, tegi meie hoidjatädi. Titeriided, mis keskkooli ajal tuli õmmelda, pusserdasin küll ise kokku, aga Tootsi moodi – kogu komplekti ei jõudnud, tegin pool... Komplekti kompunnisime kokku teises koolis õppiva sõbrannaga, hindamine oli eri aegadel ja nii saimegi mingi enamvähem hinde mõlemad kirja. Tema asjad olid roosad ja mul sinised – tal sündiski tütrik ja mul poiss:) A neid riideid me lastele selga ei akand panema, piinlik oleks old...:))

Ma ei saa öelda, et meil see mittekäsitööndus suguviga oleks. Ema oskab küll tikkida ja heegeldada ja kui ma laps olin, siis õmbles ta mulle ka ilgelt palju riideid, aga kududa mu ema ei oska.

Kui meile imiklaps sündis ja mu tädi meile külla tuli, siis ei saand kingitust mitte aint imiklaps, vaid ka imiklapse vanaema, minu ema siis. Pakikeses oli paar tokki lõnga ja vardad, vihje sellele, et iga korralik vanama peab kududa oskama...:) Niikaua kuni mu ema õpib, pidin paluma sõpra, et tema laste vanaema ka meie imiklapse ädast välja aitaks, sest kuidas laps ikka ilma villasokita oldud saab. Niet sokikesed pildil on siis Kroonijuveeli ema kätetöö. Aitüma veelkord!
Tegelt oli pakis veel igast kraami, a Fazeri krõbuskleivad ja Kroonika oleks mu kunstfotul värvigamma ära rikkund. Eesti Naine oleks veel kuidagi läind, se veebruarinummer oli suht sinimustvalge:) Ja kirsisokulaadi ma tegin kohe lahti kui pakk saabus... Änam seda pole. See oli SUUUR sokulaad...
Nüid lähem ma magama. A kui ma omme aega saan, siis kirjutan teile oma ema seiklustest meie maal ja sellest, kuidas me imiklapsega laulumänguringis käime.

Küsimused

1. Miks meie ülaltnaabrite lemmikartist on Celine Dion?

2. Miks meie ülaltnaabrid pesevad pesu öösiti (ei, siin ei ole öine elekter odavam!)

3. Miks meie ülaltnaabrinaine käib mööda korterit KONTSkingadega?

4. Miks meie ülaltnaabrimees aevastab nagu eesel-obune-elevant?

5. Miks meie ülaltnaabrilapsed liiklevad ainult joostes?

6. Miks mul kunagi naabritega ei vea???

Urrr. Võehh. Phähh.

Helgete asjade osakonnast niipalju, et ema tuleb juba nädala pärast külla, jeberijeee!

Eadööd!

Reedene/laupäävane rõem

Terve selle nädala on imiklaps peale öist söömist paras kiun olnud - iga tunnikese tagant tuli kord vigin, kord suisa kisa. Olin täitsa mures, et kas jälle kõhus miskid kollid kerivad lapsel. Pea igal varaomikul kordus sama muster: kutt kiunus, ma toppisin iga natukese aja tagant talle lutti suhu, kutt jälle kiunus ja kui vaesel abikaasal sest kõigest kopp sai, siis ronis ta vaikse ropendamise saatel magamistoast välja ning natsa aja pärast tundsin ninasõermetes kofilõhna... Ja siis - kui suur on tõenäosus, et reede öösel vastu laubat, kui kellelgi pole järgmisel päeval vaja minna tööle, tööreisile või konverentsile (armsal abikaasal olid sel nädalal kõik kolm kavas...), siis magab imiklaps nigut talleke. Sööb öösel oma söömised ja põõnab siis omikul ÜHEKSANI välja!!! Teretulem, Mr Murphy, ma ütlen:))

Eino mis me ikka, nautisime imelist vaikset omikut - Z. oli selleks ajaks, kui ma ärkasin, pagarionult värskeid saiukesi toond. Libistasime siis pikalt kofi, sõime kodust aprikoosimoosi ja lobisesime, kuni kutt suvatses ärgata. Imiklapsel oli nägu võidukalt naeru täis - et vaadake, pole ma midagist niiiiii lootusetu juhtum, kui te arvasite:)

Jano muidu oli ka tõeliselt mõnus laupääv - ennelõunal paistis isegi päike! Z. tegi lõunaks vasikapörköltit (no siuke krehvtisem punane lihakaste on see maakeeli) ja magustoiduks olid - üllatus-üllatus - õunamuffinid:)) Sigahiad said! Ja mul said nüüd need hiad Dr Oetkeri muffinipaprid ka otsa... Need olid siuksed tugevad, mis taigna sissepanemisel laiali ei vajund ja ei vajand espetsiell muffinivormi, siukest ma põle endale ankind veel. Mõtlen pea kõige säänse pudipadi peale, et ostan siis, kui maja valmis ja me sinna sisse oleme kolind, noet oleks vähem kraami kolida:)

Ano kohaliku valuuta siukse nõrgenemise korral võime endale ilmselt suvel kuudi ehitada... Selliste positiivsete mõtetega olekski mõistlik nüüd magama minna, eadööd!

Salatid

Z. tõi eile turult suure karbitäie imelist värsket rucolat (mis on Itaaljast pärit loomulikult, a pakkimise kuupääv oli 22.01, niet jummalast värske:)) ja kuna mul oli külmaris veel suts kitsejuustu, siis otsisin Nami-Namist miskit salatit, kus neid mõlemaid kasutada saaks. Leidsingi ja läks väga hästi kaubaks värskete kuklikestega. Sarnanab küll kahtlaselt ühele salatile, millest ma veel ära pole tüdind ja ikka ja jälle kaunite kirsstomatite olemasolul valmistan. See käib nii:

rucola (eesti keeles vist peab rukola kirjutama tegelt...) taldrikule laotada, peale peoga kuubikuteks lõigatud juustu (kõige paremini sobib selline Maasdammer-tüüpi veits magusam juust) ja poolitatud kirsstomateid. Siis pannil piiniaseemned kergelt ära röstida ja kõrvale panna, juba kuumale pannile visata peekoniribad (mida rasvasem, seda parem) ja kui need krõmpsuks praadunud, siis tõsta salati peale ning kastmeks tuleb siis selle peekonirasva sisse surata nats balsamicot, segada, niet see pannil kenasti karamelliseeruma akkab ja siis niristada kaste kenasti salatile peale ja puistata üle piiniaseemnetega. Ästi lihtne, a mu meelest jube hia! Mingi värske saiandusega koos muidugist veel parem.

Seoses ruc(k)olaga olen ma siin elades alati mõelnud, et miks kohalikud seda ei kasvata või miks ükski kohalik salatitootja seda oma sortimenti pole võtnud...? Alati peab hingehinna eest itaallaste pakitud varjanti ostma:S Nii tore oleks turult mõne tädi käest samal omikul korjatud salatit osta, mitte mingit töödeldud vaakumpakendis asja manustada. Ja tihti on seal karbis lisaks salatile ka siuke pruunikas vedelik, mis tuleb ilmselt käimasolevast mädanemisprotsessist... Muusjas, Viinis Naschmarktil olen mitu korda näind, et samasugune plastikkarbitäis sama salatit maksab 1 EUR, siin tuleks euridesse arvestatuna hinnaks u 2.30 - paarsada km siiapoole ja niuhh - rohkem, kui pool hinnast otsa!

Jano Achtung-achtung - järgneb ääärmiselt oluline informahhuun: meie imeline imiklaps akkas ennast issi sünnipääval kõhuli keerama! Nüüd ta aint rulliks ennast kõhuli kogu aeg, a tagasi selili ei oska ju veel keerata ja kiun on siis kerge tulema, kui frustratsjoon võimust võtab ja oskusi väheks jääb! Me oleme loomulikult väga uhked oma imiklapse üle ja ootame õhinaga uusi saavutusi:))

Eile näitasin imiklapsele Eurospordi pealt Eesti lumiseid kuppelmaastikke ja sinimustvalgeid lippe. Ta vaatas suure uviga:)) Kohalik spordireporter hääldas võistluste toimumispaiga nime Otepee ja eesti suusameister oli Jaak Mää. A suusatamist on ikka siis uvitav vaadata, kui omad joped tegijate ulgas on. Jano neid eriti seekord polnd kahjuks:S

Kaitsenaine, Kaitsjanaine, Kaitsev Naine...

Eile käis meil esimest korda siin külas "kaitsjanaine" - ei oska mina seda sõna kuidagi paremini tõlkida - tegemist on liitsõnaga verbist kaitsma ja noomenist naine. Niet kaitsjanaine siis:)) Ta rääkis, et siin on selliste tädide võrgustik juba eelmise sajandi algusest välja arendatud, kui vaesus ja teadmatus veel igapäevased nähtused olid (no statistika näitab, et need kaks pole tegelt ka tänapääval kahjuks kuhugi kadund...), et kaitsta veel sündimata peebisid ja imiklapsi ja õpetada nende arimata emasid nendega ümber käima...

Kaitsjanaine võiks lahtiseletatult olla midagi ämmaemanda, lastearsti, sotsiaaltöötaja ja lastekaitseinspektori vahepealset. Tädid tegelevad rasedike ja titemammade nõustamisega ja neil on kohustus kord kuus kodukülastusi teha. No sellest tittede külastamisest saan ma veel aru, a selle, et mul ka rasedikuna kord kuus tädi külas käis, neelasin ma raskemalt alla... Idee järgi peaksid nad rasedikke külastades vaatama, kas ikka pere sotsiaalne olukord on lapsele vastuvõetav, kas korter on peebi tulekuks valmis ja kas kõhukasvataja ikka täidab kõiki ettekirjutusi... Nomaitea - mul oli ju ametikorter, mees oli Meerikas ja tädi oli sellest kõigest teadlik, a ikkagi käis ta kord kuus mind tsekkamas ja küsis, kuidas enesetunne on jne. Igakuisel arstikontrollis käies kohtusin ma ju tädiga enivei. Kaitsjanaine rasedikku ise läbi ei vaata, vaid istub arstionu (siin on günekoloogid enamasti mehed:) kõrval ja kirjutab kaalud-mõõdud oma raamatukesse ja räägib, kuhu ja millal ja milliseid analüüse peab minema andma. Kusjuures, meie eelmine kodulinn oli siuke konnatiik, et sealne kaitsjanaine sattus olema mu mehe endise töökaaslase naene ja mehe endises töökohas teadsid meie titeootamisest kõik ammu enne seda, kui mees Meerikast koju jõudis:)) Kuna tegemist on mõningate eranditega väga meestekeskse töökohaga, siis öölge veel, et mehed pole latatarad:))

A nüüd siis uus kaitsjanaene: umbes viiekümnendates eluaastates kena tagasioidlik tädi, kes määrati meile elukoha järgi - seega külastas ta eile kõiki meie maja imiklapsi. No vaatas siis tädi last ja ütles, et ilus-ilus, armas-armas jne (eks ta peab selle kohustusliku repertuaari igas kodus ette mängima:), et näe - siin paprites näha, et juba varsti 5-kuune, seega peame akkama mõtlema lisatoidu peale! No ma siis piiksusin, et laps ju kasvab ilusti ja paistab, et rinnapiima veel jätkub, et vast ikka veel ei akka mõtlema... Nooo, ikka akkame mõtlema, sest juba ju laps keerab-pöörleb ja kohe omme roomab ja vajab rohkem energiat, ikka akkame talle 2-3 nädala pärast ÕUNA andma! No ma siis enam ei piiksund, ütsin kõvema ja selgema hjaalega, et kui mul ikka lapse 6-kuuseks saamiseni piima jätkub ja kutt kosub, siis esiteks - ei taha ma talle midagi lisaks anda ja teiseks - ammugi ei alusta ma ÕUNTEGA! Et meil Eestis ikka juurviljade ja pudruga alustatasse ja ma kavatsen ka seda teha (no ma olen tegelt seda juurika ja pudruvärki aint raamatust ja ajakirjast lugend, ma isegi pole veel ühegi sõbranna kääst küsind, et millal ja mida nende lapsed on saand, sest mõtsin, et aega veel on... niet võite mind valgustada selle koha pealt:)

No tädi siis naeratas kramplikult ja ütles, et noh - vaatame-vaatame, mis arst selle kohta ütleb, kas ta ikka LUBAB teil juurikatega alustada! Tähendab, mismõttes - LUBAB?!? Mismõttes arst ütleb mulle, mis ma oma imiklapsele süüa peaksin andma?!? Ma saan aru, kui ma oleks mingi asotsjaal, kes tahab lapsele searasvaga määritud valget leiba anda ja veits paprikapulbrit sinna peale puistata... Ano ma omaarust olen üsnagi ontlik kodanik, kes oma imiklapsele aint kõige paremat tahab ning kes ei taha last magushapude maitsetega arjutada, et see siis iljem muud ei söökski kui kohukest, vaniljepudingut ja küpsikut... Ma olen siin siukseid lapsi näind küll ja küll! Lasteaias antasse õhtuooteks valget saia mingi sokulaadikreemiga (no miski Nutella hale koopja...) või kuiva sarvesaia ja rohelist sibulat:S Putrusid nad absull ei tunne siin. Kõik, mis sisaldab nt kaerahelbeid, käib koondnimetuse alla dieet- või wellness- või ülimegatervislik toit. Maitea. No nagu te aru saate, olen ma sellest veits ärritatud. Igatahes ootan uviga veebruarikuist kohtumist lastearstiga. Kes muusjas paistab ka pealt vaadates täitsa asjalik ja tore tädi olevat, aganoh... We'll see:))

Lähen nüüd kreemitan sünnipäävakoogi üle ja panen marjad kaunistuseks peale. Z. saab täna nii vanaks, et nüüd võib teda ta enese sõnul keskealiste ulka lugeda! Noored vanemad, my ass:))

Laupääv

Eile omikul kukkus kuu aega tagasi ostetud Clinique'i puuder vannitoa põrmandule puruks. Kivipuuder. Oli. Nüüd on tükk/tolmpuuder:)) Peegel jäi õnneks terveks:)) Mul on ühe korra enne ka seda juhtund, et suht uus puuder tükkideks lendab, a siis ma viskasin ise selle koos käekotiga ühele mehele vasta pead:)) Ka siis jäi peegel terveks:)

Tuhnisin netis ja leidsin lõpuks maaletooja telehmoninummeri ja sain teada, et meie uues kodulinnas rohelisi karbikesi ei müüda, niet jäävad pealinn ja lennujaamad...

Mitte, et mai suudaks ilma puudrita elada (eriti praegast, kasutan seda HEAL JUHUL kord nädalas:), anoikkagi - krdikrt, pold teist õieti kasutandki veel ja nüüd võib minema visata. Arvutasin natuke ja arvan, et u 11 aastat on mu kosmeetikakotis alati Clinique'i puuder old, niet väikest viisi sõltuvus...:)

Emapeibe raske elu, ma ütlen...:)

Täna käisid külalised - Z. koolivend perega. Nad on väga armsad ja toredad ja nendega on nüüd mõistlik suhteid soojendada, kuna nad elavad meist vaid 20 mintsa kaugusel:)) Tegin lehttaignapirukaid - viineri, makrapulkade ja kitsejuustu-jõhvikamoosi seguga. Lastele läksid vinkudega pirukad kõige paremini peale, täiskasvanud eelistasid makrat ja kitsejuustusodi, niet kui külalised läind olid, siis ilutses igast sordist vaid paar junni taldrikutel ja ma olin endaga väga rahul. Tosca kooki tegin ka, minu retsept erineb natsa Nami-Nami omast, veits rammusam on: põhjataigna sees käib ka piim ja katte sees on piima asemel vahukoor:)) No igatahes siuke hia võine amps. Ma arvasin sel sügisel sõbranna sünnal muusjas, et tal on poest ostetud kook - no väga piinlik ja solvav muidugist... Ja selgus, et täitsa isetehtud Tosca! Seega sain täis kõhule sünnalt kaasa ka retsepti ja nüüd olen seda juba paar korda katsetand. Z.-le ka väga maitseb ja seega tellis ta tänaste külaliste jaoks just selle koogi. Kusjuures, lapsed nokkisid kumbki pisikese tüki, a ema-isa sõid küll mitu viilakat... Öölge siis nüüd lapsevanemad - kas selles koogis on midagi, mis lastele ei meeldi? Mulle on see küll nii kaua maitsend, kui ma seda Olümpsi kofikust mäletan ja seal käisin ma ka koos lapsevanematega juba lapsepõlves - oli see kook siis ka olemas vä? Või mäletan ma seda teismeeast, kui ise hakkasime seal käima kakaod joomas... Vatteimäleta. A tükist Toscast pole ma kunagi ära ööld:))

Kahju, et ma ambad juba ära pesin, muidu oleks veel võind ühe väikse tüki süüa enne magamaminekut:))

PS Unes nägin, et J ja V ostsid siia suvila, no ikka selle Kesk-Euroopa suurima (solgi?)järve äärde. Selline vana kift kõrrekatusega (mul ei tule see sõna meelde, noh - mitte õlgkatus, vaid mere ääres kasvavatest kõrkjatest tehtud katus, kuidas seda nimetatasse eesti keeles, on eraldi sõna selleks?) maja oli, a jube väike oli teine. Ja siis V seletas, et lapsed on niikuinii juba nii suured (!?), et need niikuinii siin ei taha hakata käima ja kahele inimesele piisab sellest küll:))

Hõiska ikka enne kui õhtu kääs...:(

Niiiiiiiiiii minu moodi on enne õhtut hõiskamine, no niiiiiiiiiiiiiii minu moodi!

Ma olen enda peale sada korda pahandand ja luband, et ei mingit ärasõnumist änam ja jälle...

A see, mis nüüd pekki läks, oli niiiiii eriline uudis, et ega ma poleks suutnud seda siin kuude kaupa endale oida... Pealegi oli selle kohta paber. Templiga. Allkirjaga. Aikka on alati mu mehel õigus - tema töökohal on asi 100 prossa kindel siis, kui see juba aland on. Niet nagu mõned teist on juba aru saand - ei, tänan küsimast - ei, mei tule aastaks Eestisse. Selle kohta on ka paber. Templiga ja KAHE allkirjaga... Paberis viidatakse eelarvemiinusele ja riigi raskele majandusolukorrale (mu meelest on siin riigis kõik need 5 ja pool aastat, mis mina siin olen old, täitsa pekkis majandusolukord...) ja seega on selle aasta koolitusprogramm uuesti läbi vaadatud ning 80 prossa koolitustest kustutatud... Palju õnne meile!

On the other hand - võime akata mööblit ostma ja saame rahulikult maja ehitada ja sinna sissegi ehk kolida (kui majanduslangus vahele ei sega:), niet selles mõttes rahulikum ja üks mure vähem. Sest päris irmutav oli mõte oma uus maja aastaks tühjalt seisma jätta. Nüüd seda probleemi pole.

Aikkagi - ma kuidagi olen sellesse linna ka niiviisi suhtunud, et ahh - mis see pool aastat - pole mõtet siin saja titemammaga tutvust teha või maiteamis - niikuinii läheme suvel Eestisse. Kuidagi külalisena olen ennast siin tundnud, läbisõidul nagu... Mõtlesin, et siis otsin endale juuksuri, kosmeetiku ja naistearsti, kui aastaselt Eesti-tripilt tagasi tuleme:)) See kõik muidugi ei tähenda, et me ei lähe/tule suvel Eestisse, muidugist lähme/tuleme. A ainult KÜLLA ja PUHKAMA, lühikeseks ajaks!!! Oikus tahaks ropendada praegast. Mõelge siia kõik ropud sõnad juurde, mida te teate:))

Janagu see uudis veel vähe oleks mu vaimset tasakaalu kõigutand, ilmus imiklapsel peale teisibast vaktsineerimist ka palavik - täna õhtuks on juba enamvähem - ei pröögand enam nii irrmsasti vaeseke ja palavikku ka praktselt pold. A teisiba õhtal oleks võind lapse otsaesisel muna praadida - niijube oli! Anoh - kunagi on ikka esimene kord - olime praktselt öö läbi üleval, kussutasime kordamööda vigisevat last, uinutasime teda oma kõhul ja kaenlas ja vahetasime vaesekesel ligamärgasid riideid. Niet endale teadmiseks siis - esimene palavik 4,5-kuuselt - tehtud!

Lähen nüüd ära magama. Kui lastakse...

The Best Things In Life Are Free

Võino vähemalt peaaegu tasuta:))

Tegin täna nimelt üle pika aja frikadellisuppi - porgand, kartul, sellerijuurik ja frikadellitaigna sisse käiv muna äia juurest, aint hakkliha oli kaubandusvõrgust hangit. Niikorradima hia sai see supp! Õnneks olin olnd Nupu-Ati ja sügavkülmas oli tilli ka, niet kõik oli täiesti aus ja broo. Aint must leib oli puudu...

Neid pallikesi veeretada on muidugist ilgem pein. Ma Eestis ostan alati ruudulises pakikeses Balti Frikadelle, agano siin eijole ju siukest kraami. Mingeid maksapalle on võimalik külmutatuna saada, aga need on niiiiiiiiii jälgid, et võehh...:S Mees ütleb muidugist, et isetehtud frikakad on sada korda paremad. No on jah, aga minu meelest ei ole palliveeretamise ja parema maitse suhe siiski selline, et ma loobuks poefrikadellidest:)

Laps röökis terve supitegemise aja nigut ratta peal. Tavaliselt jookseb Z-l hüsteerilise röökimise peale kiirelt juhe kokku, aga täna ta supi nimel kannatas hambad ristis. Ainult porgandipuhastamise ajaks andis lapse mulle ja üts, et kraabib parem ise neid porknaid:)) Porknaid läks ilgelt palju, sest oma aia porgand on ju nii hia maitsega, et me sõime teist samapalju neid niisama ära kui supi sisse läks. Pärast mõtsin, et äkki porgand on ka mingis imetavate emade no-no listis, anoh - hiad maitsesid ja värske kraam ikkagi.

Eile käisid külalised (pulmakutset toomas, siin on kombeks see isiklikult kohale tuua:) ja hiilgasin jälle kord beseerulliga (sellega on ikka sigalihtne inimesi jalust niita:)) Mu talvevarjant rullist on selline, kus värsked marjad on asendet Ikeast hangitud pohlamoosiga, mille ma labaselt vahukoore hulka keeran. Maitseb hää.

Külalised maitsesid ka hääd. Väga tervistav on rääkida kellegagi, kel vanust rohkem kui paar kuud. Külalised olid hiljuti Eestist tulnd ja tõid Kalevi sokulaadi ka, ma saan seda tänu ülalmainitud no-no listile õhtuti aint pisikese tükikese süüa, anoh - raskel ajal abiks seegi:))

Emalt kuulsin ka eriti lohutavat infi, et vennalaps karjub palju vähem ja vaiksemini kui meie laps:)) Palju õnne meile!

Selline põnev elu.

2008

Ma nüid proovin uuesti oo sisse saada kirjutamisel, aga enne siis väike tagasivaade (minu puhul muidugi on teada, mis see VÄIKE tähendab, niet take your time...:)

Üsna muutusterohke aasta see 2008, isegi ullult muutusterohke jano kõigekõigem aasta siiani mu elus muidugist!

Palju ootamist (ootasin meest Meerikast tagasi ja peebit ootasime ja peale Meerikat ootasin igal reedel, et mees 300 km tagant koju tuleks ja kui peebi oli ära sündind, siis ootasin, et pere jälle ühe riigi piiresse ja ühe katuse alla saaks:) Aasta suursündmus oli muidugi Uue Poisi saabumine! (Mäletate seda nõukaaegset telelevastust, kus Ene-Liis Semper mängis Aljoshat ja Tamur Tohver (kellesse ma kõrvuni armund olin:) oli Uus Poiss? See tegelt ei haaku ültse teemaga ja oli lihtsalt väike meeldetuletus pioneeriaega:)) Ja kolimine ühest riigi otsast teise ja majaehituse planeerimine (meil on nüüd ehitusluba, jeeeee!) - needki üsna tähtsad asjad. Ja üle mitme aasta sain väga pikalt Eestis olla, niet harjusin juba kohukeste, musta leiva ja muraka-juustu jogurti pideva kohaloluga oma elus ära:))

Niet osaliselt on pikema pausi mu kirjutamistes (no loll on see, kes seletust ei leia, eksole:) põhjustanud Uus Poiss. Vaatamata sellele, et ta on väga noor, kiilakas, minust kõvasti lühem ja mitte just kõige paremate kommetega (röhitsemine on üks tagasoidlikumaid asju, millega ta üllatab:), pean ma ütlema, et olen temasse kõrvuni armunud! Uus Poiss saabus 31. augustil kärtsu ja mürtsuga oodatust veits varem ja kiirelt nigut kahurikuul (vt Uue Poisi isa elukutse...:), aga eks see armastuses niiviisi ettearvamatult käibki!
Nüüd on mu isiksus lahustunud, ma ei tea, mis maailmas toimub (mis majanduslangus, valimised - kus?!?, gaasikraanid, sõda...?) ja ma ei näe just kõige puhanum välja (Uus Poiss vajab tähelepanu ka öösel!), aga kui ta oma ambutut naeru naeratab (jah, kahjuks ei ole tal ka ambaid...), siis olen ma jälle müüdud! Samuti olen rääkima akand imelikku ninnu-nännujuttu, aga selles saab ka süüdistada armastust, missee muu ikka olla saab...
Muidugi on ka meie suhtes mõningaid komistuskive, näiteks ei taha mina alati siis ärkvel olla, kui Uus Poiss seda soovib või ei ole mul üüratut soovi teda keset ööd kasida (ka sellega ei saa ta ise akkama...), samuti on mind ärritanud Uue Poisi (ja meie tutvuse alguses ka iseenda:) terviseprobleemid (seedimine, mu sõbrad...:), aga ma usun, et me saame neist üle. On teised saand, saame meie ka!
Oleme 4 kuud juba teineteise seltsi nautinud (no mitte alati ei kasutaks ma verbi 'nautima'...) ja 2 kuud oleme elanud uues linnas ja uues kodus. Kui ei oleks kõike seda korradima pürokraatjaõudust, siis oleks meie elu muidugist puhas idüll ja bliss. Aga ega meie asukohamaa ei lase inimestel õnnes ulpida ja valvsust kaotada, vaid oolitseb ikka selle eest, et paprimajandus võimalikult keeruline oleks. A nüüd juba akkab asi lahenema (lapse kohalikul sünnitunnistusel on sünnilinn Tallinn kirjutatud ühe n-iga, aga see saab VIST ka varsti jonksu), isegi aigekassakaart on meil olemas ja MAKSUMAKSJAKAART (siin peab iga vastsündinu sellist omama!!!). Igatahes arvan ma, et minu mehele tuleks miski orden vms anda, kuna ta on viimase paari kuu jooksul ikka SIGApalju kohalike ametiasutuste uksi ja oma närve kulutand. Haigekassa kohalikus filiaalis oli ta koguni nii kõva häält tõstnud, et turvamehed kutsuti kohale:)) Aga see-eest oleme me igast seaduste ja määrustega (mis on kohati loomulikult üksteist välistavad ja üsna vasturääkivad) nüüd väga tuttavad ja järgmisel korral (haaa...:) oleme tunduvalt targemad. Igatahes kuulus mu mehe uusaastatoosti ka soov, et meie asukohamaa ELAMISVÄÄRSEMAKS muutuks... We'll see...

Aga kui külm meid nüüd ära ei võta (siin on erakordselt külm talv seekord) ja kevad ikka tuleb ja Uus Poiss sama kiirelt ja jõudsalt kasvab kui ta senini on teinud, siis saan ma ehk tihemini arvuti taha istuda, teiega oma labast argielu jagada ja last but not least - ka nõu ja abi küsida, sest ega ma mingi väga õnnestund ema vist küll ei ole, niet abi, nõu ja (kasvõi virtuaalne) shoulder to cry on - need on alati teretulnd:))

Ja kui nüüd 2009 aasta juurde tulla - siis ka see algas meil õnneuimas - nimet sain ma paar päeva tagasi ka TÄDIKS, jippii-jehhhuu-jeberijee! Niet tegelt on meie peres nüüd väikse vahega kaks Uut Poissi korraga - nokas pole tore!

Ead Seda Aastat teile ja uute kohtumisteni!