Varavõitu?

Viisime täna omikul Z. maja juurde tegutsema ja põikasime ise imiklapsega tagasi tulles sisse Lidlisse. Kuna pood asub linna servas, siis tavaliselt ta meile tee peale ei jää ja seega käime seal aruarva. Jano ütleme nii, et tegemist ei ole ka mu lemmikkauplusega, aga kuna see on sakslaste kett, siis võib sealt leida nii mõndagi 'eesti/soomepärast'. No nt ostan sealt rukkinäkileiba, lagritsakomme (noneid kihilisi, millel soome keeli nimeks englannin lakritsi), nisuõlut, rukkijahu, baieri kukleid, kodujuustu ja täna ka PIPARKOOKE:) No mitte pärispiparkooke, aga neid Gewürtzspekulatius-tüüpi küpsikuid, mis on meie mõistes nigut vanasti olid lastepiparkoogid (maitea, vbla neid toodetasse praegast kah). Niet meil on talve/jõuöuhooaeg avatud:) Kui juba piparkooke oli, siis vaatasin ringi, etega glögi veel riiulitele pole ilmund, a seda veel ei olnd. No jõuab veel. Maitea, vbla on oktoobri keskel piparkookidest rääkida veits vara, a mul lõid silmad neid pakke nähes igatahes särama:)

Ja põhimõtselt on ka ilm selline, et tee- ja punaveinihooaeg sai umbes nädal tagasi avatud ja mis võiks olla parem, kui nüid õhtati tee juurde ka piparkooke krõbistada!

Ühtlasi teatan teile, kallid sõbrad, et mul on suur rõem ikka teie kirjutisi lugeda ja ka ise kirjutada! Ahet millest selline tundepuhang? No ma otsustasin nüüd, et pean kõige üle siin elus rõemu tundma ja tänulik olema. Nimelt päälinnas Kroonijuveeliga kohtamas käies (mõne inimese nõmedaid töötrette sätitakse ikka väga õigesse Euroopa punkti:), kukkus mul nina alt mööda ja ilgema kolinaga vastu kintsu KATUSEKIVI. Saate aru jah? KIVI! Kukkus vastu kintsu ja siis tuhandeks killuks tänavale. Inimesed mu ümber jäid seisma, kuulsin ropendamist, ei saand ju ise ka õieti aru, mis juhtus... Siis küsis üks tütrik, et kas mul on kõik ok - no ütsin, et kui kõrvale jätta seik, et ma peaaegu surma sain, siis jah - vist on kõik ok. Katsusin kintsu, no valus oli, aga kõndisin ikka bussi peale jano siis akkasid igast mõtted peas vohama - etkui ma oleks sinna lebama jäänd, millal siis oleks ühendust võetud Z.-ga - mai kanna ju abielutunnistust kaasas, millele oleks abikaasa tel-nr kirjutet. Nad oleksid imiklapsega siin kodus magand ja siis millalgi keset ööd vbla Z. oleks märgand, et mind pole ja siis proovind elistada, aga... Need mõtted kõik olid nii jubedad, et juhe jooksis kokku ja pisar tuli kontrollimatult silma... Õnn koju mehe ja lapse juurde jõudes oli ääreta, a öösel magada ei saanud, kuna tekkisid küsimused, et kas mulle taheti ülaltpoolt nüid midagist teada anda võiet ma olin lihtsalt lucky bastard ja mind oopis päästeti... Klaas pooltühi või pooltäis...? Vaata ette, kuna Sa pole piisavalt hea inime/ema/abikaas/sõber/jne, siis me lennutame sulle esialgu kivi oiatuseks vasta kintsu ja kui sa ennast ei paranda, siis...? Võehh, ma ütlen, VÕEHH! Ja kõike seda tuletab mulle ilmselt veel väga pikalt meelde parema jala reiel ilutsev tohhutu (nüüd juba) vikerkaarevärviline latakas.

A kellegi naisisikuga puhtas eesti keeles lõualaata pidada oli väga tervistav:) Samuti oli väga tervistav lugeda Eesti Naist ning Pere ja Kodu ning kindlasti on äärmiselt tervistava mõjuga ka sokulaadid, mis Kroonijuveeli kotis siia rändasid:) Imiklapsele toodud pudruhelveste tervistav mõju on samuti ilmselge - päev-päevalt astub laps julgemini ja kiiremini ilma tuge otsimata. Niet palju õnne meile - nüüd vast võib öölda, et Meie Laps KÕNNIB!