Jah, meil oli täna MAAVÄRIN!
Päris MAAVÄRIN. Kohe ikka kolin ja mürin ja lamp kõikus ja klaasid klirisesid ja riided heljusid kuivatusrestil.
Panin peale õhtasööki just nõusid masinasse ja arvasin esimese raksuga, et ma akkan minestama - maa rullus kummaliselt jalge all, lambivalgus kõikus silme ees ja kõhust käis jõnks läbi. Aga siis kui Z. nigut püssist lastuna püsti kargas ja ütles, et keegi koputab ukse taga ja tagasi tulles miskit segast maavärinajuttu ajas, selgus, et viga pole siiski minus:)) Elistasime naabritele, kes Z. teoorjat maavärinast kinnitasid. No mai taht ikka uskuda, et kuidas meil siin kesk Euroopat nüüd väriseb. A võta näpust: siin ta on!
laupäev, 29. jaanuar 2011
esmaspäev, 24. jaanuar 2011
Miks?
Sõin praegast ära paki Kasekese kräpikomme ja tunne on eeee... No eijole ea, ühesõnaga. Jõin küll vist liitri vett peale, agano ikka iiveldab. Miks ma teen niiviisi? Ette ju teada, et eijole pärast ea olla, aga ikka on vaja. Kusjuures mitteavanevate kommipaberite pihta muutun veel närviliseks kah. Ööök.
Vähemalt sain jupi tööd tehtud kommide toel. Raskel ajal abiks seegi, eksole:)
Vähemalt sain jupi tööd tehtud kommide toel. Raskel ajal abiks seegi, eksole:)
neljapäev, 20. jaanuar 2011
Õhtane ralli
Olen papagoina siin korduvalt öelnud, et Imiklapse tegemistest-toimetamistest VÄGA palju plogida ei tahaks, ano kussa siis tast ikka mööda saad, kui ta ju ongi mu päävade (ja ööde:) SISU:)) Nii kodukanaliselt, kanaemaliselt ja ajukäääbiklikult kui see ka ei kõlaks, on see hetkel ikka veel nii. Seda esiteks seetõttu, et meie kodukülakeses pole lastesõime, on vaid lasteAED, kuhu rangelt alates 3. eluaastast võib minna. Kurjad keeled räägivad, et isegi arjutama ei või varem akata, eitea. Tegelikult on Z. töökohal OMA lastesõim, kuhu me oleks võind küll lapse viia ja kuhu nad on kohustatud ta ka vasta võtma. Aga see sõim/aed on linnas. No selles 15kilomeetri kauguses linnas. Iseenesest lähedal Z. töökohale, agano arjutama oleks niikuinii temaga mina akand ju. Niet mõtlesime siin suvel-sügisel ja otsustasime, et ei akka last mitme lasteasutuse vahel tarima, jääb see üks - meie oma koduküla aed ja seda siis selle aasta septembrist. Järjekorras oleme kevadest saadik, seda muret vist nigut ei pidand olema, et kohti pole, aga rühmad olla viimase aja beebibuumiga siiski nats suureks läind, niet annavad juba linnalasteaia mõõtmed välja.
Jano teine põhjus on ju ka see, et ega mind siin kuskil miskine tööots ei oota. Ülikool jäi 300 km kaugusele, niet mul pole mitte kõige vähemat ideepojukest, mida minusugune ilma igasuguste praktiliste oskusteta tüüp siinkandis teha võiks. Õnneks on rahaline seis selline, et piima- ja suhkruhinna tõusmist just pingsalt jälgima ei pea, aga samas pole seis enam selline nagu ajal, mil peres oli kaks teenivat inimest ja mitte ühtki väikest inimest, kelle jalg juba jälle sandaalidest välja akkab kasvama:)) Majalaenu kah polnd, eksole:) Mõni ime siis, et nädalivahel Düsseldorfis või Viinis sai käidud niisamatamas:)
Endale omaselt alustasin aiaaugust, aga juttu tuleb siis seekord jälle lapsest. Olen juba ammu-ammu tahtnud kirjutada meie õhtusest magamaminekurutiinist. Nimelt suvel, kui majja kolisime, oli laps nigut pujään ja jäi magama vaid nii, et ma kügelesin kuidagi känkras tema voodi peal. Järgmise etapina sain end siiski põrmandule räägitud, noet seal parem koivad välja sirutada ja mugavam olla. Tükk aega jäi laps magama siis nii, et mina lebasin tema toas põrmandul ja hiilisin sobival hetkel välja. Millalgi varaomikul ärkas laps huilates üles ja nõudis ennast meie kaissu, nii see asi läkski. Mõnel ööl maabus juba 3 ajal meie juures, mõnel omikul vedas 5ni välja ja eal juhul võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, mil ta omikuni oma toas magas. Sügisel, kui Eestist tagasi tulime, mõtsin, et mai suuda enam seda põrandalmagamist alustada ning proovisin uut võtet: jätsin trepitule põlema, lapse toa ukse veidi irvakile ning ütlesin, et emme-issi siinsamas oma toas, uksed puha lahti, et lähme nüüd kõik magama. No esimesel nädalal jäi vast paaril õhtul sellise meetodiga magama, ülejäänd päävadel tuli ikka mul seal tema vaibal aeleda. Aga vaikselt akkas asi sujuma, meie Z.ga lugesime oma toas, laps asjatas oma tuhande pehme loomaga voodis ja nii poole v kolmveerand tunniga ta enamasti kustus. Selle kustumisaja jooksul pidin ma umbes nelisada korda käima Imiklapsele tekki peale panemas, juua/musi/mahakukkund mängukaru andmas, vaatama, kas tal koll ninas või aiai varbas jnejnejne. Ja nii käib see siiamaani välja. Ma olen mõnel korral püüdnud kokku lugeda need korrad, kui ennast voodist välja rullin lihtsalt selleks, et laps saaks mulle öölda, et Charliel (suur karvane kaisuaff) on kurk aige ja ta on afile oma sukkpüksid ümber kaela kerind või miskit päävasündmust akata ümber jutustama... Ma siis kuulan ära, noogutan kaasa, silun teki lapsele peale, ütlen sajandat korda eadööd ja lahkun jälle. Ükskord jõudsin 11 korda kokku lugeda, edasi unustasin suurest vihast lugeda. Kui ma tast välja ei tee ja hüüetele ei reageeri, siis kisab ta endal hjaale pmtselt ära, nutma ei akka, lihtsalt karjub emme-emme! Kui ma ütlen, et emme-issi ka juba magavad, siis ei uvita see teda kõige vähematki. Kui ma ütlen kurja hjaalega, et pea padja peale, silm kinni ja tuttu, siis on hetkeks vaikus ja kogu tramburai akkab otsast peale. Täiesti võimatu! Aga parem on see praegune olukord ikka kui põrmandul aelemine. Eitea, millas see meie lapse magamajäämine ja öine magamine (ta ikka ärkab mitmel korral ja omikuks on enamaste meie juures maandund) veidikenegi normaliseerub, loodetavasti ei kesta õhtused ja öised rallid enam aastaid. Samas, nt mu kallis ristipoeg on nüüd 5aastasena teind toreda tagasiarengu magamajäämises ja niferdab ka öösiti ema-isa magamistoas ning ei taha üksi magada... Niet kesteab, kaua see jant kesta võib. Võtame iisilt, ega teha pole vist eriti midagi.
Ainuke ea asi kogu selle õhtuse ralli juures on see, et ma olen jälle lugema akand. Ikka kohe mönuga ja palju. Vajab keskendumisvõimet, et lapse joru ja laulude ja hüüdmise vahel millessegi süveneda, aga üldiselt tuleb see peale mõnekuist arjutamist juba täitsa äste välja. Algul Z. ka luges, a nüüd ta on läind kergema vastupanu teed ja uinub tavaliselt juba enne, kui laps:)) Mõnikord loen poole ööni ja enam allkorrusele ei tulegi, aga enamasti ootan vaikuse ära ja teen siis all veel ühe tiiru. Passin nats arvutis, parematel päävadel teen tunnikese-poolteist tööd või pesen nõusid ja püüan köögis miskit rahuldavat korda saavutada. Kui ilmad väga porised olid, siis tõmbasin pea igal õhtal esikupõrmandu suuremast sodist puhtaks, sest muidu oli see sodi mul järgmiseks päävaks juba otsaga voodis. Sellised 'mõnusad' õhtased tegemised siis. Aga ikkagi Minu Oma Aeg, olgu ta siis veedetud raamatu, televiisori või pesemata pottide keskel. Vaikus ja rahu. Kuni järgmise korrani.
Lähen nüid siis jälle lugema. Seekord olen ette võtnud kohaliku klassiku ja jummel, kui hea on!
Jano teine põhjus on ju ka see, et ega mind siin kuskil miskine tööots ei oota. Ülikool jäi 300 km kaugusele, niet mul pole mitte kõige vähemat ideepojukest, mida minusugune ilma igasuguste praktiliste oskusteta tüüp siinkandis teha võiks. Õnneks on rahaline seis selline, et piima- ja suhkruhinna tõusmist just pingsalt jälgima ei pea, aga samas pole seis enam selline nagu ajal, mil peres oli kaks teenivat inimest ja mitte ühtki väikest inimest, kelle jalg juba jälle sandaalidest välja akkab kasvama:)) Majalaenu kah polnd, eksole:) Mõni ime siis, et nädalivahel Düsseldorfis või Viinis sai käidud niisamatamas:)
Endale omaselt alustasin aiaaugust, aga juttu tuleb siis seekord jälle lapsest. Olen juba ammu-ammu tahtnud kirjutada meie õhtusest magamaminekurutiinist. Nimelt suvel, kui majja kolisime, oli laps nigut pujään ja jäi magama vaid nii, et ma kügelesin kuidagi känkras tema voodi peal. Järgmise etapina sain end siiski põrmandule räägitud, noet seal parem koivad välja sirutada ja mugavam olla. Tükk aega jäi laps magama siis nii, et mina lebasin tema toas põrmandul ja hiilisin sobival hetkel välja. Millalgi varaomikul ärkas laps huilates üles ja nõudis ennast meie kaissu, nii see asi läkski. Mõnel ööl maabus juba 3 ajal meie juures, mõnel omikul vedas 5ni välja ja eal juhul võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, mil ta omikuni oma toas magas. Sügisel, kui Eestist tagasi tulime, mõtsin, et mai suuda enam seda põrandalmagamist alustada ning proovisin uut võtet: jätsin trepitule põlema, lapse toa ukse veidi irvakile ning ütlesin, et emme-issi siinsamas oma toas, uksed puha lahti, et lähme nüüd kõik magama. No esimesel nädalal jäi vast paaril õhtul sellise meetodiga magama, ülejäänd päävadel tuli ikka mul seal tema vaibal aeleda. Aga vaikselt akkas asi sujuma, meie Z.ga lugesime oma toas, laps asjatas oma tuhande pehme loomaga voodis ja nii poole v kolmveerand tunniga ta enamasti kustus. Selle kustumisaja jooksul pidin ma umbes nelisada korda käima Imiklapsele tekki peale panemas, juua/musi/mahakukkund mängukaru andmas, vaatama, kas tal koll ninas või aiai varbas jnejnejne. Ja nii käib see siiamaani välja. Ma olen mõnel korral püüdnud kokku lugeda need korrad, kui ennast voodist välja rullin lihtsalt selleks, et laps saaks mulle öölda, et Charliel (suur karvane kaisuaff) on kurk aige ja ta on afile oma sukkpüksid ümber kaela kerind või miskit päävasündmust akata ümber jutustama... Ma siis kuulan ära, noogutan kaasa, silun teki lapsele peale, ütlen sajandat korda eadööd ja lahkun jälle. Ükskord jõudsin 11 korda kokku lugeda, edasi unustasin suurest vihast lugeda. Kui ma tast välja ei tee ja hüüetele ei reageeri, siis kisab ta endal hjaale pmtselt ära, nutma ei akka, lihtsalt karjub emme-emme! Kui ma ütlen, et emme-issi ka juba magavad, siis ei uvita see teda kõige vähematki. Kui ma ütlen kurja hjaalega, et pea padja peale, silm kinni ja tuttu, siis on hetkeks vaikus ja kogu tramburai akkab otsast peale. Täiesti võimatu! Aga parem on see praegune olukord ikka kui põrmandul aelemine. Eitea, millas see meie lapse magamajäämine ja öine magamine (ta ikka ärkab mitmel korral ja omikuks on enamaste meie juures maandund) veidikenegi normaliseerub, loodetavasti ei kesta õhtused ja öised rallid enam aastaid. Samas, nt mu kallis ristipoeg on nüüd 5aastasena teind toreda tagasiarengu magamajäämises ja niferdab ka öösiti ema-isa magamistoas ning ei taha üksi magada... Niet kesteab, kaua see jant kesta võib. Võtame iisilt, ega teha pole vist eriti midagi.
Ainuke ea asi kogu selle õhtuse ralli juures on see, et ma olen jälle lugema akand. Ikka kohe mönuga ja palju. Vajab keskendumisvõimet, et lapse joru ja laulude ja hüüdmise vahel millessegi süveneda, aga üldiselt tuleb see peale mõnekuist arjutamist juba täitsa äste välja. Algul Z. ka luges, a nüüd ta on läind kergema vastupanu teed ja uinub tavaliselt juba enne, kui laps:)) Mõnikord loen poole ööni ja enam allkorrusele ei tulegi, aga enamasti ootan vaikuse ära ja teen siis all veel ühe tiiru. Passin nats arvutis, parematel päävadel teen tunnikese-poolteist tööd või pesen nõusid ja püüan köögis miskit rahuldavat korda saavutada. Kui ilmad väga porised olid, siis tõmbasin pea igal õhtal esikupõrmandu suuremast sodist puhtaks, sest muidu oli see sodi mul järgmiseks päävaks juba otsaga voodis. Sellised 'mõnusad' õhtased tegemised siis. Aga ikkagi Minu Oma Aeg, olgu ta siis veedetud raamatu, televiisori või pesemata pottide keskel. Vaikus ja rahu. Kuni järgmise korrani.
Lähen nüid siis jälle lugema. Seekord olen ette võtnud kohaliku klassiku ja jummel, kui hea on!
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Plafatus
Mitte aint kahejapoolene pole võimeline mind endast välja viima sellega, et nt sofakatted puudriga kokku käkerdab, vaid ka kohe 37 saav veits unine meesisik võib oma tegevusega mu huulilt maadväristava karjatuse välja võluda...
Tulime täna Imiklapsega ülevalt alla, läksin panin uimasena tee/kofivee üles ja astusin kraanikausi juurde ning märkasin, et kogu köögikapp on kaetud ühtlase musta puruga... Siis avastasin, et ka kappidetagused seinad on säänse puruga kaetud ja kraanikauss ja kraanikausi kõrval olevad eila õhtal PUHTAKS pestud potidpannid. Kui mu uimasus üle akkas minema ja asja täpsemalt uurisin, selgus, et ka kogu köögipõrmand, üks sein, külmkapp, pliit ja laud olid sodiga kaetud. Ja alles siis avastasin kööki laadima pandud patareid, millest üks ilmselgelt ei olnud RECHARGABLE... Sarnases küll välimuselt meie laetavatele patakatele, aga oli siiski mingi labane VARTA vms:S See üks patarei oli lõhestunud ja andnud endast parima, et kogu tema sees olev must sodi mööda elamist laiali pritsida.
Niet tänan küsimast, mul on olnd väga tore omik - põranda olen kaks korda üle pest, et me seda sodi igale poole mujale laiali ei tassiks, kuigi ilmselt oleme seda juba ka teind. Köögitasapindadest olen umbes poole suutnud juba üle tõmmata, laudlina läks massinasse, eitea, kassee sodi sealt välja kah tuleb? Vahepeal sõime omikut, nüüd tegin endale veel ühe kofi ja istusin korraks maha. Köögi seinaplaatide pealt tuli tahmane sodi suht normaalselt maha, aga värvitud seina mai julge ausalt ööldes puutudagi, sest ma ju hõõrun selle tahma seal laiali ja siis on tulemus veel ullem. Nii või naa, tuleb see köögisein üle värvida, see on absull kindel. Kraanikauss, mis on meil see noh, maitea, kuidas seda eesti keeli kutsutakse, siuke keraamiline või graniit võimis, sellega on vist ka nagu nats jama, kuna tahmaträpsud nagu ei tahaks sealt ästi välja tulla. Aga ma veel uurin seda asja mingi nats karmima puhastusvahendiga, kui kraanikausi tühjaks saan. Praegu lendavad köögikappidelt kõik asjad järjest sinna sisse, et need üle pesta või massinasse panna. Oehh, ma ütlen. Armas abikaas sai telefoni teel ülevaate kõikidest roppudest sõnadest, mida ma tean ja lisaks panin nii aktsendi mõttes natuke eestikeelseid ka juurde, millest mul on mulje jäänd, et ta neid tunneb ja tähendust teab. Nagu mul muud teha poleks terve pääv, kui tema plafatuse tagajärgi koristada... Räme sõim serbohorvaadi keeles, ma ütlen. Lähen käin nüüd vist vahelduse mõttes dushi all ära, teen siis lapsele miskise kiire lõuna ja jätkan kraamimist. Oopis teised plaanid olid mul tänaseks, oopis teised plaanid...
Tulime täna Imiklapsega ülevalt alla, läksin panin uimasena tee/kofivee üles ja astusin kraanikausi juurde ning märkasin, et kogu köögikapp on kaetud ühtlase musta puruga... Siis avastasin, et ka kappidetagused seinad on säänse puruga kaetud ja kraanikauss ja kraanikausi kõrval olevad eila õhtal PUHTAKS pestud potidpannid. Kui mu uimasus üle akkas minema ja asja täpsemalt uurisin, selgus, et ka kogu köögipõrmand, üks sein, külmkapp, pliit ja laud olid sodiga kaetud. Ja alles siis avastasin kööki laadima pandud patareid, millest üks ilmselgelt ei olnud RECHARGABLE... Sarnases küll välimuselt meie laetavatele patakatele, aga oli siiski mingi labane VARTA vms:S See üks patarei oli lõhestunud ja andnud endast parima, et kogu tema sees olev must sodi mööda elamist laiali pritsida.
Niet tänan küsimast, mul on olnd väga tore omik - põranda olen kaks korda üle pest, et me seda sodi igale poole mujale laiali ei tassiks, kuigi ilmselt oleme seda juba ka teind. Köögitasapindadest olen umbes poole suutnud juba üle tõmmata, laudlina läks massinasse, eitea, kassee sodi sealt välja kah tuleb? Vahepeal sõime omikut, nüüd tegin endale veel ühe kofi ja istusin korraks maha. Köögi seinaplaatide pealt tuli tahmane sodi suht normaalselt maha, aga värvitud seina mai julge ausalt ööldes puutudagi, sest ma ju hõõrun selle tahma seal laiali ja siis on tulemus veel ullem. Nii või naa, tuleb see köögisein üle värvida, see on absull kindel. Kraanikauss, mis on meil see noh, maitea, kuidas seda eesti keeli kutsutakse, siuke keraamiline või graniit võimis, sellega on vist ka nagu nats jama, kuna tahmaträpsud nagu ei tahaks sealt ästi välja tulla. Aga ma veel uurin seda asja mingi nats karmima puhastusvahendiga, kui kraanikausi tühjaks saan. Praegu lendavad köögikappidelt kõik asjad järjest sinna sisse, et need üle pesta või massinasse panna. Oehh, ma ütlen. Armas abikaas sai telefoni teel ülevaate kõikidest roppudest sõnadest, mida ma tean ja lisaks panin nii aktsendi mõttes natuke eestikeelseid ka juurde, millest mul on mulje jäänd, et ta neid tunneb ja tähendust teab. Nagu mul muud teha poleks terve pääv, kui tema plafatuse tagajärgi koristada... Räme sõim serbohorvaadi keeles, ma ütlen. Lähen käin nüüd vist vahelduse mõttes dushi all ära, teen siis lapsele miskise kiire lõuna ja jätkan kraamimist. Oopis teised plaanid olid mul tänaseks, oopis teised plaanid...
reede, 14. jaanuar 2011
Ikka köhi-köhi...
Nüüd lisaks ka Kolossaalne Nohu. No tuletaevasappi - õues pole käind, teisi lapsi pole näind ja ikka täitsa jubekoleaige meie laps... Ano tegelt on kõige põhilisem see, et ta on ise päävasel ajal suht asjalik, heatujuline jai näita ka mingeid erilisi loiduse märke. Aint söögiisu on kefake lapsel, muidu on pääval nigut laps ikka. A ööd on palju keerulisemad, siis köhib nigut obene ja lisaks on viimaste ööde kohustuslikku pogrommi kuulund ka nina tühjendamine tolmuimejaga ühendatud tatiimuriga. Mai kujuta ette, mida naabrid mõtleks, kui nt kortermajas elaks ja seal öösel kl 3 imeja käima paneks...:S Praegu on meil tolmuimeja igatahes rohkem kasutusel tati imemiseks kui koristamiseks. Väkk...
Niet terviserindel ei midagi positiivset...
A ma tegin täna siis lõpuks neid Paranka viidatud Daim-küpsikuid. Mnjah. Pean vaid õnne tänama, et meil siin Daim sokulaadi aint IKEAst saab, sest muidu ma akkaks neid vist liiga tihti tegema. Olen ise küpsikuid õhtu jooksul ikka väga julgelt manustand jano mai garanateeri, et manustamisega tänaseks ühele poole olen saand:)) Imiklaps sõi poolteist küpsikut ja teatas siis ungariks, et eijole hiad... Z. sõi kah, aga mitte nii palju kui mina, ütles, et tavalist kaerahelbepätsi ei võida siiski miski:)
Niet tundub, et ma ise olen oma shedöövrist kõige rohkem vaimustet.
Ja siis olen ma juba korduvalt tahtnud kirjutada oma uuest mänguasjast. Nimelt käis jõuluvana mulle terve detsembrikuu närvidele, et mida ma ikka jõuluks tahan. No ma siis käisin mõned varjandid välja, muuhulgas ka leivaküpsetusmassina. Tegingi siis jõuluõhtal väääga üllatund nägu, kui kuusepuu all suurt karpi nägin ja vaatasime kõik koos uviga, mis jõulukas emmele tõi. No oligi massin, eksole. Esimese leiva, st saia ikka, panime akkama vist 25nda õhtal juba, tuli täitsa tore sai. Pehme, kohev ja värskelt võiga süüa suisa jumaline. Kuna ma polnd pühade ajaks valmistund igast täistera- ja rukki- ja misiganes jahudega, siis esimesed katsetused olidki kõik tavalised valged saiad. Ead olid. Veel enne aastalõppu tutvusin kaubanduses jahumajandusega. Et mis on ja mis maksab ja kust saab. No ega suurtes poodides miskit väga suurt valikut pole, vbla miskites väikestes ökopunkrites oleks olukord parem. Kaubandusvõrgus on saada ka kaks valmis saiasegu, millele on vaja aint vesi ja maitse järgi soola lisada, kõik muu on sinna juba sisse suratud. Neid olen ka proovind nüid. Praeguseks lemmikuks on jäänd tavaline valge sai, millele lisatud rohkelt võid ja piima ning rukki-nisujahu segupäts, millesse olen proovind susada päävalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid ja ühes varjandis ka mõlemaid. Kõrvitsaseemnetega oli kõige parem. Eelmisel nädalavahetusel proovisin meeltesegaduses massinaga ka keeksilaadset sidrunikooki teha, ano see on ikka puhta mõttetu üritus. Koogitegemine jäägu ikka käsitööks:))
Kokkuvõtvalt võin öölda, et mugav ja tore massin see saiamassin. Kui ruumi on, siis võib ta ju kodus olla. Kahel korral on ta meid ka saiaädast päästnud. Nimelt oli meie küla pagariputka otsustand end jõulu ja uusaasta vahel täitsa lukuskinni oida ja nii panin ühel õhtal saianduse massinasse valmaks, taimeri peale ja omikuks oli värske (tookord küll veits kokkukukkund koorikuga) sai massinas meid ootamas. Ja teisel korral tegime ilusa värske saia eelmise nädalivahe guljassi juurde. See on supp, mis ilma saiata kukesaba alla kah ei kõlba. Aga maiusu, et ma nüüd Suureks Pagariks akkan ja muudkui aga saiukesi massinast välja lasen. Netis olen nats ringi luurand ja paar retsepti on silma jäänd, mida kindlasti tahaks ära proovida jano mõnikord on see värske sai võiga lihtsalt jumaliselt hea. Ent usun siiski, et saiamassin on nagu vafliküpsetaja, mis tükiks ajaks kuskile safririuulisse unub, siis kuude kaupa kambäkki teeb ja siis jälle unustuste hõlma vajub. Eks näis. Praegast küikitab ta meil küll köögikapi peal ja võtab seal tohutult ruumi, kavatsengi ta lähipäävadel safrisse paigutada. Out of sight, out of mind, ma kardan:)
Niet terviserindel ei midagi positiivset...
A ma tegin täna siis lõpuks neid Paranka viidatud Daim-küpsikuid. Mnjah. Pean vaid õnne tänama, et meil siin Daim sokulaadi aint IKEAst saab, sest muidu ma akkaks neid vist liiga tihti tegema. Olen ise küpsikuid õhtu jooksul ikka väga julgelt manustand jano mai garanateeri, et manustamisega tänaseks ühele poole olen saand:)) Imiklaps sõi poolteist küpsikut ja teatas siis ungariks, et eijole hiad... Z. sõi kah, aga mitte nii palju kui mina, ütles, et tavalist kaerahelbepätsi ei võida siiski miski:)
Niet tundub, et ma ise olen oma shedöövrist kõige rohkem vaimustet.
Ja siis olen ma juba korduvalt tahtnud kirjutada oma uuest mänguasjast. Nimelt käis jõuluvana mulle terve detsembrikuu närvidele, et mida ma ikka jõuluks tahan. No ma siis käisin mõned varjandid välja, muuhulgas ka leivaküpsetusmassina. Tegingi siis jõuluõhtal väääga üllatund nägu, kui kuusepuu all suurt karpi nägin ja vaatasime kõik koos uviga, mis jõulukas emmele tõi. No oligi massin, eksole. Esimese leiva, st saia ikka, panime akkama vist 25nda õhtal juba, tuli täitsa tore sai. Pehme, kohev ja värskelt võiga süüa suisa jumaline. Kuna ma polnd pühade ajaks valmistund igast täistera- ja rukki- ja misiganes jahudega, siis esimesed katsetused olidki kõik tavalised valged saiad. Ead olid. Veel enne aastalõppu tutvusin kaubanduses jahumajandusega. Et mis on ja mis maksab ja kust saab. No ega suurtes poodides miskit väga suurt valikut pole, vbla miskites väikestes ökopunkrites oleks olukord parem. Kaubandusvõrgus on saada ka kaks valmis saiasegu, millele on vaja aint vesi ja maitse järgi soola lisada, kõik muu on sinna juba sisse suratud. Neid olen ka proovind nüid. Praeguseks lemmikuks on jäänd tavaline valge sai, millele lisatud rohkelt võid ja piima ning rukki-nisujahu segupäts, millesse olen proovind susada päävalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid ja ühes varjandis ka mõlemaid. Kõrvitsaseemnetega oli kõige parem. Eelmisel nädalavahetusel proovisin meeltesegaduses massinaga ka keeksilaadset sidrunikooki teha, ano see on ikka puhta mõttetu üritus. Koogitegemine jäägu ikka käsitööks:))
Kokkuvõtvalt võin öölda, et mugav ja tore massin see saiamassin. Kui ruumi on, siis võib ta ju kodus olla. Kahel korral on ta meid ka saiaädast päästnud. Nimelt oli meie küla pagariputka otsustand end jõulu ja uusaasta vahel täitsa lukuskinni oida ja nii panin ühel õhtal saianduse massinasse valmaks, taimeri peale ja omikuks oli värske (tookord küll veits kokkukukkund koorikuga) sai massinas meid ootamas. Ja teisel korral tegime ilusa värske saia eelmise nädalivahe guljassi juurde. See on supp, mis ilma saiata kukesaba alla kah ei kõlba. Aga maiusu, et ma nüüd Suureks Pagariks akkan ja muudkui aga saiukesi massinast välja lasen. Netis olen nats ringi luurand ja paar retsepti on silma jäänd, mida kindlasti tahaks ära proovida jano mõnikord on see värske sai võiga lihtsalt jumaliselt hea. Ent usun siiski, et saiamassin on nagu vafliküpsetaja, mis tükiks ajaks kuskile safririuulisse unub, siis kuude kaupa kambäkki teeb ja siis jälle unustuste hõlma vajub. Eks näis. Praegast küikitab ta meil küll köögikapi peal ja võtab seal tohutult ruumi, kavatsengi ta lähipäävadel safrisse paigutada. Out of sight, out of mind, ma kardan:)
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Köhi-köhi Vol II
No laps ikka köhib. Palavikku pole, nohu ka pole. Käisime täna igaks juhuks arsti juures, et kopsud üle kuulata, eijold seal midagist. Niet köhib niikaua kui köhib see laps, miskit erilist ravi ei määratud. Arst soovitas veel üht ravimtaimedel baseeruvat siirupit, mida õhtuti anda, et öösel saaks natukenegi normaalsemalt magada kogu see mansaft, täna siis proovisin seda. Eks näis. Kogu külakesest on vist jälle miski viirustelaine üle käind, sest nii tänane laul ja mäng kui ka omne tite-emme klubi on känseldatud. Niet me pole ilmselt ainuksed. Meie tänava lapsed kah kõik tõbised. Hõissassaaa.... Mai taha mitte mõeldagi selle peale, et mis siis akkab, kui lasteaias akkab kogu see punt käima, et siis oleme kõik kogu aeg kodus aiged vä? Võehh, ma ütlen.
A täna pangas käies sain ma lõpuks aru, miks on tore, kui teenindaval personalil on miskine vormiriietus. Ma olen Eestis pangas käies täheldanud end mõnikord mõttelt, et nii booring neil telleritel-teenindajatel, et peavad ühtmoodi riideid kandma. A peale tänast erneirmutis-teenindajat mõtsin, et see ikka silmal kordades kenam vaadata, kui imetleda kellegi särgikaelusest väljavupsavaid rindu või võrksukki... Kusjuures tegemist ei old esimeses nooruses oleva tibuga, minust oli ta kindlasti vanem, aga läbivaks tooniks tema rõivastuses oli heleroosa. Heleroosa kergelt läbikumav särk, millel korsetilaadne moodustis, mis rinnad kliendi nina alla üles pushis, allosaks olid imelised mikromini shortsid ja seal all omakorda võrksukad...:S Ja jalanõudena kroonisid kogu komplekti HELEROOSAD kõrge kontsaga ja terava ninaga ilmselgelt kunstnahast üle põlve ulatuvad saapad. Öööök! Komplekti alumist osa nägin tänu sellele, et teenindaja pidi korduvalt püsti tõusma ja printeri juurest mingeid papreid tooma ja neil oli seal umbes kolme peale üks printer vms. No tule jumal appi! Kas siis miskeid eeskirju pole, mis annaks sellistele inimestele juhiseid, kuidas viisakalt ja viksilt riietuda? Nii irrmus kole oli. Tõesti. Mulle kohati tundus, et ma kohe vaatasin suu lahti kogu seda imelist komplekti. Et nagu ei uskund silmi ästi. Neidise meiki mai akka kirjeldamagi, sellega oleks võind vabalt ka kuskil laval esineda ja mai pea silmas kammerkoori esinemist, vaid ikka mingeid vingemaid lavasid:))
Oeh, sain ingelt ära. Nüid võin rahus magama minna:)
A täna pangas käies sain ma lõpuks aru, miks on tore, kui teenindaval personalil on miskine vormiriietus. Ma olen Eestis pangas käies täheldanud end mõnikord mõttelt, et nii booring neil telleritel-teenindajatel, et peavad ühtmoodi riideid kandma. A peale tänast erneirmutis-teenindajat mõtsin, et see ikka silmal kordades kenam vaadata, kui imetleda kellegi särgikaelusest väljavupsavaid rindu või võrksukki... Kusjuures tegemist ei old esimeses nooruses oleva tibuga, minust oli ta kindlasti vanem, aga läbivaks tooniks tema rõivastuses oli heleroosa. Heleroosa kergelt läbikumav särk, millel korsetilaadne moodustis, mis rinnad kliendi nina alla üles pushis, allosaks olid imelised mikromini shortsid ja seal all omakorda võrksukad...:S Ja jalanõudena kroonisid kogu komplekti HELEROOSAD kõrge kontsaga ja terava ninaga ilmselgelt kunstnahast üle põlve ulatuvad saapad. Öööök! Komplekti alumist osa nägin tänu sellele, et teenindaja pidi korduvalt püsti tõusma ja printeri juurest mingeid papreid tooma ja neil oli seal umbes kolme peale üks printer vms. No tule jumal appi! Kas siis miskeid eeskirju pole, mis annaks sellistele inimestele juhiseid, kuidas viisakalt ja viksilt riietuda? Nii irrmus kole oli. Tõesti. Mulle kohati tundus, et ma kohe vaatasin suu lahti kogu seda imelist komplekti. Et nagu ei uskund silmi ästi. Neidise meiki mai akka kirjeldamagi, sellega oleks võind vabalt ka kuskil laval esineda ja mai pea silmas kammerkoori esinemist, vaid ikka mingeid vingemaid lavasid:))
Oeh, sain ingelt ära. Nüid võin rahus magama minna:)
pühapäev, 9. jaanuar 2011
Köhi-köhi ja raviv supp
Eile pääval köhatas imiklaps mõned korrad imelikult, kanaemal läks kõrv kikki ja proovisime õhtal lapsele nats auru teha, aga ta röökis nigut ratta peal ja sinnapaika asi jäigi. Imiklaps jäi magama, keegi ei köhind.
Ma lugesin jälle keskööni, panin siis tule kustu ja uinusin vist silmapilkselt. Kella järgi u poole tunni pärast akkas laps nutma ja siis akkas köhima ja köhis ja köhis ja köhis... Tõin ta siis meie voodisse, köhis, nuttis, näitas kaela, ütles köhi-ai-ai, nuttis.... Pakkusime vett juua - ei tahtnud, imesime suure nutuga ninna tekkind tatti, laps köhis ja nuttis edasi. Läksin siis alla ja tegin nats kummeliteed, püüdsin selle maha jahutada, et tulikuum poleks, seda ka ei tahtnud. Ainult köhis, nuttis, proovis magama jääda ja ärkas siis jälle köhimise peale. Nii möödus meil oma paar tundi. Olime kõik kolmekesi üleval ja ma olin väga lähedal sellele, et laps autosse panna ja erakorralisse minna. Ja siis veel viimane katse - nina tatist puhtaks, juua ja pea padjale (ehitasin talle veits kõrgema peaaluse) ja jäi magama. Magas omikul 8ni. Ilma ühegi köhi-köhita. Terve pääva on laps old eatujuline, aegajalt köhatand, palavikku pole, nohu pole... Nüüd siis määrisime enne magamaminekut rinnale hanerasva, panime sooja soki jalga ja laps jäi jällegi magama. Istun siin allkorrusel nigut kikk-kõrv, et ega ometi ei köhi jälle...:S
Uuh. Eks omme saan arstiga rääkida, et mis teha. Ma oleks võind ju täna ka helistada, meil on arsti mobiilinummer kah olemas, aga maitea - pühabal tundus ikka eriti kohatu kuidagi oma köhaga tülitada. Seda enam, et ega teha ju poleks midagi saand ilmselt. Niet omme vaatame siis.
Täna tegi Z. mu pika mangumise peale guljassi. No suppi siis, eksole. Te ju ikka teate kõik, et see on supp:)) Nimelt me siin millaski jõulude ja uusaasta vahel käisime resturaanis ja nägin, kuidas kõrval-lauda toodi mõnusates väikestes pajakestes auravat punast guljassi. A kuna me läksime õhtust sööma, mitte lõunat, siis tahtsin ma pigem midagi tahket ja supp jäi must tellimata. A meelest ei läind:)) Ja kuna ma sain reedel linnaloa ning käisin ka turul, siis otsustasin lae all rippuvaid suitsukoote vaadates, et nädalivahel peab punast auravat suppi saama. Leidsin ka ilusa tükikese loomaliha ja mangalica-notsude suitsupekki ostsin kah, niet pmõtselt panin mehe fakti ette, et neist asjadest supp tuleb kokku keeta. Ega tal ka midagi selle vasta ei olnd. Supp sai imehia. No lihtsalt kenjaalne! Ootasin uviga, kuidas Imiklaps punast värvi toidule reageerib (tal on mingi kamm punaste toitudega, enamus neist ei lähe kaubaks...), aga kui oad ja pekisemad lihad supist välja korjasin, siis läks väga äste loosi. Omseks jagub meile seda tervistavat suppi kah veel. Mulle alati jubedalt meeldib, kui nädalivahetusest esmasbaks veel miskit rooga järele jääb, sest siis ei pea nädalat kohe peamurdmisega alustama, et mida ma siis TÄNA teen...:) Nüid mul on veel terve omne pääv aega, et välja mõelda, mida teisibal süüa teha.
Agajah, söögimure on võrreldes köhamurega üsna teisejärguline, niet ma vaatan nüid oopis nats telekat ja lähen siis oma raamatu seltsi jälle. Ja kuulatama. Oeh.
Ma lugesin jälle keskööni, panin siis tule kustu ja uinusin vist silmapilkselt. Kella järgi u poole tunni pärast akkas laps nutma ja siis akkas köhima ja köhis ja köhis ja köhis... Tõin ta siis meie voodisse, köhis, nuttis, näitas kaela, ütles köhi-ai-ai, nuttis.... Pakkusime vett juua - ei tahtnud, imesime suure nutuga ninna tekkind tatti, laps köhis ja nuttis edasi. Läksin siis alla ja tegin nats kummeliteed, püüdsin selle maha jahutada, et tulikuum poleks, seda ka ei tahtnud. Ainult köhis, nuttis, proovis magama jääda ja ärkas siis jälle köhimise peale. Nii möödus meil oma paar tundi. Olime kõik kolmekesi üleval ja ma olin väga lähedal sellele, et laps autosse panna ja erakorralisse minna. Ja siis veel viimane katse - nina tatist puhtaks, juua ja pea padjale (ehitasin talle veits kõrgema peaaluse) ja jäi magama. Magas omikul 8ni. Ilma ühegi köhi-köhita. Terve pääva on laps old eatujuline, aegajalt köhatand, palavikku pole, nohu pole... Nüüd siis määrisime enne magamaminekut rinnale hanerasva, panime sooja soki jalga ja laps jäi jällegi magama. Istun siin allkorrusel nigut kikk-kõrv, et ega ometi ei köhi jälle...:S
Uuh. Eks omme saan arstiga rääkida, et mis teha. Ma oleks võind ju täna ka helistada, meil on arsti mobiilinummer kah olemas, aga maitea - pühabal tundus ikka eriti kohatu kuidagi oma köhaga tülitada. Seda enam, et ega teha ju poleks midagi saand ilmselt. Niet omme vaatame siis.
Täna tegi Z. mu pika mangumise peale guljassi. No suppi siis, eksole. Te ju ikka teate kõik, et see on supp:)) Nimelt me siin millaski jõulude ja uusaasta vahel käisime resturaanis ja nägin, kuidas kõrval-lauda toodi mõnusates väikestes pajakestes auravat punast guljassi. A kuna me läksime õhtust sööma, mitte lõunat, siis tahtsin ma pigem midagi tahket ja supp jäi must tellimata. A meelest ei läind:)) Ja kuna ma sain reedel linnaloa ning käisin ka turul, siis otsustasin lae all rippuvaid suitsukoote vaadates, et nädalivahel peab punast auravat suppi saama. Leidsin ka ilusa tükikese loomaliha ja mangalica-notsude suitsupekki ostsin kah, niet pmõtselt panin mehe fakti ette, et neist asjadest supp tuleb kokku keeta. Ega tal ka midagi selle vasta ei olnd. Supp sai imehia. No lihtsalt kenjaalne! Ootasin uviga, kuidas Imiklaps punast värvi toidule reageerib (tal on mingi kamm punaste toitudega, enamus neist ei lähe kaubaks...), aga kui oad ja pekisemad lihad supist välja korjasin, siis läks väga äste loosi. Omseks jagub meile seda tervistavat suppi kah veel. Mulle alati jubedalt meeldib, kui nädalivahetusest esmasbaks veel miskit rooga järele jääb, sest siis ei pea nädalat kohe peamurdmisega alustama, et mida ma siis TÄNA teen...:) Nüid mul on veel terve omne pääv aega, et välja mõelda, mida teisibal süüa teha.
Agajah, söögimure on võrreldes köhamurega üsna teisejärguline, niet ma vaatan nüid oopis nats telekat ja lähen siis oma raamatu seltsi jälle. Ja kuulatama. Oeh.
laupäev, 1. jaanuar 2011
Vana ja uut
2010 on meie jaoks eelkõige olnud Meie Oma Kodu aasta. Kõik see sebimine, otsimine, ootamine, vaatamine, mõtlemine ja kõige lõpuks otsustamine. Mõnikord peale otsustamist ka kahjatsemine. A see on vist alati nii. Ega ilmaasjata pole tekkinud ütlus, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale:) Peale kõiki neid ehitamis- ja sisustamiskogemusi muidugi enam teise ja kolmanda majaga ennast vaevama küll ei akkaks. A never say never, eksole.
Mõtlesin täna, et mis on need asjad, mis oma kodu nii eriliseks ja heaks ja kõigekõigemaks teevad. Ja tuleb välja, et peale elamist erinevates linnades (või riikides) ühikates, üürikorterites ja kesteabveelkus, on need kõige olulisemad asjad ülimalt lihtsad ja inimlikud pisiasjad. Näiteks see, et ruumi on nii palju, et iga mees saab voodist väljuda Oma Poolelt, st ei pea üle kellegi ronima või siis vastavalt keegi ei roni ka üle minu:)) Õhtul peale mõnusat lugemishetke (mul on suur lugemistuhin jälle peal, esiteks võimaldab seda Imiklapse magamajäämisrituaal ja teiseks on jälle see maailmalõpu tunne, et kesteabmillaljällesaab:)) piisab vaid õige pisukesest käesirutusest, et panna raamat öökapile ja kustutada lugemislamp. Lugemislamp kui selline üleüldse - ülikooli poolt antud ametikorteris pidin nt voodist tõusma, et veidi kipakas laualamp seinast välja tõmmata ja siis pimedas uuesti voodisse tagasi kobama.
Omikukofi joomise kõrval võib vaikselt aknast naabrikasse, korstendest tõusvat suitsu või oopis televusserit vaadata - kuidas tuju on. Selleks ei pea kofikruugiga ühest ruumist teise jalutama, vaid piisab pea vastavasse suunda keeramisest. Kui jõudu on, võib ilisõhtul magajaid segamata veel televiisorit vaadata või isegi tööd teha - ülakorrusele hjaaled eriti ei kostu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi julend unistadagi, et mu magamistoa aknast midagi mäelaadset paistaks, a võta näpust - seal need madalad mäeksed nüüd kauguses on. Tõmbad omikul ruloo üles, viskad pilgu kaugusesse (mitte naabrite koledasse taga-aeda:) ja vaatad mäekesi. Jnejne. Võib-olla ma kirjutaksin, kui tore on oma koduses basseinis omikust ujumisringi teha või kui hästi kesktolmuimeja oma tööd teeb, kui mul oleks bassein ja seesinane imeja. Aga praegu tundub, et kõige mõnusamad on just need pisiasjad, mis ei maksa miljuuni, aga teevad elu kordades mugavamaks, elamisväärsemaks ja natuke ilusamaks.
Niet äkki olekski mõistlik uueks aastaks teile kõigile soovida, et te need armsad pisiasjad, võib-olla argipäävas teenimatult kadumaläind detailid jälle üles leiaks ja nende üle rõemu tunneks.
Otse loomulikult soovin ma teile ka õnne ja tervist ning rahu ja rõemu. Jaet ikka lähedastega kõik äste oleks jaet lapsed vähem aiged oleks jaet läbisaamine esivanematega ea oleks jaet sõbrad truilt te kõrval seisaks. Ühesõnga soovin teile seda, et võiksite ikka tihedamini öölda, et elu on lill. Sest tegelt ta ju ongi:))
Hääd uut!
Mõtlesin täna, et mis on need asjad, mis oma kodu nii eriliseks ja heaks ja kõigekõigemaks teevad. Ja tuleb välja, et peale elamist erinevates linnades (või riikides) ühikates, üürikorterites ja kesteabveelkus, on need kõige olulisemad asjad ülimalt lihtsad ja inimlikud pisiasjad. Näiteks see, et ruumi on nii palju, et iga mees saab voodist väljuda Oma Poolelt, st ei pea üle kellegi ronima või siis vastavalt keegi ei roni ka üle minu:)) Õhtul peale mõnusat lugemishetke (mul on suur lugemistuhin jälle peal, esiteks võimaldab seda Imiklapse magamajäämisrituaal ja teiseks on jälle see maailmalõpu tunne, et kesteabmillaljällesaab:)) piisab vaid õige pisukesest käesirutusest, et panna raamat öökapile ja kustutada lugemislamp. Lugemislamp kui selline üleüldse - ülikooli poolt antud ametikorteris pidin nt voodist tõusma, et veidi kipakas laualamp seinast välja tõmmata ja siis pimedas uuesti voodisse tagasi kobama.
Omikukofi joomise kõrval võib vaikselt aknast naabrikasse, korstendest tõusvat suitsu või oopis televusserit vaadata - kuidas tuju on. Selleks ei pea kofikruugiga ühest ruumist teise jalutama, vaid piisab pea vastavasse suunda keeramisest. Kui jõudu on, võib ilisõhtul magajaid segamata veel televiisorit vaadata või isegi tööd teha - ülakorrusele hjaaled eriti ei kostu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi julend unistadagi, et mu magamistoa aknast midagi mäelaadset paistaks, a võta näpust - seal need madalad mäeksed nüüd kauguses on. Tõmbad omikul ruloo üles, viskad pilgu kaugusesse (mitte naabrite koledasse taga-aeda:) ja vaatad mäekesi. Jnejne. Võib-olla ma kirjutaksin, kui tore on oma koduses basseinis omikust ujumisringi teha või kui hästi kesktolmuimeja oma tööd teeb, kui mul oleks bassein ja seesinane imeja. Aga praegu tundub, et kõige mõnusamad on just need pisiasjad, mis ei maksa miljuuni, aga teevad elu kordades mugavamaks, elamisväärsemaks ja natuke ilusamaks.
Niet äkki olekski mõistlik uueks aastaks teile kõigile soovida, et te need armsad pisiasjad, võib-olla argipäävas teenimatult kadumaläind detailid jälle üles leiaks ja nende üle rõemu tunneks.
Otse loomulikult soovin ma teile ka õnne ja tervist ning rahu ja rõemu. Jaet ikka lähedastega kõik äste oleks jaet lapsed vähem aiged oleks jaet läbisaamine esivanematega ea oleks jaet sõbrad truilt te kõrval seisaks. Ühesõnga soovin teile seda, et võiksite ikka tihedamini öölda, et elu on lill. Sest tegelt ta ju ongi:))
Hääd uut!
Tellimine:
Postitused (Atom)