Eile pääval köhatas imiklaps mõned korrad imelikult, kanaemal läks kõrv kikki ja proovisime õhtal lapsele nats auru teha, aga ta röökis nigut ratta peal ja sinnapaika asi jäigi. Imiklaps jäi magama, keegi ei köhind.
Ma lugesin jälle keskööni, panin siis tule kustu ja uinusin vist silmapilkselt. Kella järgi u poole tunni pärast akkas laps nutma ja siis akkas köhima ja köhis ja köhis ja köhis... Tõin ta siis meie voodisse, köhis, nuttis, näitas kaela, ütles köhi-ai-ai, nuttis.... Pakkusime vett juua - ei tahtnud, imesime suure nutuga ninna tekkind tatti, laps köhis ja nuttis edasi. Läksin siis alla ja tegin nats kummeliteed, püüdsin selle maha jahutada, et tulikuum poleks, seda ka ei tahtnud. Ainult köhis, nuttis, proovis magama jääda ja ärkas siis jälle köhimise peale. Nii möödus meil oma paar tundi. Olime kõik kolmekesi üleval ja ma olin väga lähedal sellele, et laps autosse panna ja erakorralisse minna. Ja siis veel viimane katse - nina tatist puhtaks, juua ja pea padjale (ehitasin talle veits kõrgema peaaluse) ja jäi magama. Magas omikul 8ni. Ilma ühegi köhi-köhita. Terve pääva on laps old eatujuline, aegajalt köhatand, palavikku pole, nohu pole... Nüüd siis määrisime enne magamaminekut rinnale hanerasva, panime sooja soki jalga ja laps jäi jällegi magama. Istun siin allkorrusel nigut kikk-kõrv, et ega ometi ei köhi jälle...:S
Uuh. Eks omme saan arstiga rääkida, et mis teha. Ma oleks võind ju täna ka helistada, meil on arsti mobiilinummer kah olemas, aga maitea - pühabal tundus ikka eriti kohatu kuidagi oma köhaga tülitada. Seda enam, et ega teha ju poleks midagi saand ilmselt. Niet omme vaatame siis.
Täna tegi Z. mu pika mangumise peale guljassi. No suppi siis, eksole. Te ju ikka teate kõik, et see on supp:)) Nimelt me siin millaski jõulude ja uusaasta vahel käisime resturaanis ja nägin, kuidas kõrval-lauda toodi mõnusates väikestes pajakestes auravat punast guljassi. A kuna me läksime õhtust sööma, mitte lõunat, siis tahtsin ma pigem midagi tahket ja supp jäi must tellimata. A meelest ei läind:)) Ja kuna ma sain reedel linnaloa ning käisin ka turul, siis otsustasin lae all rippuvaid suitsukoote vaadates, et nädalivahel peab punast auravat suppi saama. Leidsin ka ilusa tükikese loomaliha ja mangalica-notsude suitsupekki ostsin kah, niet pmõtselt panin mehe fakti ette, et neist asjadest supp tuleb kokku keeta. Ega tal ka midagi selle vasta ei olnd. Supp sai imehia. No lihtsalt kenjaalne! Ootasin uviga, kuidas Imiklaps punast värvi toidule reageerib (tal on mingi kamm punaste toitudega, enamus neist ei lähe kaubaks...), aga kui oad ja pekisemad lihad supist välja korjasin, siis läks väga äste loosi. Omseks jagub meile seda tervistavat suppi kah veel. Mulle alati jubedalt meeldib, kui nädalivahetusest esmasbaks veel miskit rooga järele jääb, sest siis ei pea nädalat kohe peamurdmisega alustama, et mida ma siis TÄNA teen...:) Nüid mul on veel terve omne pääv aega, et välja mõelda, mida teisibal süüa teha.
Agajah, söögimure on võrreldes köhamurega üsna teisejärguline, niet ma vaatan nüid oopis nats telekat ja lähen siis oma raamatu seltsi jälle. Ja kuulatama. Oeh.
1 kommentaar:
Ohh, paha köha, meil Matu laseb ka vahetevahel kopsupõhjast praegu. aga noh, emarongana ootan, kuni väga kõrva kriipima hakkab, enne kui arstile läheme. Muidu tantsib, laulab ja lööb trummi. Otseses ja kaudses mõttes ;). Köhatekitajate kolmiktestile oleme ringi peale teinud - üks aasta mükoplasma, teisel klamüüdia ja aasta tagasi läkaköha. Et nagu polegi enam millega üllatada... Mmmmmmm mangalica ja pekisemad tükid..... minu taldrikust küll ei peaks neid välja korjama.
Postita kommentaar