Vana ja uut

2010 on meie jaoks eelkõige olnud Meie Oma Kodu aasta. Kõik see sebimine, otsimine, ootamine, vaatamine, mõtlemine ja kõige lõpuks otsustamine. Mõnikord peale otsustamist ka kahjatsemine. A see on vist alati nii. Ega ilmaasjata pole tekkinud ütlus, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale:) Peale kõiki neid ehitamis- ja sisustamiskogemusi muidugi enam teise ja kolmanda majaga ennast vaevama küll ei akkaks. A never say never, eksole.

Mõtlesin täna, et mis on need asjad, mis oma kodu nii eriliseks ja heaks ja kõigekõigemaks teevad. Ja tuleb välja, et peale elamist erinevates linnades (või riikides) ühikates, üürikorterites ja kesteabveelkus, on need kõige olulisemad asjad ülimalt lihtsad ja inimlikud pisiasjad. Näiteks see, et ruumi on nii palju, et iga mees saab voodist väljuda Oma Poolelt, st ei pea üle kellegi ronima või siis vastavalt keegi ei roni ka üle minu:)) Õhtul peale mõnusat lugemishetke (mul on suur lugemistuhin jälle peal, esiteks võimaldab seda Imiklapse magamajäämisrituaal ja teiseks on jälle see maailmalõpu tunne, et kesteabmillaljällesaab:)) piisab vaid õige pisukesest käesirutusest, et panna raamat öökapile ja kustutada lugemislamp. Lugemislamp kui selline üleüldse - ülikooli poolt antud ametikorteris pidin nt voodist tõusma, et veidi kipakas laualamp seinast välja tõmmata ja siis pimedas uuesti voodisse tagasi kobama.
Omikukofi joomise kõrval võib vaikselt aknast naabrikasse, korstendest tõusvat suitsu või oopis televusserit vaadata - kuidas tuju on. Selleks ei pea kofikruugiga ühest ruumist teise jalutama, vaid piisab pea vastavasse suunda keeramisest. Kui jõudu on, võib ilisõhtul magajaid segamata veel televiisorit vaadata või isegi tööd teha - ülakorrusele hjaaled eriti ei kostu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi julend unistadagi, et mu magamistoa aknast midagi mäelaadset paistaks, a võta näpust - seal need madalad mäeksed nüüd kauguses on. Tõmbad omikul ruloo üles, viskad pilgu kaugusesse (mitte naabrite koledasse taga-aeda:) ja vaatad mäekesi. Jnejne. Võib-olla ma kirjutaksin, kui tore on oma koduses basseinis omikust ujumisringi teha või kui hästi kesktolmuimeja oma tööd teeb, kui mul oleks bassein ja seesinane imeja. Aga praegu tundub, et kõige mõnusamad on just need pisiasjad, mis ei maksa miljuuni, aga teevad elu kordades mugavamaks, elamisväärsemaks ja natuke ilusamaks.
Niet äkki olekski mõistlik uueks aastaks teile kõigile soovida, et te need armsad pisiasjad, võib-olla argipäävas teenimatult kadumaläind detailid jälle üles leiaks ja nende üle rõemu tunneks.
Otse loomulikult soovin ma teile ka õnne ja tervist ning rahu ja rõemu. Jaet ikka lähedastega kõik äste oleks jaet lapsed vähem aiged oleks jaet läbisaamine esivanematega ea oleks jaet sõbrad truilt te kõrval seisaks. Ühesõnga soovin teile seda, et võiksite ikka tihedamini öölda, et elu on lill. Sest tegelt ta ju ongi:))
Hääd uut!