reede, 14. jaanuar 2011

Ikka köhi-köhi...

Nüüd lisaks ka Kolossaalne Nohu. No tuletaevasappi - õues pole käind, teisi lapsi pole näind ja ikka täitsa jubekoleaige meie laps... Ano tegelt on kõige põhilisem see, et ta on ise päävasel ajal suht asjalik, heatujuline jai näita ka mingeid erilisi loiduse märke. Aint söögiisu on kefake lapsel, muidu on pääval nigut laps ikka. A ööd on palju keerulisemad, siis köhib nigut obene ja lisaks on viimaste ööde kohustuslikku pogrommi kuulund ka nina tühjendamine tolmuimejaga ühendatud tatiimuriga. Mai kujuta ette, mida naabrid mõtleks, kui nt kortermajas elaks ja seal öösel kl 3 imeja käima paneks...:S Praegu on meil tolmuimeja igatahes rohkem kasutusel tati imemiseks kui koristamiseks. Väkk...
Niet terviserindel ei midagi positiivset...

A ma tegin täna siis lõpuks neid Paranka viidatud Daim-küpsikuid. Mnjah. Pean vaid õnne tänama, et meil siin Daim sokulaadi aint IKEAst saab, sest muidu ma akkaks neid vist liiga tihti tegema. Olen ise küpsikuid õhtu jooksul ikka väga julgelt manustand jano mai garanateeri, et manustamisega tänaseks ühele poole olen saand:)) Imiklaps sõi poolteist küpsikut ja teatas siis ungariks, et eijole hiad... Z. sõi kah, aga mitte nii palju kui mina, ütles, et tavalist kaerahelbepätsi ei võida siiski miski:)
Niet tundub, et ma ise olen oma shedöövrist kõige rohkem vaimustet.

Ja siis olen ma juba korduvalt tahtnud kirjutada oma uuest mänguasjast. Nimelt käis jõuluvana mulle terve detsembrikuu närvidele, et mida ma ikka jõuluks tahan. No ma siis käisin mõned varjandid välja, muuhulgas ka leivaküpsetusmassina. Tegingi siis jõuluõhtal väääga üllatund nägu, kui kuusepuu all suurt karpi nägin ja vaatasime kõik koos uviga, mis jõulukas emmele tõi. No oligi massin, eksole. Esimese leiva, st saia ikka, panime akkama vist 25nda õhtal juba, tuli täitsa tore sai. Pehme, kohev ja värskelt võiga süüa suisa jumaline. Kuna ma polnd pühade ajaks valmistund igast täistera- ja rukki- ja misiganes jahudega, siis esimesed katsetused olidki kõik tavalised valged saiad. Ead olid. Veel enne aastalõppu tutvusin kaubanduses jahumajandusega. Et mis on ja mis maksab ja kust saab. No ega suurtes poodides miskit väga suurt valikut pole, vbla miskites väikestes ökopunkrites oleks olukord parem. Kaubandusvõrgus on saada ka kaks valmis saiasegu, millele on vaja aint vesi ja maitse järgi soola lisada, kõik muu on sinna juba sisse suratud. Neid olen ka proovind nüid. Praeguseks lemmikuks on jäänd tavaline valge sai, millele lisatud rohkelt võid ja piima ning rukki-nisujahu segupäts, millesse olen proovind susada päävalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid ja ühes varjandis ka mõlemaid. Kõrvitsaseemnetega oli kõige parem. Eelmisel nädalavahetusel proovisin meeltesegaduses massinaga ka keeksilaadset sidrunikooki teha, ano see on ikka puhta mõttetu üritus. Koogitegemine jäägu ikka käsitööks:))
Kokkuvõtvalt võin öölda, et mugav ja tore massin see saiamassin. Kui ruumi on, siis võib ta ju kodus olla. Kahel korral on ta meid ka saiaädast päästnud. Nimelt oli meie küla pagariputka otsustand end jõulu ja uusaasta vahel täitsa lukuskinni oida ja nii panin ühel õhtal saianduse massinasse valmaks, taimeri peale ja omikuks oli värske (tookord küll veits kokkukukkund koorikuga) sai massinas meid ootamas. Ja teisel korral tegime ilusa värske saia eelmise nädalivahe guljassi juurde. See on supp, mis ilma saiata kukesaba alla kah ei kõlba. Aga maiusu, et ma nüüd Suureks Pagariks akkan ja muudkui aga saiukesi massinast välja lasen. Netis olen nats ringi luurand ja paar retsepti on silma jäänd, mida kindlasti tahaks ära proovida jano mõnikord on see värske sai võiga lihtsalt jumaliselt hea. Ent usun siiski, et saiamassin on nagu vafliküpsetaja, mis tükiks ajaks kuskile safririuulisse unub, siis kuude kaupa kambäkki teeb ja siis jälle unustuste hõlma vajub. Eks näis. Praegast küikitab ta meil küll köögikapi peal ja võtab seal tohutult ruumi, kavatsengi ta lähipäävadel safrisse paigutada. Out of sight, out of mind, ma kardan:)

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Szia!

Készülök neked egy hosszú válasszal, de addig is egy hiper-szuper receptes kenyérsütős blog a gépedhez :-)

http://limarapeksege.blogspot.com/

én sok kenyeret megsütöttem már innen, és mind nagyon jó lett, pedig ennyire nem vagyok konyhatündér én sem.

Jobbulást!

O.

patsifist ütles ...

Lógtam is most vagy fél órát ott ebben a blogban, köszi a tippet! Graham lisztet viszont nagy szupermarketekben sehol nem láttam még, úgyhogy ezért el kell mennem óvárosba (ahol nem lehet parkolni:) egy jól felszerelt bioboltba.

Reede ütles ...

Oh, siin ka ungari keel. Ma kunagi mõtlesin, et miks peavad eesti naised feissboogis omavahel inglise keeles rääkima, kui nad ometi eesti keelest aru saavad. Nojah, ma saan aru, et nad tahavad, et nende mehed ja muud sõbrad ka aru saaks, millest jutt käib. Aga kuidagi võõras oli ikka, kui kaks mu sõbrannat äkki inglise keeles omavahel jutustavad. Noja siis mu noor ilus sugulane leidis omale ungari mehe ja nüüd nad feissboogis räägivad ungari keelt. Tahaks hüüda neile, palun kirjutage inglise keeles :) Aga teisest küljest - kesse keelab mul ungari keelt õppida. Või itaalia või mis iganes.

patsifist ütles ...

Jep:) Vahe aint selles, et siin kirjutab mu ungarlasest sõbranna mulle ungari keeles. Ta oskab muidu perfettolt eestit ka (ega muidu mu blogist aru ju ei saaks:), a me oleme omavahel kiirema infovahetuse uvides kuidagi ikka ungari peale jäänd:) Siin Ungaris oli muidugi eesti keelt imehea salakeelena kasutada, kui polnd vaja, et keegi aru saab meie vestlusest:))

Anu ütles ...

minu jaoks jällegi täiesti müstika, et esiteks eestlane oskab ungarit perfettolt ja teiseks veel, et ungarlane (või ükskõik, mis väljamaalane) oskab eestit niisamamoodi. mul on see vist mingi nõukaaegne igand, et "oh, mis meie siin, räägime aga vene/inglise keelt, kuna eesti keel on ju nii jube raske!" ja siis tundubki iga väljamaalasest eesti keele oskaja mingi imemees või -naine olema. sest see on ju nii raske!

patsifist ütles ...

Tead, kusjuures mul on ka alati kümme korda sügavamad kummardused välismaalase poole, kes eestit oskab. See, et eestlased igast keeli oskavad, see on nagu nii loogiline, sest kogu aeg ju see tunne, et ah, meid nii vähe, eks me ise peamegi kõik ära õppima, kui tahame maailmaga kontakti hoida:))
Kuna ma olen eestit ikka igast erinevast ja võimatust raffusest inimestele õpetand, siis on muidugist selge, et lihtne see meie keel pole, agano see on ka ikka legend, et niiraske, et pole võimalik ära õppida. Muusjas, ungarlastel on ka sama legend, et ungari keel kõige raskem ja te olete superkeenjused, et seda oskate! Kusjuures mulle nt oli konkreetselt prantsuse keele õppimine paljupalju raskem (eks ka meetodid, vanus ja võimalused olid teised:) kui ungari õppimine. Aga olulist rolli mängib ka õppija emakeel, see on selge. Eestlastele ikka soomeugri keeleloogika lähedasem kui nt slaavi v romaani keelte oma.