Sõbrad on KAAA elu õied!

Anu juba ka kirjutas kunagi sellest, kui tore on saada pakiteade ja siis pakikesele ootusärevalt postimajja järele minna. Novat mul oli ka siuke tore pääv! See oli juba küll mitu nädalit tagasi, a mul lihtsalt pole old aega skribeerida (time-management on üks mu nõrgemaid külgi...) A kirjutama ajendas mind paki sisu, õigemini soov teha väike demonstrahhuun ja kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koera sõbrad:)) Kuna koeral endal blogi (minu teada) veel puudub, siis pean oma kohuseks ka teistele näidata, milleks Kroonijuveel võimeline on. Palun:

Ma loodan südamest, et autor ei pahanda, et ma tema kunsttükid niiviisi ilmaraffale vaadata riputan, aga ma olen ikka veel ingetu!
Mul on käsitööga erinevalt nii mõnestki armsast lugejast selline, khmmm... ütleme nii, et nõrk suhe... St mulle käsitöö küll väga meeldib ja ma austan inimesi, kellel siuke hobi on, aga ma ise olen kahjuks sündind kahe vasaku kääga. Sokid, mille kudumine koolis kohustuslik oli, tegi meie hoidjatädi. Titeriided, mis keskkooli ajal tuli õmmelda, pusserdasin küll ise kokku, aga Tootsi moodi – kogu komplekti ei jõudnud, tegin pool... Komplekti kompunnisime kokku teises koolis õppiva sõbrannaga, hindamine oli eri aegadel ja nii saimegi mingi enamvähem hinde mõlemad kirja. Tema asjad olid roosad ja mul sinised – tal sündiski tütrik ja mul poiss:) A neid riideid me lastele selga ei akand panema, piinlik oleks old...:))

Ma ei saa öelda, et meil see mittekäsitööndus suguviga oleks. Ema oskab küll tikkida ja heegeldada ja kui ma laps olin, siis õmbles ta mulle ka ilgelt palju riideid, aga kududa mu ema ei oska.

Kui meile imiklaps sündis ja mu tädi meile külla tuli, siis ei saand kingitust mitte aint imiklaps, vaid ka imiklapse vanaema, minu ema siis. Pakikeses oli paar tokki lõnga ja vardad, vihje sellele, et iga korralik vanama peab kududa oskama...:) Niikaua kuni mu ema õpib, pidin paluma sõpra, et tema laste vanaema ka meie imiklapse ädast välja aitaks, sest kuidas laps ikka ilma villasokita oldud saab. Niet sokikesed pildil on siis Kroonijuveeli ema kätetöö. Aitüma veelkord!
Tegelt oli pakis veel igast kraami, a Fazeri krõbuskleivad ja Kroonika oleks mu kunstfotul värvigamma ära rikkund. Eesti Naine oleks veel kuidagi läind, se veebruarinummer oli suht sinimustvalge:) Ja kirsisokulaadi ma tegin kohe lahti kui pakk saabus... Änam seda pole. See oli SUUUR sokulaad...
Nüid lähem ma magama. A kui ma omme aega saan, siis kirjutan teile oma ema seiklustest meie maal ja sellest, kuidas me imiklapsega laulumänguringis käime.