laupäev, 7. jaanuar 2012

Tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles...

Väiksem laps ärkas keset ööd, et natuke rõemsameelselt juttu puhuda. Võtsin jutustava lapse sülle ja tundsin aisu...:S Okei, vahetasin mähkme ära, sain lapse magama, kõik ok. Kella 5 ajal akkas jälle oma voodis nihelema. Proovisin ikka teda magama saada, sest üritame öisest söömisest lahti saada. Ei jäänd ega jäänd magama, andsin alla ja sai süüa. Peale söömist akkas jälle nihelema ja oksendas täis ennast, minu ja meie voodi...:S Ikka kohe korralikult. Laps karjus, mina kraapisin okseseid voodiriideid ära. Eemaldasin endalt ja lapselt ööriided ja läksime koos dushi alla. Laps ikka karjus. Teda kuivatades ja riietades tundisn, et kere keskmisest soojem, kraadisin - 38,2... Juhhei! Sai alandajat ja magasime omikul kaheksani. Tore.

Ärgates oli lapsuke ikka vägaväga viril, pea oli ikka soe otsas. Mõtsin, et annan talle veits omikuputru, no nii ettevaatlikult ja siis saab alandajat. Saigi putru. Muu põlgas ära. Ja poole tunni pärast oli puder meil veidi vedelamas vormis elutoa põrmandul. Hekk.

Kuna minu poolt pakutava söögi põlgas lapsuke endiselt ära, siis akkasin teda veega jootma, et vedelikupuudust ei tuleks. Õnneks jõi. Okset tänases pogrommis rohkem ette polnd nähtud, küll aga oli kõike muud, mida mai akkaks siinkohal kirjeldama...

Lõunaks sai banaani, selle sõi isukalt ära ja jõi kenaste vette peale. Kogu päeva jooksul sain ma lapse käest ära panna 2 korda 20 minutiks, nii palju ta täna magas. Ülejäänd aja rippus apaatse näoga mu kaelas või vingerdas kõhuvaluga mu kõhu peal... Vanem laps on täna kokku umbestäpselt 3 (loe: KOLM!) tundi multikaid vaadand, sest õue mei saand ja mul oli vaja ta korduvalt lihtsalt jalust ära saada... Ma-sen-dav!
Pealelõunal lõi tütreksel palaviku ikka väga üles, kõrge kaarega üle 39... Sülitasin selle peale, et on nädalivahe ja elistasin meie arstile mobiilile. Sain rääkida. Rahustas maha. Ütles, et ilmselt miski kole viirus ja andku ma lapsele miskit leebemat sorti teed suhkruga. Et veresuhkur alla ei läheks ja palaviku käskes oida 38 piirimail, mõni pügal peale ei tee paha, aga üle 39 ikka ei peaks minema. Piimatooted no-no listi. Ega see 9-kuune ju piimatooteid ei saagi veel! No midagi uut pmõtselt ei öelnd, aga rahustas maha, et kui rohkem pole oksendand ja lõunane banaan ka sees püsis, siis pole vast kõige ullem. Lubas omme ise elistada.
Panin lapsukest magama poolteist tundi. Vingerdas ja nuttis ja oli iga krõpsu peale uuesti üleval. Siis võtsin pesumasinast välja OMIKUL pesemapandud oksevoodiriided ja panin kuivama ja nüüd söön ise arvuti taga ÕHTUST.
Kohe lähen magama. Ehk natuke saab.

2 kommentaari:

Gea ütles ...

oh! loodetavasti on täna juba parem! ja loodetavasti pääsete nii sina kui ka vanem laps sest viirusest.

patsifist ütles ...

Eile viisin LP siiski linna ühe erarsti juurde, kes ainukesena pühaba omikul 2 tundi töötab. Vaatas lapse üle, no mingi viirus, aga ütles, et ilmselt siiski mitte rota, vaid midagi kergemat (ontajee kerge!) Saime mingeid rohtusid ja teadmise, et dehüdratsiooni pole (ma ise kartsin seda jubedasti)
Nüüd on grammi võrra parem, laps isegi mängis täna venna toas 5 minutit, aga siis juba roomas jälle kiunudes minu juurde. Kõige kurvem kogu asja juures on see, et LP on vist nüüd minust kui toiduallikast lõplikult loobunud. Ma olen nende päevade ajal imetrikke teind, aga mind põlatakse suure kisa ja hüstraga ära...:S Kuigi RP oleks praegu parim ravim. Eks ma ikka üritan veel...
Oeh...