Omikul plastikputleid selleks ettenähtud kasti viies tundsin miskit magusat, tuttavat ja turvalist lõhna. Aju tegeles lõhna kaardistamisega ja esimesena meenusid pildid Klooga pioneerilaagrist, siis rand ja siis peasüüdlane ise - kibuvits! Õitseb nigut segane seal prügikastide juures, lihtsalt jumalik! Niet täitsa suvi ikka.
Ühtlasi olime ennelõunaselt mänguväljakutiirult tagasi tulles tunnistajaks kohalikule arusaamale töötegemisest: üleskaevatud ja niruksnäruks laamendatud tee asemel olevas augus oli 7 (loe: SEITSE!) meest ja ainult üks neist sukerdas miskit väikse labidaga taguda. Ülejäänd kuus vaatasid punnis kõhuga pealt, kuidas tööd peab tegema. Või õpetasid seda pusserdajat, see oleks igatahes marjaks ära kulund. Meie silmapiirile jõudmine tõi nende raskesse tööpääva veidi elevust - nooremad vilistasid mulle (olin, nagu alati, siivsalt teksade ja Tsärgiga emaks maskeerund:) ja vanemad plutitasid Imiklast. Isegi labidamees jättis hetkeks oma raske töö. Ilmselt pole nad kunagi kuulnd klassikalist lauset, et meil lobisemise eest palka ei maksta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar