Peale umbes kümnepäävast rämedat köhimist, nuuskamist ja rögisemist akkab inimese tunne jälle tagasi tulema. Oma täiskasvanueast ma igatahes sellist jubedat köha ei mäleta. Nohu ja põskkoopapõletikud on mul tavalised külalised, aga selline köha oli ilmselt viimati lapsepõlves. Igatahes magasin ma u nädalakese allkorrusel, et meie pere mehad ka magada saaks, kuna minu öine kõõksumine ja haukumine neile eriti ei meeldind. Noega mulle endale kai meeldind, a missa ikka teed, kui siuke tore tõbi kuskilt külge sai angitud... Kõhulihased (niipalju, kui neid on:) olid pidevalt aiged suurest vatsavaputamisest ja ise olin kole väsind kogu aeg, sest ööd läksid enamasti köhimise tähe all. Imiklaps oli ka ving ja viril, sest õue me eriti ei jõudnud. Mõnel pääval viis naabrinaine lapsekse tunnikeseks enda juurde mängima, et ma rahus köhida saaks...:)
Sel nädalavahetusel jõudsin juba nats koristadagi ja kooki küpsetasin ja ühe jõulueelse poetreti tegin ka. Targemaks ma sellest eriti ei saand. Äkki viitsin nädalivahel päälinna minna, siis seal ehk tuleb rohkem jõuluinspirahhuuni peale. Näis. Poetreti meeldivaks avastuseks oli see, et poepiparkoogid ehk siis spekulatius-küpsikud on juba müügil ja nüid me oleme lapsega neist sõltuvuses: omikusöögi 'magustoiduks' mõlemale paar tükki ja peale lõunasööki kah mõni küpsik ja õhtusöögi päädides näitab Imiklaps safri poole ja üüab ennastunustavalt: Küpkiis, küpkiis! Noja ma siis toon jälle kõigile paar küpkiist, õnneks sellise tempoga saavad need kaks pakki kiiresti läbi, mis ma saagina kaasa tõin.
Eelmisel nädalivahel ostsime safrisse mõned riiulid juurde ja eila tundsin ma endas lõpuks ometi niipalju jõudu olevat, et lasin riiulid kokku panna ja üritasin safris miskit süsteemi luua. Nüüd tundub, et ruumi jääb üle juba, uskumatu! Mõned riiulid on siiamaani tühjad, aga mõtsin, et seal võib ju ka nt küünlaid-salvrätte-tordilabidat jms mitteigapäävast butafooriat hoiustada, siis jälle köögikappides ruumi lahedamalt. Ja üleüldse - mis fenomen see on, et inimene suudab kõik tema käsutuses oleva pinna kenasti ühtlase kultuurikihiga ära täita, olgu ruutmeetreid 28, 65 või 150... Suvel kolisime sisse ja maja juba ühtlaselt kilakolaga täidetud niet silm kai pilgu. Nokei - Imiklapsel ju nüüd oma tuba ja oma laud-toolid-kapid ja mitukend liitrit (Kroonijuveel teab ilmselt täpsemalt palju neid liitreid oligi:) legosid jne, niipalju on jah juurde tulnd. A muidu nagu peaks enamvähem konstantne seis olema mööblitükkidega:) Eitea. Inimkonna iseärasus. Väiksema pinna peale kolimine tuleks ilmselt rohkem kasuks.
Lähen nüid ja triigin enne magamaminekut (rahustuseks, jee:) mõned sõjardisärgid, nendega pidavat kitsas kääs olema, sest suure köhimisega jäid (häda)vajalikud asjad triikimata ka ju. Pesu- ja nõudepesumasina nuppe ma õnneks suutsin ikka vajutada, aga isegi riiete kuivamapanek võttis võhmale, mis siis veel triikimisest rääkida:)
7 kommentaari:
See on see seletamatu loodusseadus, just nagu puhas laudlina tõmbab esimese poole tunni jooksul ligi kohutavas koguses plekke, või puhta särgi rinnaesine, nii tõmbab vabaks saanud pind uut träni ligi. Ülehelikiirusel. Meil on töötoas ja köögis niimoodi - mida rohkem vaba pinda, seda rohkem asju, millega seda vaba pinda täita.
Ma kahtlustan, et asjad paljunevad salaja. Öösiti. Pooldumise teel.
30 Liitrit oli legosid. ega kroonijuveeli pessa silmaganähtavat auku küll ei jäänud... Siin tsiteeriks surematut Ab Fab Edinat : Where are all my clean surfaces!!!
Nojah, siis koos meie oma legodega on nüüd vast 40 liitrit täis:S:S:S
Ilmselt on oravakesel asjade paljunemise osas õigus, no kust nad muidu kõik siia tulevad?!?
kas ungari mees ei triigi oma särki ise? meil soome mees väga arenend isend, triigib vajaduse orral. igasuguse muu triikimise unustasin juba aastaid tagasi. inimeste ilmumise riie triigitakse, kõik muu volditakse ja riiulitatakse. that's that.
Eino suure ädaga (naene surmatõve kääs köhast vappumas:) triigitasse see särk ikka ägisedes ise ära. A siis on see triikimine tehtud stiilis 'saada s..a asjale, karga ise kallale' - noei ole iluste triigitud:)
Ajah, eks ma olen ka kõvaste ikka riiete sirgeksraputamist õppind, triigin tunduvalt vähem kui 3-4 aastat tagasi. Selle peale ma üldse ei suuda mõelda, kui palju ma u 10 a tagasi triikisin, see oli ikka masendav:))
mul oli üks klassiõde, kes triikis sokke. vahel mõtlen tema peale ja loodan, et ta enam ei tee. muidu oli tore tüdruk :)
Gea, ma olen ka omast arust täitsa tore tüdruk, agano triikimisfriiklus on minu tumedas minevikus ka ikka väga hulle tuure võtnud. Õnneks on need ajad möödas:)
Postita kommentaar