Pidu meie tänavas

Internet jõudis eelmisel nädalil meile järele, niet omame taas ühendust välisilmaga. Ja Z. suureks meeleheaks nääb telkust jalgpalli nüid täitsa selgelt, mitte läbi sahiseva uduloori nigut enne toa-antenniga (mai teandki, et meil siuke asi majapidamises olemas on:)
Rikun nüid natuke traditsioone ja selle asemel, et lapse lõunaune ajal mõni kast või kott tühjendada, kirjutan teile parem, mis meil siin vahepeal juhtund on.

Jaani käisime tähistamas saatkonnas aiapeol, kus paljude meelerõemuks musitseerisid seekord saadiku suured lemmikud Saatpalu ja Rebane. Põhiosa peost jooksin ma Imiklapse ja Saadiklapse sabas mööda treppe (treppe oli palju...:S), aga esines ka mõni tshillim hetk, kui istusime lapsega trepil, sõime mascarponekreemi värskete maasikatega ja mina ümisesin Saatpaluga Shveitsi-lugu kaasa. Vaatamata sellele, et eelnevail päävadel oli sajaga sadand ja nõme ilm olnd, tervitas jaaniõhtu meid maheda päiksepaiste, sooja õhu ja sääskedega. Saatkonna vastuvõtule omase kõrvalnähuna pidin demonstreerima Imiklast paarile endisele onuprofessur-kolleegile, kes last oma valeammastega irmutasid, a muidu oli tore - nägi ka asjalikke tuttavaid ja sai nats lobajuttu ajada. Z. ajas vastavalt meestega sõja- ja jalkajuttu:) Üleüldse oli lahe, et jalgpallijuttu võis sel õhtul pea igas keeles kuulda, mina identifitseerisin soome-, ungari-, eesti- ja inglisekeelse jalkajutu:) Lõppeks olime rahul. Imiklaps kustus praktselt kohe peale auto käivitamist ning magas kodus oma voodis kenaste edasi.

Aga palju-palju uvitavam eeee... pidu(!?!) oli meie oma tänavas lauba õhtal. Nimelt on meie suhteliselt uues tänavas paariaastane traditsioon millalgi suvel üks ühine sööma- ja joomapidu korraldada. Eelmisel aastal kutsuti meid kui tulevasi elanikke samuti peole, a me olime siis Eestis. Sel aastal polnd meil enam põgenada kuhugi. Tädi orgunnija (kes on tegelt must vbla aint paar aastat vanem, ano nääb ikka täitsa tädi välja:) tõi juba mitu nädalit tagasi meile kutse ja lubasime Uute Tegijatena kohal olla.
Küpsetasin unniku kaerahelbeküpsiseid (mis mu suureks rõemuks muusjas viimse tükini ära söödi!), panime Viru Valge (aitäh, Kroonijuveel!) ja ühe roosa külma ja ootasime õhtut. Rafast oli algul hõredalt, a iljem võis meid olla kuskil 25 ringis. Suuremad lapsed mängisid ärksamate isadega jalgpalli, väiksemad kiskusid üksteiselt autosid ja mootorrattaid ära ja rallisid mu suureks ämminguks üsna iseseisvalt ringi. Z. käis VV-putliga ringi ja irmutas mehi, me libistasime naestega roosat. Mingi aeg tehti tuli üles ja igaüks võttis oma korvikesest (apsull kõik pered saabusid kauni korvikesega, va meie muidugist:) singid/vorstid ja muu lõkkel küpsetatava kraami välja. Söödi-joodi (rõhuga sel viimasel tegevusel) ikka mehiselt ja esimese ohvri viis abikaasa üsna kiirelt koju. Õnneks oli too abikaasa selline Tõllu naese Pireti tüüpi isend, niet mingeid raskusi talle oma mehe kojuvedamine ei valmistand. Täheldasin meie naabrimehe kääs kõiki erinevaid alkohoolsete jookide sorte ning natukse aja pärst tõusis temagi ning lahkus (iseseisvalt!) kodu poole. Iljem leidis naine ta lapse mängumajakesest magamas:S Teisedki mehed olid üsna lõbusas meeleolus, taoti palli ja kiideldi, kes mitu Eesti viina napsu on teind... Me ikka aeg-ajalt vaatsime Z.ga teineteisele tähenduslikult otsa ja muigasime:) Naesed tahtsid kangesti minuga tuttavaks saada, kes tuli küsima, kas on ikka hia mõte laps 3-aastaselt inglise keele rühma panna (ma kuulsin, et sa oled keele-inimene...:) ja kes tahtis teada, kas ma räägin lapsega ainult SOOME keelt... No ma siis ütsin, mis ma arvan jaet soomet ma taga ei räägi, ikka eestit. Üldiselt võib tõdeda, et inimesed on meil siin täitsa noh... toredad ju tegelt:) Nats teistmoodi kui meie, a silmnähtavalt heatahtlised ja abivalmid. Üks vanem abielupaar oli kaasa toond enda tehtud vorsti, mis (tsiteerides klassikuid:) viis jalad ikka täiega suust. Onkel üts, et pmõtselt saab vorsti talvel nende kääst ka tellida, panime talle siis südamele, et ta meid ei unustaks:) Naesed olid ungarlstele omaselt küpsetand oopis beenemaid kooke kui minu kaerahelbekäntsakad, ma ei lasknud endale ka kaks korda öölda, kui miskit kihilist imeasja pakuti. Maitsesin pea kõik läbi. Lapsed olid ka toredad, suuremad vaatasid väiksemate järele ja me ei pidand kogu aeg seljataguseid silmi pingutama. Z. sai asjalikku ehitusinfi - kust tellida killustikku, kust mulda ja kes on küla parim puusepp. Ilmnes, et erinevalt meist on paljud oma majakesed suures osas oma (pere) jõududega püsti ajand. See ilmutas meis muidugi ämmingut ja imetlust.
Lihtsalt see värk, et naabrid on ju ikkagi naabrid, nad ei peagi su suurimad sõbrad olema (mis ei välista muidugi ilisemat sõpruse väljakujunemist:) ja nende seltsis me ennast ikkagi nii vabalt ei tundnud kui mõni eelpool toodud näite-eksemplaridest:) Tore on, kui su ümber elavad enamvähem samasse vanuseklassi kuuluvad rahumeelsed inimesed, a sõprus ja heanaaberlus on ikka kaks eri asja. Seega lahterdasime end padukooma joond naabrimeeste tegevuse Z.-ga siiski no-no-listi ja uinusime vist mõlemad teadmisega, et elame naabrite koha pealt ühes üsna turvalises harju keskmises külakeses.

Lähen nüid söön selle veerand arbuusi ära, mis eilsest järgi jäi, muidu peab seda veel Imiklapsega jagama, kui ta juhtub varem ärkama:)