Olen viimasel ajal oma pead vaevanud sellega, et kuidas aidata imiklast ilma lutita magama jääda. Pooleteistaastane suur poiss nääb selle lutiga ERITI nõme välja, lisaks ei ole see lätsutamine ju ka ammastele teabmishea.
Tundub, et seda nõmedat lutti on vaja ainult magamaJÄÄMISEKS, magamise ajal see tal tavaliselt suus polegi. Ja umbes kuu aega olen ma kohe teadlikult luti talt suust ära võtnud (kui see on juhtund seal olema), kui ise magama olen läind. Vahel arva on öösel selle peale miskil ajal protest tulnd, aga teki pealepaneku ja jänku külje alla surumisega oleme asjast üle saand. Kuna lutt on kogu aeg magamistoas, siis näitab imiklaps viimasel ajal ka oma soovi magama minna niiviisi, et toob magamistoast luti ja jänku, näitab ennast mulle ja siis akkab tasapisi magamistoa poole tagasi liikuma, mind samal ajal jälgides, et kas ma ikka saan aru, mis nüüd järgnema peaks:)
Uurisin ja lugesin ja sain paar pääva tagasi akkama sellise jõledusega, et lõikasin lutil otsast tüki ära (lugesin erinevatest hvoorumitest selle meetodi tulemuslikkusest:) Imiklaps oli ämmingus. Pani luti suhu, võttis välja, vaatas, kaebles, näitas mulle oma vigastatud lutti ja seletas pikaltlaialt, miks talle see värk ei meeldi. AGA - ei visand lutti minu ärgituste peale prükasse, ei saand ka vihaseks ta peale, lätsutas seda junni ikka edasi magama jäämisel... Nii. Täna enne magamajäämist oli jälle sama teema - pani luti suhu - no eiole hia, näitab, kaebleb, seletab. Ja siis - võttis ja viskas luti voodi otsa taha. Sinna ta jäigi. Magamajäämine võttis tunduvalt kauem aega ja ta muudkui aga tõusis püsti ja tegi mulle omas titekeeles selgeks, et lutti oleks ka ikka vaja. Ja mina muudkui ütlesin, et ise sa ta sinna voodi taha viskasid, mina seda kätte ei saa... Lõpuks jäigi magama! Hissandhissand - meie laps juba poolteist tundi magab ja seda täitsa ilma lutita! Näis, milline see öö tuleb.
Uvitav, kas ta unustab omseks ära, kuhu see katkine lutt sai või läheb ikka voodi otsa juurde kaeblema... Uvitavuvitav. Kindlasti oli ka teil eriti uvitav meie lutidilemmast lugeda:) A sellised Elu Suured Küsimused meie päevi täidavadki:)
Ma nüüd teen nats tööd ka enne Grey Anatoomiat!
2 kommentaari:
Me kaotasime lutte u kaheaastaselt. Suurema lapse luti kinkisime onu Indrekule sünnipäevaks. Teise lapse lutt kadus ausõna ära, ise ka ei leidnud. Lõpuks diivanipatjade vahelt leidsime, aga siis oli juba lutt nädalakese unustatud olnud ja oligi lahendus käes. Nii et tublid, kui poolteiseselt lahti saite!
Nohjah, oleme vist jah tublid:) Varsti nädal juba lutivaba! Lõunaunne jääb imiklaps kefemalt, a ikka jääb ning unlutistamise kauni kõrvalnähtuna ärkab laps omikuti sellistel aegadel nagu 5.55 ja 5.57, täna erandkorras 6.05... Niet lähen kohe magama, muidu on omme zombie-ema karanteeritud:)
Postita kommentaar