Selline jõul...

Nädal tagasi pühabal tõusis J-l palavik, siis akkas köhima. Esmasbal läksime vaatamata kõigele jõuluolemisele sõprade juurde, laps oli ikka täitsa kutupiilu. Siis akkas köhima LP, mina aint köhatasin. Teisibal tõime lennujaamast endale põetaja. Teisiba õhtaks oli palavik LP-l, kolmabaks ka minul. Köhi(si)me nagu loomad. Elumegakeff on/oli olla. Kolmabal lasime arstil end üle vaadata - miski viiruslik kamm, kopsud kõigil (lasin lastearstil ka ennast üle kontrollida:) puhtad.
Kauge külaline keetis köha-armeele suppi, koristas ja käis poes. Minul olid suured süümekad, et inime tuleb kaugelt kohale ja näeb lennujaama, natuke päälinna ja meie külakest. A midagi teha polnd. Lõppeks oli meil eila mõnus jõuluõhtu - kodu oli enamvähem jõulukorras, hää söök oli laual ja kallid inimesed laua ääres. A Jõuluvana, va tohman, oli midagi totaalselt segamini ajand - osad kingid olid viidud kaugele maale issi juurde. J kohe naeris südamest, kuidas see vana ikka neid asju ei tea. Et me ju lähme alles mõne nädala pärast sinna. Anoh - õnneks tõi vana siia ka ikka ühtkomateist, niet ei pidand aint Skypes kinke vaatama:)
Täna 9-kuune LP on otsustand öösiti enam mitte magada. Pröökab, kiunub, vähkreb. Põhiliselt siiski pröökab. Arumaimõista. Ühtki ammast ikka veel lapsel suus pole, kas nüüd ehk? Peale kaht rahutut ööd panin eila patsiendile igemegeeli, ei miskit abi. Vaatame, mis täna saama akkab. Ega ta päeval kah teabmis eatujuline ei ole, ripuks mul aint püksi küljes ja vinguks. Eijole tore. Tuleks siis need ambad, oleks asjale vähemalt seletus olemas.
Igatahes oli mu unevõlg nii suureks paisund, et täna lennukast tagasi tulles läksime kõik kolmekesi suurde voodisse magama ja tegime priske 2 tundi päävaund. Ikka täitsa inimese tunne oli kohe.
Praeguseks köhime ja tatitstame endiselt, aga palavikku enam kellelgi pole, se on vast hea märk.
Niet selline jõul. Ehk vana-aastaõhtu saab teist masti.
Aga teile kõike ilust ja nautige veel omset mittemidagitegemise ja niisamaolemise pääva kallitega!

Seniiliku seiklused, vol 2

Tänase pääva saak: tahtsin lapsele tagumendi peale köhapalsamit määrida (selline mõnus eukalüptine mass, mida muidu rindkerele peab määrima) - keerasin korgi juba maha kah, aga õnneks lõi haisu ninna ja sain õigel ajal pidama. Mai taha mõelda ka, mis tunne lapsuksel oleks olnd...:S
Meenuvad (vist) Manni seiklused tshilliste kätega ja üks mu enda tore kogemus, kui TÜ peahoones WCs käisin ja pahaaimamatult mentoolitatud taskurättidega seal toimetasin... WCpaberit ma seal majas kunagi ei näind (kas praegu on seal selline luksus, kes teab?), niet alati pidi endal väike taskurätipakike kaasas olema, mul sattus olema mõnusalt mentooline pakike:)))

Ja teine raksakas nüüd õhtul lapsi vannitades. Surusin pumppudelist kena sortsu seepi käele, et J-i seebitama akata ja viimasel hetkel mõistsin, et mul on kena unnik intiimpesugeeli peos ootamas... No tule taevas appi! Täitsa piinlik akkab enda pärast, et aju nii krussis on. Täpselt kuu veel ja siis lähen sanatoorjumisse!

Kindermuna

Akkasime ennast õhtal küla 'peaväljakule' järjekordsele küünlasüütamisele sättima ja nagu enamus 3-4-5jne aastaste emasid, küsisin ka mina refrääniks enne kodust väljumist, et ega pissida pole vaja. J vastas, et ei ole häda. Ma küsisin, et kas KINDEL? Mille peale laps ütles KINDELMUNA! No ma siis naersin selle peale natuke, et vaat, kus assotisatsioonid. Kusjuures, mina pole lapsele kordagi seda va KINDERmuna ostnud, see on rohkem siuke, mida mingid külalised toovad või naabritädi annab.
Ja nüüd möödus terve õhtu meil nii, et ma pidin iga asja kohta küsima talt, et kas ikka KINDEL ja siis J. vastas, et KINDELMUNA ja siis me mõlemad naersime selle peale. Kas sa süüa tahad? Ei. Kindel? Kas vanni lähme? Jah. Kindel?
Oi, kui kopp mul lõpuks oli...:S

Kohe minevikuks saand nädal oli üsna tempokas. Oli asjaajamist, olid külalised ja käisime ka ise külas. Õhtuti kordame muudkui oma ainumast jõululuuletust, mis kuidagi pähe ei taha akata meie kolmesel:)

Noja siis tõi möödund nädal veel ühe suure muutuse. Nimelt ajab LP ennast nüüd igal pool tugede najal püsti! Minul enne siukest 8-kuust pole olnd! Diivan, tumbad, trepp, toolid, lillepostament, J-i mänguasjakastid, voodi jnejne - kõik on läbi proovitud. Ja otse loomulikult on korduvalt kukutud ja röögitud ja siis jälle ronitud...:S Lapse enda voodi on tema meelest atraktsioon, kus saab pulkade najal ennast püsti ajada (jumal tänatud, et naabrimees käis ja eelmisel nädalil võrevoodi põhja allapoole pani!) ja siis seal õõtsutada. Magamiseks ei ole voodi päris kindlasti mõeldud. Selle nädala jooksul olen kahel korral ärganud öösel selle peale, et laps seisab oma voodis püsti, ise jummalast unine ja vingub:) Niet niipaljukest mul seda rahu oligi, nüüd aint valva ja vahi ja aita ja tõsta ja toeta... Aaargh...:S Z. küsis veel enne äraminekut, et kas paneb trepile turvaväravad tagasi (mis me talvel sealt ära võtsime, sest J-l enam trepitamisega ei paistnud probleeme olevat) ja mina arvasin siis, et oh, laps ju siis alles 9-kuune, kui me juba lendu lähme, et pole vast vaja... Anoh, kannatab selle kuukese vast ära.

Lennubiljetid olemas. Sõidame 14ndamal jaanuaril. Oeh.

Muru peal käimine keelatud!

Meie tänavas on üks tühi krunt müügiks (kui kedagi uvitab, võin tel.nr-i saata:) ja krundile on välja pandud selline posti otsas silt, kuhu on kirjutatud MÜÜA ja telefoninummer. See on olnud seal umbes aegade algusest peale. A minu laps märkas seda täna millegipärast esimest korda. Ja ütles, et sinna on kirjutatud, et muru peal käia ei tohi! Nooojah. Miskit assotsiatsiooni mul ei tekkind, et kust siis selline inf. A täna õhtal (umbes sajaneljakümnekuuendat korda:) Palle raamatut lugedes sain aru, kust laps selle murulkäimise idee sai. Seal on just selline posti otsas silt, kuhu on kirjutatud, et murul käimine keelatud, aga Palle ei tee sellest asjagi, sest ta on ju üksi kogu maailmas!

Aga muidu tuleb omme Püha Nikolaus ja meie laps on juba täna kommide ja eeee, mitte just kõige kvaliteetsemast kakaomassist tehtud sokulaadijõuluvanadega üle külvatud. Mis siis veel omme saab...:S Ma akkan neid ommepealelõunaseid külalisi täitsa kartma niiviisi. Kell ongi pool11 saand, on aeg minna kaeraelbeküpsikuid tegema!

Taas stereos:)

Ma siis nüüd jälle kuulen. Kuigi natuke on veel harjumatu see stereohääl, sest üsna pikalt nautisin siiski ühest kõrvast tulevat müra:)
Esimese raksuga kirjutas kõrvaarst aint miskised tilgad, et need vaiku lahustaksid. Tema arvates oli seal vaigukorgi (väkk, aga nii ta seda nimetas:) taga näha põletikku, seega tolmuimejat kohe ei tahtnud kasutada. Käskis neljabal elistada, et siis kui miskit muutund pole, saab reedel veel tegutseda. Tilgutasin, mis ma tilgutasin - muutust ei tulnud ja seega läksin täna uuesti arsti juurde. Ja ta asus kohe tolmuimejaga asja kallale. Nats oli valus ka, seda ilmselt väikse põletiku tõttu, aga üldiselt oli pigem suur kergendus. Nüüd sain uued tilgad, need juba põletiku vastu. Aga ullu ei pidavat olema. Lennata ja sukelduda nädala jooksul ei tohi muidugist, aga saame akkama kuidagimoodi:)

Niet mul on kohe kuidagi hää ja kerge olla nüüd. Olen nii paranoiliseks muutund, et tegelikult ei luba ma endale sellist mõttepojukestki, et hää on olla, sest siis ju kohe toimub midagi, mis selle hää ära kustutab. Aga siiski - kodu on rahuldavas korras, omseks on söök olemas ja lapsed magavad. Niet lubasin endale klaasikese punast ja taramtaraa - lugesin u TUND AEGA raamatut! Jah, inimesed - minu praeguses elukorralduses leidub sellisele iagapäevasele/normaalsele/tavalisele tegevusele nagu lugemine, aega vaid ülimegaharva. Aga siis on see ka kvaliteetne ja mõnus lugemishetk. Kuna raamat, mis mul juba tükimat aega järge ootas, on paras paks purakas, siis pean ta tingimata enne ärasõitu läbi saama, sest kaasa ma teda ju ometigi ei võta.
Profimad pakkijad võiksidki siinkohal mulle soovitada, mida ma ÜHEKS AASTAKS võiksin kaasa võtta:)) See tundub nii absurdne - AASTA! Lastega on selles mõttes lihtne, et ega neile ju ette pole miskeid riidehunnikuid ostetud. Eks siis ostan, kui midagi jälle väikseks jääb ja vaja on. Teen ma seda siin või seal - vahet pole. Aga endaga on juba raskem. Et mida ja kui palju ja kas pidulikku ka või pigem siiski mitte ja kas miskit spordivarustust võtta (aerooblemisriided nt?) või pole mul alla-aastase kõrvalt siiski võimalust ennast liigutada. Jalanõude ja käekottide koha pealt hoian rõemsalt madalat profiili - siis saab Kaugel Maal neid juurde shopata:)
Praegu on Kaugel Maal kaks meile väga sobivat Ungari perekonda - ühes on 5-aastane poiss ja teises 1,5-aastane tütrik. Mõlemad pered kolivad paari nädala jooksul kodumaale tagasi ja moodustavad praegu (nagu üks pereema mulle meilis:) 3 hunnikut: 1) mis nad endaga kaasa viivad, 2) mis jäetasse meile ja 3) mis visatasse minema:))
J-le on juba kuulu järgi kõrvale pandud unnik mänguasju ja riideid, LP pärib aga pisikselt ungarlannalt turvatooli. Meile sobib.
Z. tegeleb hetkel interneti teel (ta ei ole veel selles osariigis, kuhu me jaanuarist kolime) meile elamise otsimisega. Ei ole lihtne. Elu oleks lihtsam, kui elaksime (sõjaväe:)baasis sees - kõik oleks käe-jala juures - lasteaed (kuhu J on juba järjekorda pandud), Z. kool ja muu eluks vajalik atribuutika. Aga baasisisesed majad pidid üsna kefas seisus olema. Baasist väljas elamine tähendaks aga kahekordset üüri ja igapäevaseid autosõite. Plussina aga saaks kena full sisustusega maja, kus oleks kõik alates voodiriietest kuni pesulõksudeni olemas, suure aia, aedniku ja koristaja (me like:) Samas - võib-olla ei pea me valikut ise tegema - baasis pidi majadest alati puudus olema. Baasis sees pidavat social life tihedam ja mõnusam olema. Need, kes linnas elavad, jäävat tihtilugu spontaansetest krillimistest ja mojito-joomistest kõrvale:) See info on siis saadud ungarlaste käest, kelle naabrid - sürprais-sürprais - olid loomulikult EESTLASED:)

Loodetavasti saame siiski enne jõule selgeks, kus me elama akkame. Oleks tore. Siis ootab ees järgmine takistusriba - autoost. Kumbki Ungari perekond meile oma autot müüa ei tahtnud, sest neil olla autodega igast jamasid olnd ja nad ei taha võtta riski, et me neid elu lõpuni seetõttu siuname (ühe pereisa sõnad:) Eks see üks loterii ole. Ja manuaalkastist võib seal pmtselt aint und näha, niet ma pean jälle õppima, kuidas vask jalg sõidu ajal taskusse panna:)

Avec-idele on Kaugel Maal ka tasuta inglise keele kursused. Tore, mõtsin mina, äkki ma mahuks ka kuhugi. Aga siis selgus, et need on ikka aint siukestele, kes enamvähem ööd ega mütsi ei tea inglishist. Mingit väga advanced leveli õpetust ei pidand olema kahjuks. Siinkohal meenub mulle, kuidas ma millaski ammu siinmaal suveülikoolis pidin olema emakeelsete ungarlastega ühes grupis, kuna mind ei osatud mujale panna:)) Emakeelsed ungarlased olid reeglina välismaal sündind, ungari keelt SUULISELT vabalt valdavad isendid, aga kirjutada nad praktselt ei osand oma emakeeles. Niet siis sain 2 nädalit kirjutuskursust:)

Sellised siis meie pere aktuaalsed teemad. Mõte käib ainult kaarega üle ookeani, et ikka kuidas ja mis ja kus ja kes saab olema. Uvitav saab kindlasti olema:)

Esimene kolmandik. Hirmud ja armid.

Esimene kuu üksikemaks olemist on möödas. Oleksin peaaegu kirjutanud, et õnnelikult möödas, agano ei olnd see midagi niiväga õnnelik see kuu...
Vahekokkuvõte siis selline: endal Suur ja Tõsine Haigus ja mõlemal lapsel Väikesed Palavikud ja Tatised Ninad ja tänase seisuga on mul NÄDAL AEGA parem kõrv lukus olnd. Täiesti lukus. Kumiseb ja lukus. Ärkasin eelmisel laupäeval kõrv lukus ja siiamaani pole vaatamata mu jõupingutustele miskit muutund. Kõigepealt ostsin miskise kõrvapuhastamis-spray, ei fungand üldse. Siis järgmiseks tegin apteekri soovitusel naabrinaisega kõrvaküünalde seansi, tulemus null. Siis läksin arsti juurde, kes kirjutas miskised vesinikuga kõrvatilgad. Eimidagist. Ja kuna arst ütles, et kui need ei aita, siis peab minema kõrvu 'läbi pesema' (otsetõlge, ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõlama peaks:), siis ilmselt see imeline protseduur mul järgmisel nädalil ees seisabki. Kui kellelgi on veel miskeid nippe või ideid, siis palun andke teada!

Sel nädalal sain ma ühe üsna tõsise võidu iseenda üle. Nimelt pakkisin oma kaks lapsukest autusse ja sõitsin värisevi jalgu päälinna. Ei, ega ma siis seda kiirteed ei karda, see on kukepea. Aga päälinna liikluses pole ma mitte kunagi veel üksi olnud. Paaril korral olen sõitnud, aga siis on Z. kõrval olnd, juhendamas ja vandumas:) Seekord oli aga vaja pass saatkonnast ära tuua (ma võin muusjas konkureerida maailma koledaima passipildi võistlusel!) ja nii ma siis selle teekse jalge alla võtsingi. Ja ma pean tunnistama, et ei olnd üldse jube. Esiteks aitas mind sõber GPS muidugist, aga teiseks on mul vist nüüd ikka juba niipalju kogemust, et see BP-i liiklus ei tundu üldse nii jube kui näiteks 3 aastat tagasi. Niet lubasin saatkonnas, et kui ilmastiku- ja terviseolud lubavad, siis lähen lastega jõulupeole kah. Noja et mitte ennast ja lapsi ühe pääva jooksul liiga palju solgutada, siis jäime ööseks mu sõbranna juurde ja tulime järgmisel pääval rahulikult tagasi. Nii hea oli kellegagi inimese juttu ajada ja klatshida ja kurta ja lihtsalt olla.
Üks asi, mis mind meie jaanuarikuise Suure Reisi peale mõeldes veits muretsema pani, oli see, et mul oli 24 tunniks kodust ära minnes praktselt pool autot igast lastekraami täis. Meenus see laul: 'seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar, võid ja muna, toorest pekki...' Noumbes nii oligi:)

Lisaks olen ma käinud saja arsti juures. No tegelt küll kõigest kolme:) Kuna ka mina ja lapsed saavad eriviisa, siis on meil selleks vaja esitada tõendid, et meie tervis korras on. Lastel piisab lastearsti tõendist, aga mul oli vaja käia naistearsti, sisehaiguste arsti ja kirurgi juures. Ja täislaks laborit kah - hepatiidid, AIDSid jne...:S Nüüd on kõik tehtud. Ja kahjuks ei saa ma öelda, et olen terve kui purikas, agano nagu sisehaiguste arst mu pisihäda kommenteerides ennast väljendas: võite endale selleks talveks veel uued saapad osta küll:) Kas pole paljulubav!!! Niet saan järgmisel nädalil kogu selle paberimajanduse ära saata ja olemegi sammukese lähemal, et meie passidesse imetabased viisad ilmuksid. Oeh, ma ütlen.

Kuu ajaga olen mõistnud, et kodu korrashoidmisest võin ma pmtselt aint und näha. Jõuan teha just niipalju, et meil kõigil puhtad riided seljas ja mingisugune toit laual ja varbaid päris ära ei löö kõntsa sisse, aga KORISTADA selle sõna otseses tähenduses pole võimalik. Jano niipalju kui mina olen ringi nuuskinud, on siin külakeses endale koristajat leida pea võimatu. Niet kannatan ära. Mis siis ikka. Kui on palju käimisi, siis olen mõnel korral nädalas lõunasööki ka tellinud, aga üldiselt pean ütlema, et söögitegemine on mõnes mõttes isegi teraapilise toimega. Eelmisel nädalivahel tegin lausa supikest ja koogikestki, niet jõuab küll. Ei pea alati makaron laual olema:))

Jägmine nädal on ehk natuke iisim ja saan endale lubada selliseid luksuslikke asju nagu õhtune vann või raamatulugemine. Need kuluks küll marjaks ära. Z-le juba ütlesin, et kui pere kord jälle kokku saab, siis kavatsen ma esimese kuu aega lihtsalt magada, siis on tema kord lastega olla:)

Teine nädal. Ei kala, ei liha...

Mõtlesin L-t magama pannes, et viilin täna õhtul kodutöödest ja teen oopis jupikse PÄRIStööd ja kirjutan mõne rea blokki. Noet kuidas meil on läind jaet teine nädal polndki väga ull.
J oli õhtul üsna viril, aga panin selle väsimuse arvele, kuna nad tegid naabripoisiga päris korraliku mängupealelõuna ja olid üsna süsid mõlemad, kui me sellele trallile järsu lõpu tegime.
Lugesin unejuttu (loen nii, et olen ise lapse kõrval voodis, et ta raamatust saaks pilte ka vaadata:) ja tundsin, et kuidagi soe on see mu kõrval padjal olev pea. Tõin kradiklaasi. 37.8. Just like that, lambist!
Niet ma viilin kodutöödest küll, aga päristööd ei hakka tegema ja teile kah pikemalt ei kirjuta, sest kardan, et meil on ees mitte just kõige meeldivam öö.

Niipalju siiski, et eile sai minust NADU, mu vennaraas võttis nimelt naese:) Üks meie perekonnanime kandja juures, tore! Hiphiphurraaa!

Esimene nädal. Kivid ja kännud.

Nii, nüüd olen siis tervelt nädala juba oma lastele üksikhooldaja olnd. Ei olnd tore nädal. Kui esimese paari päevaga otsisin nippe õhtuste toimingute ühildamiseks, siis alates reedest õhtuseid toiminguid lihtsalt enam polnd, kuna ma jäin nii rämedalt aigeks, et ei taha selle peale tagasi mõeldagi. Kolm pääva järjest oli kohati üle 39 palavik, kurk valutas, kogu kere valutas tegelt ja jube nõrkus oli. Selline nõrkus oli, et ma kartsin last trepil käies maha pillata. Kaks kõige ullemat pääva saatsin mööda nii, et praktselt kogu pääva lebasin kas elutoas lapse mängutekil, J. toas vaibal või meie voodil, tõstsin LP-le mänguasju ette ja piiksutasin ja kõristasin neid, kui lapsel sellest kopp sai, siis võtsin ta sülle ja palusin pisarsilmil mitte minu peale karjuda, sest mul on vägaväga paha olla. Ööd olid mustad. Higistasin kilode kaupa pitsaamasid täis, vahetasin öösel tekki ja käisin all teed keetmas.
Nüid on palavik küll läind, aga hääl on valusalt seksikas ja kurk ikka valutab. Ka üks kõrv nagu kumiseks imelikult... Nõrkus vähemalt taandus.
Koos kellakeeramisega on saabunud taas imelised 5.50 ärkamised ja seda olenemata sellest, milliseid jõupingutusi ma päävasel ajal ka teeks, et päävakava ikka vanamoodi edasi toimiks... No annan veel lapsukestele aega atra seada.
Nagu te aru saate, oli kogu meie lasteaiapaanika täitsa ilmaasjata. J-i me lasteaeda ei pandki - et ei tooks aigusi meile koju ja oleks ise sutsu tervem jano kui kõik plaanipäraselt läheb ja me jaanuaris Z-ga samale kontinendile saame, siis poleks ju selleks hädiseks kolmeks kuuks olnd ka erilist mõtet teda sinna panna. Selle asemel on meil nüid tore oidjatütrik, kes paar-kolm korda nädalas akkab käima J-ga isakeelt rääkimas ja raamatuid vaatamas ja plastiliinist rongi voolimas ja õues jalutamas. J-le igatahes oli tutvumisvisiidil tütrik väga meele järele ja mulle on ta ka sümpaatne. Plussiks see, et räägib ilusat keelt, ei afekteeri ja ei slängita ja ei lühenda kõiki sõnu nagu siin pahatihti kombeks on. Lisaks elab tütrik lähedal ja teda saab ka üsna lühikese etteteatamisajaga kohale kutsuda. Jahnoh 'tütrik' tähendab siis minu keeles 24-aastast inimest:) Lõpetas kevadel kõrgkooli ja tööd pole vaeseke siin kuskil leidnud, ega diplomeeritud insenerina ei taha ilmselt ka poodi vorsti lõikama minna, niet otsib ja ootab.
Kui seda va aigust ja nõrkust poleks olnd, siis ma eriti viriseda ei oskakski esimese nädala puhul. Õhtuti saab lapsed kenasti magama senini ja J-ga on meil läbisaamine tunduvalt parem muideks. Seda ilmselt seetõttu, et ta adub isegi, et õhtul pole kedagi uksest tulemas, kellele oma päävamuresid kurta, et emme ei luband multikat vaadata võiet emme ei andnud kommi:) Multikaid nääb laps selle 3 kuu jooksul ilmselt enivei keskmisest rohkem, kuna on teatud tegevused, mille ajaks ma teda muudmoodi vakka või ühele kohale ei saa. Sedapsi siis. Lähen nüüd teen veel ühe tee ja siis magama. Omme ju jälle vaja enne kuut jonksus olla:)
Ma südamest loodan, et enam hullemaks minna ei saa. Ei saa ju?

Liszt Ferenc

Isegi Google tähistab täna suurmehe sünnipääva!
Ma nüüd olen natuke uhke.
Muusjas, kas te ikka teadsite, et Liszt on Tartu Ülikooli aulas ka klavereerinud?

Kolm kofi

Olen joond. Täna. Kolm suurt kruugitäit kofi. Ja ikka on tunne nagu... Nagu... Kasutaksin siinkohal üht ebatsensuurset, ent mu meelest väga tabavat ungarlaste väljendit: tunne on nagu pestud s.tt:S

Äratus oli 5.36, peale seda ohtralt vingumist, köhimist, tatieemaldamist. Uuesti magama ei jäädud. Ka J ärkas pisilase kiunumise peale üles, niet olime kogu mansaftiga juba pool7 allkorrusel.

Kui LP 8 ajal miniunele jäi, üritasin endast inimest teha - veeprotseduurid ja veits kreemi kehale ja näkku. Näokreem lendas käest ja 90% selle sisust ehtis vannitoa seinu ja põrmandut. Kuna näole ei taht seda seinal olnd kreemi panna, siis kreemitasin sellega keret. Mu küünarnukid ja käelabad on nüüd kortsudevastase kreemiga pinguldatud. Suured staarid pidid ka kallite näokreemidega kogu keret määrima, ma siis järgisin nende eeskuju...:S

Järgneva kolme kuu jooksul võibki mult aint selliseid postitusi oodata. Kui üldse. Sest alates kolmabast saab minust kahe väikse lapsega üksikema. Z läheb ära. KOLMEKS KUUKS. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et mul ei ole siin miskeid taustajõude vanavanema-tädi-onu-jne näol. On aint naabrid. Palju õnne meile!

Ma ju ütlesin!!!

Et rasedusaegne ajupehmenemine ei lõppe kahjuks lapse sündimisega, vaid kestab nt minu puhul ikka veel ja kesteab, äkki läheb aina ullemaks... Täna omikul panin hambaharjale kätekreemi... No kreem oli vannitoas kraanikausi serval, kuhu ma ta ise eila õhtal unustasin. Õnneks märkasin 'pasta' imelikku konsistentsi enne, kui ma sellega hambaid akkasin pesema. Bhääh.

Ehitajad, töömehed...

Või kuidas iganes me neid kutsume - kahtlemata on igast meistrimeestel meie elus viimase paari aasta jooksul väga oluline roll olnd - ehita(si)me ju maja. Oleme enamasti maistritega rahul olnd, sisse on lipsand ka paar möödapanekut, a eks see ole vist üsna loomulik. Viimased suuremad tööd on olnud aia tegemine ja vundamendi kroffimine. Tore. Mulle meeldib, kui asjad kõik järjest jonksu saab. AGA. Ei ole töömeesti ilma agata. Ma tahass teada, mille kirevase pärast nad kõik endast elumegaräpa maha jätavad. Käivad toas WC-s, ok - kus neil ikka mujal käia, eksole, ei võta koosasid jalast, ok - mis ikka selle peale aega raisata. Aga potti võiks ju ikka sihtida ja käed võiks enne käterätikusse kuivatamist ka ära pesta...:S Vahetasin iga jummala õhtul allkorruse WC-s käterätikut, kuna esiteks - noh - võõrad inimesed olid seda kasutand, agano teiseks - see oli niiiiiiiiiiiiii megaräpane, et ööklema ajas. Ja ka maja ümber jäi neist kena kultuurikiht maha - kõiksugu notsikud ja potsikud ja paberid ja tühjad koolapudelid ja konservikarbid jnejne. Prügikast on ju siinsamas maja ees käeulatuses - tee see kolm sammu ja viska need notsikud sinna kasti ära, jumalissand! Vääk.
Ja kui ehitusmeeste järelt suurema sopa enamvähem kokku sai koristet, siis tuli täna korstnakontroll (jah, meil siin on selline korstnapühkija sugulane:). Täiesti ette teatamata loomulikult, (keset pääva!) marssis oma ELUMEGARÄPASTE jalanõudega elutuppa, LÜKKAS jalaga lapsukese tekikese nats eemale ja vaatas peegliga korstnasse (meil nimelt kaminat veel pole, on aint korsten, kamin tuleb peale lotovõitu ilmselt, kui aint ei unustaks lotot mängida:). Laps oli mul süles, hea et ta oma tekikesel polnd, muidu oleks äkki lapse ka jalaga nats eemale lükand... No tuletaevasappi! Ma olin silmnähtavalt häiritud. Lisaks elutoale külastas korstnakontroll ka majapidamisruumi, et gaasiküttevärki kontrollida ja jättis igale poole endast mõnusaid poriseid jälgi maha.
Maitea. Kas mul on mingi viga külges, et siuke asi mind äirib või tunnevad teised ka end äirituna. Ma lihtsalt ei ole ajamiljunäär, kes muudkui lapiga mööda majapidamist ringi võiks vuffida. Ja nüüd, kus lapsuke roomamise üsna käppa on saand, on mulle üsna oluline, kui puhtad või mustad meie põrmandud on...:S
Aga muidu, tänan küsimast, läheb meil äste. Viimase kolme omiku ärkamisajad: 5.43; 5.38 ja täna siis 5.41. Peale seda änam lapsuke magama ei jää. Nui neljaks. Pakun söögipoolist, mängin laipa - miski ei aita, laps on ergas nigut nirk ja nii me siis olemegi omikuti poole 7 ajal juba alla lohistand ennast - mis ikka seal üleval passida. Niet nüüd korjan ennast kokku, panen Desperate Houswives lindistama ja liitun muu perega ülakorrusel.

Pool aastat

Jah, sõbrad, juba poooool aastat on meie pere olnd neljaliikmeline. OMG! Aeg läheb ikka nii uskumatult kiiresti. Eriti see titeaeg. Sest käsi ja jalg on ju kogu aeg tööd täis. Kui üht asja teed, siis aju juba genereerib järgmisi asju, mida lapse uneajal veel ehk jõuaks ära teha. Ja just siis kui küünarnukini tainakausis olen või kui üleni shampoonisena/dushigeelisena vannis seisan - just siis teeb laps jälle piiksu ja vääksu ja juba ma tõttangi teda ta otsata maailmavalus lohutama.
Mõnikord, kui taban end mõttelt, kui tore oleks, kui lapsed juba suure(ma)d oleks, akkab kohe piinlik - alles nad ju sündisid ja ma juba ootan nende 18. sünnipääva:)) Ilmselt tuleb see varem, kui me oodatagi oskame.

Ahet mida meie kuuekuune oskab? No keeratapööratapöörelda oskab. Igast asendist, igale poole ja voodist leian ma ta tavaliselt kõiksugu imepoosides, päris kindlasti mitte ei ole tal pea peatsis ja jalad jalutsis:) Naerda ja kilgata oskab ka. Eriti kui Suur Vend miskseid idiootseid tantsusamme teeb või niisama jookseb või üppab, see on iiglama naljakas. Natuke on kuuekuune maitsnud ka muskaatkõrvitsat ja õuna-pirni. Need paistavad talle täitsa meeldivat. Järgmiseks on plaanis kavva võtta lillkapsas. Imemagajast kuuekuune on viimasel ajal öösiti akand rohkem ärkama ja süüa nõudma ja ka päävasel ajal on magamine üks paras pein. Eriti üle 40 mintsa päävasel ajal ei maga. Kui juba tund täis, siis akkan ma närviliselt vankrisse piiluma, et mis siis nüid lahti:) Niet ma ise ennustan lähiajal miskit ambavärki, muuga ma seda öist ärkamist ja päävast virisemist ei oska esialgu seletada. A muidu pole mul lapsuksele midagist ette eita. Kui tuju on ea ja kõht täis, siis mängib teki peal mõnikord juba täita omaettegi, aga enamasti lõppeb see mängi kõva frustratsiooniga kui mõni mängujubin just nii ei käitu nagu tal parasjagu vaja oleks või veel ullem - mõni vidin on käeulatusest välja veerend ja roomata ju mängija veel ei oska.
Praegast on meil majas mõnus tatitõbi. J-l on ikka MEGAnohu, mina ja Z. jagame auhinnalist teist kohta jano kõige väiksemal on ka ikka täitsa nohu nime vääriv see värk. Anoh, eks ta läheb üle 2 nädalaga. Või 14 päävaga...

Tänase sünnipääva puhul tegin Nami kokaraamatust Domino toorjuustukooki, mis oli ikka vägavägaväga hea. Ma arvan, et minu repertuaaris ei olegi teist nii mahedat toorjuustukooki. Kõik sõid ja kiitsid ja ma sõin veel õhtul ühe vääääikse tükikse ning oleksin peaaegu endale plaksutand. Soovitan. Ahjaa, selle koogi kasuks langes valik tänu ühele juhusele. Nimelt avastas Z. mõned nädalad tagasi, et ALDIs müüakse miskiseid OREO/DOMINO-tüüpi küpsikuid ja tõi koju paar pakki. Nad sarnanevad ikka rohkem OREO küpsikutele, kuna on kõvemad, väiksemad ja tumedamad kui DOMINOd, seega meeldivad mulle nats rohkemgi:)

A lõpetuseks veel üks tore võrdlus. Maikuu (jah, no ma olen ajapuudusel nats ajast maas:) Vanity Fairis oli artikkel igast superkangelaste filmidest, no nagu MeesÄmblik jt, a mitte see pole oluline. Selles artiklis oli lihtsalt üks aktuaalne ja mu meelest väga tabav võrdlus (ma ei mäleta küll änam, mille kohta see käis, a siin ta on):
...teeseldes orgasmi nagu pornotäht, kes püüab Charlie Sheeni tähelepanu võita:)

Edit: Täna omikul ajas lapsuke tagumendi püsti ja vingerdas ennast pool meetrikest edasi. Meile J-ga akkas asi uvi pakkuma ja sättisime aga uvipakkuvaid lelusid lapsest niiumbes poole meetri kaugusele ja kanäe - edasi ta miskitmoodi ukerdab ja asjad kätte saab. Roomamiseks ma seda siiski ei nimetaks:)

Söödik

Mul on mure. Ma põhimõtselt kogu aeg söön. Päev läbi. Kui midagi magusat tahan, siis on raskusi, sest kohusetundlise lapsevanemana pean seda ju lapsukse eest varjama... Söön küpsist, kommi, pirni-viinamarja-virsikut. Arbuusi sööks ka, aga sesong sai läbi. Kui midagi magusat pole, siis söön nt ühe tomatisaia või kodujuustu või eilast kotletti...
A põhiliselt ikka sööks magusat. Lapse pühabasest sünnibast järgijäänd koogiribalad sõin kõik eile-täna üksi ära... Tõe uvides pean mainima, et pakkusin ka lapsele, aga ta sai ilmselt pühabal suhkrumürgituse ja pole nüüd kookide vasta erilist uvi tund:)
Hetk tagasi sõin ära väikse paki M&M'se ja see oli ilmselgelt vähe, tahaks midagi veel. Kolm korda nädalas käib meie tänavas mobiilne pagaripood ehk siis autolavka, kes müüb saia ja saiukest - ma ostan pea iga kord mingi kaneeli- või kakaorulli või mooniseemnetega saiukese vms...
Ma muretsen oma tervise pärast. Ja proua Evelin ilmselt minestaks mu hetkemenüüd nähes, oh seda transrasvade unnikut, mis mu organismi iga pääv jõuab! Kas peaks midagist ette võtma?

Kolmene Aastane

Just nii ütleb meie esiklaps ise, kui talt küsida, kui vana ta nüid siis on:)
Täna õhtal kolm aastat tagasi tegin kõva tööd, et esimest korda emaks saada ja noh, kuidagimoodi ikka õnnestus kah lõpuks. Kallis inime, kes muga mõlemal korral sünnitamas kaasas on käind (kuna meie lastel on komme ettekirjutet ajast veits varem sündida, siis pole isa kummalgi korral õigeks ajaks jõund:) ütles sel kevadel peale meie teist ühist sünnitamiskogemust, et sel esimesel korral olin ma ikka tunduvalt kefemas seisus ja viletsama väljanägemisega kui seekord. Niet poiss pani mind rohkem proovile.
Aga uskumatu, et sest juba kolm aastat möödas on. Nüüd on meil kodus lõbus, nutikas, kaval, asjalik ja mis seal salata - ka veits jonnakas kolmene. Kolmese lemmikud on Auruvedur Thomas, Mõmmi (no see Heljo Männi aabitsamõmmi:), Triinu ja Taavi (Ellen Niidu kaksikutest raamatukangelased), ootomultikas (see punase peategelasega multikas Autod:) ja Bob the Builder. Kolmesele meeldiks päävade kaupa teleka ees Thomast vaadata ja vahepeal veits küpsist ja jäätist süüa. Kolmene ei taha enam sugugi mitte putru süüa, jätaks pigem omikusöögi üldse vahele, kuiet seda irrmsat putru sööks. Kolmene armastab issi tehtud ungari suppe ja kaneeli- ning kakaorulle. Kolmene sai sünnipäävaks abiratastega jalgratta ja rühib sellega juba üsna kenasti edasi. Õnneks on meie kolmene üsna seltsiv ja sõbralik, niet ma usun, loodan ja palun kõigevägevamat, et lasteaeda harjutamisega probleeme ei tule(ks). Meie kolmene oskab ilusti kümneni lugeda, tunneb natuke tähti ja põhivärve vist ikka ka teab enamvähem. Kolmesele ei saa eriti pikkasid lugusid ette lugeda, sest ta tüdineb kiiresti ja on kannatamatu. Meie kolmesele meeldib üle kõige issiga midagi parandada, kokku panna või lahti võtta - alati on ta oma tööriistadega kohal, kui miskit teoksil. Kolmesele meeldib vannis käia, aga peapesu nii lahe ei ole.
Üldiselt arvan ma, et meil on kõrvaltvaataja arvates üks üsna harju keskmine kolmene, kes oma ema-isa jaoks ullult armas on ja otseloomulikult keenjuse mõõdu välja annab.
Palju õnne kolmene!

Kurja Juur

Oolen laip...
Sõna otseses mõttes. Kohati on dida kiddi, kohati nuuskan nonstop, silmad sügelevad hullupööra ja on punased nagu kesajänesel. Hommikuti tuleb kõva kaevuritööd teha, et silmad üldse kätte saada sinna öösel kuhjund jama seest ja kui päike on erakordselt ere, siis kannan päikseprille ka toas sees. Pea on paks ja valutab, öösiti magada ei saa, telekat-arvutit eriti kaua ei kannata vaadata... Kokkuvõtvalt - eluisu on otsas.
Ja kõige selle taga on imelise nimega taim pujulehine ambroosia (Ambrosia artemisiifolia), mis siinmail hullult vohab ja kuna nüüd on pikalt olnud kuuma ja kuiva ilma, siis on tolle ambroosia õietolmu konsistents õhus kohati nii kõrge, et uudistes oiatatasse allergikuid ning palutakse neil võimalikult vähe väljas viibida ning oiduda ambroosiataime eest. No ma elan külas, eksole. Meil vohab seesinane imetaim siin igal sammul. Idee järgi võib päris kõvasid trahve teha, kui keegi oma aias või krundil sel maltsal vohada laseb, aga praktikas ma midagi sellist kuulnd pole. Nädalavahetuseks lubatasse vihma. Ehk see leevendab natukenegi olemist. Praegu suudan ädavaevu enda ja pere eluspüsimiseks vajalikud liigutused ära teha, aga muuks jõudu pole. Pikali olla on üsna hea. A omikune tõusmine on pein. Antihistamiine või muid vägevamaid ravimeid ma teadupärast praegast tarbida ei saa, niet neelan kaltsiumit, pihustan ninna merevett ja määrin oma äranuusatud nina Eight Hour Cream'iga. Mõne pääva olen nina alla ka miskit 33 ravimtaime sisaldavat imesalvi pand (tähh, Anu:), see aitab natuke nina lahti oida. A vahet pole ju tegelt.
Niet minu poolest võiks see sügis juba tulla.
Omme aga ei tule mitte sügis, vaid tulevad meie lapsukese lasteaiakasvatajad. Tulevad KODU KÜLASTAMA! Eelmisel nädalil oli sügisel lasteaeda minevate laste vanematele koosolek ja kui tõstatati teema kodude küastamisest, pidin tooliga pikali lendama. No ausõna! Mismõttes külastavad kodusid??? Mu meelest imelik. Mul on lapsepõlvest miski mälestus, et külastati vaid asotsiaalsete kalduvustega perede kodusid ja seda vist selleks, et vajadusel lastekaitsele teatada vms... Pean ema kääst täpsemalt küsima. A tänapääval Eestis küll miskit kodukülastamist pole, seda tean ma täpselt, ema on mul ju lasteaias õpetaja. See kodukülastamine polnd muidugi ainumas asi, mille pärast mul kulmud kukla taha kukkusid sääl koosolekul, oli ka palju muud, aga eks ma pean selle asjaga arjuma lihtsalt. Sest selle peale, et mina ütlen, et vat MEIL EESTIS... Ega selle peale keegi siinseid tavasid-reegleid muutma ei akka, eksole:)
Mõtlesin esialgu, et koristan siis täna õhtal natuke ka omme saabuvate kasvatajatädide auks, a siis meenus mulle, et meile tullakse treppi ja terrassi plaatima, mis tähendab, et töömehed käivad niikuinii pääval mööda elamist oma tolmuste riiete ja jalanõudega ringi, niet vahet pole. Tädide auks jääb elamise vuntsimine ära. Ongi lihtsam, eimingit potjomkinlust:)

Alkohoolikute laps...

Meie peagi kolmeseks saav esmasündinu sai iljuti kingituseks raamatu, mille võiks vabas tõlkes nimetada 3-aastaste pildisõnaraamatuks. Arusaadavalt on raamatus pildid ja piltide all ungarikeelsed sõnad. Lihtne.
Vaatasime siis lapsukesega seda raamatut täna õhtal, mind uvitas, kas ta eesti keeles ka kõiki neid sõnu teab. No päris mitut sõna ei teand, näiteks kiirabiauto ja hüljes. Seda viimast ei teand ungari keeles kah. A raamatus oli ka pudeli pilt - lihtsalt pudel, vist mingi apelsiniga etikett peal vms, all ungarikeelne sõna PUDEL. Selle kohta ütles laps esimese raksuga ÕLU... Ent nähes mu kahtlevat pilku parandas ennast kiirelt ja ütles VEIN!

Ploomid

Sain paar pääva tagasi ühelt Meie Küla Mutilt Eidelt unniku ploome. Eiminatea, palju neid täpselt oli, no ikka mitumitu kilo kohe. Vaatsin siis nende ploomidega tõtt, süüa kah teisi eriti ei julend ja akkasin siis mõistatama, mis nendega pääle akata. Alustuseks unkivistasin osa ja pistsin paar karbitäit sügavkülma. Nüüd on sügavkülm nii täis, et marssalikepi jaoks kah enam ruumi poleks:)) Moosi ei taht keetma akata, kuna sellesuvine aprikoosimoosikogemus ei olnd just kõige meeldivam:))
Tuulasin siis netis ja leidsin mõned uvitavad ploomikoogiretseptid, tegin ühe koogi. A ploome jäi ikka veel igavene unnik. No mehad siin sõid kah nats, aga mitte piisavalt.
Ja siis meenus mulle järsku, et kunagi sõin miskis resturaanis külma kaneelist ploomisuppi! Asusin jälle netiavarustes otsingutele ja leidsin hulgi retsepte. Tegingi suppi. Niiiiii ea sai, et panen selle siia kah enesele kirja, et järgmine aasta ea võtta oleks:

Külm (või külmadel talveõhtutel ka kuum:) ploomisupp

30 grammi võid
100 grammi suhkrut
650 grammi ploome
1 dl punast veini
suts soola
kaneeli, nelki
2 dl maitsestamata jogurtit

Sulata või ja karamelliseeri vaikselt selle sees suhkur. Lisa kivideta ploomid ja sega korralikult läbi. Seejärel kalla ploomide peale vein ja u pool liitrit vett. Lisa maitseained (ma panin kaneelikooretükke ja nelki teesõela sissa, et ei peaks neid pärast supist välja õngitsema) ja keeda ploomid pehmeks. Püreesta supp saumikseriga, lase natuke jahtuda, lisa jogurt ja sega veelkord saumikseriga läbi, et tulemus veelgi kreemjam saaks. Jahuta ja serveeri külmalt nt kohupiima või vahukoorega.

Suhkru kogus sõltub ka muidugi ploomide suhkrusisaldusest, minu omad olid väga valmis ja magusad, hapukamate puhul peaks vbla suhkrut rohkem panema. Teine asi, mis ma mõtsin, on see, et äkki oleks siia supi sisse sobind mõni poolmagus või magus vein. Mul sellist kodus polnd, niet läks kuiv vein. Sherrit oleks mul olnd, aga see läks meelest:))

Niet soovitan soojalt. Kuumemal ajal külmalt:)

Rahulik õhtu

Üle pika aja on mul üks rahulik õhtu, mida kasutan selleks, et väikse külma valge veini seltis blogisid lugeda ja ka ise skribeerida. Tegelt oleks muidugi muudki teha, kuna meie pere mehed olid poolteist nädalit kahekesi kodus ja võite isegi ette kujutada, kuidas maja välja nägi, kui me väiksema Imiklapsega Eestist tagasi jõudsime... Bhääh... Eks ma siis nädalivahel koristan...
A Eestis käisime väiksema Imiklapsega pulmas. Siukses tõelises PULMAS, mis toimus taluõuel ja külalistel oli palutud raffa- (või rafuslikes) riietes tulla, ka pruutpaar ise oli raffariietes ja tordil olid rukkililled ja pruut tanutati ja põlletati ära ja kõik oli nigut päris. Meie väiksemal Imiklapsel oli see muusjas juba teine pulm tema lühikse elu jooksul. Ma sain esimest korda elus pulma alles ülikooli ajal - milline ebavõrdsus!
Veel käisime vaatamas üht tuttuut imiklast, sõime ohjeldamatult sushit, tegime emaga seda va kuulsat sõstrakooki ja näitasime sõpradele, kui palju meie Imiklaps paari kuuga kasvand on. No natuke ikka on:)
Lisaks pläägutasime emaga õhtuti kauakaua ja magasime omikul kauakaua. Mina igatahes puhkasin välja küll. Z.-l lõppes puhkus eelmise nädalaga ära, niet meie Suurem Imiklaps oli paar pääva naabrite hoida. Kõik olla läind üle ootuste häste ja laps olla kenasti käitund. Eks nad kõik käituvad väljaspool kodu kenaste, eksole...:) Z. igatahes ütles täna, et küll on tore käia tööl puhkamas!

Lennureis neljakuuse Imiklapsega läks ka täitsa hästi. Tshehhide lennukid väljusid kõik imekombel õigel ajal ja õigest kohast. Mul on varem selle kella kolmese Praha lennukiga küll igast napikaid olnd, kuna lennuk on Tallinnast oluliselt hiljem välja läind ja niigi napp ümberistumisaeg Prahas on muutund seega olematuks. Seekord oli Imiklapsel isegi aega Prahas rahulikult väike eine võtta ja mina ei pidand mingi õlasalliga lennukis võimlema, et kaasreisijaid häirimata last sööta. Praha-Bpest lennul olin ma ilmselgelt kõige vanem reisija, kuna meil on siin käimas kuulus Szigeti festival ja lennuk oli täis Noori Inimesi.
Kokkuvõtvalt võiks öölda, et mõtlesin ilmselt kõvasti üle ja pabistasin, kuidas mehad siin kahekesi hakkama saavad, a nüüd julgen neid teinekordki pikemaks ajaks kaksi jätta. Täitsa tervistav.
A seda ma küll ei oska ette kujutada, millal ma julgeksin üksi kahe lapsega lennureisida. Kui suur see Suur Laps peaks olema, et tast pigem abi oleks reisil, mitte et teda kogu aeg assisteerima peaks... Any ideas?

Ja siis on mul veel üks dilemma. Et kuidas ma siis nüid siin blogis oma lapsukesi nimetan. Sõnast Imiklaps olen ma juba rääkind - seesinane sõna on mu sõnavarasse tulnud ühe sõbranna kaudu, kelle keeles markeerib Imiklaps kuni koolieelikuni igas vanuses lapsi. A mul on neid ju nüid kaks. Et kas siis Suurem Imiklaps ja Väiksem Imiklaps? Või J ja LP? Või pojake ja tütreke? See Imiklaps on mul küll juba nii näpu sees, a kuidagi kohatu tundub oma kohekohe kolmeseks saavat esmasündinut Imiklapseks nimetada, kui neljakuune nigut paremini selle nimega haakub... Jällegi - any ideas?

Enne, kui magama lähen, räägin teile ka tänase pääva naerukrambisituatsioonist. Suurem Imiklaps/J/pojake istus naabrite juures suure aialaua taga ja pintseldas värvidega ilmatusuure paberi peale Imelist Kunsti. Naabritel oli vanaisa külas. Vanaisa soovitas lastele, et joonistagu/värvigu need kassi. Mille peale meie laps tõusis laua tagant püsti, kastis pintslit veel ohtra värvi sisse ja hakkas kassi poole astuma. Et siis sõnasõnalt - kassi värvima!

Mismõttes?!?

Et siis teen elumegaorgunni, pakin mehe, lapsed ja vajamineva atribuutika (vanker, mähkmed jne) autusse ja sõidan linna pediküürijanaise juurde. Tahaksin pediküürijanaist suurest õnnest peaaegu et kallistada, jällenägemine on otsata rõem ja sulnis jalakraapimine. Ja siis - siis lähme kogu mansahvtiga kaubanduskeskusse, kus ma oma imelise kafaturoosa läikiva varbaküüne vastu fakken ostukäru põhimõtselt POOLEKS MURRAN! Mismõttes, ma küsin teilt? Mismõttes???

Ähh. Nüid mai julge juuksurisse minnagi. Pärast kõrvetan juuksed ahju ukse juures ära vms. Kui ma veel natuke ootan, siis mul pole vajagi juuksurisse minna tegelt, sest juukseid lahkub peast peotäite kaupa.
Omme ja üleomme pole meil elektrit. Mida süüa? No mina võiksin küll arbuusist ja armastusest elada, aga meie pere mehed vist sellega ei lepi. Krillida ilmselt ei saa, sest paduvihm pidavat ka omme jätkuma. Mul pole vihma vasta midagist. Mulle see isegi meeldib. Siis ei lähe Z. õue ja mina saan toas äkki lugematute külaliste tekitatud segadust nats siluda. Mulle muidu külalised meeldivad, niet tulge ikka meile külla. Ega ma teile endile ei kurda pärast seda koristamise asja, ma rohkem omaette ja vaikselt:)

Suur Suvi

Nonii. Me siis nüid oleme kodus. Elus ja terved. Varsti ilmselt küll sulame ära, kuna järgnevateks päävadeks lubatakse mõnusaid 33-34-kraadiseid suvesoojasid. Praegast on ka tegelt vist 30 kraadi juba väljas, see veel üsna talutav.
Avastasin, et see suvi saab mul siinmaal elatud aja jooksul olema esimene, kui olen Ungaris kogu suve. Selline väljakutse siis:)) Olen alati jube kurb olnd, kui jään kas maasika/murelisesongist ilma või jõuan tagasi peale arbuusisesongi, sel aastal olen küll kogu aeg siin, aga naabrite toodud mureleid vaatan igaks juhuks ainult kaugelt ning neelatan häälekalt... Arstist naabrionkel arvas, et arbuusi võin süüa küll. Niet ootan siis veel natuke. Hea uudis on see, et ka Imiklaps on akand mureleid sööma. Eelmisel aastal üritasime nigut segased, aga laps ei olnd nõus marju suhu panema. Nüid istuvad issiga terrassiserval, kõlgutavad jalgu ja sülitavad seemneid murru (milline kaunis illatiiv, kaspole?:)
Kodus on hea. Oma tuba, oma luba. Oma taldrikud ja kahvlid, oma külmkapp, milles on oma söök. Esimestel päävadel tegelt ei olnd oma söök, sest kujutage ette - naabrnaine tegi meile kaks pääva järjest süüa!!! Tuli aga jälle korvikesega, ladus laua headparemat täis ja lahkus areenilt. Küll oli tore! Ema arvas, et Eestis ei teeks küll ükski naaber nii. Nomaitea, depends, eksole:) Esimene siinoldud nädalivahe oli kohe kolmepäävane, niet siis krillisime ja Z. tegi mõnusat paprikast loomalihahautist ja otse loomulikult ei saand see nädalivahe mööduda ilma selle kevadsuve hitt-rabarbrikoogita, mida ma tegin siis nüüd vist juba neljandat korda. Viimane karp rabarbreid sügavkülmast läks ja laulis. Oi, see on üks hea kook! Kui mul õnnestub veel rabarbreid hankida, siis tahaksin proovida ka Tuuli kondenspiimaga varjanti. Ja keegi oli veel sama koogi ricottaga ka teind jano Mann oli oopis toorjuustu külmarist leidnud ja selle koogi sisse keerand. Niet miljuuni võimaluse kook. Ja kuna meil siin on rabarbriga lood suht kefad, siis kavatsen kooki proovida järgmiseks ilmselt nt kirssidega või sõstardega, näis, mis välja tuleb.
A muidu on nii, et päävakava akkab vaikselt paika loksuma ja õhtul suudan peale laste magamapanekut veel isegi tunnikese aega endale leida. Seda muidugi mitte siis, kui Väike Preilna on kell pool6 omikul ärgand, sel juhul vajun ka ise koos kogu mansaftiga sügavasse unne. Järgmisest nädalist akkab Z-l puhkus, mida ta esimest korda üle pika aja ei veeda Eestis:)) Niet meile kõigile toob see suvi midagist uut. Aga Z. puhuks tähendab mulle eelkõige seda, et ma ei pea söögitegemisega vaeva nägema või siis kui tõesti tahan miskit teha, siis on mul selle jaoks ka aega. Praegast sööme lapsega maailma kõige lihtsamaid ja kiiremaid toite, niet latt on väga madalal:) Mõtlesin just, et eitea, kui poissi poleks, siis sööks vist suisa kiirnuudleid ja kalapulki kogu aeg. Piinlik lugu:)
Kodu akkab juba omaks saama ja asjad on ka enamvähem oma kohale (tagasi) paigutatud. Köögikappidest oleks küll nelja kuuga nigut purgaa üle käind - kõik asjad olid vale koha peal ja näiteks jahu sees elasid mingit sitiktüübid, väkk:S Väikse Preilna asjadele on veel vaja mingi koht välja mõelda, kuna tal paistab riided kõvasti rohkem olevat kui ta vennal oli. Naiste värk, noh:)
A muidu on elu selline nagu vist kahe väikse lapsega olema peabki. Absoluutselt kõik alustatud tegevused jäävad pooleli ja nii ootangi pääva lõpus Z-t kannatamatult koju, et pool pääva masinas seisnud pesu kuivama panna või Imiklapse mänguasjade sorteerimist jätkata. Septembrist muutub maja ilmselt vaiksemaks, siis läheb Imiklaps kirjade järgi lasteaeda. Kevadel millalgi oli saabunud koju ka kiri, et kuni 25-nda juunini võib hommikupoole lasteaiaga tutvuma minna ja kuna mu ema on lasteaiaõpetaja, siis käisime tutvumistiirul siis ära, kui ema veel siin oli. Ema minestas neliteist korda järjest, ma minestasin umbes 8 korda (siin elatud aastatega on mu valulävi ilmselt oluliselt kõrgemaks läind:) Esiteks - rühma nimekirjas on KOLMKÜMMEND ÜKS last! Jah, te lugesite õigesti! Juhataja ise on ka väga häiritud sellest arvust, aga lisarühma avamiseks taotletud raha neile ei olnud määratud. Järgmiseks õppeaastaks taotlevad siis uuesti... Ja meie uues tänavas pidavat olema üle kümne lasteaiaealise lapse, niet ise oleme süüdi:) Alla aastaseid lapsi on tänavas hetkel neli, need siis satuvad ilmselt ka tulevikus ühte rühma. Aga tagasi lasteaia juurde. Need 31 last on kogu päeva ÜHES RUUMIS, st samas ruumis toimub mäng, söömine ja magamine... No sellist asja pole mina ka kuskil näind! Voodid näevad välja umbes nigut välivoodid, aga madalamad ja kergemini lahtikäivad. Vatnii. Ega need 31 last kohal jah niikuinii kogu aeg kõik ei ole, paljudel on emad kodused nigut minagi ja nii on ka mul võimalus laps esimese aevastamise peale koju jätta ning teda siin turgutada, aga mis see kõik aitab - haigusi saame sel hooajal ilmselt kopaga ja neid jagub kardetavasti kõigile. Aga elame üle, ma usun. Siinkohal sooviksin tervitada Parankat ja tema ees sügava kummarduse teha. Aga lasteaiatädid tundusid toredad olevat ja seina pealt loetud info ürituste ja tegemiste kohta oli päris paljulubav. Niet loodame parimat. Kõigepealt seisab ju ees see imeline lasteaia ja kollektiiviga harjutamise periood, eks siis vaatab, mis edasi saab.
Aga kuna mu lapsed ENDISELT magavad (MÕLEMAD SAMAL AJAL, uskumatu!), siis lähen ja võtan massinast pesu välja ja üritan selle kuivama panna. Bis bald!

Netidieet:)

Lugesin iljuti ühest Soome naisteajakirjast, kuidas tänapääva inimesed pool elu netis elavad ja sellega pealiskaudseks, laisaks ja rumalaks muutuvad... Artiklis õhutati inimesi netidieeti pidama, seadma endale nt selliseid eesmärke, et iga päev loen tunnikese raamatut ja õhtul peale 8 netis ei istu jnejnejne. Ma oleks võind sinna ritta veel ühe soovituse lisada - saage lapsi ja netidieet on karanteeritud:))
Mai jõua kahe lapsega üksi kodus olles minimaalselt tööasjugi tehtud, kirjade kirjutamisest, plogimisest või teiste inimeste plogide lugemisest rääkimata. Seda viimast on muusjas kõige lihtsam teha - lugeda saab ka nt parasjagu gaasivalude kääs vingerdav laps süles, aga kirjutada on niiviisi juba tunduvalt raskem.
Niet armsad lugejad, kes juba muretsevaid kommentaare saadavad - me oleme täitsa olemas koos kõikide imiklastele omaste rõemude ja muredega (neid viimaseid tundub muidugi alati rohkem olevat:), aga arvuti taha LIHTSALT ei jõua.
Viimasel ajal on igast (külas)käimist ja ringikolamist ka kuidagi rohkem olnd, niet arvutiaeg on tõesti napp. Niipalju olen ma igatahes nüüdseks õppinud, et õhtuse kirjakirjutamise või töötegemise peale eriti panustada ei tasu, ma olen enamasti täiesti out. Jään kas koos lastega magama või pigistan kuidagi veel paar lehekülge raamatut lugeda või kalanäoga telekat vaadata ja ongi kõik.
Eelmisel nädalil olin ühel õhtul sunnitud end kokku võtma ja poole ööni tööd tegema ja järgmiseks päävaks oli planeeritud lapsega linnas kod-mig ametis passi taotlemine... Kui lõpuks koju jõudsime, tundsin end nagu pehme läbipekstud olend, jõudu ei jagund enam millekski. Planeerisin lõunaund koos lastega, aga no pisikest preilit ei lasknud kõhukollid kuidagi magada ja nii ma siis poolunes taga seal voodil kuidagi tiksusin...:S Niet mis seal salata - aastad ei ole enam need, niet pean seda töövärki kuidagi paremini planeerima akkama - öötunnid tuleb magamiseks jätta.
Meie Uus Ilmaime saab sel nädalil kahekuuseks ja annab juba täitsa väikse inimese mõõdu välja - tal on omad tujud ja tahtmised (no kes ei tahaks süles olla, eksole:), öösiti magab ta TUNDUVALT (ptüi-ptüi-ptüi:) paremini kui tema Suur Vend temavanuselt ja nüüd vastab lapsuke mõnikord juba ka naeratusele. Hetkel vaevleme kõik kevadise tatitõve kääs, a ehk möödub see peagi. Loota ju võib.
Niet elame ja oleme. Omas rütmis. Peamiselt dikteerib rütmi pere kõige pisiksem, agano olgu tal siis see rõem praegast:)

Kaks nädalit

Juba rohkem kui kaks nädalit on meie pere neljaliikmeline olnd, tiksume siin vaikselt omas rütmis ja välisilmal ennast eriti segada ei lase.
Proovisime juba maimukse esimesel elunädalil talle ka nime panna, aga tuli välja, et rafastikuregister on meie kulul veits nalja visand: mina olin küll Z.-ga abielus ja mul oli registri järgi ka juba laps, aga Z. minuga abielus polnd... Laps oli tal ka:) Seega esimese raksuga jäi nimepanek pooleli ja registripidaja akkas asja uurima. Lõpuks siis keegi pani meid Siseminnis jälle paari:)) No ütleme nii, et ajas veits ärevaks. Kaksjapool aastat tagasi sujus esiklapsele nimepanek probleemideta, nüid siis siuke nali. A õnneks kõik siiski laabus. Laps sai kaks kena nime, üks neist minu isapoolse vanaema nimi ja teine rohkem nigut issi rõemuks ungaripärasem:) Üsna suur roll kahe nime andmise õhutamisel oli ka provva Kroonijuveelil, kes nüid veikest viisi ristiema staatust võib nautida:))
Ungarist tulevad aga juba ärevad sms-id ja meilid, et kuidas siis lapsukest KUTSUMA hakata, sest sealse kombe järgi kasutatakse kahenimeliste puhul enamasti vaid üht eesnime. No me veel vaatame. Praegast proovime ikka mõlemat nime kasutada. Vaatame, kuidas suupärasem ja kuidas kujuneb. Eks külatanum-lasteaed-kool võivad siin ka veel omad korrektuurid teha. We'll see.
On vist täitsa loogiline, et lapsevanemad oma imiklapsi võrdlevad ja sellest patust pole ka meie puhtad. Esialgu tundub, et tüddrik on rahulikum ja leebem, nutab vähem ja magab rohkem. Kuigi paar viimast ööd on veits rahutumalt möödund kui esimese nädali ööd, ütlen ikka, et väsimust tunnen vähem kui esiklapsega ja olemine on kuidagi reipam. Nüüd piinavad lapsukest vist ka miskised kõhuhädad, aga ta väljendab ennast paari kõvema tütarlapseliku kriiskega, mitte ei röögi nonstop nigut esiklaps seda tegi:))
Teine oluline erinevus laste vahel on see, et esiklapsega ei olnd meil miskeid söömise/söötmise problasid, sõi nigut Kalevipoeg ja kosus ka vastavalt sellele. Pisike preilna on aga veits nõrgem vist, väsib pidevalt poole söögikorra ajal ära ja esimese kahe elunädala lõpuks saavutatud kaalunummer ka just rõemust üppama ei aja. Aganoh, nagu ma ütsin, hetkel veel paanikaosakonda ei ava. See on mu kindel otsus.
Sel nädalal keerab Z. nina Ungari poole ja mul algab poolteist kuud üksikemaks olemist. No ema on ju mul siin ja eks aitab nigut jaksab, aga ma olen rohkem esiklapse pärast mures... Ta on nende päävade jooksul nüüd nii issikaks akand, et midagi jubedat lihtsalt. Niet kardan siiski väikseid tagasilööke, et äkki ma pole änam nii kõva autoriteet ta jaoks võiet kuidas uustulnuka söötmised ja suurema magamaminekud näiteks koordineerida... Seda kõike on siiani aidand lugupeetud issi teha. Aga no eks me peame akkama saama, sest kõik on ju saand ja ega me kefemad pole:)
Lähen ja pakin nüid meie talveriided kokku, need sõidavad Ungarisse ära, niet kevad PEAB algama. Elagu kummik!

Üks, kaks, kolm ja ...NELI!!!

Just niipalju on nüüd meie peres inimesi - NELI! Sest eelmise nädali tuisusel reedeööl otsustas meie peebitütrik, et tema tahass ikka niiumbes paar nädalit varem seda ilma kaeda ja oma silmaga lund ja värki ka näha. Nii ta siis tuligi - üsna kiirelt ja klassikalisel moel. Erinevalt oma Suurest Vennast:) Niet ma olen võrreldes kahe ja poole aasta taguse ajaga ikka üsna kobe. No mitte nii kobe, kui mu palatikaaslane, kes sünnitusele järgneval päeval voodiveerel istus ja jalgu kõigutas, aga ikkagi inimese tunne on. Amuidu - oeh! Siuke tunne on nagu poleks kunagi nii imetillukest olendit kätel oidnud ega mähkinud ega pesnud - kõik-kõik on jälle uus. Noja siis ta on ju veel tüdruk ka eksole, see on ka täitsa uus tunne. Kuna Uuel Tital nime veel pole, siis ma aeg-ajalt ikka ütlen talle Tubli poiss! või Kuule, mees... Niet see roosamannandus vajab ka veel veits arjumist.
A muidu on kõik üsna broo. Üsna seepärast, et söömisega on nats tegemist ja ei lähe nii libedalt kui esimese Imiklapsega, aga ehk saame selle ka ikka jonksu. Ma igatahes otsustasin, et mai ava veel paanikaklubi.
Aigemast visati meid juba laubal välja ja seepärast pidime eile tagasi minema lastearsti juurde ja vaktsineerima. Sattusime juhuslikult staararst Reet Raukase juurde, kes oli armas ja innustav ja tõmbas pooltele mu muredele kriipsu peale. Agano pärast oli vaja siis veel seda kuulmiskontrolli minna... Ja Paranka, ma olen täiesti kindel, et see tädi oli toosama, kes Sind tugitooli istuma käsutas (kas tugitoolid ei olnud needsamad, mis teil koduski, muusjas?:) See tädi oli üks imelik närviline mutt, mind käskes ka istuda (ma olen seekord istumises üsna käpp iseenesest:), aga enne seda oli ta mind kahtlustava näoga vaadand, kui ma akna juures seisin. Kartis vist, et varastan lillepotist mulda võimidagist... Nõme! No see selleks. Elasime kõik kenasti üle ja kõik paistab siiani korras olevat. Perearsti juurde siis järgmisel nädalil.
Jano issi saabus meile ka ju vahepeal! Imiklaps on siiamaani laksu all sellest, et tal jälle issi on. Mul kriipis kohe hinge, kui nägin, mismoodi laps issi külge klammerdub, sest eks see minu kapriis ju olnud, et Eestis sünnitada tahan...:S
Aga issi meil nüüd mõneks ajaks on ja pere on koos ja olla on hea.
Imiklaps paistab õeksest esialgu ikka täitsa vaimustuses olevat, käib uhkelt ringi ja räägib, et tema on nüüd Suur Venna ja tal on Veeke Aaamas Ööde (Väike Armas Õde:) Tahab kogu aeg musutada ja silitada, agano tal nats siuksed 'kovat otteet', niet peab ikka mängu jälgima.
Need siis esimesed vbla veidi seosetud ja segased muljed, aga rohkem praegu kirjutada ei jõua. Kena talve jätku teile kõigile:))

Kevad jah, aga...

...meil Imiklaps köhis terve öö nigut suitsetajast obene. Ei magand ise ega last mul ka magada. Eila oli ta juba pääval siuke pooletoobine, niet kiristasin ambaid ja päikest vaatasime aint läbi akna. Noja kuna möörfi on möörfi, siis on ju ka täna kaunis päikseilm ja meie istume toas. Enne päävaund miskit masendusköhimist ei oldki nüüd, aga niikui laps orisontaali sai, nii jälle köhhas miskole. Inhalaator küla pealt kohale toimetet, lisaks anerasv ja ninaimu - see oli siis eilne-tänane menüü. Kui perearstile teatasin, et sel aiguste hooajal on laps manustand 4 putlitäit erinevaid nimetusi köhasiirupeid, siis arvas arst, et selle suhkrulaksu võiks esialgu ära jätta, vaatame veel paar pääva. No vaatame.
A ma olen egoist, väsind egoist seejuures ja tahass kah magada... Samas peaks nats tööd tegema, aga istuv asend on praegast kuidagi kõige raskem. Võinoh, mis istuv asend, praegast on juba kõik asendid nõmedad tegelt. Kõige paremini tuleb välja midagi lösutamiselaadset, see veel toimib. Oehh.
Ungaris on täna raffuspüha ja väljas 17 kraadi sooja. No vähemalt meie kandis seal...

*ambaid kiristades ära...

Elu esimesed...

...vastlakuklid tegin täna! Täitsa kabedad said. Pehme ja õhulise kofikukukli mõõtu nad muidugist välja ei andnud, amissiis:) Imiklaps arvas küll, et pohlamoos kukli sees võiks olemata olla ja krimpsutas selle peale irrmsasti nägu, a lõpuks sõi paar kukkelt ikka ära. Meie emaga sõime mehiselt ikka rohkem kui paar...

Veel pidin täna tegema midagi sellist, mida ma juba aaaaaaastaid pole teind - nimelt nõelusin kahtede sukkpükste varbas augu kinni:)) Ärge nüid arvake, et meil majanduslik olukord nii kefake on, et tuleb selliseid imetikkimisi ette võtta:) Asi väga proosaline - kannan ju praegast beeneid kõhtu toestavaid rinde alla ulatuvaid sukkpükse, mida minu pisikses kodualevis mitte saada pole ja kuna linnaloa saan alles reedeks, peavad need kaks paari tikitud sukkpükse mu kintsud seni soojas oidma, kuni uued ostan. Ma arvasin küll, et sukkpükste nõelumist änam elus ette ei pea võtma, a never say never, eksole:)

Muidu naudime lapsega rahulist elu ja rõemustame, kui keegi külla tuleb ja mina rõemustan, kui laps mõnikord emaga jääb ja ma ise nats tuulduma saan. Eelmisel laubal sõitsin üle mitme setme aja taas autoga ja peab ütlema, et ega linnas ju polegi see asi niiiiiiii ull änam, kui just mingite jäävaalude otsa parkima ei pea ja siis ise üle parkimisplatsi 'lehm-libedal-jääl' ellujäämiskatseid ei pea tegema. Raamatupoodi jätsin üle 50 EURi, see on nigut kole aigus, ma ütlen. A nüid on õnneks lugemist kohe pikemaks ajaks. Vanad ajakirjad ongi juba enamvähem läbi töötatud siin ema juures:)
Arvuti taha ei ole päävasel ajal nii lihtne istuda, sest lapsega akkab siis kohe võimuvõitlus - ta tahaks Auruvedur Thomast vaadata (ma olen luband tal ungarikeelseid ikka vaadata üle pääva ühe osa või nii...:), a mai taha neid talle palju näidata ja siis oian arvuti pigem kinni, kui kraaksun ja vaidlen ja olen paha ema. Niet arvutiaeg on mul lapse päälelõunase une ajal (mida püüan pigem töötegemiseks kasutada, sest mõistus on siis veel suht selge:) ja õhtal ilja enne lõplikku äravajumist, siis aga on aju kinni jooksnud ja tekstitootmine ka raskendatud. Niet sellest ka suhteline vaikus siinpool.
Proovin edaspidi tihemini elumärki anda!
Ead naistepääva kah teile! Ja minge Ladyfesti üritustele, kui aega on!

Debatt

Sättisin ennast kah eila õhtal ETV valimisstuudiot vaatama, kuna ise (küll teise riigi) kõrgharidussüsteemi mitme aasta jooksul väga lähedalt näinuna on teema ikkagi südamelähedane.
Kõigepealt pean ma ütlema, et mai ole Eesti poliitikamaastikuga väga kursis. See 'mujal' elatud aeg on selles mõttes jaanalinnundust soosiv, et annab inimesele võimaluse distantseerida ennast nii Eesti kui ka elukohamaa poliitikast ja aktuaalsetest küsimustest. Kuidagi siuke tunne on, et see kõik ei puuduta ju mind:)) Kuigi reaalselt mõeldes puudutab ikka küll. Nii üks kui teine. A hea on muidugi Ungaris öölda, et see v teine asi on meil Eestis oopis nii ja vat see on väga hea ja see on kohe paljupalju parem kui siin Ungaris:) Samas tuletab Eestisse naastes ja siin pikemalt olles või siis nt mõnd Eesti poliitilist skandaali meedia vahendusel jälgides siinne konnatiiklus end vägagi valusalt meelde ja see on üks asi, millest Eestis ei saa üle ega ümber. Niet tegelt võiks ju rohkem teada ja asjadega kursis olla, aga jaanalinnu mängimine on mugavam ikka...
A eilasest debatist siis.
Kõigepealt muidugi oli pauk see, et Laine asemel oli Reformierakond Langi saatnud KULTUURI-, haridus- ja lõimumisteemasid lahkama:S Selles osas tekkis paar oletust ausalt ööldes... Et kas nt partei arvas, et äkki Laine ei saa akkama vä? Ikkagi otsesaade ja... Nokei, see on vaid oletus:))

Meeldivalt pettusin Ivar Raigis, täitsa mõistlikku juttu ajas vaatamata oma (minu jaoks ebasümpaatsele) poliitilisele taustale.
Mis puudutab haridus- (peamiselt ebaproprtsionaalselt palju eetriaega saanud kõrgharidus-)teemasid, siis Lukasel, Kreitzbergil ja Repsil oli muidugi teema tundmise osas suur eelis. Reps on Reps on Reps. Ta pole mulle oma poliitikukarjääri algusest peale sümpaatne olnud, haridusministrina tegi ka paaris mind isiklikult puudutavas küsimuses ikka mitu sellist fopaad, et mai tahass mõeldagi selle peale, et ta jälle Tarbatus ministerdaks. Kahju oli ka teisest, sest pidi koos meestega terve saate aja püsti seisma, endal juba tükk tugevat kõhtu ees. Mina küll ei jõuass:))
Loomulikult on sellise vaidlussaate formaat juba iseenesest selline, et ega pikkadesse aruteludesse langeda ei saa, saatejuhid ilmselt ei lasekski seda teha. Aga siiski jäi kohati mulje nagu tähendaks haridus Eestis vaid kõrgharidust, põgusalt puudutati ka koolikatseid, aga lasteaedadest ei räägitud nt peaaegu üldse. Kurb. Ja kõrghariduse sees omakorda puudutati vaid sõrmeotsaga teadust, teadlaste 'tootmist' ja kvaliteeti, enamasti jahuti tasuta v tasulise kõrghariduse teemadel. Eriti sisuliseks jutt ei läind ühesõnaga.

Täiesti masendavalt esinesid härrad Peeter Paemurru ja Aarne Hanni, kellest ma (vabandage mu ebakompetentsust) kunagi midagi kuulnd polnd, pidin praegast kah nende nimesid netist otsima:) Viimane üritas vähemalt integratsiooniküsimustes midagigi piiksuda, aga seegi jäi nõrgaks. Üleüldse jäi integratsiooniosa saates väga nõrgaks, ikka ja jälle libiseti nt vene koolide õppekavade peale ja sealt mugavalt tagasi haridusteemade rüppe.

Kultuuriteemasid (peamiselt küll selle rahastamist:) käsitleti veits julgemalt, aga selles osas tundus, et keegi osalejatest ei oma piisavat kompetentsi, et üldse pikemalt ja laiemalt sõna võtta. Ning kuna ministrijänksi kah kohal polnd, siis jäi asi kuidagi kesiseks ikkagi. Muidu nad oleks äkki ärgitand provva ministrit midagi ses osas pikemalt rääkima.

Ahjaa, Tarand! No igati jonksus poiss mu meelest, mitmedki tema ideed olid väga sümpaatsed. Ja maitea, kas see tuleb Tarandi puhul siuksest üleüldisest loomulikust uudishimust v intelligentsist, aga ta paistis nii kultuuri- kui ka haridusküsimustega üsna äste kursis olevat. V-olla oli lihtsalt tublisti kodutööd teind:)

Kokkuvõtvalt (mitte, et mu eesmärk oleks olnd saatest kokkuvõtet teha, a nii kukkus välja:) võiks öölda, et tegemist oli TÕELISE valimissaatega - väga konkreetseks ei mindud, väga teravaks ka mitte ja miskeid uusi hiilgavaid ideid ka keegi lagedale ei toond. Vaieldi ka suht vähe. Pigem 'torkas' üks või teine debatist osavõtja miskit teisele ja need tundusid jälle olevat sellised isiklikud konnatiigi-torked, a la 'a miks Su laps Miina Härma gümnaasjumis käib':))
Niet targemaks ma küll ei saand. Küll aga said paar debatist osavõtjat mu silmis rumalamaks:)

Oscari-kõne

Kõigepealt tahaksin ma tänada Provva Kroonijuveeli, et ta mu pefi külma kääst päästis ja miskise vana madratsjope (mis nääb jummalast konverteeritav välja, muusjas:) mulle leidis! Tänane pääv madratsiga oli võrreldes eilse lirujopepäävaga suisa õnnistus!

Ja loomulikult sooviksin ma tänada lugupeetud ilmataati, et ta täna pääval siiski täitsa normaalse temperatuuri suutis välja manada, -12 pole ju miski ekstreemsus. Sain arstil käidud ja jäin ellu:)

Kõhuelanik on aga täna täiesti võimatu tüüp. Muudkui keerleb-pöörleb-madistab. Imiklaps ei teind mul kordagi SELLIST tralli kõhus. Vbla tal on lihtsalt külm...:) Niet teda ma tänan siis, kui ta veits maha rahuneb.

Hõum, sviit hõum!

Lause, mida ma KÕIKIDE inimeste kääst esimestel Eestis veedetud päävadel kuulnd olen, kõlab umbes nii: Ähh, see pole ju midagi, pool on ju juba ära suland!
Seda siis reageeringuna minu oigamis-ohkimis-üllatusäälega tehtud steitmendi kohta, et ma ei mäleta ei lapsepõlvest (mil kogu maailm ju ikkagi suuuuurena tundub ja seda tundusid ilmselt ka lumevallid) ega ka oma täiskasvanuajast selliseid lumeunikuid, -valle, -vaale, -mägesid - kuidas iganes neid kutsutasse! Niet sedakorda paneb Kallis Kodumaa mind julmalt proovile - vaata ise, kuidas oma Imiklapsega siin hangede vahel veeretud saad, eksole...:S Lisaks lubatasse alates omsest miskiseid maagilisi nummereid termomeetrisse, niet ma kardan, et kuulutame külmapühad juba alanuks:)
Imiklaps suutis täna õues olla u 20 minutit ja akkas peale paari lumeingli tegemist oigama, et tema tahab koju. See tähendas tema keeli siis, et tuppa sooja, kuigi eriti külm ju täna ei olndki, aint tuul uilgas.
Lisaks arvasin ma juba ette ja sain nüüd autoga (kaasreisijana) sõites lõpliselt aru, et selliste teedeoludega minust miskit sohvrit küll siin Eestis ei saa... Ekstreemspordipisik mind nakatand pole ja naeselik alaloiuinstinkt sosistab kah, et ega vist praegast ei tasuks enam akata elu esimesi kiiruskatseid lumel tegema. Sain ma ju oma juhtimisõiguse Ungaris ja peale õrna lumekirmetise pole minu liiklemist seal miski muu eriti segand. Seega ei jää meil Imiklapsega ilmselt muud üle, kui külma ja libedat kartes ema juures kodus istuda ja aprillikuud oodata. Siis on ehk soojem kah, aga isegi kui kevad veel ei tule, siis muud äkshönit peaks ikka saama:)

Ahjaa, info mõttes veel niipalju, et esmasbal näitas Viini lennujaamas termomeeter 17 kraadi sooja. Z. arvas, et nats äkki valetas, sest auto oma näitas kõigest 14...:S
Teretulemast Eestisse, mismuud:)

Maavärin!

Jah, meil oli täna MAAVÄRIN!
Päris MAAVÄRIN. Kohe ikka kolin ja mürin ja lamp kõikus ja klaasid klirisesid ja riided heljusid kuivatusrestil.
Panin peale õhtasööki just nõusid masinasse ja arvasin esimese raksuga, et ma akkan minestama - maa rullus kummaliselt jalge all, lambivalgus kõikus silme ees ja kõhust käis jõnks läbi. Aga siis kui Z. nigut püssist lastuna püsti kargas ja ütles, et keegi koputab ukse taga ja tagasi tulles miskit segast maavärinajuttu ajas, selgus, et viga pole siiski minus:)) Elistasime naabritele, kes Z. teoorjat maavärinast kinnitasid. No mai taht ikka uskuda, et kuidas meil siin kesk Euroopat nüüd väriseb. A võta näpust: siin ta on!

Miks?

Sõin praegast ära paki Kasekese kräpikomme ja tunne on eeee... No eijole ea, ühesõnaga. Jõin küll vist liitri vett peale, agano ikka iiveldab. Miks ma teen niiviisi? Ette ju teada, et eijole pärast ea olla, aga ikka on vaja. Kusjuures mitteavanevate kommipaberite pihta muutun veel närviliseks kah. Ööök.
Vähemalt sain jupi tööd tehtud kommide toel. Raskel ajal abiks seegi, eksole:)

Õhtane ralli

Olen papagoina siin korduvalt öelnud, et Imiklapse tegemistest-toimetamistest VÄGA palju plogida ei tahaks, ano kussa siis tast ikka mööda saad, kui ta ju ongi mu päävade (ja ööde:) SISU:)) Nii kodukanaliselt, kanaemaliselt ja ajukäääbiklikult kui see ka ei kõlaks, on see hetkel ikka veel nii. Seda esiteks seetõttu, et meie kodukülakeses pole lastesõime, on vaid lasteAED, kuhu rangelt alates 3. eluaastast võib minna. Kurjad keeled räägivad, et isegi arjutama ei või varem akata, eitea. Tegelikult on Z. töökohal OMA lastesõim, kuhu me oleks võind küll lapse viia ja kuhu nad on kohustatud ta ka vasta võtma. Aga see sõim/aed on linnas. No selles 15kilomeetri kauguses linnas. Iseenesest lähedal Z. töökohale, agano arjutama oleks niikuinii temaga mina akand ju. Niet mõtlesime siin suvel-sügisel ja otsustasime, et ei akka last mitme lasteasutuse vahel tarima, jääb see üks - meie oma koduküla aed ja seda siis selle aasta septembrist. Järjekorras oleme kevadest saadik, seda muret vist nigut ei pidand olema, et kohti pole, aga rühmad olla viimase aja beebibuumiga siiski nats suureks läind, niet annavad juba linnalasteaia mõõtmed välja.
Jano teine põhjus on ju ka see, et ega mind siin kuskil miskine tööots ei oota. Ülikool jäi 300 km kaugusele, niet mul pole mitte kõige vähemat ideepojukest, mida minusugune ilma igasuguste praktiliste oskusteta tüüp siinkandis teha võiks. Õnneks on rahaline seis selline, et piima- ja suhkruhinna tõusmist just pingsalt jälgima ei pea, aga samas pole seis enam selline nagu ajal, mil peres oli kaks teenivat inimest ja mitte ühtki väikest inimest, kelle jalg juba jälle sandaalidest välja akkab kasvama:)) Majalaenu kah polnd, eksole:) Mõni ime siis, et nädalivahel Düsseldorfis või Viinis sai käidud niisamatamas:)
Endale omaselt alustasin aiaaugust, aga juttu tuleb siis seekord jälle lapsest. Olen juba ammu-ammu tahtnud kirjutada meie õhtusest magamaminekurutiinist. Nimelt suvel, kui majja kolisime, oli laps nigut pujään ja jäi magama vaid nii, et ma kügelesin kuidagi känkras tema voodi peal. Järgmise etapina sain end siiski põrmandule räägitud, noet seal parem koivad välja sirutada ja mugavam olla. Tükk aega jäi laps magama siis nii, et mina lebasin tema toas põrmandul ja hiilisin sobival hetkel välja. Millalgi varaomikul ärkas laps huilates üles ja nõudis ennast meie kaissu, nii see asi läkski. Mõnel ööl maabus juba 3 ajal meie juures, mõnel omikul vedas 5ni välja ja eal juhul võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, mil ta omikuni oma toas magas. Sügisel, kui Eestist tagasi tulime, mõtsin, et mai suuda enam seda põrandalmagamist alustada ning proovisin uut võtet: jätsin trepitule põlema, lapse toa ukse veidi irvakile ning ütlesin, et emme-issi siinsamas oma toas, uksed puha lahti, et lähme nüüd kõik magama. No esimesel nädalal jäi vast paaril õhtul sellise meetodiga magama, ülejäänd päävadel tuli ikka mul seal tema vaibal aeleda. Aga vaikselt akkas asi sujuma, meie Z.ga lugesime oma toas, laps asjatas oma tuhande pehme loomaga voodis ja nii poole v kolmveerand tunniga ta enamasti kustus. Selle kustumisaja jooksul pidin ma umbes nelisada korda käima Imiklapsele tekki peale panemas, juua/musi/mahakukkund mängukaru andmas, vaatama, kas tal koll ninas või aiai varbas jnejnejne. Ja nii käib see siiamaani välja. Ma olen mõnel korral püüdnud kokku lugeda need korrad, kui ennast voodist välja rullin lihtsalt selleks, et laps saaks mulle öölda, et Charliel (suur karvane kaisuaff) on kurk aige ja ta on afile oma sukkpüksid ümber kaela kerind või miskit päävasündmust akata ümber jutustama... Ma siis kuulan ära, noogutan kaasa, silun teki lapsele peale, ütlen sajandat korda eadööd ja lahkun jälle. Ükskord jõudsin 11 korda kokku lugeda, edasi unustasin suurest vihast lugeda. Kui ma tast välja ei tee ja hüüetele ei reageeri, siis kisab ta endal hjaale pmtselt ära, nutma ei akka, lihtsalt karjub emme-emme! Kui ma ütlen, et emme-issi ka juba magavad, siis ei uvita see teda kõige vähematki. Kui ma ütlen kurja hjaalega, et pea padja peale, silm kinni ja tuttu, siis on hetkeks vaikus ja kogu tramburai akkab otsast peale. Täiesti võimatu! Aga parem on see praegune olukord ikka kui põrmandul aelemine. Eitea, millas see meie lapse magamajäämine ja öine magamine (ta ikka ärkab mitmel korral ja omikuks on enamaste meie juures maandund) veidikenegi normaliseerub, loodetavasti ei kesta õhtused ja öised rallid enam aastaid. Samas, nt mu kallis ristipoeg on nüüd 5aastasena teind toreda tagasiarengu magamajäämises ja niferdab ka öösiti ema-isa magamistoas ning ei taha üksi magada... Niet kesteab, kaua see jant kesta võib. Võtame iisilt, ega teha pole vist eriti midagi.
Ainuke ea asi kogu selle õhtuse ralli juures on see, et ma olen jälle lugema akand. Ikka kohe mönuga ja palju. Vajab keskendumisvõimet, et lapse joru ja laulude ja hüüdmise vahel millessegi süveneda, aga üldiselt tuleb see peale mõnekuist arjutamist juba täitsa äste välja. Algul Z. ka luges, a nüüd ta on läind kergema vastupanu teed ja uinub tavaliselt juba enne, kui laps:)) Mõnikord loen poole ööni ja enam allkorrusele ei tulegi, aga enamasti ootan vaikuse ära ja teen siis all veel ühe tiiru. Passin nats arvutis, parematel päävadel teen tunnikese-poolteist tööd või pesen nõusid ja püüan köögis miskit rahuldavat korda saavutada. Kui ilmad väga porised olid, siis tõmbasin pea igal õhtal esikupõrmandu suuremast sodist puhtaks, sest muidu oli see sodi mul järgmiseks päävaks juba otsaga voodis. Sellised 'mõnusad' õhtased tegemised siis. Aga ikkagi Minu Oma Aeg, olgu ta siis veedetud raamatu, televiisori või pesemata pottide keskel. Vaikus ja rahu. Kuni järgmise korrani.
Lähen nüid siis jälle lugema. Seekord olen ette võtnud kohaliku klassiku ja jummel, kui hea on!

Plafatus

Mitte aint kahejapoolene pole võimeline mind endast välja viima sellega, et nt sofakatted puudriga kokku käkerdab, vaid ka kohe 37 saav veits unine meesisik võib oma tegevusega mu huulilt maadväristava karjatuse välja võluda...

Tulime täna Imiklapsega ülevalt alla, läksin panin uimasena tee/kofivee üles ja astusin kraanikausi juurde ning märkasin, et kogu köögikapp on kaetud ühtlase musta puruga... Siis avastasin, et ka kappidetagused seinad on säänse puruga kaetud ja kraanikauss ja kraanikausi kõrval olevad eila õhtal PUHTAKS pestud potidpannid. Kui mu uimasus üle akkas minema ja asja täpsemalt uurisin, selgus, et ka kogu köögipõrmand, üks sein, külmkapp, pliit ja laud olid sodiga kaetud. Ja alles siis avastasin kööki laadima pandud patareid, millest üks ilmselgelt ei olnud RECHARGABLE... Sarnases küll välimuselt meie laetavatele patakatele, aga oli siiski mingi labane VARTA vms:S See üks patarei oli lõhestunud ja andnud endast parima, et kogu tema sees olev must sodi mööda elamist laiali pritsida.
Niet tänan küsimast, mul on olnd väga tore omik - põranda olen kaks korda üle pest, et me seda sodi igale poole mujale laiali ei tassiks, kuigi ilmselt oleme seda juba ka teind. Köögitasapindadest olen umbes poole suutnud juba üle tõmmata, laudlina läks massinasse, eitea, kassee sodi sealt välja kah tuleb? Vahepeal sõime omikut, nüüd tegin endale veel ühe kofi ja istusin korraks maha. Köögi seinaplaatide pealt tuli tahmane sodi suht normaalselt maha, aga värvitud seina mai julge ausalt ööldes puutudagi, sest ma ju hõõrun selle tahma seal laiali ja siis on tulemus veel ullem. Nii või naa, tuleb see köögisein üle värvida, see on absull kindel. Kraanikauss, mis on meil see noh, maitea, kuidas seda eesti keeli kutsutakse, siuke keraamiline või graniit võimis, sellega on vist ka nagu nats jama, kuna tahmaträpsud nagu ei tahaks sealt ästi välja tulla. Aga ma veel uurin seda asja mingi nats karmima puhastusvahendiga, kui kraanikausi tühjaks saan. Praegu lendavad köögikappidelt kõik asjad järjest sinna sisse, et need üle pesta või massinasse panna. Oehh, ma ütlen. Armas abikaas sai telefoni teel ülevaate kõikidest roppudest sõnadest, mida ma tean ja lisaks panin nii aktsendi mõttes natuke eestikeelseid ka juurde, millest mul on mulje jäänd, et ta neid tunneb ja tähendust teab. Nagu mul muud teha poleks terve pääv, kui tema plafatuse tagajärgi koristada... Räme sõim serbohorvaadi keeles, ma ütlen. Lähen käin nüüd vist vahelduse mõttes dushi all ära, teen siis lapsele miskise kiire lõuna ja jätkan kraamimist. Oopis teised plaanid olid mul tänaseks, oopis teised plaanid...

Ikka köhi-köhi...

Nüüd lisaks ka Kolossaalne Nohu. No tuletaevasappi - õues pole käind, teisi lapsi pole näind ja ikka täitsa jubekoleaige meie laps... Ano tegelt on kõige põhilisem see, et ta on ise päävasel ajal suht asjalik, heatujuline jai näita ka mingeid erilisi loiduse märke. Aint söögiisu on kefake lapsel, muidu on pääval nigut laps ikka. A ööd on palju keerulisemad, siis köhib nigut obene ja lisaks on viimaste ööde kohustuslikku pogrommi kuulund ka nina tühjendamine tolmuimejaga ühendatud tatiimuriga. Mai kujuta ette, mida naabrid mõtleks, kui nt kortermajas elaks ja seal öösel kl 3 imeja käima paneks...:S Praegu on meil tolmuimeja igatahes rohkem kasutusel tati imemiseks kui koristamiseks. Väkk...
Niet terviserindel ei midagi positiivset...

A ma tegin täna siis lõpuks neid Paranka viidatud Daim-küpsikuid. Mnjah. Pean vaid õnne tänama, et meil siin Daim sokulaadi aint IKEAst saab, sest muidu ma akkaks neid vist liiga tihti tegema. Olen ise küpsikuid õhtu jooksul ikka väga julgelt manustand jano mai garanateeri, et manustamisega tänaseks ühele poole olen saand:)) Imiklaps sõi poolteist küpsikut ja teatas siis ungariks, et eijole hiad... Z. sõi kah, aga mitte nii palju kui mina, ütles, et tavalist kaerahelbepätsi ei võida siiski miski:)
Niet tundub, et ma ise olen oma shedöövrist kõige rohkem vaimustet.

Ja siis olen ma juba korduvalt tahtnud kirjutada oma uuest mänguasjast. Nimelt käis jõuluvana mulle terve detsembrikuu närvidele, et mida ma ikka jõuluks tahan. No ma siis käisin mõned varjandid välja, muuhulgas ka leivaküpsetusmassina. Tegingi siis jõuluõhtal väääga üllatund nägu, kui kuusepuu all suurt karpi nägin ja vaatasime kõik koos uviga, mis jõulukas emmele tõi. No oligi massin, eksole. Esimese leiva, st saia ikka, panime akkama vist 25nda õhtal juba, tuli täitsa tore sai. Pehme, kohev ja värskelt võiga süüa suisa jumaline. Kuna ma polnd pühade ajaks valmistund igast täistera- ja rukki- ja misiganes jahudega, siis esimesed katsetused olidki kõik tavalised valged saiad. Ead olid. Veel enne aastalõppu tutvusin kaubanduses jahumajandusega. Et mis on ja mis maksab ja kust saab. No ega suurtes poodides miskit väga suurt valikut pole, vbla miskites väikestes ökopunkrites oleks olukord parem. Kaubandusvõrgus on saada ka kaks valmis saiasegu, millele on vaja aint vesi ja maitse järgi soola lisada, kõik muu on sinna juba sisse suratud. Neid olen ka proovind nüid. Praeguseks lemmikuks on jäänd tavaline valge sai, millele lisatud rohkelt võid ja piima ning rukki-nisujahu segupäts, millesse olen proovind susada päävalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid ja ühes varjandis ka mõlemaid. Kõrvitsaseemnetega oli kõige parem. Eelmisel nädalavahetusel proovisin meeltesegaduses massinaga ka keeksilaadset sidrunikooki teha, ano see on ikka puhta mõttetu üritus. Koogitegemine jäägu ikka käsitööks:))
Kokkuvõtvalt võin öölda, et mugav ja tore massin see saiamassin. Kui ruumi on, siis võib ta ju kodus olla. Kahel korral on ta meid ka saiaädast päästnud. Nimelt oli meie küla pagariputka otsustand end jõulu ja uusaasta vahel täitsa lukuskinni oida ja nii panin ühel õhtal saianduse massinasse valmaks, taimeri peale ja omikuks oli värske (tookord küll veits kokkukukkund koorikuga) sai massinas meid ootamas. Ja teisel korral tegime ilusa värske saia eelmise nädalivahe guljassi juurde. See on supp, mis ilma saiata kukesaba alla kah ei kõlba. Aga maiusu, et ma nüüd Suureks Pagariks akkan ja muudkui aga saiukesi massinast välja lasen. Netis olen nats ringi luurand ja paar retsepti on silma jäänd, mida kindlasti tahaks ära proovida jano mõnikord on see värske sai võiga lihtsalt jumaliselt hea. Ent usun siiski, et saiamassin on nagu vafliküpsetaja, mis tükiks ajaks kuskile safririuulisse unub, siis kuude kaupa kambäkki teeb ja siis jälle unustuste hõlma vajub. Eks näis. Praegast küikitab ta meil küll köögikapi peal ja võtab seal tohutult ruumi, kavatsengi ta lähipäävadel safrisse paigutada. Out of sight, out of mind, ma kardan:)

Köhi-köhi Vol II

No laps ikka köhib. Palavikku pole, nohu ka pole. Käisime täna igaks juhuks arsti juures, et kopsud üle kuulata, eijold seal midagist. Niet köhib niikaua kui köhib see laps, miskit erilist ravi ei määratud. Arst soovitas veel üht ravimtaimedel baseeruvat siirupit, mida õhtuti anda, et öösel saaks natukenegi normaalsemalt magada kogu see mansaft, täna siis proovisin seda. Eks näis. Kogu külakesest on vist jälle miski viirustelaine üle käind, sest nii tänane laul ja mäng kui ka omne tite-emme klubi on känseldatud. Niet me pole ilmselt ainuksed. Meie tänava lapsed kah kõik tõbised. Hõissassaaa.... Mai taha mitte mõeldagi selle peale, et mis siis akkab, kui lasteaias akkab kogu see punt käima, et siis oleme kõik kogu aeg kodus aiged vä? Võehh, ma ütlen.

A täna pangas käies sain ma lõpuks aru, miks on tore, kui teenindaval personalil on miskine vormiriietus. Ma olen Eestis pangas käies täheldanud end mõnikord mõttelt, et nii booring neil telleritel-teenindajatel, et peavad ühtmoodi riideid kandma. A peale tänast erneirmutis-teenindajat mõtsin, et see ikka silmal kordades kenam vaadata, kui imetleda kellegi särgikaelusest väljavupsavaid rindu või võrksukki... Kusjuures tegemist ei old esimeses nooruses oleva tibuga, minust oli ta kindlasti vanem, aga läbivaks tooniks tema rõivastuses oli heleroosa. Heleroosa kergelt läbikumav särk, millel korsetilaadne moodustis, mis rinnad kliendi nina alla üles pushis, allosaks olid imelised mikromini shortsid ja seal all omakorda võrksukad...:S Ja jalanõudena kroonisid kogu komplekti HELEROOSAD kõrge kontsaga ja terava ninaga ilmselgelt kunstnahast üle põlve ulatuvad saapad. Öööök! Komplekti alumist osa nägin tänu sellele, et teenindaja pidi korduvalt püsti tõusma ja printeri juurest mingeid papreid tooma ja neil oli seal umbes kolme peale üks printer vms. No tule jumal appi! Kas siis miskeid eeskirju pole, mis annaks sellistele inimestele juhiseid, kuidas viisakalt ja viksilt riietuda? Nii irrmus kole oli. Tõesti. Mulle kohati tundus, et ma kohe vaatasin suu lahti kogu seda imelist komplekti. Et nagu ei uskund silmi ästi. Neidise meiki mai akka kirjeldamagi, sellega oleks võind vabalt ka kuskil laval esineda ja mai pea silmas kammerkoori esinemist, vaid ikka mingeid vingemaid lavasid:))

Oeh, sain ingelt ära. Nüid võin rahus magama minna:)

Köhi-köhi ja raviv supp

Eile pääval köhatas imiklaps mõned korrad imelikult, kanaemal läks kõrv kikki ja proovisime õhtal lapsele nats auru teha, aga ta röökis nigut ratta peal ja sinnapaika asi jäigi. Imiklaps jäi magama, keegi ei köhind.
Ma lugesin jälle keskööni, panin siis tule kustu ja uinusin vist silmapilkselt. Kella järgi u poole tunni pärast akkas laps nutma ja siis akkas köhima ja köhis ja köhis ja köhis... Tõin ta siis meie voodisse, köhis, nuttis, näitas kaela, ütles köhi-ai-ai, nuttis.... Pakkusime vett juua - ei tahtnud, imesime suure nutuga ninna tekkind tatti, laps köhis ja nuttis edasi. Läksin siis alla ja tegin nats kummeliteed, püüdsin selle maha jahutada, et tulikuum poleks, seda ka ei tahtnud. Ainult köhis, nuttis, proovis magama jääda ja ärkas siis jälle köhimise peale. Nii möödus meil oma paar tundi. Olime kõik kolmekesi üleval ja ma olin väga lähedal sellele, et laps autosse panna ja erakorralisse minna. Ja siis veel viimane katse - nina tatist puhtaks, juua ja pea padjale (ehitasin talle veits kõrgema peaaluse) ja jäi magama. Magas omikul 8ni. Ilma ühegi köhi-köhita. Terve pääva on laps old eatujuline, aegajalt köhatand, palavikku pole, nohu pole... Nüüd siis määrisime enne magamaminekut rinnale hanerasva, panime sooja soki jalga ja laps jäi jällegi magama. Istun siin allkorrusel nigut kikk-kõrv, et ega ometi ei köhi jälle...:S
Uuh. Eks omme saan arstiga rääkida, et mis teha. Ma oleks võind ju täna ka helistada, meil on arsti mobiilinummer kah olemas, aga maitea - pühabal tundus ikka eriti kohatu kuidagi oma köhaga tülitada. Seda enam, et ega teha ju poleks midagi saand ilmselt. Niet omme vaatame siis.

Täna tegi Z. mu pika mangumise peale guljassi. No suppi siis, eksole. Te ju ikka teate kõik, et see on supp:)) Nimelt me siin millaski jõulude ja uusaasta vahel käisime resturaanis ja nägin, kuidas kõrval-lauda toodi mõnusates väikestes pajakestes auravat punast guljassi. A kuna me läksime õhtust sööma, mitte lõunat, siis tahtsin ma pigem midagi tahket ja supp jäi must tellimata. A meelest ei läind:)) Ja kuna ma sain reedel linnaloa ning käisin ka turul, siis otsustasin lae all rippuvaid suitsukoote vaadates, et nädalivahel peab punast auravat suppi saama. Leidsin ka ilusa tükikese loomaliha ja mangalica-notsude suitsupekki ostsin kah, niet pmõtselt panin mehe fakti ette, et neist asjadest supp tuleb kokku keeta. Ega tal ka midagi selle vasta ei olnd. Supp sai imehia. No lihtsalt kenjaalne! Ootasin uviga, kuidas Imiklaps punast värvi toidule reageerib (tal on mingi kamm punaste toitudega, enamus neist ei lähe kaubaks...), aga kui oad ja pekisemad lihad supist välja korjasin, siis läks väga äste loosi. Omseks jagub meile seda tervistavat suppi kah veel. Mulle alati jubedalt meeldib, kui nädalivahetusest esmasbaks veel miskit rooga järele jääb, sest siis ei pea nädalat kohe peamurdmisega alustama, et mida ma siis TÄNA teen...:) Nüid mul on veel terve omne pääv aega, et välja mõelda, mida teisibal süüa teha.
Agajah, söögimure on võrreldes köhamurega üsna teisejärguline, niet ma vaatan nüid oopis nats telekat ja lähen siis oma raamatu seltsi jälle. Ja kuulatama. Oeh.

Vana ja uut

2010 on meie jaoks eelkõige olnud Meie Oma Kodu aasta. Kõik see sebimine, otsimine, ootamine, vaatamine, mõtlemine ja kõige lõpuks otsustamine. Mõnikord peale otsustamist ka kahjatsemine. A see on vist alati nii. Ega ilmaasjata pole tekkinud ütlus, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale:) Peale kõiki neid ehitamis- ja sisustamiskogemusi muidugi enam teise ja kolmanda majaga ennast vaevama küll ei akkaks. A never say never, eksole.

Mõtlesin täna, et mis on need asjad, mis oma kodu nii eriliseks ja heaks ja kõigekõigemaks teevad. Ja tuleb välja, et peale elamist erinevates linnades (või riikides) ühikates, üürikorterites ja kesteabveelkus, on need kõige olulisemad asjad ülimalt lihtsad ja inimlikud pisiasjad. Näiteks see, et ruumi on nii palju, et iga mees saab voodist väljuda Oma Poolelt, st ei pea üle kellegi ronima või siis vastavalt keegi ei roni ka üle minu:)) Õhtul peale mõnusat lugemishetke (mul on suur lugemistuhin jälle peal, esiteks võimaldab seda Imiklapse magamajäämisrituaal ja teiseks on jälle see maailmalõpu tunne, et kesteabmillaljällesaab:)) piisab vaid õige pisukesest käesirutusest, et panna raamat öökapile ja kustutada lugemislamp. Lugemislamp kui selline üleüldse - ülikooli poolt antud ametikorteris pidin nt voodist tõusma, et veidi kipakas laualamp seinast välja tõmmata ja siis pimedas uuesti voodisse tagasi kobama.
Omikukofi joomise kõrval võib vaikselt aknast naabrikasse, korstendest tõusvat suitsu või oopis televusserit vaadata - kuidas tuju on. Selleks ei pea kofikruugiga ühest ruumist teise jalutama, vaid piisab pea vastavasse suunda keeramisest. Kui jõudu on, võib ilisõhtul magajaid segamata veel televiisorit vaadata või isegi tööd teha - ülakorrusele hjaaled eriti ei kostu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi julend unistadagi, et mu magamistoa aknast midagi mäelaadset paistaks, a võta näpust - seal need madalad mäeksed nüüd kauguses on. Tõmbad omikul ruloo üles, viskad pilgu kaugusesse (mitte naabrite koledasse taga-aeda:) ja vaatad mäekesi. Jnejne. Võib-olla ma kirjutaksin, kui tore on oma koduses basseinis omikust ujumisringi teha või kui hästi kesktolmuimeja oma tööd teeb, kui mul oleks bassein ja seesinane imeja. Aga praegu tundub, et kõige mõnusamad on just need pisiasjad, mis ei maksa miljuuni, aga teevad elu kordades mugavamaks, elamisväärsemaks ja natuke ilusamaks.
Niet äkki olekski mõistlik uueks aastaks teile kõigile soovida, et te need armsad pisiasjad, võib-olla argipäävas teenimatult kadumaläind detailid jälle üles leiaks ja nende üle rõemu tunneks.
Otse loomulikult soovin ma teile ka õnne ja tervist ning rahu ja rõemu. Jaet ikka lähedastega kõik äste oleks jaet lapsed vähem aiged oleks jaet läbisaamine esivanematega ea oleks jaet sõbrad truilt te kõrval seisaks. Ühesõnga soovin teile seda, et võiksite ikka tihedamini öölda, et elu on lill. Sest tegelt ta ju ongi:))
Hääd uut!