Üks, kaks, kolm ja ...NELI!!!

Just niipalju on nüüd meie peres inimesi - NELI! Sest eelmise nädali tuisusel reedeööl otsustas meie peebitütrik, et tema tahass ikka niiumbes paar nädalit varem seda ilma kaeda ja oma silmaga lund ja värki ka näha. Nii ta siis tuligi - üsna kiirelt ja klassikalisel moel. Erinevalt oma Suurest Vennast:) Niet ma olen võrreldes kahe ja poole aasta taguse ajaga ikka üsna kobe. No mitte nii kobe, kui mu palatikaaslane, kes sünnitusele järgneval päeval voodiveerel istus ja jalgu kõigutas, aga ikkagi inimese tunne on. Amuidu - oeh! Siuke tunne on nagu poleks kunagi nii imetillukest olendit kätel oidnud ega mähkinud ega pesnud - kõik-kõik on jälle uus. Noja siis ta on ju veel tüdruk ka eksole, see on ka täitsa uus tunne. Kuna Uuel Tital nime veel pole, siis ma aeg-ajalt ikka ütlen talle Tubli poiss! või Kuule, mees... Niet see roosamannandus vajab ka veel veits arjumist.
A muidu on kõik üsna broo. Üsna seepärast, et söömisega on nats tegemist ja ei lähe nii libedalt kui esimese Imiklapsega, aga ehk saame selle ka ikka jonksu. Ma igatahes otsustasin, et mai ava veel paanikaklubi.
Aigemast visati meid juba laubal välja ja seepärast pidime eile tagasi minema lastearsti juurde ja vaktsineerima. Sattusime juhuslikult staararst Reet Raukase juurde, kes oli armas ja innustav ja tõmbas pooltele mu muredele kriipsu peale. Agano pärast oli vaja siis veel seda kuulmiskontrolli minna... Ja Paranka, ma olen täiesti kindel, et see tädi oli toosama, kes Sind tugitooli istuma käsutas (kas tugitoolid ei olnud needsamad, mis teil koduski, muusjas?:) See tädi oli üks imelik närviline mutt, mind käskes ka istuda (ma olen seekord istumises üsna käpp iseenesest:), aga enne seda oli ta mind kahtlustava näoga vaadand, kui ma akna juures seisin. Kartis vist, et varastan lillepotist mulda võimidagist... Nõme! No see selleks. Elasime kõik kenasti üle ja kõik paistab siiani korras olevat. Perearsti juurde siis järgmisel nädalil.
Jano issi saabus meile ka ju vahepeal! Imiklaps on siiamaani laksu all sellest, et tal jälle issi on. Mul kriipis kohe hinge, kui nägin, mismoodi laps issi külge klammerdub, sest eks see minu kapriis ju olnud, et Eestis sünnitada tahan...:S
Aga issi meil nüüd mõneks ajaks on ja pere on koos ja olla on hea.
Imiklaps paistab õeksest esialgu ikka täitsa vaimustuses olevat, käib uhkelt ringi ja räägib, et tema on nüüd Suur Venna ja tal on Veeke Aaamas Ööde (Väike Armas Õde:) Tahab kogu aeg musutada ja silitada, agano tal nats siuksed 'kovat otteet', niet peab ikka mängu jälgima.
Need siis esimesed vbla veidi seosetud ja segased muljed, aga rohkem praegu kirjutada ei jõua. Kena talve jätku teile kõigile:))