Akkasime ennast õhtal küla 'peaväljakule' järjekordsele küünlasüütamisele sättima ja nagu enamus 3-4-5jne aastaste emasid, küsisin ka mina refrääniks enne kodust väljumist, et ega pissida pole vaja. J vastas, et ei ole häda. Ma küsisin, et kas KINDEL? Mille peale laps ütles KINDELMUNA! No ma siis naersin selle peale natuke, et vaat, kus assotisatsioonid. Kusjuures, mina pole lapsele kordagi seda va KINDERmuna ostnud, see on rohkem siuke, mida mingid külalised toovad või naabritädi annab.
Ja nüüd möödus terve õhtu meil nii, et ma pidin iga asja kohta küsima talt, et kas ikka KINDEL ja siis J. vastas, et KINDELMUNA ja siis me mõlemad naersime selle peale. Kas sa süüa tahad? Ei. Kindel? Kas vanni lähme? Jah. Kindel?
Oi, kui kopp mul lõpuks oli...:S
Kohe minevikuks saand nädal oli üsna tempokas. Oli asjaajamist, olid külalised ja käisime ka ise külas. Õhtuti kordame muudkui oma ainumast jõululuuletust, mis kuidagi pähe ei taha akata meie kolmesel:)
Noja siis tõi möödund nädal veel ühe suure muutuse. Nimelt ajab LP ennast nüüd igal pool tugede najal püsti! Minul enne siukest 8-kuust pole olnd! Diivan, tumbad, trepp, toolid, lillepostament, J-i mänguasjakastid, voodi jnejne - kõik on läbi proovitud. Ja otse loomulikult on korduvalt kukutud ja röögitud ja siis jälle ronitud...:S Lapse enda voodi on tema meelest atraktsioon, kus saab pulkade najal ennast püsti ajada (jumal tänatud, et naabrimees käis ja eelmisel nädalil võrevoodi põhja allapoole pani!) ja siis seal õõtsutada. Magamiseks ei ole voodi päris kindlasti mõeldud. Selle nädala jooksul olen kahel korral ärganud öösel selle peale, et laps seisab oma voodis püsti, ise jummalast unine ja vingub:) Niet niipaljukest mul seda rahu oligi, nüüd aint valva ja vahi ja aita ja tõsta ja toeta... Aaargh...:S Z. küsis veel enne äraminekut, et kas paneb trepile turvaväravad tagasi (mis me talvel sealt ära võtsime, sest J-l enam trepitamisega ei paistnud probleeme olevat) ja mina arvasin siis, et oh, laps ju siis alles 9-kuune, kui me juba lendu lähme, et pole vast vaja... Anoh, kannatab selle kuukese vast ära.
Lennubiljetid olemas. Sõidame 14ndamal jaanuaril. Oeh.
2 kommentaari:
Tervitused valgusaastate tagant, rõõm lugeda, et olete olemas ja kõik pereliikmed asjatavad eakohaselt. Huvi ja imestamisega loen, et hakkate jällegist kolima (jah ega see aia- ja majapidamine pole ilma aedniku või koduabiliseta miski puhkekodu). Kallistused ja vabandused, et nii unustusse oleme ennast unustanud, aga seda asja saab ju muuta:-)
Ohjah, olen teie peale palju mõelnud! Sa ju nüüd ka taas tööinime, jah?
Me jah jälle lendu. Sõna otseses mõttes:) Igav ei hakka. Loodetavasti seal ka ei hakka:)
Tervita meesperet!
Postita kommentaar