Selline jõul...

Nädal tagasi pühabal tõusis J-l palavik, siis akkas köhima. Esmasbal läksime vaatamata kõigele jõuluolemisele sõprade juurde, laps oli ikka täitsa kutupiilu. Siis akkas köhima LP, mina aint köhatasin. Teisibal tõime lennujaamast endale põetaja. Teisiba õhtaks oli palavik LP-l, kolmabaks ka minul. Köhi(si)me nagu loomad. Elumegakeff on/oli olla. Kolmabal lasime arstil end üle vaadata - miski viiruslik kamm, kopsud kõigil (lasin lastearstil ka ennast üle kontrollida:) puhtad.
Kauge külaline keetis köha-armeele suppi, koristas ja käis poes. Minul olid suured süümekad, et inime tuleb kaugelt kohale ja näeb lennujaama, natuke päälinna ja meie külakest. A midagi teha polnd. Lõppeks oli meil eila mõnus jõuluõhtu - kodu oli enamvähem jõulukorras, hää söök oli laual ja kallid inimesed laua ääres. A Jõuluvana, va tohman, oli midagi totaalselt segamini ajand - osad kingid olid viidud kaugele maale issi juurde. J kohe naeris südamest, kuidas see vana ikka neid asju ei tea. Et me ju lähme alles mõne nädala pärast sinna. Anoh - õnneks tõi vana siia ka ikka ühtkomateist, niet ei pidand aint Skypes kinke vaatama:)
Täna 9-kuune LP on otsustand öösiti enam mitte magada. Pröökab, kiunub, vähkreb. Põhiliselt siiski pröökab. Arumaimõista. Ühtki ammast ikka veel lapsel suus pole, kas nüüd ehk? Peale kaht rahutut ööd panin eila patsiendile igemegeeli, ei miskit abi. Vaatame, mis täna saama akkab. Ega ta päeval kah teabmis eatujuline ei ole, ripuks mul aint püksi küljes ja vinguks. Eijole tore. Tuleks siis need ambad, oleks asjale vähemalt seletus olemas.
Igatahes oli mu unevõlg nii suureks paisund, et täna lennukast tagasi tulles läksime kõik kolmekesi suurde voodisse magama ja tegime priske 2 tundi päävaund. Ikka täitsa inimese tunne oli kohe.
Praeguseks köhime ja tatitstame endiselt, aga palavikku enam kellelgi pole, se on vast hea märk.
Niet selline jõul. Ehk vana-aastaõhtu saab teist masti.
Aga teile kõike ilust ja nautige veel omset mittemidagitegemise ja niisamaolemise pääva kallitega!