Esimene nädal. Kivid ja kännud.

Nii, nüüd olen siis tervelt nädala juba oma lastele üksikhooldaja olnd. Ei olnd tore nädal. Kui esimese paari päevaga otsisin nippe õhtuste toimingute ühildamiseks, siis alates reedest õhtuseid toiminguid lihtsalt enam polnd, kuna ma jäin nii rämedalt aigeks, et ei taha selle peale tagasi mõeldagi. Kolm pääva järjest oli kohati üle 39 palavik, kurk valutas, kogu kere valutas tegelt ja jube nõrkus oli. Selline nõrkus oli, et ma kartsin last trepil käies maha pillata. Kaks kõige ullemat pääva saatsin mööda nii, et praktselt kogu pääva lebasin kas elutoas lapse mängutekil, J. toas vaibal või meie voodil, tõstsin LP-le mänguasju ette ja piiksutasin ja kõristasin neid, kui lapsel sellest kopp sai, siis võtsin ta sülle ja palusin pisarsilmil mitte minu peale karjuda, sest mul on vägaväga paha olla. Ööd olid mustad. Higistasin kilode kaupa pitsaamasid täis, vahetasin öösel tekki ja käisin all teed keetmas.
Nüid on palavik küll läind, aga hääl on valusalt seksikas ja kurk ikka valutab. Ka üks kõrv nagu kumiseks imelikult... Nõrkus vähemalt taandus.
Koos kellakeeramisega on saabunud taas imelised 5.50 ärkamised ja seda olenemata sellest, milliseid jõupingutusi ma päävasel ajal ka teeks, et päävakava ikka vanamoodi edasi toimiks... No annan veel lapsukestele aega atra seada.
Nagu te aru saate, oli kogu meie lasteaiapaanika täitsa ilmaasjata. J-i me lasteaeda ei pandki - et ei tooks aigusi meile koju ja oleks ise sutsu tervem jano kui kõik plaanipäraselt läheb ja me jaanuaris Z-ga samale kontinendile saame, siis poleks ju selleks hädiseks kolmeks kuuks olnd ka erilist mõtet teda sinna panna. Selle asemel on meil nüid tore oidjatütrik, kes paar-kolm korda nädalas akkab käima J-ga isakeelt rääkimas ja raamatuid vaatamas ja plastiliinist rongi voolimas ja õues jalutamas. J-le igatahes oli tutvumisvisiidil tütrik väga meele järele ja mulle on ta ka sümpaatne. Plussiks see, et räägib ilusat keelt, ei afekteeri ja ei slängita ja ei lühenda kõiki sõnu nagu siin pahatihti kombeks on. Lisaks elab tütrik lähedal ja teda saab ka üsna lühikese etteteatamisajaga kohale kutsuda. Jahnoh 'tütrik' tähendab siis minu keeles 24-aastast inimest:) Lõpetas kevadel kõrgkooli ja tööd pole vaeseke siin kuskil leidnud, ega diplomeeritud insenerina ei taha ilmselt ka poodi vorsti lõikama minna, niet otsib ja ootab.
Kui seda va aigust ja nõrkust poleks olnd, siis ma eriti viriseda ei oskakski esimese nädala puhul. Õhtuti saab lapsed kenasti magama senini ja J-ga on meil läbisaamine tunduvalt parem muideks. Seda ilmselt seetõttu, et ta adub isegi, et õhtul pole kedagi uksest tulemas, kellele oma päävamuresid kurta, et emme ei luband multikat vaadata võiet emme ei andnud kommi:) Multikaid nääb laps selle 3 kuu jooksul ilmselt enivei keskmisest rohkem, kuna on teatud tegevused, mille ajaks ma teda muudmoodi vakka või ühele kohale ei saa. Sedapsi siis. Lähen nüüd teen veel ühe tee ja siis magama. Omme ju jälle vaja enne kuut jonksus olla:)
Ma südamest loodan, et enam hullemaks minna ei saa. Ei saa ju?