Rahulik õhtu

Üle pika aja on mul üks rahulik õhtu, mida kasutan selleks, et väikse külma valge veini seltis blogisid lugeda ja ka ise skribeerida. Tegelt oleks muidugi muudki teha, kuna meie pere mehed olid poolteist nädalit kahekesi kodus ja võite isegi ette kujutada, kuidas maja välja nägi, kui me väiksema Imiklapsega Eestist tagasi jõudsime... Bhääh... Eks ma siis nädalivahel koristan...
A Eestis käisime väiksema Imiklapsega pulmas. Siukses tõelises PULMAS, mis toimus taluõuel ja külalistel oli palutud raffa- (või rafuslikes) riietes tulla, ka pruutpaar ise oli raffariietes ja tordil olid rukkililled ja pruut tanutati ja põlletati ära ja kõik oli nigut päris. Meie väiksemal Imiklapsel oli see muusjas juba teine pulm tema lühikse elu jooksul. Ma sain esimest korda elus pulma alles ülikooli ajal - milline ebavõrdsus!
Veel käisime vaatamas üht tuttuut imiklast, sõime ohjeldamatult sushit, tegime emaga seda va kuulsat sõstrakooki ja näitasime sõpradele, kui palju meie Imiklaps paari kuuga kasvand on. No natuke ikka on:)
Lisaks pläägutasime emaga õhtuti kauakaua ja magasime omikul kauakaua. Mina igatahes puhkasin välja küll. Z.-l lõppes puhkus eelmise nädalaga ära, niet meie Suurem Imiklaps oli paar pääva naabrite hoida. Kõik olla läind üle ootuste häste ja laps olla kenasti käitund. Eks nad kõik käituvad väljaspool kodu kenaste, eksole...:) Z. igatahes ütles täna, et küll on tore käia tööl puhkamas!

Lennureis neljakuuse Imiklapsega läks ka täitsa hästi. Tshehhide lennukid väljusid kõik imekombel õigel ajal ja õigest kohast. Mul on varem selle kella kolmese Praha lennukiga küll igast napikaid olnd, kuna lennuk on Tallinnast oluliselt hiljem välja läind ja niigi napp ümberistumisaeg Prahas on muutund seega olematuks. Seekord oli Imiklapsel isegi aega Prahas rahulikult väike eine võtta ja mina ei pidand mingi õlasalliga lennukis võimlema, et kaasreisijaid häirimata last sööta. Praha-Bpest lennul olin ma ilmselgelt kõige vanem reisija, kuna meil on siin käimas kuulus Szigeti festival ja lennuk oli täis Noori Inimesi.
Kokkuvõtvalt võiks öölda, et mõtlesin ilmselt kõvasti üle ja pabistasin, kuidas mehad siin kahekesi hakkama saavad, a nüüd julgen neid teinekordki pikemaks ajaks kaksi jätta. Täitsa tervistav.
A seda ma küll ei oska ette kujutada, millal ma julgeksin üksi kahe lapsega lennureisida. Kui suur see Suur Laps peaks olema, et tast pigem abi oleks reisil, mitte et teda kogu aeg assisteerima peaks... Any ideas?

Ja siis on mul veel üks dilemma. Et kuidas ma siis nüid siin blogis oma lapsukesi nimetan. Sõnast Imiklaps olen ma juba rääkind - seesinane sõna on mu sõnavarasse tulnud ühe sõbranna kaudu, kelle keeles markeerib Imiklaps kuni koolieelikuni igas vanuses lapsi. A mul on neid ju nüid kaks. Et kas siis Suurem Imiklaps ja Väiksem Imiklaps? Või J ja LP? Või pojake ja tütreke? See Imiklaps on mul küll juba nii näpu sees, a kuidagi kohatu tundub oma kohekohe kolmeseks saavat esmasündinut Imiklapseks nimetada, kui neljakuune nigut paremini selle nimega haakub... Jällegi - any ideas?

Enne, kui magama lähen, räägin teile ka tänase pääva naerukrambisituatsioonist. Suurem Imiklaps/J/pojake istus naabrite juures suure aialaua taga ja pintseldas värvidega ilmatusuure paberi peale Imelist Kunsti. Naabritel oli vanaisa külas. Vanaisa soovitas lastele, et joonistagu/värvigu need kassi. Mille peale meie laps tõusis laua tagant püsti, kastis pintslit veel ohtra värvi sisse ja hakkas kassi poole astuma. Et siis sõnasõnalt - kassi värvima!