jõulurõem

Mai tea, kuidas mujal maailmas, aga siinses IKEA-s on õnneks olemas ka väike söögipood. See on peamiselt mõeldud ilmselt mööda ilma ulkuvatele skandinaavidele, aga võib jõulurõemustada ka minusugust maarjamaalast. Täiesti uskumatu, kui palju rõemu võib valmistada piparkookide, glögi ja korraliku marineeritud heeringase nägemine poeletil! Jaet oleks veel jõulum, selleks on siinsed ikealased taiband ka tellida valmis PIPARKOOGITAINAST, jehhuuuu!
Nagu te juba aru saate, olen ma peast täiesti jõul ja soovin seda nüüd ka teiega jagada, armsad televaatajad:)
Ühesõnaga, mu kallis kaasa võttis enne Meerikamaale minketut nädalakese puhkust ja me sheikisime nats teiselpool Doonaud ringi. Nuusutasime jõululõhna meie tulevases kodulinnas, kolasime ümberkaudsetes külades, leidsime paar jubeilusat lossi ja tagasiteel peatusime päälinna servas ka IKEA-s. Umbes 5 minutiga oli mu ostukorv nii täis, et asjad ei mahtund enam ära – 4 pakki piparkoogitainast (kavas oli ühisküpsetamine siinsete eestlastega:), 4 pakki kohvi (a 250 g - Löfbergs Lila, ujjeeee:), 3 pudelit glögi, ohtralt Daim shokolaadi, 3 purki heeringast küüslaugukastmes, kaks karpi piparkooke, üks purk POHLAMOOSI (verivorstid tõin juba oktoobris ära Eestist), suitsulõhet, peotäis lagritsat (soomlasest kolleegile), kaks putlit jõuluporterit ja mõned pakid näkileiba. Oehh. Ma vist pole varem SÖÖGIshoppamisest nii suurt rõemu tundnudki! Z. vaatas nats imelikult, a peale kerge kulmukergitamise ei tuld ühtki kommentaari. Kui ma autos ühe piparkoogitaigna küünekääridega närvliselt avasin ja seda ahnelt sööma akkasin, siis ta väänas näo ästi viltu ja peaaegu karjatas mu peale, et kas ma ulluks olen läind võimis... No vbla see paistis küll nii nagu oleks nats ulluks läind, a tegelt ma lihtsalt pole oma 4-5 aastat piparkoogiTAIGNA maitset suhu saand ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna! Pärast läks süda nats pahaks ka, aga asi oli seda väärt!
Niet meil on nüüd jõulumenüü paigas – eelrugaks bliinid kalamarjaga, siis verivorstid pohlamoosiga ja siis hani. Kuna viimasega ei oska mina midagist peale akata, siis sellega lubas mees tegeleda. Magustoiduks piparkoogid ja pannetone ohtra mascarponega. Ise arvan ma, et 25ndal me aint lebame kodus ja oigame ja sööme Renniet vms:)
Meie vannitoas on muusjas praegast kaasipoileriparandajamees. Ta näeb välja nagu vokaalinstrumentaalansambel Charisma liige (mäletate seda pändi ju) suts tumedamate juustega, vegga been! Ta on juba 3 tundi seal vannaris old, ma pole selle aja jooksul saand WC-sse minna, akkab raskeks minema... Ja korter akkab ka külmaks minema, sest see poiler on välja lülitatud. Ja kui ma nüüd veel mõtlen, siis ambaid pole ma ka vist täna pest, võehh... Mai julge väga küsima ka minna ta kääst, et kui kaua aega veel läheb, sest ta räägib nii murdekeelt, et ma väga ei saa aru niikuinii, kui ta vastab.
Lähen vaatan, kas lemmiknaabrite auto on maja ees, siis on ehk lootust, et keegi on seal kodus ja ma saan nende juurde WC-sse minna:)
Häid jõule teilegi!

Tibusid loetasse sügisel

Kuna praegast on ästi moes oma jalavarje kokku arvutada, siis järgin trendi. Koos spordi- ja muu spetsiifilise varustusega (kummikud ja plätud nt:) sain kokku 35 paari. Arvan, et Eestis voib mul olla u 10 paari jalavarje, a need on reeglina siuksed moraalselt nats vananend ädaabijalanõud - a la 'juhuks kui väga külm on' või siis sellised, mis on kunagi Selle Ühe kleidi juurde Selleks Üheks õhtuks hangitud ja mida ma pole pidanud mõistlikuks siia tuua.

Peaks ka dieedile minema. No jalanõuostmisdieedile siis... Oehhh...

Lähen ostan endale parem uue läpaka nüüd.

Kas te ka teate, armsad sõbrad, et see Tore Puu, mille pärast Tallinnas Süda tn kandis kunagi TEATRIMAJA ehitamata jäeti (hõlmikupuu e Ginkgo Biloba vist nimeks), toodab imelisi vilju, mis irrmsasti aisevad, kui neile peale astuda?!? Vat üks siuke kasvab üsna lähedal minu elukohale, meie ülikooli töötajate lastele mõeldud imiklaste valvamise institutsiooni aias. Esimesel siin veedet sügisel ei saand ma aru, miks lasteaia hoovist ilgem okseais tuleb alati... No ju siis antasse alba sööki imiklastele vms. Mida septembri lõpu poole, seda ullemaks ais läks. Tol ajal läksime tihti ühe kolleegiga koos töölt koju ja siis tema juhtiski mu tähelepanu Puule. Puu üüratu võra ulatub üle aia kõnnitee peale ja sealt potsatavad jalakäijate jalge alla ploomist veits suuremad kahvatukollased viljad, mis me rõemsalt laiaks astume ja ullemal juhul veel talla all endaga koju kaasa viime (proovisin selle ka ära:). No nüüd, mitu hiad aastat iljem, oskan ma juba ettevaatlik olla ja püüan kriitilisel perjoodil mitte lögalaikudesse astuda ja enne Puu lähedusse jõudmist võtan alati deep breathi ja vuhisen kärmelt mööda sealt.

A miks ma ülttse sest Puust kirjutama akkasin... Sellepärast, et tavaliselt vaibub ais millaski oktoobris - esimeste öökülmadega kaovad valged lärakad kõnniteelt ja Puu läheduses võib täitsa normaalselt hingata. Nii oli ka sel aastal. Aga terve selle nädala puust möödudes olen ma taas aisu tund. Eilseks sain ma aru, et ais on ägenend tänu sellele, et päevasel ajal on väljas jälle üle 10 soojakraadi ja lögapommid on akand taas kõnniteele potsatama, sealt ka ais... Niet seesinane puu tuletas mulle meelde, et võin madratsmantli taas trenchi vastu vahetada, juhhuu! Agano jõulutunnet võtab kõvasti vähemaks see päike ja hõlmikpuu ais... Seda isegi vaatamata sellele, et kõik kaubandusasutused on täis kakaomassist valmistet nilbete jõuluvanade armeesid ja veel nilbemaid jõulukaunistusi...

Mina küll ei oskaks kuskil soojal maal jõule tähistada! Nii ei tule ju vaim peale, no kingiostmis-ja kodukaunistamis -jms vaim. Kuigi - ega ses viimases pole ma kunagi eriti käpp olnud:))

See oligi see tohhutult oluline info, mida teiega täna jagada tahtsin. Et hõlmikupuul on aisvad viljad! Eesti laiuskraadil pole õnneks karta, et Puu ka vilju hakkab tootma. Juba tema VIIBIMINE seal üleval põhjas pidavat Suur Ime olema.

PS Mina pole süüdi, et mind on verbaalse kõhulahtisusega õnnistet ja mai oska/viitsi/jõua tihemini/lühemini kirjutada. U know me:))

Võlg. Karmavõlg.

Karmavõlg on ainuke asi, millega seletada fakti, et mu kõrval istuvad lennukis alati mingid nõmedad tüübid. Tähendab, ma pean siin loomulikult silmas neid reise, mis ma üksi ette võtan, mehe või sõbrannade kohta pole mul ühtki halba sõna öölda:) Igatahes - it`s official now – minu kõrvale ei satu lennukis KUNAGI, MITTE KUNAGI, normaalne inimene! Mai ole küll teabmis tihe lendaja, Eestis käimisega ja puhkusereisidega kokku ehk iga paari kuu tagant tuleb ette, seega olen ma ilmselt hullemast pääsend. Aga samas – kuna siit pole otselendu Tallinnasse ja ma lendan tavaliselt Helsinki, Praha v Frankfurti kaudu, siis koguneb ühe reisi peale võimalikke nõmenaabreid tavaliselt juba neli. Mai taha mõeldagi, mis oleks, kui ma tihemini lendaks...
Nagu te isegi aru saate, on vaikuse eetris tinginud lisaks laiskusele ka väike tripp Eestisse. Aga sellest mai viitsi kirjutada, kaua te ikka jõuate lugeda, kui maitsvad on kohukesed ja kui lahe on Eesti sõpradega napsu võtta:) See on ju elementaarne!
Selle asemel ajendasid kaks markantset tüüpi, kellega ka sellel reisil küünarnukitunnet sai jagatud, kirjutama hoopis toredatest lennukipinginaabritest.
Siin väike best off ülevaade:)

Oma päris esimesi naabreid mai mäeleta. Võinoh, tegelt istusin ilmselt tollal kas mõne kolleegi, tollase poiss-sõbra või sõbranna kõrval. Niet varasest noorusest mul erilisi jubemälestusi pole.
Üks esimesi jõle-reise võis olla u 5-6 aastat tagasi, kui Hispaaniasse komandeeringusse sõitsin. Jäin lennujaama nats hiljaks ja pidin leppima Tallinn-Kopenhaagen liinil äriklassi kohaga. See on ka üks neist kahest korrast, mil ma äriklassi võlusid olen saanud nautida. Kuna läksime ilmselt 2-3 päevaks, siis oli mul ainult käsipagas kaasas, millele enam kuskil ruumi polnud, niet juba see, kuidas mu jalad kuidagi krõnksus kofri all olid, tagas suurepärase puhta ja kuiva tunde ning täiusliku mugavuse. Aga the best is yet to come, mu sõbrad. Nimelt istus mu kõrval raske ülekaalu ja nähtava pohmelli all kannatav hollandi biznizmänn, kes lisas oma üüratutes mõõtmetes kehaga mu peale toetudes mugavustunnet veelgi. Imre Kose tisainitud hommikusöök oli imeline, kuigi selle söömine oli hollandlase kehamõõtmete tõttu veits raskendatud. Biznizmänn jõi hommikusöögi kõrvale õlut ka. HOMMIKUsöögist on jutt! Ta jõi NELI ÕLUT. Muusjas, ta kummutas õlled ülehelikiirusel ja ülejäänd aja ta NORSKAS. RÄ-ME-DALT! Nagu me kõik oma kogemustest teame, kaob inimesel magamise ajal kontroll oma keha üle. Sama juhtus ka hollandlasega – ta pea vajus kõhu peale ja suunurgast voolas väike ilanire alla, samas vajusid tema tedretäpilised käed MINU sülle. Võeh-võeh-võeh, ma ütlen!

Võeh-faktor 10-palli süsteemis – 8.

Järgmine eredam reis leidis aset ilmselt 2003. aasta suvel, vahetult enne siiakolimist. Õnneks oli ka see lühike – sõitsin sõbrannale Stockholmi külla. Mu kõrval maandus maailma kõige higihaisusem norrakas, kes tahtis muga irrmsasti rääkida, eriti tahtis ta minuga jagada oma kogemusi Ukrainast (naised on seal kõik ilusad ja annavad kergelt kätte), samuti huvitas teda, milline oli lapsepõlv Nõukogude Liidus (ema ja isaga rääkisid ikka vene keelt, onju!?). Mai ole kunagi istunud kellegi kõrval, kes NII PALJU niheleb ja ennast liigutab, iga liigutusega vallandus masendav higihais, mis niiske loorina mind kuni passikontrollini jälitas.

Võeh-faktor – 6.

Kord suvisel ajal siit Eestisse reisides, istus mitte küll otse mu kõrval, vaid üle vahekäigu, meie raffuskangelane A. A. nägi välja nagu tavaline neandertaallane kunagi – mõnusad sünteetiliselt särisevad dressid ning valgetes froteesokkides jalad mugavalt komaga kummiplätudesse lükatud. Ja need jalad – need olid niiiiiiiiiiii harkis, kui see lennureisil vähegi võimalik on... Mul on ka siuksed komaplätud muusjas, a ma pole väljaspool kodu nendega kunagi käind. Raffuskangelane oli ilmselt hiljuti õppinud kasutama `kutsuge stjuuard(ess)` nuppu ja ta harjutas seda usinalt. Pardakollektiiviga pidi suhtlema inglise keeles, ka A. spiikis inglishit... Kahjuks... Stjuuardessid ei saand absull aru, mis A.-l mureks oli, kuna tema inglish oli vürtsitatud selliste partiklitega nagu eeh, noh, see-noh, öööö, uuuu jne. Ma juba korraks mõtsin, et aitaks vaest A.-d, aga no olgem ausad – selle pantomiimkeele kuulamine/vaatamine oli ka parasjagu meelelahutuslik:) A.-l näis olevat miski mure imelise lennuroaga, mis tema ette oli asetet, aga mis see probleem täpsemalt oli, seda ei saand me kunagi teada. A. sõi pakutud ködi siiski ära ja tegeles ülejäänd aja oma hambavahede urkimise ja hambatiku lutsutamisega. Ei olnd klamuurne, sõbrad, ei olnd!

Võeh-faktor – 5.

Mõned aastad tagasi otsustasime siinse kolleegiga sügisvaheajal Tuneesiasse sooja lennata. Õnneks oli tegemist Tunis Airi otselennuga, mis tähendab, et oma 4-5 tundi istus mu ühel käel küll armas kolleeg, ent teisel käel – toreda kohaliku perekonna teismelised pojad. Perekond koosnes emast, isast, juba mainit poisslastest (kes nagu kohale jõudes selgus, meiega samas hotellis elasid ja meid millegipärast pidevalt fotografeerisid...) ja kahest vanaemast, kellel oli igal hommikul soengud peas, a seda nad ilmselt ei teand, kus nad parasjagu on:) Need poisid siis. No nad tegid kogu lennuaja jooksul rämedaid seksuaalse alatooniga nalju ja itsitasid oma piimahabemetesse ja vaatasid hiilivalt meie poole. Neil olid paksud näritud küüntega sardellinäpud ja nilbed vöökotid, millest nad imelisi maiustusi välja võlusid. Kuna me kasutasime kolleegiga neist rääkimisel soome keelt, siis arvasid nad loomulikult, et võivad hakata meid kõvahäälselt kommenteerima... Jano mei saand ennast enam ka paljastada (siis me veel ei teand, et me nendega samas hotellis hakkame elama:), seega kannatasime vapralt nilbete kommentaaride all nagu `sel lühemal on just parajad nisad, ikka jääb midagi pihku ka, teine on nagu pesulaud` või `mul on küll paar ideed, mida nende tsikkidega puhkusel ette võiks võtta`, mille peale teine `jah, selles eilses pornofilmis oli mõni päris hea vihje`... Igale kommentaarile järgnes biivisjabattheedi nilbe naer ja silmade pööritamine. OKSE!

Võeh-faktor – 6.

Üks viimaseid eredamaid mälestusi pärineb sellest suvest. Lennuliin Tallinn-Viin. Mina istusin akna all ja mu kõrval paarike. Tütarlaps oli lasknud augustada oma nina, keele, kulmu ja kõrvas oli loomulikult sadatuhat asja ripnemas. Juuksed olid tal kenasti kahte punupatsi sätitud ja peas oli tal selline heegeldatud pitsiline potike (olen neid peamiselt imiklaste peas näind) ning kõige krooniks oli ilmselt ise riidetükkidest kokku tisainitud pika rihmaga kott. Noormeest ma nii hästi ei näind, aga see-eest pidin terve tee nende juttu kuulama ja tundma imelist odööri, mis õhus lendlema akkas, kui tütarlaps oma sünteetilised jalavarjud jalast võttis ja jalad mõnusalt enda alla kerra tõmbas. Tegelt – olgem ausad, kui see jutt poleks asjaga kaasnenud, siis poleks ma neid ilmselt märgandki. Ega ma siis AINULT välimuse järgi ka kedagi kohe ukka ei mõistaks:) Neidis ja noormes ei tundnud teineteist ilmselt veel kaua ja kasutasid vana head nippi - inimese tõeline pale paljastub reisides. Nad rääkisid lapsepõlvest (mul oli vanamees kogu aeg jumala täis, rsk, mutt sai haledalt peksa talt pidevalt), kooliajast (mai viitsind küll eriti koolis käia, tra, isegi üheksandat ei viitsind lõpetada) ja oma reisiplaanidest (eino Petsi juures saab põrandal jumala vabalt sliipi panna ja kui tal naine sinna tuleb, siis ta oli meile mingi 6-eurose hosteli ka leind) jnejnejne... Nad vaidlesid natuke stjuuardessiga ka, et miks see neile süija ei anna, siis pidi neile nats seletatama, et neil siuke ja siuke odav pilet, söögi eest peaks eraldi maksma jne Oehh. Ma ütlen, oehh...

Võeh-faktor – 5.

Ja siis viimased pärlid. Seekord Prahast Tallinnasse sõites istus mu kõrval ilmselt vist vene rahvusest noormees, kellel olid siuksed 2in1 püksid jalas, millel saab ühe lukutõmbega pikast püksist lühikes teha ja nats läbi higistet sünteetilise alatooniga särk. A mitte see pole oluline nagu te juba isegi teate... Vaid oopis see, et ta näris küüsi. Kirgliselt. Niiet veri lendas. Ja siis ta ravitses ennast – sidus Czech Airi niisked salvrätid endale ümber näppude ja siis lappas need verised lapid ümber mõne teise viga saand sõrme ümber... Jammi! Küll tshehhide odav vein maitses seekord ästi!

Võeh-faktor – 6.

Eestist tagasi tulles istus Tallinn-Praha liinil mu kõrval aga vananev pleiboi. Eestlane oli. Ästi päevitund. Ja imelise kirju atsetaatpluusiga, mis oli Armani teksadesse pakitud. Paar klotserit oli tal ka sõrmes ja halliseguste rinnakarvade vahel helkles jäme kett. Joogiks võttis ta kõike – veini (punast JA valget) ja õlle (peale imelist lõunasööki palus stjuuardessil veel ühe tuua). Näppis siis nats mingeid pabereid ja tahtis akata muga inglise keeles rääkima (lappasin briti MarieClaire`i). Õumaidoog... Ma arvan, et ta oli neid lauseid kaua oma peas valmistand, igatahes kukkusid need välja nii, et mai saand loomulikult mitte midagi aru ja naeratasin kohmetult. Vahepeal tõusis ta püsti ja tegi vahekäigus venitusharjutusi. Parfüümi oli ta ka rohkelt piserdand. Imeline!

Võeh-faktor – 7.

Nüüd aga õnnitlen teid postituse lõpuni lugemise puhul ja soovin head reisi!

Uazzapp?

Tähendab, mulle tegelt meeldib siinne kliima. Poleviganoh. Suvel on vaja selle survaivimiseks konditsioneeriga autot ja kodu, aga pmtselt tore ju. Eriti tore on sügisel ja kevadel, kui meil siin on veel/juba soe ja teie seal Eestis elate poriloigus, no siis mulle väga meeldib. Teile öelda noh, et meil on siin tore:))

Agavat praegast on mingi imelik aeg. Asi ei olegi niivõrd kliimas, kui selles, et mai oska nagu apsaluutselt ühelgi päeval endale normaalset autfitti orgunnida. Kui omikul kaheksaks tööle tulla, siis on nagu jahe, no ükspääv oli nii jahe, et ma mõtsin, et oleks pidand kindad ka otsima endale... Siis pead paar loengut suures kivimajas ja kui tekib mõte lõunale minna, siis lööb peahoone uksel siuke lämmatis vasta, et suremaha - no siis on palaaaav... Üliõpilastibidel on nabad paljad ja päikseprill ninal ja mina näen välja nagu eskimo - teksad, mingi pikavarrukline asi ja seal peal pintsak/jakuke... No viimase saab ära koorida, aga pikavarruklisega pole teha muud, kui käised nõmedalt üles käärida ja edasi teenida. Ja siis... No siis tegelt mulle meeldib see ilm:)) Üleeila näiteks sõime kolleegiga lõunat kuskil terrassi peal jano ei suutnud kiusatusele vasta panna ning tellisin magustoiduks endale klaasikese jahedat roseed (jah, mul oli tegelt veel üks loeng, aga selle algus oli veinijoomise hetkel rohkem kui tunni kaugusel, niet annate ehk andeks ja pärast ma räägin teile vastutasuks loo sellest, kuidas ma oma õpetajakarjääri alguses Tartus vahetult enne tundi ühe õlle jõin:) Ja siis õhtul, vat õhtul on siuke lugu, et ei jõua ennast ära kiita, et kõik need riideesemed omikul selga sai aetud, sest kõik see mõnus soojus ja tsill ja üleüldse kaob koos päikesega kirikutornide taha ja kella 6/hullemal juhul 8 ajal koju vantsides on jälle niiiiiiiii korramuse jahe, et koju jõudes klõpsan kohe radiaatori sisse ja panen teevee üles. Nüüd ma siis olen paar päeva proovinud seda kihilist riietumist, tegelt on päris ästi välja tuld. Ei ütleks, et ohkuimugav ja mõtlema peab nats, aga toimib üldiselt:))
Aga lõpetuseks siis see õllejoomise lugu (Anne, ära Sina seda loe:). Aasta - niiumbes eee... 1999 näiteks. Koht - Tartu, Zum, kuimaieksi. No mul oli vaja niiumbes nt kell 16 keelekeskuses soomlastele eesti keelt õpetada, aga enne seda sõin Tartusse külla tulnd parima sõbranna ja tema mehega lõunat ja nad suutsid mind ära rääkida, et misse üks õlu ikka teeb. Jano tegelt - mis ta siis ikka niiväga teeb, eksole...:)) A ma vist omikust pold söönd ja siis oma sööke oodates seal juba ju jõimegi seda õlut jano kuidagi väga kiirelt mõjus ja teistmoodi, kui ma harjund olin (ma olin enne seda ka alkoholi tarbinud, päriseltkaa). Pmtselt muud pold midagi, aga no lõbus oli olla ja ma arvan, et selle mõjusa õlle tulemus oli ka see, et mai ei saand oma silmi ühe kehakultuurlaspoisi pringilt pepult. Me mängisime mingit sõnamängu vms, igatahes oli üks neist harvadest hetkedest, kui üliõpilased tahvli ees käisid. Tahvel asub reeglina õpetaja selja taga, eksole ja nii ma siis püüdsin elu eest jälgida, mida nooruk sinna tahvlile skribeerib, aga pilk libises kogu aeg allapoole...:) Ma isegi mäletan oma mõttekäiku, et mai tohi jõllitada seda peput, sest teised üliõpilased näevad mu silmi ainiti ilusatesse sinistesse teksadesse pakitud tagumikku jõllamas ja it's so not õpetaja:)) A kehakultuurlased ongi ju sellepärast maailma loodud, et neid vaadata, võimis? Ükskord näiteks me vaatasime täiesti andunult sõbrannaga vettehüppeid, niiiiiiiiiii ilusad poizid!!! Soovitan soojalt!
Ahjaa, eile linnas käies nägin kingapoe vaateaknal täiesti jalustrabavaid samblarohelisi seemisnahast saapaid, ma vist lähen neid nüüd jalga proovima. Hoidke pöialt, et minu numbrit poleks, sest nad ei makst vähe:))

Edit: Saapaid oli õnneks aint 38 ja 40 numbrit, jeee, raha jäi alles seekord. Sest olgem ausad, ega mul pitsitavat jalanõuprobleemi just ei ole...:)) Need rohelised olid lihtsalt niiiiiiiiiii ilusad!

veel nimedest...

Lubage veel paar lauset nimeteemal ja siis paneme selle teema lukku, ai promiss! Tahtsin lihtsalt teiega üht paari päeva tagust artiklielamust jagada. Otsisin nimelt vanadest KeeltestKirjandustest üht varemloetud artiklit (mida ma lõpuks loomulikult ei leidnud:) ja leidsin kirjutise, mis eestlaste 20. sajandi nimemoodi põhjalikumalt käsitles. 1999. aasta andmete kohaselt, ehk siis pea 10 aastat tagasi esines igas kümnendas Eestis antud nimes võõrtäht(i). Ma pakun, et tänaseks võib see protsent isegi 15 olla, vaadake ise kõiki neid jubedaid üllitisi... Üheks põhjuseks, miks võõrtähti ohtralt kasutatakse, pakub kirjutaja võõrapäraste nimede laia leviku - uute nimede mugandumine võtab aega ning mõnele nimele pole sobivat eestipärast kuju leitud, kirjutab Annika Hussar. AGA - minaitea, minu meelest ei olegi VAJA nendele võõrapärastele nimedele eestipärast kuju leida või neid mugandada, sest vaadake ise neid näiteid, need on ju täitsa jõledikud mu meelest - Sessika (ma arvan, et tuletatud Jessica'st), Kiaara (Chiara siis ilmselt...?) või Brändon... Ega ma kai tea, kas üldse või kuidas Eesti nimeseadus antud hetkel asja reguleerib (eiviitsind tsekata netist ausaltööldes), aga nipalju kui mina mäletan, pole nende võõrnimedega selles seaduses eriti tegeletud, pigem reguleeriti vist seda, et keegi Oomega Null või Arnold Rüütel oma lapsele nimeks ei pane:)) Ega ma ei oska loomulikult lahendusi välja pakkuda ja selleks on kindlasti olemas ka minust tuhandeid kordi targemaid inimesi, aga mu meelest on nii kurb, et Dagmar Danoa ja Devin nende nimedega vähemalt 18. eluaastani vastu peavad pidama jano KUIDAGI võiks ju siiski kasvõi PROOVIDA seda asja reguleerida.

Ega ma ka siis mingeid drastilist seadust ei toetaks, mis lubab lapsele aint Peeter ja Malle nimeks panna, agano midagigiiii...

Siin postsotsialistlikus Kesk-Euroopas on olukord ka muidugi päris huvitav. Näiteks võõrnimesid lubab seadus ainult oma keele kirjaviisile vastavalt kirjutada, ehk siis nimed tuleb kõik kohalikku keelde transkribeerida:) Nii ongi minu õpilaste hulgas nt Zsanett (Jeanette) ja kolleegi lapselaps on Szebasztián (Sebastian). Kui keegi oma lapsele väga erilist nime tahab anda, peab ta kirjutama avalduse teaduste akadeemia keeleteaduste instituuti ja seal otsustatakse, kas nimi kõlbab kasutusele võtta või mitte. Mõni aeg tagasi lugesin kuskilt, et nüüdseks on ametlikult lubatud nimed Vaarikas ja Maasikas (kohalikus keeles siis loomulikult, armas eksole:)) Aga see kõik pole veel midagi võrreldes siinsete mustlaste suurepäraste üllitistega. Legendid räägivad nimekujudest nagu Bruszli (Bruce Lee), Binladen ja Zorró. Sageli jäävad nende välja mõeldud nimed küll ametlikult lastele andmata, kuna ametnikud püüavad endast parimat anda, et lapsevanemad, kes oma kaheteistkümnenda beebiga (mida rohkem lapsi, seda suurem lapsetoetus, mida suurem lapsetoetus, seda rohkem viina saab osta, mida rohkem viina saab osta jnejne...) linnavalitsusse ilmuvad, nime siiski viisakate kohalike nimede hulgast valiks. Aga mõelge ise - kui teil ka 12 last oleks - annab ikka otsida neile nimesid, ime siis, et ei taheta Isaura ja Csikinkira nimesid anda lastele. Viimane olla siinmail tuntud Venetsueela seebiooperi ühe peategelase nimi, kirjapilt küll Chiquinquirá, aga ega lõviosa siinsetest mustlastest niikuinii lugemises ja kirjutamises eriti tugevad pole:))

A nüüd bäkk tu uöök!

Siiralt teie:

Bireth Vaicce Lyah (loe: piretvaikeliia:)

septembrikuus...

Ma akkan vaikselt arvama, et viiendat aastat järjest inimestele (INIMESED, jeerait...) tarkust jagama (ilgelt nõme väljend iseenesest, eeldaks nagu seda, et ma ise evin tonnide kaupa tarkust, again - jeerait:) akata eijolegi nii elumegahea plaan...

Mai tea, mis minu sisse on läind, aga mulle ei meeldi üliõpilased... Nad ajavad mind lihtsalt närvi! Mind ajavad täiesti marru mingid silmad-pahupidi-peas esmakursuslased ja ülbete 'mateansustrohkem'-nägudega 3. ja 4. aasta lapsed ja LIIGA vaikse häälega rääkivad ja MIND teietavad hallid hiirtüdrukud ja kampsunitega ja pikkade juuste filoloogpoisid. Siis ajab mind veel marru see, et meie ülikoolis on mingi nilbe registreerumine (vist kursustele registreeruvad võimaiteamis) ja see tähendab seda, et see koridor, kus asub meie õppetool, on iga jumala päev kuni lõunatunnini üks suur järjekord... See on selline paks mitmekihiline järjekord, mis lohiseb nõmedalt kõikide ruumide uste eest mööda ja peab tegema ebainimlikke jõupingutusi, et sellest läbi murda. Ja kui ma lõpuks oma laua taha jõuan, siis ma avastan, et mul on kulm NIIII kortsus kui vähegi olla saab ja mu ninasõõrmetest lahmivad leegid välja ja üleüldse - aaarghhh...:S
Oehh, ma ise kaisaaru, kuidas minu sisse nii palju kulmukortsutamist ja keemiliselt lokitatud (hee, Maris:)) õppealajuhatajalikkust mahub, aganäe - mahub. Paha inime olen vist. Eino mis vist, päris kindlasi olen paha inime, ega ma seda avastust esimest korda ei tee! Aga see õppeaasta alguse pahainimsus, seda ma tunnetan esimest korda justkui.
Te nüüd ka ärge saage valesti aru, ega ma neid lapsi siis auditooriumi ees seistes edasi ei vihka, no seal ma suudan täitsa pandav õpetajatädi olla, isegi nalja viskan vist mõnikord ja püüan ikka oma töö kenasti ära teha, aga just need massid ja mis seal salata, ka üksikisendid, kes nt vaiksel häälel ette ja taha vabandades mingit infot tulevad hankima siia õppetooli, vat need ajavad kuidagi ERITI marru... Don't ask me why... Vbla see on lihtsalt mingi aastaalguse allergia. Loodetavasti läheb üle:))

Igatahes olen ma oma tülgastust ja ffhhiihhkamist igal sammul välja näidand ja ma kipun arvama, et see pole eluterve. No nt ühel päeval peatus lift vist 2. korrusel ja niigi täispressitud lifti tahtis siseneda mingi megapaks vinniline nooruk (et sõita KOLMANDALE korrusele, eksole), siseneski... Liftiseinal hakkas selle peale põlema punane tuli, mis viitab sellele, et lift on ülekoormatud, mille peale nooruk imestunud nägu tegi ja ütles, et VIST ülekoormatud ja mida tegin mina...? MINA sisisesin läbi hammaste, et POLE IME...:S Teised itsitasid, aga mul oli kohe peale seda häbi... Ja siis eile tulid mingites libaräppari rõivastes noorukid siia mu kolleegi otsima, kes oli hetkeks välja läind, no palusin neil veits oodata siis. A ootamise käigus rääkisid nad nii korramuse kõva häälega, et ma pidin neile kulmu kortsutades märkuse tegema, mille peale nad jällegi itsitasid ja sosistasid ja kommenteerisid mu märkust ikka täpselt nii kõvasti, et ma ka kuuleks... Kuivik. Küpsis. Vanatüdruk. Närvihaige. Ma olen täiesti kindel, et minust rääkides kasutavad muga viimasel paaril nädalal kokkupuutund üliõpilased selliseid sõnu... Püüan ennast tagasi hoida, will do my best...

Aga tunniplaan on see-eest täitsa kobe, reede jääb pmõtselt vabaks, kord kuus on küll kaugõppijate loengumaraton, aga kolm reedet (nagu tänagi!:) on siiski vabad. No LOENGUTEST vabad siis. Kolmaba on kõige pikem ja nõmedam pääv, aga saab sellega ka hakkama, on ennegi saand. Õhtul koju jõudes tuleb lihtsalt üks NeoAngin hinge alla panna ja rohkelt teed juua ja mitte midagi teha - parim retsept peale nelja järjestikust loengut:)) Pealegi on sel hooajal kolmabaõhtuti ju House, no Dr. House, eksole ja Hugh Laurie on niiiiiii nunnu ja tema tegelaskuju on mõnusalt küünilis-humoorilis-irooniliselt professionaalne (meie lemmikomadused inimestes:) ja see sobib ideaalselt nõmeda/raske pääva lõpetuseks!

Agaok, side lõpp, sest ma akkan nüid abikaasaks, st teen sel nädalal esimest korda süija:)) Kuna mu visiitabielupartner jõuab paari tunni pärast siia, siis ma otsustasin miskit jammit kokku keerata, ideid veel pole, loodetavasti poes tulevad. Eila ostsin araabide poest pitasaiu, seega eelrugaks teen kindlasti baklazhaani jogurti-küüslaugukastmes (sigalihtne, teinekord õpetan ja pitasaiaga sobib lihtsalt ülihäste:), aga pearuga pole ma veel välja mõeld, loodetavasti tuleb turul ja poes vaim peale ja mõni ideepoeg koputab ajuuksele.

Head nädalivahet teilegi!

nimi ei riku meest...

Eile elistas sõbranna-veresugulane ja luges ette oma esimesse klassi mineva poja klassikaaslaste nimesid jano, et mu VEEL lõbusam oleks, siis luges ta ette ka A, C ja D klassi nimekirjades esinevaid nimesid... Peamiselt eesnimesid loomulikult, kuigi terviku moodustumisel on sageli ka perekonnanimel oluline roll täita. Tallinna külje all asuvas vallas lähevad sel aastal siis esimesse klassi Desiree, Jan-Marcus ja Brandon, samuti alustavad haridusteed Heleanor, Luiza ja Christopher ning loomulikult ei jää neist maha ka tarmukad Dagmar Danoa ning Jack (jatsk, jakk, dzhäkk?!?) Markkus... Mis ma oskan öölda? Kandev paus, eksole...

No ühesõnaga - minus tärkas huvi, et kas ainult Tallinnas ja selle lähistel esineb nimesid, mille väljamõtlemine on lapsevanemalt ebainimlikku imaginatsiooni ja pingutust nõudnud või leiame me vastavaid näiteid ka mujalt. Seega tegin sportlikust huvist väikest turu-uuringut, ise vaikselt lootsin, et Räpinas või Vändras on asjad kindlasti palju paremini ning ma leian koolinimekirjadest rohkelt Katrineid, Liisasid ja Martineid, aganoh - wishful thinking... SEST, Räpinas lähevad sel aastal lisaks Stefan-Leonile ja Devinile kooli veel ka Keir, Sessika ja Daan ning kuigi Pärnu kandis paistab asi palju parem olevat, läheb Vändra koolis sel aastal koos Marko, Katrini ja Raunoga esimesse klassi ka näiteks Dandy...

Sa näed ja Sa ei mürista!!!

Võisiiski, ehk oli see öine metsik vihm ja kõu just õhtuse telefonikõne tulemus, magada ei saand igatahes. Vbla oli see lihtsalt one of those allergy sufferer's nights:))

Then again - kes olen MINA, et nimeteemal sõna võtta:))

tervitades: Teie A-Mees

päkk in pisnis

Jah, olengi tagasi! Samahästi võiksin ma siia ka kirjutada, et suvi ongi läbi, agano 34-kraadises kuumuses ei ole see vist (veel?) sobilik.

Oh see suvi - see oli niiiiiiiiiiiiii lühike, et mul pole elus lühemat suve old. Ausalt! A see-eest muidugist ka väga sisutihe - Eesti-K-Euroopa-Iirimaa-K-Euroopa, poolalätileedu- Eesti-Soome-Eesti ja nüid olengi tagasi siin. Kodus (ärge vihastage, ma harjutan:).

Kuna mul olid siin vahepial igast korteriprobleemid ja ma oleks äärepealt vbla pidand kuskile mujale kolima, siis ma pakkisin Iirmaa ja Eesti vahepeal praktselt KOGU oma stafi kokku ja tõstsin elutuppa nagu korteriperenaine tungivalt soovitas. Etno siis tema saab teistes tubades romenti teha (haaa, kui te vaid teaksite, kuidas siinmaal roment käib...:), sest appii-appii - vbla tal on vaja 'vabal turul' nüüd korter välja üürida! Jano VABA TURU inimesed ju ei taha pesta ennast vannitoas, kus krohvi pähe kukub või veeta suvist pärastlõunat kuumas köögis, kus ribikardinad on aastasadade jooksul kahe akna vahele kinni kiilund ja neid ei saa ettenähtud eesmärgil kasutada ning vaatamata kõigile jõupingutustele tekitada tuuletõmmet, muutub köök jõlejubedaks saunaks. Minu äraolekul kõik nõmedad korteriproblad lahenesid, ülikool on ka edaspidi nõus ikka sedasama korterit sellesama tädi kääst mulle üürima ja üllatuskingitusena on mul nüid kõikides tubades uhiuued (töötavad!) ribikad, magamistoas on tapeet ära vahetet ning vannari ja WC laed on kenasti ühes tükis. Asi, millest ma aru ei saa, on fakt, et WC-s on mu meelest kassipissi hais...:S Varjandid kassipissihaisu tekkimiseks:

a) maaler-onul oli kaasas kass, kes teda monotoonset valget seina võõbates lõbustas ja ühtlasi pissis kass viisakalt WC-sse

b) korteriperenaine on akanud kassipidajaks ja vahepeal korterit valvates (jah, ma olen tähele pannud, et minu äraolekul ta natuke nagu VALVAB korterit) on Miisu temaga kaasas old ning viisaka kassina ikka WC-sse pissind

c) tegelt ei ole tegemist kassipissi haisuga, vaid miski uuemat sorti värv/lahusti vms haiseb kassipissiselt...

d) any suggestions?

Aga mitte kassipissist ei taht ma rääkida, vaid sellest, et kogu oma kraami taas lahti pakkides ja üritades korterist KODU teha, läheb tohhutult palju aega sellele, et vaadata läbi kõik paberid ja sirvida vanu ajakirju, mida ma olen millegipärast (retsept, artikkel, pilt jne?) säilitand jnejne. Tegelikult jäigi mul sel kevadel tegemata traditsiooniline sorteerimisorgia, et kõik tööasjad taas õigetesse mappidesse ja kaustadesse saada ning eraldada oluline ebaolulisest (mida on tavaliselt palju rohkem:) ja seega kulub mul nüüd tunde ja tunde, et iga asi omale kohale saaks. Rääkimata sellest, et Eestist on kaasa tulnud ka uusi asju, millele tuleb leida oma koht... No näiteks need mitukend Eesti DVD-d (aitäh, sõbrad!) on ikka veel kilekotis ja siresäärsed Iittala veini-ja vahuveiniklaasid on vaja ka karpidest lahti pakkida, et nad saaksid vanad nõmedad supermarketiklaasid kapist välja kikkida ning elegantselt 60ndatest pärit köögikappides laiutada:)

Jano siis, et kõik see veel raskem oleks, on mul taas see imeline kohalik allergia, mis ei lase päeval olla ja öösel magada ja üleütse - silmi tahaks kah värvida mõnikord ja läätsi kanda näiteks... Ja nii imelikult kui see ka nüid ei kõla, aga see allergia aitab taas aru saada KUIVÄGA on inime loodud paaris eksisteerimiseks. Sest nädala sees üksi tatistada ja aevastada ja oiata pole pooltki nii tore kui RLP seda teha kui on KEEGI, kes kuulab ja ütleb, et ossavaeseke või küsib, et kas ma teen teed võiet kassa ikka oled juba silmatilka pand... Selleks ongi meile paarilist vaja (või korterinaabrit või ema:)

Aga suves oli asju. Ma siis kirjutan nendest natuke. Mõned on juba kirjutand ka neist natuke, aga ma ikka ka! No ühesõnaga - kõigepealt siis Iirimaa, mis oli täpselt selline nagu te kõik olete vilmides ja raamatutes näind ja lugend - roheline, kivine ja avar. Ja muusjas, inimesed PÄRISELT ka laulavad kesknädalasel õhtupoolikul kõrtsitoas, no AUSALT! Me ise kai uskund, istusime nigut munad oma pintidega laua ääres jai uskund silma ega kõrva, aga jah -

Can anybody tell me where the Blarney Roses grow? It may be down in Limerick town or over in Mayo.

Janiedasijaniedasi:)) Jano need iirlased ise - vanad sõpsid kõik, tervitavad sind seal nagu naabri Johni või Ríordáni ja kõigi nende perekonnanimi on McCarthy või siis nt O'Leary. Ja nad jumaldavad kummalist sporti nimega hurling, millest ma vist pold enne kunagi midagi kuulnd ja ilm on seal heaaaaa - võrreldes meie reisinädalal Kesk-Euroopa vallutand kuumalaines kannatamisega oli Iirimaa tõeline paradiis - 19-20 C ja väike vihmasabin every now and then, jumalik! Niet soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan Kagu- ja Lõunarannikut, kus ilm on suisa kogu aeg päikseline ja kus on kilode kaupa imearmsaid väikseid linnakesi ja kus saab sadamakail jalgu kõlgutades fish'n chipsi süija, mmm...

Jano siis me käisime ju Eestis ka ja Sooooomes:) Eestis oli ka täitsa hia ilm ja kodus oli tore olla jano ei saa ju mainimata jätta seda va abiellumise järellainetusena korraldet pidu, kus me oma sõpradele krehvtist suppi andsime süija ja nendega koos kõik alkoholi ära jõime. Mitte miski, mitte f...n' miski ei ole parem kui OMA INIMESTEGA koos olla! Ma küll jubedalt paanitsesin, noet sadatuhat erinevat seltskonda (endised kolleegid ja lapsepõlvesõpsid ja ülikoolikaaslased ja muud veresugulased;) ja missaabja appiappi, agano lõppeks oli vist ikka kõigil tore võino vähemalt need, kellel pold tore, need ei ütle:)) Mis on neist väga viisakas eksole:) Meie peomaja nägi omikuks küll välja nigut eee... (otsin viisakat võrdlust:) ... nigut üks korralik peomaja peab omikuks välja nägema:)) Ma siis koristasin natsa ja tegin meile kofi ja teed ja võileibuteid ja siis järgnes tõeline tshill kuubis - päikesepaistes ringisilkavad lapsed, hommikusi õllepurke kramplikult käes pigistavad mehed ja meenutused eelmisest õhtust ja naer ja naer ja veel natuke kohvi ja peavalutablette ja vabandussõnad neile, kelle und öine tantsumaraton võis segada ja omad joped ja Vaikus On Kuldne... Oehh sõbrad, elu on ilus! Sellega olekski paslik vist see kilomeetrine postitus lõpetada, mh:)

kolkend ja abielus:)

Tere armsad televaatajad!

Andestagu mulle blogijumal ja need paar truud lugejat, kes siin kraapimas käivad, et ma olen olnud vahepeal laisk, loll ja lohakas, agano mul on ju põhjused kah olemas: esiteks läksin ma mehele ja hiljuti sain kolkend kah!!!

Mehel on tore olla , mulle täitsa meeldib, kolkend olla ei peaks nii tore olema, a mai virise üldiselt.
Teile, kes polnd seal ja keda uvitama peaks - meheleminek ise läks jubemegahästi - alguses värisevad jalad ja pisarais silmad, siis vein, viin, tants ja trall:) Me leiutasime pulmavidjot (jah, me langesime selleni, et meil on pulmavidjo:) vaadates ka uue teadusharu: võrdlev tantsoloogia! Ja mida räägib meile võrdlev tantsoloogia: et kõik Eesti (ja mõned Soome) naesed tantsivad käed ja näpud püsti ja kohalikud keskeurooplastest tibid tantsivad sündsalt ja tagasihoidliselt. Meestel pold eriti vahet: nii keskeurooplastest kui ka eestlastest mehepoegadel (eriti mu vennal:) olid näpud püsti põhiliselt Tanel Padari ja Vaiko Epliku hääle taustal ja mulle see meeldis! Mu sõbranna kardab nüüd muusjas, et kogu kohalikest koosnev külaliste punt võttis Taneli ja The Suni hüüet Welcome to Estonia surmtõsiselt ja tegelt on nad juba kuskil Poolas Eesti poole teel ja siis me peame neid siin kostitama:)) Mees mul oli ka ilmselgelt veidi shokeeritud Eesti tibide vastupidavusest tantsupõrandal ja vbla oli ta shokeeritud ka oma (siis juba) abikaasa eufoorilistest tantsusammudest ning peentest piruettidest. Aga talle meeldis, võino vähemalt nii ta väidab - viisakas inime ju!

A nüid ma olen Eestis, ilma abikaasata (hee, lahe sõna!) paraku, sest ta omandab akadeemilist kraadi sõjarluse erialal ja teeb eksameid (vähemalt nii ta väidab:). Teisibal ongi tal riigieksam ja kolmabal suurepäralise teadustöö kaitsmine ja siis ma pesen ta riided puhtaks (no ma sõidan selleks ajaks ikka sinna Euroopa keskele tagasi, ma olen ju ometi ta abikaasa!) ja siis me põrutame Iirimaale hanimuunima! Ma juba niiiiiiiiii ootan! Jah, te lugesite õigesti - Iirimaale! Võtame kummikud kaasa, elutseme toredates Victorian-style hotellides, joome palju õlut ja peatame auto kinni just seal, kus ise tahame ning naudime hingematvaid vaateid! Vähemalt selline on see reis meie vaimusilmas:)) Agajah - kui seal keset Euroopat on siiski suvel permanentselt pea 40 kraadi sooja - siis tundub Iirimaa kuidagi õige valik. Rantalomat jätame talveks või mõneks muuks mitte nii atraktiivseks aastaajaks.

Noja peale suurt hanimuunimist, mis saab olema niiiiiiiiiiiiiii romantiline, issandmaivõi, no peale seda me tuleme Eestisse ja käime oma sõpradel külas ja vedeleme niisama ja sõidame nats ringi ja õpime eesti keelt (see viimane on minu riukalik plaan, mu mees sellest veel ei tea:)

Ja siis ongi ju jälle õppeaasta algus käes ning ma pean kummardades ülikooli treppidest üles ronima ning tänama kõiki pürokraate ja muid mehi, et nad LASEVAD mul edasi töötada. Siinkohal tahaksin ma tänada jumalat ja meie teaduskonna äsja ametist lahkunud tekaani, kes peale kuudepikkust venitamist siiski meie töölepingutele oma närused pookstavid alla pani ja suundus kuskile mujale oma läikivat püksitagumikku kulutama, võehhh...

A mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid oopis sellest, et Eestis on tore olla! Mitte, et see teile üllatusena tuleks, te kindlasti ise ka ju teate seda, agano ma ikka pean kiitma:)) Kroonikat ja Justi ei ole tore lugeda, selles suhtes olen ma hr Krister Kiviga täiesti nõus, aga vaadata telekast igast toredate saadete kordusi, käia sõpradel külas ja krillida, käia linna peal laiamas ning (suitsuvabas! juhhhuu!) VonKrahlis puusa nõksutamas - vat see kõik on väga tore! Jano LAULUPIDU! See oli minu jaoks tõeeeeline pidu - ilus Eesti muusika, armsad lapsed, sõbrad ja tuttavad ning muidugi ei saa ma mainimata jätta neid suurepäraseid võileibu nimega Kuum Koer! Õnneks on päikseprillid üsna suured, nii sai sinna taha liigutuspisaraid peita, kui Mesipuu või Mu isamaa peale silma märjaks võttis...

Ma siis mõtlesin seal, et kas mu mees saaks sellest kõigest aru ja ma kahtlustan natsa, et egaikka ei saaks küll - inimmassid, rahvariided, huilgavad teismelised ja pisardavad vanurid - spuuki ju natsa:)) A ma hakkan talle selgitustööd tegema, niet ehk on ta järgmisel ÜLDpeol juba võimeline mulle saatjaks tulema, I`ll do my best!

Ja täna käisime ühel väiksemal laulupeol - nimelt vaatasime Viinistul vabaõhulavastust (oi, see sõna ise peidab endas juba väikest, khmm, alatooni...) Eesti Asi - aga see oli tore Eesti Asi! Ausalt! No natuke lihtsakoeline ja kerglane - aga eks need 19nda sajandi keskpaiga eestlased just sellised olidki nagu Toomas või Villu ja nende nägu oli ka kogu krempel ise. Ja need laulud, need tõeliselt heas seades ja (näitlejate kohta:) hästi esitet Mesipuud ja Pilvepiirid, no see oli ju jälle LIHTSALT ILUS! Minaitea - kas ma siis olengi nüid liiga kaua siit ära old, agano niikui keegi hakkab mesipuu poole lendama, nii on mul pisar silmanurgas ja kaasa laulda ei saa enam (kuigi jubedalt tahaks!), sest hääl hakkab värisema nagu Valtu pensionäride kooril... Vbla on see lihtsalt vanadus, lõppude lõpuks olen ma ju kolkend juba!

taas jalgel

Peale nädalakese kodus lebamist (no sõna otseses mõttes LEBAMIST, sest üle 39 palavikuga inime muuks millekski võimeline pole...) avastasin eile tööle tulles, et kevad saab kohe läbi... Känn juu imäädzhin? Eelmisel nädalal justkui kõik, millel midagi õietaolist küljes oli, õitses nigut loom ja haises kah muidugi (nokei, mõned siiski lõhnavad kah:) ja eile oli pool kõnniteed juba langevaid õielehti täis...
Magnooliate taldrikusuurused õied on kah KOHE laiali lahti ja kui need nädala pärast ära on õitsend, siis ongi kööga - läbi, finito, vége... Ja mina veetsin sellest maailma ilusaimast ajast nädala jalgpallisuuruste mandlitega voodis (mitte voodil pold mandlid suured, mul ikka...:)!!! Palju õnne ja teretulem eksole... Ma ise oma nahhiivsuses mõtsin, et kevad on aprilli lõpus, vähemalt mina olen niiviisi planeerind, agano looda sa... Niet pakkige rannariided kaasa, kallid künalised!

Kodus lebamine oli mõnes mõttes kasulik kah - lugesin lõpuks ometi oma ülemuse suvel üllitatud populaarteadusliku teose läbi (iseasi, kui palju sellest palavikuudusele inimesele ajju jäi:), täitsa tore oli. Kaks viga leidsin kah, ilgelt uhke olin (te ise oleks kah, kui te doktor professori kirjapandust vigu leiaks:) Nii palju suutsin ennast siiski tagasi hoida, et ei helistanud talle voodist, et kuuleää, sul seal puha valeandmedää...:) Voodikõrvaseks kerglugemiseks olin just enne haigeksjäämist Hesari Kuukausiliiteid koju vedand paar tükki - targasti tehtud - need on alati kaanest kaaneni loetavad ja pealegi on lugemine täitsa asjalik. Mai saa aru, kuidas ükski Eesti päevaleht nii normaalse kuulisaga hakkama ei saa... Siinsetest päevalehtedest ma parem ei räägigi...

Telekat vaatasin ka, kui juba istuda suutsin. Ja nägin täitsa juhuslikult ühel õhtul miskit Jim Carrey filmi... Alguseks päris spuuki, eksole:)) Aga film oli täitsa hia. Ausalt. Ma ise kai uskund. Olen täiesti kindel, et kui ma täie elujõu juures oleks olnd, ma poleks seda filmi juba põhimõtte pärast lõpuni vaadand (et ikkagi Jim, The Mask:)) Eks ta nats ilane oli muidugist - 'poeg tuleb koju' motiiv, 'vastuvoolu minek' jne. Agano ajastutruu oli ja mina kui ajaloost valgusaastate kaugusel triiviv põmmpea, sain sealt täitsa palju uut informahhuuni:)) Niet kui kunagi juhtute kanaleid klõpsutades peale ja parasjagu midagist muud teha pole, siis ärge teisele kanalile vajutage!

Nüüd ma olen siis terveks tunnistet ja tähistasin seda täna sellega, et käisin kleidiproovis. Niuniuniuniu... Ilus oli! Ausalt! Let's face the truth - ega valge (noheaküll, MURTUD valge:) pole just see värv, mis meile kõigile sobib ja tohhutult loomuliku mulje jätab, eksole... Agano tädi tisainer-õmbleja on täitsa tubli tööd teind ja minu kehakujule vast isegi kõige sobivama variandi leidnud, niet respect, ausalt! Arvasin kuni tänaseni, et pea 30selt leibasid ühte kappi paigutades ja pulmapidu korraldades on ikka mõistus omal kohal ja olen võimeline kõigesse coolilt ning mõistlikult suhtuma, aga kui ma seal seisin - peaaegu valmis pikas kleidis rasvased juuksed kuklasse patsi junnitud - siis hakkas kõhus kuskil ikka natuke hõre... No see oli siuke meeldiv hõredus muidugist, võiks isegi öelda, et nauditav:)) Nüüd peaks veel ära õppima selles kleidis (ja meetristes kontstes:) liuglemise kah ja siis olekski nigut kõik ok!

Lähen koju arjutama nüid, ead nädalivahet teile!

Künalised

Nädalivahel käisid künalised (kui mu vend väike oli, siis markeeris see sõna külalisi:). Seltskond oli kirju: (teadaolevalt) ainuke meie linnas resideeruv eestlane oma kohaliku mehe ja väikse plondi imiklapsega ning üks ema liini pidi kohalik, aga Eestis üleskasvanud ja venekeelses koolis käind armeenia sugemetega naine oma kohaliku mehega. Suutsin arusaadavalt kirjutada vä?

No point on selles, et meil kõigil on midagi Eestiga pistmist - nii saime rääkida oma suvistest plaanidest ja autoga reisimisest ja Poolas ööbimisest ja söögiks tegin kartulisalatit ja sügavkülmast sulatasin natuke ka päälinna venelaste poest ostetud Borodino leiba juurde. Suitsuforelli oli ka ja magusaks sõime KASS ARTURI KOOKI! No Arturiga läks tegelt nats kefasti, sest maisipulgad, mis ma ka päälinnast siia tarisin, olid kahjuks MAASIKAMAITSEGA!!! Kas Eestis on üldse siukseid? Mai tuld selle pealegi, et peaks tsekkama, kas ikka naturell-maitsega on need pulgad. No enivei - Artur sai nats roosaka varjundiga, aga maitses ei olnud eriti seda glubnikat tunda:)) Kõik sõid ja kiitsid, lisaks sain teada, et vene keelt kõnelejad tegid nõukaajal sama magustoitu suure ümmarguse kakukese kujul ja nimeks oli sel sipelgapesa. Inimene õpib kogu elu.

Külalised tõid kah muidugist hiad ja paremat: prantsuse sugemetega sarvesaiu ja sokulaadikooki ja uskuge või mitte - täiesti joodavat Põltsamaa mustikaveini. No esiteks oli mulle üllatuseks juba see, et mõni Põltsamaa vein ka kuiv võib olla jano teiseks - sellel oli täiesti korralik veini maitse. Värv oli kah ilus. Uskumatu!

Kokkuvõtvalt oli tore ka eesti keeles pläägutada ja lasta kolmel kohalikul mehel riiki ja poliitikuid kiruda ja kuulata, kuidas pool-Eesti laps laulab räpiversiooni laulust Hiir hüppab ja kass kargab:))

Jano nüid on meil siin siis kevad kääs. Ikka nii, et 15 kraadi ja enamgi sooja ja päike lõõmab ja linnud röögivad laulda jne. Võtsin kiirelt kapist mõned siuksed üleminekujalanõud välja, sest muidu kordub jälle see, mis siinmail praktselt igal aastal: saapast otse sandaali:) Kevad tuleb siin alati kuidagi järsku ja suure pauguga ja kohe nii, et 20 kraadi sooja... Noja siis ei jäägi muud üle, kui saabas jalast heita ja suvejalavari välja otsida.

Niet ma tuulutan praegast kordamööda oma armsaid kevadkingi ja selleks, et neil kodus omavahel igav ei hakkaks ostsin ma reedel neile veel ühed kaaslased - musti kingi ei saa ju inimesel kunagi küllalt olla:))

Kena kevadet ka teile!

õunad ja pirnid ja vaarikamoos, mesi ja mõdu kõik sahvris koos:)

Tere taas, väike televaataja!

Meil siin kevad rokib sajaga. Porikingad (mu vanama kasutab siukest sõna kinniste madalate kingade kohta:) on kapist välja kaabitud ja sulejopet plaanin peale keemilisest puhastusest toomist enam mitte selga panna!

Kleidivisioon on õmblejale silma ette maalitud ja tema poolt paberile kantud, kangas valitud ja esimene kleidiproov on naistepäeval, kas pole tore!

Kingad said kah nädalivahel päälinnast tuliaiseks toodud - toredad valged ja nõmedalt kallid siukste kohta, mida ma tõenäoliselt vaid kord elus kannan:))

Seda arvan muidugi mina, vana tatinina - sest olles vaadanud Eesti presidendi vastuvõtuvotusid, leidsin sealt nii mõnedki maitsetud valged jalavarjud, võehh, ma ütlen... Minu kingades on vähemalt mingi 'juju' nagu soomlane ütleks, egas ma miskeid loodotskaid ei ost! Stiililt sobiks need mu keskkooli lõpukleidiga kah, aint et see ei lähe mulle ju selga änam... Ilus kleit oli muidu...

Ja kui ma kunagi peaks saadikuprovvaks saama (mis on ju ülimalt tõenäoline, eksole:), siis ma võin neid valgeid kingu ka kuskil kaugel maal vastuvõttudel kanda nagu tegi siinse Eesti suursaadiku abikaas eestlastele ja eestisõpradele korraldatud tagasihoidlisel vastuvõtul! Küll mina olen ikka praktiline inime, mõtlen tuleviku piale ja puha!

Aga nüüd oleme oma takistusjooksul jõudnud järgmise tõkkeni - kuidas moodustada siinmaal (loe: meie väikses provintsilinnas:) KÕIKIDE resturaanide ja toitlustusvirmade poolt pakutavast default-pulmamenüüst söödav tervik... Kui mina ikka piiksun nigut siil nurgast, et mina jui ole kohalik, äkki saaks menüüd natsa muuta ja teen omad ettepanekud, siis nad vaatavad kõik hästi kaastundliselt mu mehe poole ja mõtlevad ilmselt, et kus see vaene vennike siukse idika on välja kaapind, kes puljongisuppi ei taha lürpida ja seal sees terveid porknaid-sellereid lusikaga taga ajada... Uskuge mind - ma olen juba mitu aastat siin eland, aga ma pole veel pihta saand, et kas need juurikad tuleb enne noa ja kahvliga seal taldrikus tükeldada ja siis lusikaga suppi süüa või on seal miski muu nipp...

Aga mai viitsi selle peale enne mõelda, kui me lõplisele arupidamisele lähme selle mänendseriga, eks ma siis võitlen teie eest, kallid Eesti külalised! Ja kui läbi ei lähe, siis teen supisöömise lühikursused teile:))

Aprillis tulevad inimesed Eestist siia minu tööd indama. Et kas ma ikka olen hia õpetajatädi või peavad nad uue ankima mu asemele. No uuem mudel tuleb alati kasuks muidugist, aga mu kolleegid lubasid mind veel paar aastat pidada. Noet oskab ahjulõhet kah teha päris ästi, las siis olla veel... Tulijad vaatavad ka ilmselt seda, kui palju meil lapsi tahab eesti keelt õppida ja kas meil on ikka piisavalt ressursse, mida kasutada ja kui on, kas kasutame neid siis sihipäraselt. Kõige ullem on see, kui nad otsustavad, et siia pole änam õpetajatädi ültse vaja, siis ma olen küll nats kurbline. Ja uskuge või mitte, mitte ainult enda pärast, vaid ka sellepärast, et siis jälle üks koht maamunal vähem, kus eesti keelt saab õppida. Agano loodame parimat. Nagu kordab alati minu Suur Juht ja Õpetaja - asjadel on kombeks laheneda - see mantra sobib mulle nüüd kuni aprilli lõpuni nigut rusikas silmaauku, ega muidu änam magama ei saaks jääda:))

Naine otsib kleiti...

Vt ka Leopard otsib onni - kahtlaselt saranane kuidagi see teema...;)

Nii mõnedki teist teavad juba, et minuga on siis nüüd sedapsi:))

Noja sellepärast oleks mõistlik endale selleks sedapsi-päevaks mingi eelistatavalt valge, eelistatavalt pikk rõivaese hankida, mida pärast terve kari inimesi kritiseerida saaks, eksole. No mina (ja ma pean ütlema, et ka paljud kaasvõitlejad - ehk siis need inimesed, kes on end pakkunud mulle rasketel retkedel õukonnadaamideks) arvasin, et asi käib nii, et me saabume imekaunisse peegelsaalsalongi ja istume pehhhmetel patttjadel ja lehitseme peeneid katalooge ja limpsime hõrku lattet... Vähemalt ämeerika vilmidest oleme me ju midagi sellist näind:))

Agaei! Siin meie maal (KESET EUROOPAT!) on nii, et kõigepealt ronid kuskilt kassipissihaisusest kangialusest läbi ja siis heal juhul saabud miski üsna normaalse salongi ukse taha, kus sul kästasse saapad enamvähem hoovile jätta (et sai määriks valgeid kleite!) ja siis näidatakse tegelt (mis ma virisen!) üsna sõbralikult kleite. No ma ikka olen püüdnud pea kõikjal ukse juures saapaid jalast kraapides selgeks teha, et mul on vaja, et see asi oleks VALGE (mitte roosalillakreemikas!) ja et seelikuosa oleks kitsas ja kaunistuselemente võrdlemisi vähe... Kõik need tädid seal ütlevad siis, et otse loomulikult on meie LAIAS VALIKUS igaühe jaoks midagi ja hakkavad siis mingeid ilgeid kreemitorte mulle pähe määrima ja ma pean nendega vaidlema, et ma tõesti ei taha seda pärlitikandiga kuuemeetrise saba ja puffvarrukatega asja endale selga proovida... Dzhiizas kraist, ma ütlen! Provintsiinimesena ma muidugi ei vaadanud alguses meie linnas üldse ringi, vaid tegin esimesed katsetused pealinnas. No jube-jube-jube... Sadadest kleitidest, mida ma lappasin, oli heal juhul 3-4 sellist, millega oleks ehk olnud võimalik midagist peale akata. Paistab aga, et meie väikeses linnas on asi nende valgete kleitide ja salongidega võib-olla isegi parem:) No vähemalt on inimesed kenamad ja ühes salongis pakuti mu õukonnadaamile isegi värskelt pressitud apelsinimahla, vuohh!

See, et inimesed on kenamad, on muidugi ka kahe otsaga asi... Sest kui ma ikkagi seisan tädi ees ilmselgelt väikses kleidis, millest rind KOHE välja vupsab, siis ei tasuks ikka öelda mulle, et OOOOO, kui imeilus sa oled, milline kaunitar jne... Ja kui ma ikkagi teatan, et neid suure sabaga ja seelikuosaga kreatsioone ma ikka ei tahaks, siis tädi tõmbab stangelt mingi iiiiilgemsuure asja välja ja ütleb, et sellel on pisitillukene seelikuosa ja saba pole ollagi, siis ma saan aru, et me räägime erinevat keelt. No grammatiliselt on see seesama keel, agano see siinne maitse... Pitsid-satsid-pärlid-ribad-sabad jne. Pole nagu meie liin eriti, võimis?

Aga ma olen leidnud juba paar kleiti, mille sabaosad ei ole NII suured ja tikandeid pole NII palju ja ma jätkan vapralt otsinguid.

Miks küll minu emal ei võiks kuskil kapinurgas olla oolikalt oitud imekaunis pruutkleit? Mmmm, let me think... Võib-olla sellepärast, et ta abiellus aastal '76 ja kleidid olid siis KRIMPLEENIST ja irrmuskoledad... Võehh, paljalt mõtlemine krimpleenile ajab mind juba nats sügelema, uvitav, kuidas seda seljas kanda ka oli... Peaks emalt küsima.

Kui ma nüid tagasi mõtlen, siis meenuvad mu kadunud isa mälestused nende pulmapäevast kui eriti kuumast suvepäevast ja laual kidisevast pasteedist ja kartulisalatist, mida järgmisel päeval kultuurimaja taha sai maetud... Kuum suvepäev ja krimpleen... Võehhhh:S

Ütlesin mehele, et kui ma aint oleks teand, kui kurradima raske see kleidiotsimine on, ma poleks otsima akandki:) Aganoh, ma südamest loodan, et pean selle kadrilli vaid ühe korra oma elus läbi elama, niet tasub ehk ära:))

Wish me luck!

pihtas-põhjas

No niikui tagasi jõudsin siia Euroopa keskele, niikohe aigeks jäin... Jano kohe julmalt aigeks loomulikult. Võinoh - ega mul nüüd surmaaigust ei ole tegelt, agano nõrk ja paha ja tatt ja köha ja junõu...

Nüüd ma akkan tegelt juba tervenema, aga terve eelmise nädala veetsin aigevoodis või siis - veel ullem - meie linnakese suurepärases polikliinikumis... No kõigepealt pidin ma loomulikult oma perearstilt välja peksma saatekirja, et saaks minna nina-kurgu-kõrva jne arsti juurde. Tegelt mai pekst muidugist, nagu te arvata võite, sest ma olen ju rahumeelne inime. Aga ütleme siis nii, et ma NURUSIN selle talt välja... Sõna otseses mõttes! Ta on siuke perearst, kes mulle praktselt iga kord ütleb (kaks korda aastas siis:), et jooge teed ja pange sibul keele alla ja sööge tseevitamiini. No nende asjade peale ma tulen tegelt ise ka, selleks ma tema juurde ei peakski minema, ma väga loll ka ei ole. No igatahes õnnestus mul see õnnetu saatekiri saada. Kusjuures, siinse raffa viisakus peegeldub isegi arsti saatekirja tekstis! Kui Eestis koosneb siuke paber kuivast faktireast, siis siin palub perearst AUSTATUD erialaarsti, et ta OLEKS NII KENA ja vaataks kõnealuse patsiendi vastava(d) kehaosa(d) läbi ja VÕIMALUSE KORRAL tulemustest talle ka teada annaks! Vuooh!

No enivei. Läksin siis sinna polikliinikusse. Piinlik tunnistada, aga esimest korda elus kasutasin ma siin KONTAKTE, et mitte oodata tundide kaupa koos erinevate rahvusvähemuste esindajatega kitsukeses ruumis ja kuulata nende haiguslugusid... Niet arsti ukse taga mai pidandki väga kaua ootama (aga hiljem röntgenis ja ultrahelis mu kontakt enam ei mõjund kahjuks). Aga arsti nimi oli El Ali Hani!!! Teretulem, ma ütlen! No igatahes oskan mina kohalikku keelt vist isegi paremini, aga mis puudutab selliseid sõnu nagu põskkoopapõletik või küsimusi selle kohta, MILLINE mu ninast väljuv SEKREET täpsemalt välja näeb, siis nendega olin mina muidugist rohkem hädas, siis ta seletas mulle inglise keeles asjad lahti ja nii jõudsime täieliku teineteisemõistmiseni:)) No igatahes ta uuris ja puuris mind ja vaatas lähedalt ja kaugelt ja saatis röntgenisse ja ultrahelisse ja siis lõpuks otsustas, et kõige taga seisab siiski kurikuulus allergia. Palju õnne! Olete vastu võetud antihistamiinipopsijate ridadesse! Kusse allergia nüid, keset talve, küsisin mina?!? Aga kuna siin talv nii nõrguke on, siis polleenid pidavat praktselt kogu aeg õhus lendlema, vatt!

Nii ma nüid sööngi siis toredaid põletikutablasid ja allergiatablasid ja peoga tseevitamiini ja teise peoga puuvilju peale. Ja aevastan ja nuuskan. Kogu aeg. Aga öösiti juba magan. Ja täna tulin juba tööle kah. Noet ikka näitaks nagu neile näo ära, et ma ikka töötan siin jne. Aga üliõpilased kasutasid seda julmalt ära ja ründasid mind päev läbi oma matriklite jms butafooriaga, mis kooli juurde kuulub. Nüüd ma siis olen väsind ja lähen kodo ää. Päikesepaistet seal pole, aga soe on ja süija on kah:)

Vaimselt NATO-s

Vanad sõbrad, seltsimehed-naised, ülikoolikaaslased - MINU INIMESED. Meil kõigil on ju NEED INIMESED, kellega on sada puuda soola söödud, miljon liitrit viina (ja noorpõlves ka igast muud sodi:) joodud ja pidutsetud like there's no tomorrow. Vat NENDE INIMESTEGA veetsingi eilse õhta koos. Kokkuvõtlikult: aiged kõhu-ja põselihased (põses ikka on ka lihased jah?), uudised pere-töö-koolirindelt, mõni paisuv kõht seltskonnas, mõni vääääga ammu kohatud nägu, mõni nägu, keda väääga igatsesime, aga kuulsime aint häält telehmonis, üks nägu ja hääl, mis ainult meie mälestustes elab...
Kuidas on nii, et NENDE INIMESTEGA ei teki kunagi seda pausi, junõu, et nohet, eee-äää-öööö...? Rääkida on palju ja kohati on jutt muidugi mõttetu. Ja otse loomulikult läheb jutt õhtu edenedes järjest mõttetumaks ja mõestetamatumaks, omikuks jäi sellest järele vaid üks inside joke'ide jada: olime kõik vaimselt NATOs ja raamatud hakkasid ette tagasi tulema:))
Isegi juhul, kui kohtan neid korra või paar aastas, on hia ja kindel tunne - nad on ALATI olemas, meie (kohati ähmased:) MÄLESTUSED on alati olemas.


EPILOOG

Keset päeva, kui kaks ilmselgelt veel eufoorias vaevlevat naist kesklinna jõudsid, nägid nad prükade peal plakatit kirjaga ALKOHOL TEEB NAISE KOLEDAKS vms... Eufooria saavutas kulminatsiooni!

home, sweet home...

Tegelt on Eestis üle pika aja ikkagi tore olla. Missiis, et konnatiik ja missiis, et kodus käib remont - kööki peaaegu pole, ma magan vales kohas, väga palju võib lugeda ja kuulda tantsudest tähtedega (no õnneks viimases TMK-s pold sellest sõnagi:) ja IGAL POOL figureerib mingi (mõttetu?) tüüp nimega LIIS LASS. Huu te hell is Liis Lass?!?

Telekat on ka tore vaadata. No pooltest asjadest mai saa aru, aga see on teisejärguline. Tore on teada, et Ameerika koduperenaised ja C.S.I. kriminalistid räägivad tegelikult siiski inglise keelt, irrmus kosutav! Ja tore on see, et meie kodus on võimalik vaadata BBC Prime'i - mmmmm, milline mõnus inglise huumor: AbFab, Little Britain, Vicar of Dibley etc. Jammii!

Eestis oli isegi tore aige olla, sest ema käis apteegis ja tõi ravumeid ja lebotasin päevad otsa ja lugesin vanu ajakirju. Peale jõule sain kahjuks terveks.

Sõpradega on ka tore kokku saada ja kui kohtuda ei jõua, siis võib telehmonis pläägutada niet lõualuud aiged.

Otse loomulikult on väga armas näha ka sõprade lapsi. Mõned neist teevad esimesi katsetusi puberteediteel, oskavad juba silmi pööritada ja uksi paugutada (tädiga välismaalt on nad reeglina kenad:). Mõned on ikka sama ninnunännud kui pool aastat tagasi, mõned ei tunne mind ära, sest nad ei mäleta, et ma olin üks neist nägudest, kes nende vankri kohale kummardus ja plutipluti tegi. Üks laps tunneb mind nimega 'tädi, kes tõi mutisärgi' (vt. varasemas postituses vihjet Tshehhi multikategelasele:)

Veel on väga tore lüüa uppi oma rutiin ja lugeda öösel kella 2-3ni kahtlase väärtusega kirjandust (sh vanu Kroonikaid, bad me...) ja magada järgmisel päeval lõunani.

Rukkileib on ka väga tore ja juustumaitseline murakajogurt ja kohukesed ja kartulivahvlid ja siider (ma tean, et normaalsed inimesed seda talvel ei joo, aga ma alati proovin mõne uue sordi ikka ära, degusteerimised toimuvad ka talvisel ajal:)

Mul on veel nats rohkem kui nädal aega lebotada ja kõiki neid eelpool nimetatud asju teha/süüa ja siis lõpuks tuleb äraminek ikka liiga järsku:S

Tööd peab ka tegema natsa, aga pole ullu, niikuinii vaatavad kõik eilsest taas tööl käivad inimesed mind nagu oleks ma miski muidusööja vms, aga ma olen tegelt lihtsalt KODUS!

Eaduut!