pühapäev, 31. jaanuar 2010

Külaelu


Ma pean ausalt ööldes tunnistama, et eks ma natuke ikka kardan seda meie kolimist. Me ju kolime täitsa maale ikka, külla noh. Ma pole kunagi nii külas eland. Üles kasvasin küll väikses kohas, a see oli nii Tallinna lähedal, et sellist ullu külatunnet ei ole olnd. Kinod-teatrid-loomaaed ja kofikud on ikka käejala juures olnd ja sellist Suure Linna tunnet pole Tallinn minus kunagi tekitand.
A nüüd suvel (loodetavasti:) kolime siis külakesse, kus elab alla 2000 elaniku. Pindalalt on külake iseenesest üsna suur, kuna ühtki kortermaja seal pole. Niet kõik see 2000 meest elab eramajades. Külakeses on lasteaed (see on ühe lähedalasuva väikelinna lasteaiafiliaal tegelt) ja põhikool, sõimerühmasid pole. Niet alates 2011 sügisest saab meie imiklaps alles lasteaeda. Eks me vaata seda asja.
Külakeses on kolm kirikut (isegi evangeelne kirik esindet), raffamaja, postkontor, mõned imelikud poeksed, pagaritöökoda (kus on väga head koogid muideks ja hinnad linnast tulnd inimesele väga sõbralised:), paar kõrtsi ja ongi vist enamvähemkõik.
Mis mind tulevasi naabreid kuulates alati muigama paneb, on see, et külas tuntasse inimesi ikka nende ameti järgi (a la veevärgi-Vello ja elektriku-Uuno:) Isegi meie enda tänaval on puusepa-Mati ja ehitaja-Pets. Viimane pidi praegast küll kuskil Iiri- v Inglismaal ehitama. Oleme Z-ga mõelnd, et uvitav, kas meist räägitakse kui ohvitserist ja eestlasest (viimane on küll erihea amet:))
Juba oleme me kuulnud, kelle kääst saab peale seatappu vorsti osta ja kes kevadel-suvel juurikaid müüb, kelle kääst talvekartul varuda ja kelle juurest mune tuua. Ja juba oleme andnud oma näpu ka kohalikule juustumeistrile. Kaks korda oleme tellind kodust suitsujuustu, mis lõhnab jumalikult ja maitseb veel jumalikumalt. Reedel tõimegi uue kera juustu ja ma olen täna terve pääva käind sealt pakse viilakaid lõikamas:) Lõpuks otsustasin, et õhtust ei söö, kuna niikuinii olen juba oma kaloriunniku kätte saand sest juustust.
Mis ma öölda tahan, on see, et osaliselt nigut kardan seda kolimist ja mõtlen, kuidas kino, muusjumid ja poed ei olegi enam käe-jala juures (then again, ma olen imiklapse olemasolu ajal kinos ka umbes 3 korda käind:) Samas on sel külaelul ka palju plusse ja osa neist plussidest on söödavad. Nagu see juust näiteks:) Lapse koha pealt arvan ma igal juhul, et tal on tervislikum oma kodutanumas ringi silgata, mitte juba algklassiealisena ostukeskustes akata jõlkuma. Samas ei ole mul nt kohaliku kooli kvaliteedist miskit aimu, seda asja peab veel uurima. Aega õnneks on veel:)

11 kommentaari:

Reede ütles ...

Ma jällegi kasvasin üles õndsas usus ja teadmises, et linnaelu pole minu jaoks. Elasin kaugel metsakülas (kaugel selles mõttes, et Tallinnast nii 300 km). Kui Tokiosse kolinud sõbranna mulle teatas, et mis vahid seal maal, mine Tallinna, siis ma mõtlesin, et see on üks hull mõte. Läksin esialgu Pärnusse. Ja sealt kohe New Yorki. NY muidugi mu eluunistustes kunagi polnud, aga nüüd võin öelda, et see linn sobib mulle väga hästi. Ma isegi ei taha siit veel lahkuda. Nii et iial ei või teada, mis tegelikult kõik meeldima võib hakata.
Kusjuures külaelus tekitasid just see ehitaja-Pets ja juustu-Ülo ja eriti veel autoremondi-Hillar minus tunde, et olen hoitud ja kaitstud. Mõtlesin siin alguses, et kes mind NY-s niimoodi hättasattudes aitab ja talveks koti kartulit annab. Aja jooksul selgus, et ka linnas saab külatänavas elada ja naabi-Nick näiteks osutab autosõidu- ja abielutunnistajateenust, kui vaja. Seega-elu on igal pool täitsa elatav :)

kroonijuveel ütles ...

Maaelu kõlab ju hästi. Selliseid lisaväärtusi söögikraami näol minu linnalähedaseasula elu ei paku, aga sotsiaalne tugi on olemas küll. Ja ega sul see suurlinn ka ju mõõtmatult kaugele ei jää. See omakülatoiduvarustamine teeb kadedaks :D. Muusjas, tegin eile ungarist pärit pekiga pörkoltit. Musta leiva ja porgandipiruka ja võirooside
ja sidrunikreemitordi ja heeringatordi kõrvale. Kõik oli VÄGA HEA! see pekk säilib ikka umbe kaua, sõin nii toorelt kui krõbedalt. Ja ei, ei olnud mingi tähtpäev, tavaline nädalilõpp.

patsifist ütles ...

No loodan minagi, et harjume seal. Abielutunnistaja-teenus kõlab ka päris hästi:)) Ja egas päris maailma lõpus kai asu see meie külake:)
Muusjas, Kroonijuveel, kui lugesin Su sööginimekirja, siis käis hetkeks peast läbi, et krt, kas Matul juba sünna, a siis viimane lause rahustas maha mind:) Eeringast ei ütleks minagi ära...:)

maris ütles ...

oh, isegi ilma ühegi lapseta helsingi linnas elades võin öelda, et näitusele / kinno / meelelahutusele / teatrisse / õllele lihtsalt ja konkreetselt ei jaksa/pole aega / jõudu minna. kui maaelu meeldib, siis on kõik state of mind ja võibolla teatriskäik suurlinnas maitsebki sada korda paremini kui see "no ma võiks iga kell sinna minna, kui tahaks". me tuleme siis ka ükskord sinna supile, kui kassid kuskile ära sokutame (fyi, midagi muud kuskile sokutada ei ole)

patsifist ütles ...

Ooo, te peate tulema jah, Maris! Tero polegi ju veel meie suppi saand ja WCd on meil ka projektis täitsa normaalsed ja veega ette nähtud. Seda ütle talle kindlasti:)

Maarja ütles ...

ma olin täitsa kindel, et ma siia kauni jutu kirjutasin maaelu hüvedest. omast arust? või siis mitte :)

patsifist ütles ...

Ma nii ootasin, et Sa kirjutaksid ja julgustaksid:)) A vist nägid unes seda kommentaarikirjutamist:)

Maarja ütles ...

Hommikust taaskord. Meil ses mõttes erinev see värk, et mul 17 km Lj'sse sõita.

Aga mudu ma ainult maaelu poolt olen.
Esiteks laste suhtes. Hommikul nad stardivad sooja saabumisega hommikul õue ja tulevad õhtuks tuppa tagasi.

Saad enamuse omale vajalikest juurikatest isa kasvatada. Sama viljapuudega. Saate kanu pidada. Ja see on kuradi lihtne töö, tükki küljest ei võta ja no omad munad on üle prahi.

Tööd on, aga mulle meeldib aias toimetamine. No iluaed on mul pigem looduslik, seda ma ei jaksa nõnna hoolega pidada, et rohid ja rohid.

Kokkuvõtvalt maal on mõnus. Kui planeerida ja sättida omi käike, siis millekstki ilma küll ei jää.

oot, a kaugel te meist üldse olete nüüd?

patsifist ütles ...

Nojah, Mann. Ausalt ööldes on Su blogi ju parim maaelu propageerija, nii mõnigi kord kadeduseuss sööb seest miskit idüllilist pilti vaadates või postitust lugedes:) Eks endalgi terendab silme ees kaunis ürdiaed ja viljapuud. Kui ma just porgandit ja peeti ei viitsi kasvatada, siis murel, virsik peaksid ikka aias olema. Loomapidamisse ma ka ei usu. Seda peamiselt laiskusest ja teiseks ka seepärast, et Z. võib ju iga kell kuskile nõmekohta pooleks aastaks ära minna. Ja siis tahaks mina vbla lapsega/lasetga Eestis olla.
Ajah, meil lähilinna siis 15 kiltsa ja päälinna 70 ringis.
Vaatasin viamichelinist järele, meid lahutab teineteisest närused 440 kiltsa - kukepea, ma ütlen!

Maarja ütles ...

kuule, a siis sa pole pärapõrgus ega miskit. see tühine ots ju sõita. ehh, ma kujutasin ette, et sind siuke 300 km päälinnast lahutab.

ja ka see 440 km pole miskit, mu mõistes üks Viini ots.

ühesõnaga, see suvi me külla ei maandu, küll aga külla võib meile veel septembris tulla :) uskumatu et see laps kooli läheb ja ei saa enam suva päeval sõita kuhu tahad.

patsifist ütles ...

Mnjah, see paneb parajad piirid ikka, see kooliskäimine. Kui ma veel ülikoolis töötasin, siis hea orgunni puhul sain praktselt jõulust kuni jaanuari keskpaigani Eestis olla. Soome kolleeg pidi aga alati laste pärast kooli alguseks tagasi tulema. Jama.