Õhtane ralli

Olen papagoina siin korduvalt öelnud, et Imiklapse tegemistest-toimetamistest VÄGA palju plogida ei tahaks, ano kussa siis tast ikka mööda saad, kui ta ju ongi mu päävade (ja ööde:) SISU:)) Nii kodukanaliselt, kanaemaliselt ja ajukäääbiklikult kui see ka ei kõlaks, on see hetkel ikka veel nii. Seda esiteks seetõttu, et meie kodukülakeses pole lastesõime, on vaid lasteAED, kuhu rangelt alates 3. eluaastast võib minna. Kurjad keeled räägivad, et isegi arjutama ei või varem akata, eitea. Tegelikult on Z. töökohal OMA lastesõim, kuhu me oleks võind küll lapse viia ja kuhu nad on kohustatud ta ka vasta võtma. Aga see sõim/aed on linnas. No selles 15kilomeetri kauguses linnas. Iseenesest lähedal Z. töökohale, agano arjutama oleks niikuinii temaga mina akand ju. Niet mõtlesime siin suvel-sügisel ja otsustasime, et ei akka last mitme lasteasutuse vahel tarima, jääb see üks - meie oma koduküla aed ja seda siis selle aasta septembrist. Järjekorras oleme kevadest saadik, seda muret vist nigut ei pidand olema, et kohti pole, aga rühmad olla viimase aja beebibuumiga siiski nats suureks läind, niet annavad juba linnalasteaia mõõtmed välja.
Jano teine põhjus on ju ka see, et ega mind siin kuskil miskine tööots ei oota. Ülikool jäi 300 km kaugusele, niet mul pole mitte kõige vähemat ideepojukest, mida minusugune ilma igasuguste praktiliste oskusteta tüüp siinkandis teha võiks. Õnneks on rahaline seis selline, et piima- ja suhkruhinna tõusmist just pingsalt jälgima ei pea, aga samas pole seis enam selline nagu ajal, mil peres oli kaks teenivat inimest ja mitte ühtki väikest inimest, kelle jalg juba jälle sandaalidest välja akkab kasvama:)) Majalaenu kah polnd, eksole:) Mõni ime siis, et nädalivahel Düsseldorfis või Viinis sai käidud niisamatamas:)
Endale omaselt alustasin aiaaugust, aga juttu tuleb siis seekord jälle lapsest. Olen juba ammu-ammu tahtnud kirjutada meie õhtusest magamaminekurutiinist. Nimelt suvel, kui majja kolisime, oli laps nigut pujään ja jäi magama vaid nii, et ma kügelesin kuidagi känkras tema voodi peal. Järgmise etapina sain end siiski põrmandule räägitud, noet seal parem koivad välja sirutada ja mugavam olla. Tükk aega jäi laps magama siis nii, et mina lebasin tema toas põrmandul ja hiilisin sobival hetkel välja. Millalgi varaomikul ärkas laps huilates üles ja nõudis ennast meie kaissu, nii see asi läkski. Mõnel ööl maabus juba 3 ajal meie juures, mõnel omikul vedas 5ni välja ja eal juhul võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, mil ta omikuni oma toas magas. Sügisel, kui Eestist tagasi tulime, mõtsin, et mai suuda enam seda põrandalmagamist alustada ning proovisin uut võtet: jätsin trepitule põlema, lapse toa ukse veidi irvakile ning ütlesin, et emme-issi siinsamas oma toas, uksed puha lahti, et lähme nüüd kõik magama. No esimesel nädalal jäi vast paaril õhtul sellise meetodiga magama, ülejäänd päävadel tuli ikka mul seal tema vaibal aeleda. Aga vaikselt akkas asi sujuma, meie Z.ga lugesime oma toas, laps asjatas oma tuhande pehme loomaga voodis ja nii poole v kolmveerand tunniga ta enamasti kustus. Selle kustumisaja jooksul pidin ma umbes nelisada korda käima Imiklapsele tekki peale panemas, juua/musi/mahakukkund mängukaru andmas, vaatama, kas tal koll ninas või aiai varbas jnejnejne. Ja nii käib see siiamaani välja. Ma olen mõnel korral püüdnud kokku lugeda need korrad, kui ennast voodist välja rullin lihtsalt selleks, et laps saaks mulle öölda, et Charliel (suur karvane kaisuaff) on kurk aige ja ta on afile oma sukkpüksid ümber kaela kerind või miskit päävasündmust akata ümber jutustama... Ma siis kuulan ära, noogutan kaasa, silun teki lapsele peale, ütlen sajandat korda eadööd ja lahkun jälle. Ükskord jõudsin 11 korda kokku lugeda, edasi unustasin suurest vihast lugeda. Kui ma tast välja ei tee ja hüüetele ei reageeri, siis kisab ta endal hjaale pmtselt ära, nutma ei akka, lihtsalt karjub emme-emme! Kui ma ütlen, et emme-issi ka juba magavad, siis ei uvita see teda kõige vähematki. Kui ma ütlen kurja hjaalega, et pea padja peale, silm kinni ja tuttu, siis on hetkeks vaikus ja kogu tramburai akkab otsast peale. Täiesti võimatu! Aga parem on see praegune olukord ikka kui põrmandul aelemine. Eitea, millas see meie lapse magamajäämine ja öine magamine (ta ikka ärkab mitmel korral ja omikuks on enamaste meie juures maandund) veidikenegi normaliseerub, loodetavasti ei kesta õhtused ja öised rallid enam aastaid. Samas, nt mu kallis ristipoeg on nüüd 5aastasena teind toreda tagasiarengu magamajäämises ja niferdab ka öösiti ema-isa magamistoas ning ei taha üksi magada... Niet kesteab, kaua see jant kesta võib. Võtame iisilt, ega teha pole vist eriti midagi.
Ainuke ea asi kogu selle õhtuse ralli juures on see, et ma olen jälle lugema akand. Ikka kohe mönuga ja palju. Vajab keskendumisvõimet, et lapse joru ja laulude ja hüüdmise vahel millessegi süveneda, aga üldiselt tuleb see peale mõnekuist arjutamist juba täitsa äste välja. Algul Z. ka luges, a nüüd ta on läind kergema vastupanu teed ja uinub tavaliselt juba enne, kui laps:)) Mõnikord loen poole ööni ja enam allkorrusele ei tulegi, aga enamasti ootan vaikuse ära ja teen siis all veel ühe tiiru. Passin nats arvutis, parematel päävadel teen tunnikese-poolteist tööd või pesen nõusid ja püüan köögis miskit rahuldavat korda saavutada. Kui ilmad väga porised olid, siis tõmbasin pea igal õhtal esikupõrmandu suuremast sodist puhtaks, sest muidu oli see sodi mul järgmiseks päävaks juba otsaga voodis. Sellised 'mõnusad' õhtased tegemised siis. Aga ikkagi Minu Oma Aeg, olgu ta siis veedetud raamatu, televiisori või pesemata pottide keskel. Vaikus ja rahu. Kuni järgmise korrani.
Lähen nüid siis jälle lugema. Seekord olen ette võtnud kohaliku klassiku ja jummel, kui hea on!