Selle nädalivahe skoor on kaks Emile Henry kreembrüleevormi ja suur pirukavorm...:S Brüleekad viskasin eila enne külade tulekut ise põrmandule, pirukavorm oli kapis kõige alumisel riiulil ja imiklaps tõmbas selle sealt põrandale - kukkumist oli ehk 6-7 cm, aga katki läks ta ikka:S Täpselt pooleks. Tore.
Õnneks otsustasid külalised viimasel minutil, et nad lapsi kaasa ei võta, nii sai igaüks oma brülee siiski kätte, mina jagasin enda oma imiklapsega muidugi:) Kui mul oleks old 6 inimest ja 4 kreemi, siis maiteagi, kuidas oleks old mõistlik see asi lahendada:)
Otsustasime eila, et kuna kevad kääs ja valge/roosa veini ooaeg algamas, siis võiks veel ühe viimase punaveini lahti korkida. Kuna Z. läheb aprillis jälle Itaaljasse käima, siis võtsime südamerahuga riiulilt viimase itaallase. Seda veini oli üks sealne kolleeg Z-le soovitand saatesõnadega, et tema ise ka Sitsiiliast pärit jaet Nero d'Avola on tõeline sitsiillane:) Veini täisinimi oli Feudo Arancio Nero d'Avola ja ossamumeie, kui hia oli! Tuuuuumepunane ja puuviljane, juustudega sobis imeästi! Ma kohe ei igatsendki midagi värsket ja valget, see punane sobis nigut rusikas silmaauku! Eiviitsi tühja putlit otsima minna, a vist oli 2008 aasta väljalase. No sooooovitan! Sooooojalt!
pühapäev, 28. märts 2010
kolmapäev, 24. märts 2010
Kopp
Viimasel ajal on totaalselt ära tüüdand nende söökide tegemine/söömine, mida imiklaps ka sööb. Olgem ausad - kopp on ees... Kotletid, pikkpoiss, ahjuliha, kartulipuder, ühepajatoit, püreesupid, kanasupp, frikadellisupp, ahjuvormid (baklazhaan-lillkapsas-kartulid-porknad-jne). Muud ei tulegi nigut praegast meelde. Pastatooteid pole me söönd umbes eeee... nelisada aastat ma pakun, kuna arst arvas, et meie imiklapse kaalu juures oleks neid mõistlik vältida... A kui ma tahass ka mõnikord kasvõi labast carbonarat või lihtsalt pestoga segatud rohke parmesaniga üle puistat pastat? Salaja pean neid sööma siis vä? Poole 9 ajal? Sellest mai räägigi, et kõik meie maiustamine toimubki õhtuti peale poolt üheksat! No siis läheb jäätis ja kommid ja küpsik ja khmm... mõnikord ka väike nachosips... Milline topeltmoraal, eksole:))
Noja siis on mind taband totaalne õhtusöögipaanik. Mai oska midagi õhtusöögiks välja mõelda. Meie maal siin pole õhtusöök kunagi miski eriti tugev söök olnd, ikka rohkem sai, juustud-paprikased vorstid, tomat-kurk-paprika-redis. Vanasti tegin õhtuks tihti miskise salati...:S Noaga imiklapsele mai tahaks igal õhtal valget saia sisse sööta, eriti veel arvestades seda, et viimasel ajal ei tunnista ta saia peal peale määrdejuustu ja pasteedi midagi. Need kannatab ka ilmselt sellepärast välja, et tai saa neid saialt lihtsalt kätte:) Maitsev väiketootja mahejuust ja turult toodud ulluksajava lõhnaga sink tõstetasse otsustava näoga (vahel isegi kriiskamise saatel:) kõrvale... Tomati-kurgisõber ta ka paraku pole, redisest mai räägigi. Uskuge või mitte, a ainuke värske asi, mis me talle viimasel ajal sisse oleme suutnud ajada, on roheline sibul:) Pärast saab lapselt haisumusisid:) Jano mai usu, et ta sööks rukolasalatit v tseesarit... Putru teen õhtaks aruarva, arst soovitas üldse mitte õhtapoole miskiseid teravilju anda... Keedumuna sööb ka laps eameelega, seega munavõid teen mõnikord ja hummust olen ka teind, neid sööb. No saab kohupiima ka nats. Ja puuvilju. A mida veel? Any ideas?
Muidu mai kurda, väljas on praegast 18 kraadi sooja ja ma lähen söön nüüd nats sokulaadijäätist. Laps ju magab:)
Noja siis on mind taband totaalne õhtusöögipaanik. Mai oska midagi õhtusöögiks välja mõelda. Meie maal siin pole õhtusöök kunagi miski eriti tugev söök olnd, ikka rohkem sai, juustud-paprikased vorstid, tomat-kurk-paprika-redis. Vanasti tegin õhtuks tihti miskise salati...:S Noaga imiklapsele mai tahaks igal õhtal valget saia sisse sööta, eriti veel arvestades seda, et viimasel ajal ei tunnista ta saia peal peale määrdejuustu ja pasteedi midagi. Need kannatab ka ilmselt sellepärast välja, et tai saa neid saialt lihtsalt kätte:) Maitsev väiketootja mahejuust ja turult toodud ulluksajava lõhnaga sink tõstetasse otsustava näoga (vahel isegi kriiskamise saatel:) kõrvale... Tomati-kurgisõber ta ka paraku pole, redisest mai räägigi. Uskuge või mitte, a ainuke värske asi, mis me talle viimasel ajal sisse oleme suutnud ajada, on roheline sibul:) Pärast saab lapselt haisumusisid:) Jano mai usu, et ta sööks rukolasalatit v tseesarit... Putru teen õhtaks aruarva, arst soovitas üldse mitte õhtapoole miskiseid teravilju anda... Keedumuna sööb ka laps eameelega, seega munavõid teen mõnikord ja hummust olen ka teind, neid sööb. No saab kohupiima ka nats. Ja puuvilju. A mida veel? Any ideas?
Muidu mai kurda, väljas on praegast 18 kraadi sooja ja ma lähen söön nüüd nats sokulaadijäätist. Laps ju magab:)
teisipäev, 16. märts 2010
Loomkatsed:)
Olen viimasel ajal oma pead vaevanud sellega, et kuidas aidata imiklast ilma lutita magama jääda. Pooleteistaastane suur poiss nääb selle lutiga ERITI nõme välja, lisaks ei ole see lätsutamine ju ka ammastele teabmishea.
Tundub, et seda nõmedat lutti on vaja ainult magamaJÄÄMISEKS, magamise ajal see tal tavaliselt suus polegi. Ja umbes kuu aega olen ma kohe teadlikult luti talt suust ära võtnud (kui see on juhtund seal olema), kui ise magama olen läind. Vahel arva on öösel selle peale miskil ajal protest tulnd, aga teki pealepaneku ja jänku külje alla surumisega oleme asjast üle saand. Kuna lutt on kogu aeg magamistoas, siis näitab imiklaps viimasel ajal ka oma soovi magama minna niiviisi, et toob magamistoast luti ja jänku, näitab ennast mulle ja siis akkab tasapisi magamistoa poole tagasi liikuma, mind samal ajal jälgides, et kas ma ikka saan aru, mis nüüd järgnema peaks:)
Uurisin ja lugesin ja sain paar pääva tagasi akkama sellise jõledusega, et lõikasin lutil otsast tüki ära (lugesin erinevatest hvoorumitest selle meetodi tulemuslikkusest:) Imiklaps oli ämmingus. Pani luti suhu, võttis välja, vaatas, kaebles, näitas mulle oma vigastatud lutti ja seletas pikaltlaialt, miks talle see värk ei meeldi. AGA - ei visand lutti minu ärgituste peale prükasse, ei saand ka vihaseks ta peale, lätsutas seda junni ikka edasi magama jäämisel... Nii. Täna enne magamajäämist oli jälle sama teema - pani luti suhu - no eiole hia, näitab, kaebleb, seletab. Ja siis - võttis ja viskas luti voodi otsa taha. Sinna ta jäigi. Magamajäämine võttis tunduvalt kauem aega ja ta muudkui aga tõusis püsti ja tegi mulle omas titekeeles selgeks, et lutti oleks ka ikka vaja. Ja mina muudkui ütlesin, et ise sa ta sinna voodi taha viskasid, mina seda kätte ei saa... Lõpuks jäigi magama! Hissandhissand - meie laps juba poolteist tundi magab ja seda täitsa ilma lutita! Näis, milline see öö tuleb.
Uvitav, kas ta unustab omseks ära, kuhu see katkine lutt sai või läheb ikka voodi otsa juurde kaeblema... Uvitavuvitav. Kindlasti oli ka teil eriti uvitav meie lutidilemmast lugeda:) A sellised Elu Suured Küsimused meie päevi täidavadki:)
Ma nüüd teen nats tööd ka enne Grey Anatoomiat!
Tundub, et seda nõmedat lutti on vaja ainult magamaJÄÄMISEKS, magamise ajal see tal tavaliselt suus polegi. Ja umbes kuu aega olen ma kohe teadlikult luti talt suust ära võtnud (kui see on juhtund seal olema), kui ise magama olen läind. Vahel arva on öösel selle peale miskil ajal protest tulnd, aga teki pealepaneku ja jänku külje alla surumisega oleme asjast üle saand. Kuna lutt on kogu aeg magamistoas, siis näitab imiklaps viimasel ajal ka oma soovi magama minna niiviisi, et toob magamistoast luti ja jänku, näitab ennast mulle ja siis akkab tasapisi magamistoa poole tagasi liikuma, mind samal ajal jälgides, et kas ma ikka saan aru, mis nüüd järgnema peaks:)
Uurisin ja lugesin ja sain paar pääva tagasi akkama sellise jõledusega, et lõikasin lutil otsast tüki ära (lugesin erinevatest hvoorumitest selle meetodi tulemuslikkusest:) Imiklaps oli ämmingus. Pani luti suhu, võttis välja, vaatas, kaebles, näitas mulle oma vigastatud lutti ja seletas pikaltlaialt, miks talle see värk ei meeldi. AGA - ei visand lutti minu ärgituste peale prükasse, ei saand ka vihaseks ta peale, lätsutas seda junni ikka edasi magama jäämisel... Nii. Täna enne magamajäämist oli jälle sama teema - pani luti suhu - no eiole hia, näitab, kaebleb, seletab. Ja siis - võttis ja viskas luti voodi otsa taha. Sinna ta jäigi. Magamajäämine võttis tunduvalt kauem aega ja ta muudkui aga tõusis püsti ja tegi mulle omas titekeeles selgeks, et lutti oleks ka ikka vaja. Ja mina muudkui ütlesin, et ise sa ta sinna voodi taha viskasid, mina seda kätte ei saa... Lõpuks jäigi magama! Hissandhissand - meie laps juba poolteist tundi magab ja seda täitsa ilma lutita! Näis, milline see öö tuleb.
Uvitav, kas ta unustab omseks ära, kuhu see katkine lutt sai või läheb ikka voodi otsa juurde kaeblema... Uvitavuvitav. Kindlasti oli ka teil eriti uvitav meie lutidilemmast lugeda:) A sellised Elu Suured Küsimused meie päevi täidavadki:)
Ma nüüd teen nats tööd ka enne Grey Anatoomiat!
esmaspäev, 15. märts 2010
Jälle naabrid
Tegelt on mul siin detsembrist saadik rippund üks draft meie uute (ja vanade) naabrite teemal, a ma rahunesin siis maha ja ei postitandki seda kirjutist. Nüüd läheb veits modifitseeritud kujul siiski käiku. Siis olin ma altkorruse naabrite peale pissed off, viimasel ajal aga käivad rohkem närvidele meie ülanaabrid:)
Niisiis - detsembris kolisid meie allkorterisse uued naabrid ja ühtlasi lasid nad ka väikest remonti teha ning enne jõulupühi ärkas imiklaps oma lõunaunest korduvalt altkorruselt äkitselt kostma hakkava puurimise/saagimise/kopsimise peale. Ma hoidsin ennast tagasi ja ütlema ei läinud. Aga ükskord, kui puurimine (võimisiganes) algas eriti äkitselt ja kõlas rohkem nagu asfaltipurustamismasina hääl ning imiklaps miskise hüstrahoo sai selle peale, siis ma ikkagi läksin. Sain lapse uuesti magama ning hiilisin kiiresti allkorrusele. Helistasin ääääästi kaua uksekella, koputasin, helistasin ja lõpuks tuli avama keskmisest suurem plond näitsik. Ma siis tutvustasin ennast ja ütsin, et ma olen tegelt viimane kuu aega keelt hammaste taga oidnud, sestno mai ole see kaebaja tüüp, aga täna oli puurimine ikka juba selliste detsibellidega, et enam ei saand kannatada... Et kas äkki saaks kokku leppida, et need ullemad puurimised ja saagimised oleks kas ennelõunat või siis pärast kella 3, et siis mul laps kindlasti ärgand.
Olin ise seejuures omast arust täitsa viisakas ja sõbralik.
A näitsik ei old.
Tai vabandand, vaid ründas kohe, et tema maksab nendele meestele siin jaet nemad teevad siis, kui nemad aega saavad ja tööjärg puurimiseni jõuab, et mingit pausi siin küll pidama ei hakata miskise lapse lõunaune pärast. Eeeee...?!? Ma siis pakkusin välja, et kindlasti on neil ju muid töid ka, mitte aint see puurimine, et äkki saavad sel ajal midagi muud teha? Näitsik vastas, et tead, kui sina (jah, ta sinatas algusest peale, kuigi see pole siinmail just päris tavaline) kolid, siis lased ju ka ikka väikest remonti teha ja midagi pole teha - naabritel tuleb see lihtsalt ära kannatada ja üleüldse - toogu ma oma lapse MAGAMISPÄEVIK (?!?) ja lepime siis kokku, millal ÜLDSE tema töömehed midagi teha tohivad! Ma ütsin, et sellepärast ma kolingi OMA MAJJA, et saada vaikust, rahu ja vältida selliseid konflikte jaet mul ei ole temaga enam mitte midagi rääkida. Ütlesin nägemist ja tulin tulema.
Kusjuures, tegelikult on kohalikud inimesed tavaliselt jube sõbralikud. No mu meelest on tegemist kohe ühe sõbraliku raffaga. Palju sõbralikuma ja viisakama raffaga kui nt eestlased... Anätsa - ilmselt kasvab ka siin miskine uus põlvkond, kelle kõrge eneseteadvus millegipärast sellise ebaviisaka janoh - lihtsalt nõmeda käitumise esile kutsub.
Puurimine-kopsimine kestis veel umbes nädalakese, siis toodi neile maailma kõige maitsetum köögimööbel, pandi see paika ja nüüd on maa peal rahu ja vaikus. A ma siis otsustasin ka nõmedusekarikasse oma panuse anda ja mai tereta neid. Just like that. Nad siiamaani ikka veel teretavad mind hoovi peal ja koridoris, a ma pole kordagi vastand. Ei kavatsegi vastata. Ma tean küll, et see on nagu mõnes mõttes nende tasandini laskumine, a mai taha ja kõik. Sellist inimest ma oma terega ei premeeri:)
Jano ülakorrusel on meil ka naabrid. Perekonnapea on kohtunik, ema (vist) õpetaja ja poisid niiumbes 3-4 ja 5-6aastased. Nad on meiega üsna ühevanused (naabrinaine viitas millalgi oma mehe 35ndale sünnipäävale, et siis nad olla siia kolind ja jutust olen aru saand, et nad siin paar aastat eland), a näävad välja nigut viiekümnesed. Pereema kannab samasuguseid riideid nigut mu ema (sünd. 1953:) ja pereisa kasutab lisaks koledatele vanamoodsatele prillidele meeleoluka aksessuaarina ka diplomaadikofrit...:S Isegi poisid näävad välja nagu väiksed vanainimesed, maiteagi, kust siukseid riideid lastele tänapääval üldse saab...
See ema kannab toas vist kontsaga kodususskingi ka, mis klõbisevad, isast on kuulda aint aevastamist, a poisse on see-eest kuulda küll. Viimasel ajal paneb mind imestama see, et need lapsed ei käi üldse õues. No ma saan aru, et tööpäevadel käivad nad kindlasti lasteaias ja siis päevakavas ka õuetrett, aga nädalivahetustel on nad päev läbi toas ja just imiklapse lõunaune ajal on neil maailma suurim mäng-kisa-kaklus-jooks lahti. Ega ma loomulikult sinna ütlema ei lähe, sest kujutan ette, et selles vanuses lapsi on üsna raske pudelis hoida. Aga miks lapsevanem neid õue ei vii, sellest ma aru ei saa. Äkki siis oleks vähem ka neid õhtuseid hüstraid, mida (ilmselt noorem) poiss kuuldavale laseb. Talle vist ei meeldi vannis v dushi all käimine, igatahes koos vee pahinaga tuleb alati ka tohhutu kisa ja peale seda veel nats uste paugutamist jne. See tegevus langeb tavaliselt meil imiklapse õhtuse unnesuigutamise ajale:))
Meil oli siin nüid pikk nädalivahe (täna nimelt tähistatasse 1848-49 a revolutsiooni aastapääva), ilmad on küll jahedad ja tuulised, a päike sirab ja me oleme ikka iga pääv lapsega õues mõned tiirud teind. Need poisid on aga 3 pääva järjest toas mölland, õue peal neid näha pole old. Ja ka siis, kui õues oli mõnus sulalumi ja meie imiklapsega lumememmesid ja ingleid jamaiteamida tegime, ka siis olid nad vaid kümne mintsa kaupa isa range pilgu all õue peal. Imelik. Mul on (võib-olla nahhiivne:) kujutluspilt, kuidas nende poiste vanusena on meie laps omikust õhtani õues. No ikkagi maaelu jne:)
Aga tänan küsimast - meie pika nädalivahe plaanid läksid selle nahka, et Z-le ööldi reedel, et hädaolukord ja tema peab pühabal VALVES olema... Ja nii veetsimegi ilusa pühabase pääva imiklapsega kaunis kaksinduses. Jalutasime, käisime poes, tegime sügavkülmast leitud viimastest murelitest kooki ja käisime teineteisele närvidele. Klaasike punast veini kulus eila õhtal miskit suvalist naistekat vaadates täitsa ära:)
Täna omikul, kui Z. tuli, oli mõnus kergendus ja terve ennelõuna lebotasin sisustusajakirju sirvides ja teed juues. Minu panus lõunasöögi juurde oli riisi keemapanemine, niet kokkamisest oli ka täna vaba pääv:) Järgmisel nädalal aint neli tööpääva ja nädala lõpupoole lubatasse juba 15 kraadi sooja! Juhhuuu!
Niisiis - detsembris kolisid meie allkorterisse uued naabrid ja ühtlasi lasid nad ka väikest remonti teha ning enne jõulupühi ärkas imiklaps oma lõunaunest korduvalt altkorruselt äkitselt kostma hakkava puurimise/saagimise/kopsimise peale. Ma hoidsin ennast tagasi ja ütlema ei läinud. Aga ükskord, kui puurimine (võimisiganes) algas eriti äkitselt ja kõlas rohkem nagu asfaltipurustamismasina hääl ning imiklaps miskise hüstrahoo sai selle peale, siis ma ikkagi läksin. Sain lapse uuesti magama ning hiilisin kiiresti allkorrusele. Helistasin ääääästi kaua uksekella, koputasin, helistasin ja lõpuks tuli avama keskmisest suurem plond näitsik. Ma siis tutvustasin ennast ja ütsin, et ma olen tegelt viimane kuu aega keelt hammaste taga oidnud, sestno mai ole see kaebaja tüüp, aga täna oli puurimine ikka juba selliste detsibellidega, et enam ei saand kannatada... Et kas äkki saaks kokku leppida, et need ullemad puurimised ja saagimised oleks kas ennelõunat või siis pärast kella 3, et siis mul laps kindlasti ärgand.
Olin ise seejuures omast arust täitsa viisakas ja sõbralik.
A näitsik ei old.
Tai vabandand, vaid ründas kohe, et tema maksab nendele meestele siin jaet nemad teevad siis, kui nemad aega saavad ja tööjärg puurimiseni jõuab, et mingit pausi siin küll pidama ei hakata miskise lapse lõunaune pärast. Eeeee...?!? Ma siis pakkusin välja, et kindlasti on neil ju muid töid ka, mitte aint see puurimine, et äkki saavad sel ajal midagi muud teha? Näitsik vastas, et tead, kui sina (jah, ta sinatas algusest peale, kuigi see pole siinmail just päris tavaline) kolid, siis lased ju ka ikka väikest remonti teha ja midagi pole teha - naabritel tuleb see lihtsalt ära kannatada ja üleüldse - toogu ma oma lapse MAGAMISPÄEVIK (?!?) ja lepime siis kokku, millal ÜLDSE tema töömehed midagi teha tohivad! Ma ütsin, et sellepärast ma kolingi OMA MAJJA, et saada vaikust, rahu ja vältida selliseid konflikte jaet mul ei ole temaga enam mitte midagi rääkida. Ütlesin nägemist ja tulin tulema.
Kusjuures, tegelikult on kohalikud inimesed tavaliselt jube sõbralikud. No mu meelest on tegemist kohe ühe sõbraliku raffaga. Palju sõbralikuma ja viisakama raffaga kui nt eestlased... Anätsa - ilmselt kasvab ka siin miskine uus põlvkond, kelle kõrge eneseteadvus millegipärast sellise ebaviisaka janoh - lihtsalt nõmeda käitumise esile kutsub.
Puurimine-kopsimine kestis veel umbes nädalakese, siis toodi neile maailma kõige maitsetum köögimööbel, pandi see paika ja nüüd on maa peal rahu ja vaikus. A ma siis otsustasin ka nõmedusekarikasse oma panuse anda ja mai tereta neid. Just like that. Nad siiamaani ikka veel teretavad mind hoovi peal ja koridoris, a ma pole kordagi vastand. Ei kavatsegi vastata. Ma tean küll, et see on nagu mõnes mõttes nende tasandini laskumine, a mai taha ja kõik. Sellist inimest ma oma terega ei premeeri:)
Jano ülakorrusel on meil ka naabrid. Perekonnapea on kohtunik, ema (vist) õpetaja ja poisid niiumbes 3-4 ja 5-6aastased. Nad on meiega üsna ühevanused (naabrinaine viitas millalgi oma mehe 35ndale sünnipäävale, et siis nad olla siia kolind ja jutust olen aru saand, et nad siin paar aastat eland), a näävad välja nigut viiekümnesed. Pereema kannab samasuguseid riideid nigut mu ema (sünd. 1953:) ja pereisa kasutab lisaks koledatele vanamoodsatele prillidele meeleoluka aksessuaarina ka diplomaadikofrit...:S Isegi poisid näävad välja nagu väiksed vanainimesed, maiteagi, kust siukseid riideid lastele tänapääval üldse saab...
See ema kannab toas vist kontsaga kodususskingi ka, mis klõbisevad, isast on kuulda aint aevastamist, a poisse on see-eest kuulda küll. Viimasel ajal paneb mind imestama see, et need lapsed ei käi üldse õues. No ma saan aru, et tööpäevadel käivad nad kindlasti lasteaias ja siis päevakavas ka õuetrett, aga nädalivahetustel on nad päev läbi toas ja just imiklapse lõunaune ajal on neil maailma suurim mäng-kisa-kaklus-jooks lahti. Ega ma loomulikult sinna ütlema ei lähe, sest kujutan ette, et selles vanuses lapsi on üsna raske pudelis hoida. Aga miks lapsevanem neid õue ei vii, sellest ma aru ei saa. Äkki siis oleks vähem ka neid õhtuseid hüstraid, mida (ilmselt noorem) poiss kuuldavale laseb. Talle vist ei meeldi vannis v dushi all käimine, igatahes koos vee pahinaga tuleb alati ka tohhutu kisa ja peale seda veel nats uste paugutamist jne. See tegevus langeb tavaliselt meil imiklapse õhtuse unnesuigutamise ajale:))
Meil oli siin nüid pikk nädalivahe (täna nimelt tähistatasse 1848-49 a revolutsiooni aastapääva), ilmad on küll jahedad ja tuulised, a päike sirab ja me oleme ikka iga pääv lapsega õues mõned tiirud teind. Need poisid on aga 3 pääva järjest toas mölland, õue peal neid näha pole old. Ja ka siis, kui õues oli mõnus sulalumi ja meie imiklapsega lumememmesid ja ingleid jamaiteamida tegime, ka siis olid nad vaid kümne mintsa kaupa isa range pilgu all õue peal. Imelik. Mul on (võib-olla nahhiivne:) kujutluspilt, kuidas nende poiste vanusena on meie laps omikust õhtani õues. No ikkagi maaelu jne:)
Aga tänan küsimast - meie pika nädalivahe plaanid läksid selle nahka, et Z-le ööldi reedel, et hädaolukord ja tema peab pühabal VALVES olema... Ja nii veetsimegi ilusa pühabase pääva imiklapsega kaunis kaksinduses. Jalutasime, käisime poes, tegime sügavkülmast leitud viimastest murelitest kooki ja käisime teineteisele närvidele. Klaasike punast veini kulus eila õhtal miskit suvalist naistekat vaadates täitsa ära:)
Täna omikul, kui Z. tuli, oli mõnus kergendus ja terve ennelõuna lebotasin sisustusajakirju sirvides ja teed juues. Minu panus lõunasöögi juurde oli riisi keemapanemine, niet kokkamisest oli ka täna vaba pääv:) Järgmisel nädalal aint neli tööpääva ja nädala lõpupoole lubatasse juba 15 kraadi sooja! Juhhuuu!
neljapäev, 11. märts 2010
Kevad või asi
Juba maiteamitmendat tundi sajab väljas laia valget lund. Sellist vesist värki noh. Ma-sen-dav!
Tavaliselt on sel ajal siin ikka juba kevademoodi asi kääs - rohi roheline ja puul-põõsal pungad paisumas, aga sel aastal tuleb kevad ilmselgelt teisiti...:(
Ja paar pääva tagasi, kui lund just ei sadand, siis oli väljas selline tuul, et tahtis meid pikali puhuda. Seega pole meie viimaste päävade väljaskäimised just teabmis tervistavad old - pool tundi tuule kääs või kümme mintsa maja ees - siis tuleb ving ja imiklaps akkab välisust prõmmima.
Ilmamuutust lubatasse märtsi lõpuks.
Akka või jooma, ma ütlen...
Tavaliselt on sel ajal siin ikka juba kevademoodi asi kääs - rohi roheline ja puul-põõsal pungad paisumas, aga sel aastal tuleb kevad ilmselgelt teisiti...:(
Ja paar pääva tagasi, kui lund just ei sadand, siis oli väljas selline tuul, et tahtis meid pikali puhuda. Seega pole meie viimaste päävade väljaskäimised just teabmis tervistavad old - pool tundi tuule kääs või kümme mintsa maja ees - siis tuleb ving ja imiklaps akkab välisust prõmmima.
Ilmamuutust lubatasse märtsi lõpuks.
Akka või jooma, ma ütlen...
teisipäev, 2. märts 2010
Hambaid krigistades:S
Mai ole üldiselt miskine siuke nõrguke inime, kes iga ärritava asja peale pisarat poetab. No mul on olnud nt üliõpilasi, kes on halva hinde pärast minu nähes nutnud või üks endine töökaaslane, kes miski suurema jama kokkukeeramise pärast nutma puhkes jne. Ma lähen pigem vihaseks, irooniliseks, küüniliseks.
See jutt ei puuduta muidugi seda tundelist kurgukraapimist, mida võib ette tulla kasvõi televiisorist natuke haiget või õnnetut beebit nähes või kuuldes lugusid täiesti võõraste laste kurvast saatusest, a see on vist arusaadav. Janoh - siia juurde võib lisada ka välismaal elamisest tingitud suurenend isamaalisuse, a ega ma ikka pelgalt sinimustvalge värvikombinatsiooni peale ka nutma ei hakka:)
Avot täna sain peale mitmetunnist tuhnimist internetis ja kümnete minutite pikkust ootamist igasuguste infoliinide kõneootejärjekorras sellise klienditeeninduse osaliseks, et kui ma järjekordse kõne lõppedes telefoni sõna otseses mõttes käest viskasin, tulid enesehaletsusest ja vihast pisarad silma!
Nimelt pröökas ühe kohaliku ametiasutuse EUROOPA LIIDU asjadega tegeleva osakonna töötaja mulle, et mida ma õige endast mõtlen, et tulen siia valetama, et Eesti on ka EL liikmesriik. No ma ahmisin ikka õhku ja püüdsin suht rahulikult seletada, et samal ajal kui Ungari liitus EL-ga liitus ka Eesti ja sellest varsti KUUS aastat möödas, et võiks nigut ikka teada jne. Ja siis ta KARJUS (mai liialda!), et kui mina ise kõiki asju paremini tean, siis miks ma üldse helistasin neile ja mingeid asju nende kääst küsin! Vuoah!
Püüdsin jääda rahulikuks ja küsisin tädi käest tema nime (sest ega ta seda ei öelnud ju kui mind peale mitut suunamist temani suunati) ja ühtlasi küsisin tema ülemuse nime. Ta siis purssis kuidagi need mõlemad välja ja siis ütles, et oodaku ma korraks. Järgnes pikkpikkpikk vaikus ja edasi rääkis minuga juba selle sama osakonna juhataja. Ei vabandanud. Aga ütles, et me vaatasime jah, et Eesti on ka EL liikmesriik, et sel juhul siis kehtivad teie puhul sellised ja sellised seadusesätted jnejne. Jutt oli arusaadav viisakas ja sisaldas soovitud infot. Aga ei vabandatud.
Ma olen siiamaani ärritatud. Kohutavalt ärritatud. Esimese asjana tahtsin muidugi Z. õlal telefoni teel natuke nutta, aga ta istus kuskil nõupidamisel ja mingi saksa mutt kraaksus mulle ooopis kõrva. Siis, kui ta lõpuks kätte sain, olin muidugi juba maha rahunend ja ega tai saa ju ka midagi muud teha kui öölda, et polemidagijalähebülejaonikkapersevestid...:S
Ja nüüd ma siis mõtlen, millega ennast täna õhtul Grey Anatoomiat vaadates lohutada:
a) avada viimane kuiv prantsuse siider, mis sahvris veel lösutab (siidri kahjuks räägib see, et pudel on suur ja mind on üks ja mitu pääva avatuna külmaris seistes läheb asi jamaks)
b) juua ära viimane külmaris olev väike Hoegaardeni nisuõlu
c) süüa ära järelejäänd käsitöölehmakommid, mis ma nädalivahel endale sokulaadipoest ankisin
Lähen mõtisklen sel raskel teemal nüid edasi:)
Ahjaa, käisime imiklapsega täna asrti juures ja saime õueloa ja laps tunnistati põhimõtselt terveks. Raskel ajal abiks seegi.
See jutt ei puuduta muidugi seda tundelist kurgukraapimist, mida võib ette tulla kasvõi televiisorist natuke haiget või õnnetut beebit nähes või kuuldes lugusid täiesti võõraste laste kurvast saatusest, a see on vist arusaadav. Janoh - siia juurde võib lisada ka välismaal elamisest tingitud suurenend isamaalisuse, a ega ma ikka pelgalt sinimustvalge värvikombinatsiooni peale ka nutma ei hakka:)
Avot täna sain peale mitmetunnist tuhnimist internetis ja kümnete minutite pikkust ootamist igasuguste infoliinide kõneootejärjekorras sellise klienditeeninduse osaliseks, et kui ma järjekordse kõne lõppedes telefoni sõna otseses mõttes käest viskasin, tulid enesehaletsusest ja vihast pisarad silma!
Nimelt pröökas ühe kohaliku ametiasutuse EUROOPA LIIDU asjadega tegeleva osakonna töötaja mulle, et mida ma õige endast mõtlen, et tulen siia valetama, et Eesti on ka EL liikmesriik. No ma ahmisin ikka õhku ja püüdsin suht rahulikult seletada, et samal ajal kui Ungari liitus EL-ga liitus ka Eesti ja sellest varsti KUUS aastat möödas, et võiks nigut ikka teada jne. Ja siis ta KARJUS (mai liialda!), et kui mina ise kõiki asju paremini tean, siis miks ma üldse helistasin neile ja mingeid asju nende kääst küsin! Vuoah!
Püüdsin jääda rahulikuks ja küsisin tädi käest tema nime (sest ega ta seda ei öelnud ju kui mind peale mitut suunamist temani suunati) ja ühtlasi küsisin tema ülemuse nime. Ta siis purssis kuidagi need mõlemad välja ja siis ütles, et oodaku ma korraks. Järgnes pikkpikkpikk vaikus ja edasi rääkis minuga juba selle sama osakonna juhataja. Ei vabandanud. Aga ütles, et me vaatasime jah, et Eesti on ka EL liikmesriik, et sel juhul siis kehtivad teie puhul sellised ja sellised seadusesätted jnejne. Jutt oli arusaadav viisakas ja sisaldas soovitud infot. Aga ei vabandatud.
Ma olen siiamaani ärritatud. Kohutavalt ärritatud. Esimese asjana tahtsin muidugi Z. õlal telefoni teel natuke nutta, aga ta istus kuskil nõupidamisel ja mingi saksa mutt kraaksus mulle ooopis kõrva. Siis, kui ta lõpuks kätte sain, olin muidugi juba maha rahunend ja ega tai saa ju ka midagi muud teha kui öölda, et polemidagijalähebülejaonikkapersevestid...:S
Ja nüüd ma siis mõtlen, millega ennast täna õhtul Grey Anatoomiat vaadates lohutada:
a) avada viimane kuiv prantsuse siider, mis sahvris veel lösutab (siidri kahjuks räägib see, et pudel on suur ja mind on üks ja mitu pääva avatuna külmaris seistes läheb asi jamaks)
b) juua ära viimane külmaris olev väike Hoegaardeni nisuõlu
c) süüa ära järelejäänd käsitöölehmakommid, mis ma nädalivahel endale sokulaadipoest ankisin
Lähen mõtisklen sel raskel teemal nüid edasi:)
Ahjaa, käisime imiklapsega täna asrti juures ja saime õueloa ja laps tunnistati põhimõtselt terveks. Raskel ajal abiks seegi.
Tellimine:
Postitused (Atom)