Reedene/laupäävane rõem

Terve selle nädala on imiklaps peale öist söömist paras kiun olnud - iga tunnikese tagant tuli kord vigin, kord suisa kisa. Olin täitsa mures, et kas jälle kõhus miskid kollid kerivad lapsel. Pea igal varaomikul kordus sama muster: kutt kiunus, ma toppisin iga natukese aja tagant talle lutti suhu, kutt jälle kiunus ja kui vaesel abikaasal sest kõigest kopp sai, siis ronis ta vaikse ropendamise saatel magamistoast välja ning natsa aja pärast tundsin ninasõermetes kofilõhna... Ja siis - kui suur on tõenäosus, et reede öösel vastu laubat, kui kellelgi pole järgmisel päeval vaja minna tööle, tööreisile või konverentsile (armsal abikaasal olid sel nädalal kõik kolm kavas...), siis magab imiklaps nigut talleke. Sööb öösel oma söömised ja põõnab siis omikul ÜHEKSANI välja!!! Teretulem, Mr Murphy, ma ütlen:))

Eino mis me ikka, nautisime imelist vaikset omikut - Z. oli selleks ajaks, kui ma ärkasin, pagarionult värskeid saiukesi toond. Libistasime siis pikalt kofi, sõime kodust aprikoosimoosi ja lobisesime, kuni kutt suvatses ärgata. Imiklapsel oli nägu võidukalt naeru täis - et vaadake, pole ma midagist niiiiii lootusetu juhtum, kui te arvasite:)

Jano muidu oli ka tõeliselt mõnus laupääv - ennelõunal paistis isegi päike! Z. tegi lõunaks vasikapörköltit (no siuke krehvtisem punane lihakaste on see maakeeli) ja magustoiduks olid - üllatus-üllatus - õunamuffinid:)) Sigahiad said! Ja mul said nüüd need hiad Dr Oetkeri muffinipaprid ka otsa... Need olid siuksed tugevad, mis taigna sissepanemisel laiali ei vajund ja ei vajand espetsiell muffinivormi, siukest ma põle endale ankind veel. Mõtlen pea kõige säänse pudipadi peale, et ostan siis, kui maja valmis ja me sinna sisse oleme kolind, noet oleks vähem kraami kolida:)

Ano kohaliku valuuta siukse nõrgenemise korral võime endale ilmselt suvel kuudi ehitada... Selliste positiivsete mõtetega olekski mõistlik nüüd magama minna, eadööd!

Salatid

Z. tõi eile turult suure karbitäie imelist värsket rucolat (mis on Itaaljast pärit loomulikult, a pakkimise kuupääv oli 22.01, niet jummalast värske:)) ja kuna mul oli külmaris veel suts kitsejuustu, siis otsisin Nami-Namist miskit salatit, kus neid mõlemaid kasutada saaks. Leidsingi ja läks väga hästi kaubaks värskete kuklikestega. Sarnanab küll kahtlaselt ühele salatile, millest ma veel ära pole tüdind ja ikka ja jälle kaunite kirsstomatite olemasolul valmistan. See käib nii:

rucola (eesti keeles vist peab rukola kirjutama tegelt...) taldrikule laotada, peale peoga kuubikuteks lõigatud juustu (kõige paremini sobib selline Maasdammer-tüüpi veits magusam juust) ja poolitatud kirsstomateid. Siis pannil piiniaseemned kergelt ära röstida ja kõrvale panna, juba kuumale pannile visata peekoniribad (mida rasvasem, seda parem) ja kui need krõmpsuks praadunud, siis tõsta salati peale ning kastmeks tuleb siis selle peekonirasva sisse surata nats balsamicot, segada, niet see pannil kenasti karamelliseeruma akkab ja siis niristada kaste kenasti salatile peale ja puistata üle piiniaseemnetega. Ästi lihtne, a mu meelest jube hia! Mingi värske saiandusega koos muidugist veel parem.

Seoses ruc(k)olaga olen ma siin elades alati mõelnud, et miks kohalikud seda ei kasvata või miks ükski kohalik salatitootja seda oma sortimenti pole võtnud...? Alati peab hingehinna eest itaallaste pakitud varjanti ostma:S Nii tore oleks turult mõne tädi käest samal omikul korjatud salatit osta, mitte mingit töödeldud vaakumpakendis asja manustada. Ja tihti on seal karbis lisaks salatile ka siuke pruunikas vedelik, mis tuleb ilmselt käimasolevast mädanemisprotsessist... Muusjas, Viinis Naschmarktil olen mitu korda näind, et samasugune plastikkarbitäis sama salatit maksab 1 EUR, siin tuleks euridesse arvestatuna hinnaks u 2.30 - paarsada km siiapoole ja niuhh - rohkem, kui pool hinnast otsa!

Jano Achtung-achtung - järgneb ääärmiselt oluline informahhuun: meie imeline imiklaps akkas ennast issi sünnipääval kõhuli keerama! Nüüd ta aint rulliks ennast kõhuli kogu aeg, a tagasi selili ei oska ju veel keerata ja kiun on siis kerge tulema, kui frustratsjoon võimust võtab ja oskusi väheks jääb! Me oleme loomulikult väga uhked oma imiklapse üle ja ootame õhinaga uusi saavutusi:))

Eile näitasin imiklapsele Eurospordi pealt Eesti lumiseid kuppelmaastikke ja sinimustvalgeid lippe. Ta vaatas suure uviga:)) Kohalik spordireporter hääldas võistluste toimumispaiga nime Otepee ja eesti suusameister oli Jaak Mää. A suusatamist on ikka siis uvitav vaadata, kui omad joped tegijate ulgas on. Jano neid eriti seekord polnd kahjuks:S

Kaitsenaine, Kaitsjanaine, Kaitsev Naine...

Eile käis meil esimest korda siin külas "kaitsjanaine" - ei oska mina seda sõna kuidagi paremini tõlkida - tegemist on liitsõnaga verbist kaitsma ja noomenist naine. Niet kaitsjanaine siis:)) Ta rääkis, et siin on selliste tädide võrgustik juba eelmise sajandi algusest välja arendatud, kui vaesus ja teadmatus veel igapäevased nähtused olid (no statistika näitab, et need kaks pole tegelt ka tänapääval kahjuks kuhugi kadund...), et kaitsta veel sündimata peebisid ja imiklapsi ja õpetada nende arimata emasid nendega ümber käima...

Kaitsjanaine võiks lahtiseletatult olla midagi ämmaemanda, lastearsti, sotsiaaltöötaja ja lastekaitseinspektori vahepealset. Tädid tegelevad rasedike ja titemammade nõustamisega ja neil on kohustus kord kuus kodukülastusi teha. No sellest tittede külastamisest saan ma veel aru, a selle, et mul ka rasedikuna kord kuus tädi külas käis, neelasin ma raskemalt alla... Idee järgi peaksid nad rasedikke külastades vaatama, kas ikka pere sotsiaalne olukord on lapsele vastuvõetav, kas korter on peebi tulekuks valmis ja kas kõhukasvataja ikka täidab kõiki ettekirjutusi... Nomaitea - mul oli ju ametikorter, mees oli Meerikas ja tädi oli sellest kõigest teadlik, a ikkagi käis ta kord kuus mind tsekkamas ja küsis, kuidas enesetunne on jne. Igakuisel arstikontrollis käies kohtusin ma ju tädiga enivei. Kaitsjanaine rasedikku ise läbi ei vaata, vaid istub arstionu (siin on günekoloogid enamasti mehed:) kõrval ja kirjutab kaalud-mõõdud oma raamatukesse ja räägib, kuhu ja millal ja milliseid analüüse peab minema andma. Kusjuures, meie eelmine kodulinn oli siuke konnatiik, et sealne kaitsjanaine sattus olema mu mehe endise töökaaslase naene ja mehe endises töökohas teadsid meie titeootamisest kõik ammu enne seda, kui mees Meerikast koju jõudis:)) Kuna tegemist on mõningate eranditega väga meestekeskse töökohaga, siis öölge veel, et mehed pole latatarad:))

A nüüd siis uus kaitsjanaene: umbes viiekümnendates eluaastates kena tagasioidlik tädi, kes määrati meile elukoha järgi - seega külastas ta eile kõiki meie maja imiklapsi. No vaatas siis tädi last ja ütles, et ilus-ilus, armas-armas jne (eks ta peab selle kohustusliku repertuaari igas kodus ette mängima:), et näe - siin paprites näha, et juba varsti 5-kuune, seega peame akkama mõtlema lisatoidu peale! No ma siis piiksusin, et laps ju kasvab ilusti ja paistab, et rinnapiima veel jätkub, et vast ikka veel ei akka mõtlema... Nooo, ikka akkame mõtlema, sest juba ju laps keerab-pöörleb ja kohe omme roomab ja vajab rohkem energiat, ikka akkame talle 2-3 nädala pärast ÕUNA andma! No ma siis enam ei piiksund, ütsin kõvema ja selgema hjaalega, et kui mul ikka lapse 6-kuuseks saamiseni piima jätkub ja kutt kosub, siis esiteks - ei taha ma talle midagi lisaks anda ja teiseks - ammugi ei alusta ma ÕUNTEGA! Et meil Eestis ikka juurviljade ja pudruga alustatasse ja ma kavatsen ka seda teha (no ma olen tegelt seda juurika ja pudruvärki aint raamatust ja ajakirjast lugend, ma isegi pole veel ühegi sõbranna kääst küsind, et millal ja mida nende lapsed on saand, sest mõtsin, et aega veel on... niet võite mind valgustada selle koha pealt:)

No tädi siis naeratas kramplikult ja ütles, et noh - vaatame-vaatame, mis arst selle kohta ütleb, kas ta ikka LUBAB teil juurikatega alustada! Tähendab, mismõttes - LUBAB?!? Mismõttes arst ütleb mulle, mis ma oma imiklapsele süüa peaksin andma?!? Ma saan aru, kui ma oleks mingi asotsjaal, kes tahab lapsele searasvaga määritud valget leiba anda ja veits paprikapulbrit sinna peale puistata... Ano ma omaarust olen üsnagi ontlik kodanik, kes oma imiklapsele aint kõige paremat tahab ning kes ei taha last magushapude maitsetega arjutada, et see siis iljem muud ei söökski kui kohukest, vaniljepudingut ja küpsikut... Ma olen siin siukseid lapsi näind küll ja küll! Lasteaias antasse õhtuooteks valget saia mingi sokulaadikreemiga (no miski Nutella hale koopja...) või kuiva sarvesaia ja rohelist sibulat:S Putrusid nad absull ei tunne siin. Kõik, mis sisaldab nt kaerahelbeid, käib koondnimetuse alla dieet- või wellness- või ülimegatervislik toit. Maitea. No nagu te aru saate, olen ma sellest veits ärritatud. Igatahes ootan uviga veebruarikuist kohtumist lastearstiga. Kes muusjas paistab ka pealt vaadates täitsa asjalik ja tore tädi olevat, aganoh... We'll see:))

Lähen nüüd kreemitan sünnipäävakoogi üle ja panen marjad kaunistuseks peale. Z. saab täna nii vanaks, et nüüd võib teda ta enese sõnul keskealiste ulka lugeda! Noored vanemad, my ass:))

Laupääv

Eile omikul kukkus kuu aega tagasi ostetud Clinique'i puuder vannitoa põrmandule puruks. Kivipuuder. Oli. Nüüd on tükk/tolmpuuder:)) Peegel jäi õnneks terveks:)) Mul on ühe korra enne ka seda juhtund, et suht uus puuder tükkideks lendab, a siis ma viskasin ise selle koos käekotiga ühele mehele vasta pead:)) Ka siis jäi peegel terveks:)

Tuhnisin netis ja leidsin lõpuks maaletooja telehmoninummeri ja sain teada, et meie uues kodulinnas rohelisi karbikesi ei müüda, niet jäävad pealinn ja lennujaamad...

Mitte, et mai suudaks ilma puudrita elada (eriti praegast, kasutan seda HEAL JUHUL kord nädalas:), anoikkagi - krdikrt, pold teist õieti kasutandki veel ja nüüd võib minema visata. Arvutasin natuke ja arvan, et u 11 aastat on mu kosmeetikakotis alati Clinique'i puuder old, niet väikest viisi sõltuvus...:)

Emapeibe raske elu, ma ütlen...:)

Täna käisid külalised - Z. koolivend perega. Nad on väga armsad ja toredad ja nendega on nüüd mõistlik suhteid soojendada, kuna nad elavad meist vaid 20 mintsa kaugusel:)) Tegin lehttaignapirukaid - viineri, makrapulkade ja kitsejuustu-jõhvikamoosi seguga. Lastele läksid vinkudega pirukad kõige paremini peale, täiskasvanud eelistasid makrat ja kitsejuustusodi, niet kui külalised läind olid, siis ilutses igast sordist vaid paar junni taldrikutel ja ma olin endaga väga rahul. Tosca kooki tegin ka, minu retsept erineb natsa Nami-Nami omast, veits rammusam on: põhjataigna sees käib ka piim ja katte sees on piima asemel vahukoor:)) No igatahes siuke hia võine amps. Ma arvasin sel sügisel sõbranna sünnal muusjas, et tal on poest ostetud kook - no väga piinlik ja solvav muidugist... Ja selgus, et täitsa isetehtud Tosca! Seega sain täis kõhule sünnalt kaasa ka retsepti ja nüüd olen seda juba paar korda katsetand. Z.-le ka väga maitseb ja seega tellis ta tänaste külaliste jaoks just selle koogi. Kusjuures, lapsed nokkisid kumbki pisikese tüki, a ema-isa sõid küll mitu viilakat... Öölge siis nüüd lapsevanemad - kas selles koogis on midagi, mis lastele ei meeldi? Mulle on see küll nii kaua maitsend, kui ma seda Olümpsi kofikust mäletan ja seal käisin ma ka koos lapsevanematega juba lapsepõlves - oli see kook siis ka olemas vä? Või mäletan ma seda teismeeast, kui ise hakkasime seal käima kakaod joomas... Vatteimäleta. A tükist Toscast pole ma kunagi ära ööld:))

Kahju, et ma ambad juba ära pesin, muidu oleks veel võind ühe väikse tüki süüa enne magamaminekut:))

PS Unes nägin, et J ja V ostsid siia suvila, no ikka selle Kesk-Euroopa suurima (solgi?)järve äärde. Selline vana kift kõrrekatusega (mul ei tule see sõna meelde, noh - mitte õlgkatus, vaid mere ääres kasvavatest kõrkjatest tehtud katus, kuidas seda nimetatasse eesti keeles, on eraldi sõna selleks?) maja oli, a jube väike oli teine. Ja siis V seletas, et lapsed on niikuinii juba nii suured (!?), et need niikuinii siin ei taha hakata käima ja kahele inimesele piisab sellest küll:))

Hõiska ikka enne kui õhtu kääs...:(

Niiiiiiiiiii minu moodi on enne õhtut hõiskamine, no niiiiiiiiiiiiiii minu moodi!

Ma olen enda peale sada korda pahandand ja luband, et ei mingit ärasõnumist änam ja jälle...

A see, mis nüüd pekki läks, oli niiiiii eriline uudis, et ega ma poleks suutnud seda siin kuude kaupa endale oida... Pealegi oli selle kohta paber. Templiga. Allkirjaga. Aikka on alati mu mehel õigus - tema töökohal on asi 100 prossa kindel siis, kui see juba aland on. Niet nagu mõned teist on juba aru saand - ei, tänan küsimast - ei, mei tule aastaks Eestisse. Selle kohta on ka paber. Templiga ja KAHE allkirjaga... Paberis viidatakse eelarvemiinusele ja riigi raskele majandusolukorrale (mu meelest on siin riigis kõik need 5 ja pool aastat, mis mina siin olen old, täitsa pekkis majandusolukord...) ja seega on selle aasta koolitusprogramm uuesti läbi vaadatud ning 80 prossa koolitustest kustutatud... Palju õnne meile!

On the other hand - võime akata mööblit ostma ja saame rahulikult maja ehitada ja sinna sissegi ehk kolida (kui majanduslangus vahele ei sega:), niet selles mõttes rahulikum ja üks mure vähem. Sest päris irmutav oli mõte oma uus maja aastaks tühjalt seisma jätta. Nüüd seda probleemi pole.

Aikkagi - ma kuidagi olen sellesse linna ka niiviisi suhtunud, et ahh - mis see pool aastat - pole mõtet siin saja titemammaga tutvust teha või maiteamis - niikuinii läheme suvel Eestisse. Kuidagi külalisena olen ennast siin tundnud, läbisõidul nagu... Mõtlesin, et siis otsin endale juuksuri, kosmeetiku ja naistearsti, kui aastaselt Eesti-tripilt tagasi tuleme:)) See kõik muidugi ei tähenda, et me ei lähe/tule suvel Eestisse, muidugist lähme/tuleme. A ainult KÜLLA ja PUHKAMA, lühikeseks ajaks!!! Oikus tahaks ropendada praegast. Mõelge siia kõik ropud sõnad juurde, mida te teate:))

Janagu see uudis veel vähe oleks mu vaimset tasakaalu kõigutand, ilmus imiklapsel peale teisibast vaktsineerimist ka palavik - täna õhtuks on juba enamvähem - ei pröögand enam nii irrmsasti vaeseke ja palavikku ka praktselt pold. A teisiba õhtal oleks võind lapse otsaesisel muna praadida - niijube oli! Anoh - kunagi on ikka esimene kord - olime praktselt öö läbi üleval, kussutasime kordamööda vigisevat last, uinutasime teda oma kõhul ja kaenlas ja vahetasime vaesekesel ligamärgasid riideid. Niet endale teadmiseks siis - esimene palavik 4,5-kuuselt - tehtud!

Lähen nüüd ära magama. Kui lastakse...

The Best Things In Life Are Free

Võino vähemalt peaaegu tasuta:))

Tegin täna nimelt üle pika aja frikadellisuppi - porgand, kartul, sellerijuurik ja frikadellitaigna sisse käiv muna äia juurest, aint hakkliha oli kaubandusvõrgust hangit. Niikorradima hia sai see supp! Õnneks olin olnd Nupu-Ati ja sügavkülmas oli tilli ka, niet kõik oli täiesti aus ja broo. Aint must leib oli puudu...

Neid pallikesi veeretada on muidugist ilgem pein. Ma Eestis ostan alati ruudulises pakikeses Balti Frikadelle, agano siin eijole ju siukest kraami. Mingeid maksapalle on võimalik külmutatuna saada, aga need on niiiiiiiiii jälgid, et võehh...:S Mees ütleb muidugist, et isetehtud frikakad on sada korda paremad. No on jah, aga minu meelest ei ole palliveeretamise ja parema maitse suhe siiski selline, et ma loobuks poefrikadellidest:)

Laps röökis terve supitegemise aja nigut ratta peal. Tavaliselt jookseb Z-l hüsteerilise röökimise peale kiirelt juhe kokku, aga täna ta supi nimel kannatas hambad ristis. Ainult porgandipuhastamise ajaks andis lapse mulle ja üts, et kraabib parem ise neid porknaid:)) Porknaid läks ilgelt palju, sest oma aia porgand on ju nii hia maitsega, et me sõime teist samapalju neid niisama ära kui supi sisse läks. Pärast mõtsin, et äkki porgand on ka mingis imetavate emade no-no listis, anoh - hiad maitsesid ja värske kraam ikkagi.

Eile käisid külalised (pulmakutset toomas, siin on kombeks see isiklikult kohale tuua:) ja hiilgasin jälle kord beseerulliga (sellega on ikka sigalihtne inimesi jalust niita:)) Mu talvevarjant rullist on selline, kus värsked marjad on asendet Ikeast hangitud pohlamoosiga, mille ma labaselt vahukoore hulka keeran. Maitseb hää.

Külalised maitsesid ka hääd. Väga tervistav on rääkida kellegagi, kel vanust rohkem kui paar kuud. Külalised olid hiljuti Eestist tulnd ja tõid Kalevi sokulaadi ka, ma saan seda tänu ülalmainitud no-no listile õhtuti aint pisikese tükikese süüa, anoh - raskel ajal abiks seegi:))

Emalt kuulsin ka eriti lohutavat infi, et vennalaps karjub palju vähem ja vaiksemini kui meie laps:)) Palju õnne meile!

Selline põnev elu.

2008

Ma nüid proovin uuesti oo sisse saada kirjutamisel, aga enne siis väike tagasivaade (minu puhul muidugi on teada, mis see VÄIKE tähendab, niet take your time...:)

Üsna muutusterohke aasta see 2008, isegi ullult muutusterohke jano kõigekõigem aasta siiani mu elus muidugist!

Palju ootamist (ootasin meest Meerikast tagasi ja peebit ootasime ja peale Meerikat ootasin igal reedel, et mees 300 km tagant koju tuleks ja kui peebi oli ära sündind, siis ootasin, et pere jälle ühe riigi piiresse ja ühe katuse alla saaks:) Aasta suursündmus oli muidugi Uue Poisi saabumine! (Mäletate seda nõukaaegset telelevastust, kus Ene-Liis Semper mängis Aljoshat ja Tamur Tohver (kellesse ma kõrvuni armund olin:) oli Uus Poiss? See tegelt ei haaku ültse teemaga ja oli lihtsalt väike meeldetuletus pioneeriaega:)) Ja kolimine ühest riigi otsast teise ja majaehituse planeerimine (meil on nüüd ehitusluba, jeeeee!) - needki üsna tähtsad asjad. Ja üle mitme aasta sain väga pikalt Eestis olla, niet harjusin juba kohukeste, musta leiva ja muraka-juustu jogurti pideva kohaloluga oma elus ära:))

Niet osaliselt on pikema pausi mu kirjutamistes (no loll on see, kes seletust ei leia, eksole:) põhjustanud Uus Poiss. Vaatamata sellele, et ta on väga noor, kiilakas, minust kõvasti lühem ja mitte just kõige paremate kommetega (röhitsemine on üks tagasoidlikumaid asju, millega ta üllatab:), pean ma ütlema, et olen temasse kõrvuni armunud! Uus Poiss saabus 31. augustil kärtsu ja mürtsuga oodatust veits varem ja kiirelt nigut kahurikuul (vt Uue Poisi isa elukutse...:), aga eks see armastuses niiviisi ettearvamatult käibki!
Nüüd on mu isiksus lahustunud, ma ei tea, mis maailmas toimub (mis majanduslangus, valimised - kus?!?, gaasikraanid, sõda...?) ja ma ei näe just kõige puhanum välja (Uus Poiss vajab tähelepanu ka öösel!), aga kui ta oma ambutut naeru naeratab (jah, kahjuks ei ole tal ka ambaid...), siis olen ma jälle müüdud! Samuti olen rääkima akand imelikku ninnu-nännujuttu, aga selles saab ka süüdistada armastust, missee muu ikka olla saab...
Muidugi on ka meie suhtes mõningaid komistuskive, näiteks ei taha mina alati siis ärkvel olla, kui Uus Poiss seda soovib või ei ole mul üüratut soovi teda keset ööd kasida (ka sellega ei saa ta ise akkama...), samuti on mind ärritanud Uue Poisi (ja meie tutvuse alguses ka iseenda:) terviseprobleemid (seedimine, mu sõbrad...:), aga ma usun, et me saame neist üle. On teised saand, saame meie ka!
Oleme 4 kuud juba teineteise seltsi nautinud (no mitte alati ei kasutaks ma verbi 'nautima'...) ja 2 kuud oleme elanud uues linnas ja uues kodus. Kui ei oleks kõike seda korradima pürokraatjaõudust, siis oleks meie elu muidugist puhas idüll ja bliss. Aga ega meie asukohamaa ei lase inimestel õnnes ulpida ja valvsust kaotada, vaid oolitseb ikka selle eest, et paprimajandus võimalikult keeruline oleks. A nüüd juba akkab asi lahenema (lapse kohalikul sünnitunnistusel on sünnilinn Tallinn kirjutatud ühe n-iga, aga see saab VIST ka varsti jonksu), isegi aigekassakaart on meil olemas ja MAKSUMAKSJAKAART (siin peab iga vastsündinu sellist omama!!!). Igatahes arvan ma, et minu mehele tuleks miski orden vms anda, kuna ta on viimase paari kuu jooksul ikka SIGApalju kohalike ametiasutuste uksi ja oma närve kulutand. Haigekassa kohalikus filiaalis oli ta koguni nii kõva häält tõstnud, et turvamehed kutsuti kohale:)) Aga see-eest oleme me igast seaduste ja määrustega (mis on kohati loomulikult üksteist välistavad ja üsna vasturääkivad) nüüd väga tuttavad ja järgmisel korral (haaa...:) oleme tunduvalt targemad. Igatahes kuulus mu mehe uusaastatoosti ka soov, et meie asukohamaa ELAMISVÄÄRSEMAKS muutuks... We'll see...

Aga kui külm meid nüüd ära ei võta (siin on erakordselt külm talv seekord) ja kevad ikka tuleb ja Uus Poiss sama kiirelt ja jõudsalt kasvab kui ta senini on teinud, siis saan ma ehk tihemini arvuti taha istuda, teiega oma labast argielu jagada ja last but not least - ka nõu ja abi küsida, sest ega ma mingi väga õnnestund ema vist küll ei ole, niet abi, nõu ja (kasvõi virtuaalne) shoulder to cry on - need on alati teretulnd:))

Ja kui nüüd 2009 aasta juurde tulla - siis ka see algas meil õnneuimas - nimet sain ma paar päeva tagasi ka TÄDIKS, jippii-jehhhuu-jeberijee! Niet tegelt on meie peres nüüd väikse vahega kaks Uut Poissi korraga - nokas pole tore!

Ead Seda Aastat teile ja uute kohtumisteni!