My name is Sokk, Hildur Sokk!

Ma lihtsalt olen nii korradima uhke enda üle, et pean seda ka teistega jagama!
No meil on see uus ahi, eksole. St siin ema juures siis. Esimest korda on siuke korralik ahi, mis tõepoolest selle temperatuuri peal mängib, mis talle sisse pogrommeerida ja no peale aastaid igast gaasi- ja puu- ja muid imeahjusid on see tõeline nauding! Kohe selline nauding, et ma olen igast uusi koogiretsepta katsetand siin. Eriliseks lemmikuks uute tulijate hulgas on kujunend üks rabarberi- (või nt tikri-) kook kookoshelvestega. Siis paar nädalit tagasi tegin Kroonijuveeli sünnal maitstud beseerulli (kusjuures minu meelest oli nii Kroonijuveeli kui ka minu rull palju parema väljanägemisega kui see isend seal Nami-Nami fotol;), mille me emaga kahekesi nahka panime ja eila, vat eila tegin esimest korda elus creme bruleed. Retsepti võtsin Tõeliselt Tegijalt, ehk siis Thredahlia juurest (kohe lähengi teda kiitma, et hia ja toimiv retsept!) ja kujutage ette - esimese korraga tuli välja! Isegi see karamellkooriku tegemine pliidi krillelemendiga õnnestus! Jippiiii!
Nokei, tegelt olen ma ühe korra pealt vaadand, kuidas sõbranna seda teeb (rääkimata neist lugematutest kordadest, kui ma seda resturaanides olen söönd:), niet päris neitsi maijole ikka, agano vaatamata sellele oli rind uhkusest kummis! Isegi ema sõi ja kiitis (no selles mõttes ISEGI, et egaju mu ema just kõige kiitmisaltim ei ole, ikka rohkem kritiseerib, et miks sa seda v toda nii v naa teed...). Ma oleks ise kindlalt 2-3 bruleekest korraga nahka pist, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Ja nii on meile veel tänaseks õhtuks ka emaga kummalegi üks jäänud. Maitea, vbla on see teiste jaoks kukepea, aga mina olen igatahes uhke enda üle. Arvestage sellega, et maijole kunagi mingi eriline kokkaja/küpsetaja olnd, niet need väiksed sammud inimkonna jaoks, ent suured sammud minu jaoks, on mulle ülimalt tähtsad:)) Ja igast õnnestumisest on vaja ju meest ka telefonis kohe teavitada:) Et ta ikka saaks mind kiita ja mult ühtlasi välja pressida lubadusi, et ma kõiki neid imelisi desserte ka talle valmistan, kui meie pere jälle koos on:)

Ja siis jagan teiega veel üht kontserdielamust kah. Käisime reedel Laulasmaal sellisel kontserdil, mille pealkiri oli Muusa puudutus, üles astusid Sergio Bastos, Raivo Tafenau bänd ja Laura. Minu jaoks JUST sellises järjekorras, sest mai teand ju kesse Laura on:)) Mind tõmbasid pigem esimesed kaks nime. Sergio Bastost kuulsin esimest korda vist aasta 2002 lõpus Estonia kontserdisaalis, kus ta pani saalitäie vikse, viisakaid ja tagasioidlisi eestlasi Girl from Ipanema't vilistama:)) Ja kus tuli esiettekandele Uno Loobi veeeegga ammmuu kirjutet bossa Kamina ees portugalikeelne varjant. Unol olid pisarad liigutusest silmas - et sügaval nõukaajal siin väikses Eestis kirjutet loole sai tõeline 'bossakeelne' tekst mesterdet, nii armas oli! Ja nats iljem sain sõpradelt kingiks ka Tafenau ja Bastose esimese ühise plaadi Ice on Ipanema - mille ma olen 5 aastaga üsna ribadeks kuuland. Nüüd ostsin siis kontserdilt ka nende uue plaadi, millel nimeks Contrasting Colors ja olen seda autus juba paar korda kuuland, täitsa söödav ja mis peamine - suvine!
Agajah... Piinlik tunnistada, et Laurakene jäigi meist sinna laulma. Kuulasime paar esimest lugu ära - mu meelest olid need kõik täiesti ühtmoodi, nagu üht ja sama lugu oleks mängitud...:S Häälel ju iseenesest poldki miskit viga, kerge Mare Väljataga viskas kohati sisse, agano see muusika ei köitnud eriti. Ja kuidagi imelik oli vaadata selliseid tegijaid nagu Ain Agan või Mihkel Mälgand mingile superstaartütrikule tausta mängimas.
Ühesõnaga - mulle tundus, et ülejäänd publikum oli peamiselt Laurakest tulnd kuulama, sest ükskõik, kuidas Tafenau v Bastos kai püüdnud, raffast neil ei õnnestund täielikult ümber sõrme keerata mu meelest. Pooled inimesed olid vist üldse noaähvardusel sinna kontserdipaigale taritud - seisid nagu soolasambad, kuumad rütmid ei suutnud neil isegi väikest varvast liikuma panna... Meie taga rääkisid mingid tibid hääästi kõva hjaalega juttu ja maitsesid teineteise siidreid...S Ma küll mõtsin, et kui ma nii paks poleks, oleks kindlalt hullult puusa nõksutand püsti seistes, kohe raske oli istuda nii mõnusa muusika saatel! A ju siis oli lihtsalt mindud linnukest kirja saama - et sel suvel siis kah kultuuraüitusel käidud:S Positiivne oli see, et kuna nats enne lõppu sealt ära startisime, siis ei jäänd me kuskile liiklusesse kinni ja saime kiirelt minema. Mai kujuta ette, kuidas ma seal saja autu ees/taga ja vahel oleks manööverdand - see mul eriti ästi veel välja ei tule:))

Tere armsad televaatajad!

Nääte, päris poolt aastat ei vedandki pausiga välja:) Mitte, et see oleks mu eesmärk olnd, aga ma loodan, et nii intensiiv-aktiivseid poolaastakuid ei tule mu elus änam väga tihti ette, sest ma ausalt ööldes ei suudaks uuesti siukest kammi läbi teha. Eieieiei, ärge saage valesti aru – ega midagi ullusti eijole, agano lihtsalt nii korradima palju asju ühe lühikese eluperjoodi jooksul on siiski liigmisliig...

No ma pean ilmselt nats põhjendama, eksole.

Esiteks olen ma paks kui maakera ja seda paksust on veel rohkem kui kuuks ajaks ette nähtud (noja võib-olla veits rohkemgi, you never know...:) Seoses paksenemisega olin sunnitud kevadel pikema puhkepausi võtma ja see puhkepaus tähendas seda, et ma pidin AINULT lebama. Tei kujuta ette, kui masendav see oli! Esiteks oli masendav see situatsioon iseenesest ja enne iga järjekordset arstilkäiku saba ikka värises, mis kole... Teiseks oli masendav see, et õues oli ilus kevad/suvi ja mina istusin (pardon, LEBASIN!) nagu vana muna kodus. Läpakat ka ei jõudnud eriti kaua kintsude peal oida...:S Õnneks on mu kolleegid nii kenad, et mai pidand mingit nõmedat aiguslehte võtma, vaid sain kõik asjad kuidagi ikka kolleegidde abiga ja meili teel aetud.

Teiseks pidin ma seoses paksenemisega ju loobuma oma tööst... Niuts! Ausalt! Ma olen siiamaani veendunud (kuni elu ei tõesta vastupidist:), et see lektori tööpost on mu elus üks mõnusamaid töid olnud. Esiteks olid kolleegid imearmsad! Võõristustunne ja hirm, mis välismaale uuele tööpostile minnes oleks täiesti normaalne, jäi tulemata – mind võeti nii sujuvalt sellesse perre vastu, et praegast ei kujuta ma ikka veel oma elu ilma nende inimesteta ette... Ja vaatamata sellele, et seal keset Euroopat elades põrkub minusugune Eesti mugavustega ärahellitatud tüüp igast imelike takistuste vastu, pean ma IKKAGI ütlema, et ma ju väga armastan seda maad ja rahvast ja mitmeid sealseid kombeid ja sööke ja veine jne. Oma meest ka muidugi – kuigi mul ei old APSALUUTSELT plaanis suguõdedelt sealseid poissa sisse vehkida, aga elul on meiega teadupärast omad plaanid, niet läks nii nagu arvatagi ei osand:) Ja siis veel üks väga oluline aspekt lektoritöö juures - umbes ühekuune talvepuhkus ja kahekuune suvepuhkus – kes seda endale veel lubada saab!?

Noja kui need kaks asja kokku liita, siis tuligi sellest üks selline tohuvabohu, et andis asjaga tegeleda – tuli leida endale ülikooli järeltulija (no väike missioonitunne ikka pakitses sees, et mu lapsed hea õpetaja/juhendaja saaksid), pakkida kokku oma töölaud ja kolida välja korterist. Jano inimene on ikka paras korilane, eksole... Vähemalt mina olin küll 5 aastaga elumegapalju staffi oma ametikorterisse kokku kraapind... Enamus kraami pakkisime mehega kokku ja viisime tema korterisse, kust ta selle siis peagi meie uude kodulinna edasi toimetab. Sest me liigume nüüd umbes 300 km lääne poole, seal pidavatki toredam olema ja päälinnale on kah lähemal! Ahjaa – no selles imelises taustsüsteemis mõtlesime armsa abikaasaga välja, et ega vist nüüd enam sellist mustlaselu ei saa elada kaua ja ostsime endale KRUNDI, kus idee järgi hakkab järgmisel kevadel kibekiire ehitustöö pihta... Noja vahepealseks ajaks (ehk siis määramata kesteabkuipikaksvenivaksajaks...) kolime me uues linnas üürikorterisse. Niet lusti kui palju!

Mul on tegelt mehest niiiiiiii kahju, sest esiteks peab ta üksi tegelema seal bürokraatia maailmameistrite juures kogu krunti ja ehitust puudutava paberimajandusega ja teiseks peab ta leidma meile kuni maja valmimiseni mõistliku üürikorteri ja meie kahe kraami sinna toimetama (me oleme selline hilisabiellujate perekond, kus on 2 röstrit, 2 kofikeetjat, 2 veekeetjat jne:)... Noja vahepeal tuleb ta veel siia Eestisse ja vaatab, kuidas ma higist pärlendava otsaesisega kuskil haiglas hingamisharjutusi teen. Loodetavasti jõuab ikka õigeks ajaks:))

Ja mina ootan siin ema juures kõht taevapoole püsti, millal aeg kätte jõuab.

Päris naljakas on tegelt suht aktiivse eluviisi viljelejast mingiks telekavaatajaks ja arvutisistujaks akata. Raamatuid olen kevadest saadik lugend muidugist tonnide kaupa, järgmiseks võtan Jaan Krossi mälestuste teise osa, eks näis... Paar päeva tagasi lugesin uuesti läbi Rock’nroll ja ridamaja – kuidagi tundus, et on õige aeg see uuesti läbi töötada:) Nüüd leidsin sealt muidugi naljakaid tõlkevigu ja ajale omast veidrust, aga ikkagi on see üks äärmiselt armas lugemine!

Ja sõbrannadelt kingiks saadud Leelo Tungla Seltsimees laps oli ka väga armas! Nüüd on vaja veel kuskilt Leelo Tungla elulugu leida ja mõningased lüngad täita. Vanaema üts, et Eesti elulugudes pidi ka Tungla elu sees olema, niet selle toon siis vanaema juurest. Loomulikult olen lisaks neelanud lugematul hulgal krimkasid ja muusjas, Hugh Lawrie (njauuuu!) Gun Seller oli päris mõnus lugemine! Ma ikka kohati irrrnusin kohe kõva hjaalega. Väga terav ja mõnusa stiiliga, soovitan!

Ja veel midagi, armsad sõbrad – ma oman nüüd ju juhtimisõigust! AUTOJUHTIMISÕIGUST! MINA! Niet see muutis ka veel veebruarist aprilli lõpuni mu ajakava täiesti masendavaks! Ja ma pean ütlema, et lauseõpetuse või soome murrete eksami tegemine 20aastaselt on üle 30aastaselt juhilubade hankimise kõrval täielik kukepea!!! Niet kellel veel tegemata, minge palun kiiremas korras ja ajage see asi korda, sest ega see värk aastatega kergemaks ei lähe... Ma pole tükil ajal end nii masendava luuserina tundnud:)) Aga õnneks sain kõik eksamid esimese korraga tehtud ja nüüd on mul toredad välismaakeelsed roosad juhiload! Njamma! Ja sõidan ka. Niet oidke alt!

Ja üleüldse, proovin nüid ikka taas kirjutamislainele saada. Vähemalt seniks, kuni... Junõu... Ja te olete kõik mulle väga vajalikud, sest kellele veel saaksin ma kurta ja kellelt asjalikku nõu küsida?!?

Raamatuahel

Keelek6rva juurest visati pall ka mulle:

Võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Kuna tahtsin omseks tunniks oma edasijõudnutele välja otsida Aaviku loodud sõnu ja koos nende tähendusi uurida ja näidata neile tabeleid, mismoodi Aaviku sõnaloomise protsess välja nägi ja kustkaudu tema loogika käis, siis võtsin täna omikul kodust kaasa LR sarjas ilmund Anu Lambi teatriteksti Keeleuuenduse lõpmatu kurv ja see mul siin nina all ongi.

Esimene lause: See on tekst, mille alusel sündis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema lavakunstikooli 22. lennu lavakava "Keeleuuenduse lõpmatu kurv".

Viimane lause: Me pole loodud midagi endale hoidma, oleme loodud andma.

Kuldne lause: S on sagedane lugematute -us, -dus, -lus, -is, -lise, -mise lõppude tõttu.

Jõulu paiku millaskis lugesin jubejälki artiklit Ceauşescude kohta, eriti jälki infi oli selles suurepärase provva Ceauşescu kohta ja siis me arutlesime mehaga selle jubeda muti personaalküsimust ja ta andis mulle lugeda kesk 89nda aasta Rumeenia revolutsiooni kiiruga kirjutet raamatukese, mille pealkiri on Lõpp. Selle on kirjutand ühe siinse ajalehe tollane Rumeenia korrespondent, kes kogu tramburai keset Securitate äkshöneid üle elas. Akkasin seda alles eelmisel nädalal lugema, agano ei saa õhtusel ajal eriti enne magamajäämist lugeda, seal ikka mitu veresauna sees... Niet nädalivahel päeval nats proovisin lugeda, õhtal änam ei julge:) Vat see on mul praegast pooleli ja siis ootab lugemist ühe Soome noorkirjaniku Uus Üllitis, seda ootan kohe uviga, kuna üht tema varasemat teost olen juba lugend. Selline laisk lugeja olen:) Viskan palli edasi Mannile ja Katule Laske käija, naesed!

Neeeiiibööörs....

Selline lugu juhtus, et tahaks piinlikkusest maa alla vajuda ja neverever ei tahaks sealt änam tagasi tulla... Aganoh, elu tahab elamist ju!
Et siis naabrid. Ega mul neid eriti palju ei ole, majas, kus ma elan on 16 korterit ja kuna hoone ise asub väga ülikooli lähedal, siis on seal sigapalju välisüliõpilastest üürilisi, kes pidevalt vahetuvad ja mai ole teind katsetki nende nägusid meelde jätta. Aga on ka alalised elanikud: esimesel korrusel elab kena advokaadionu, kellel on must puudel Fanni, kaks tütart ja üks lapselaps, kelle nimi on Mark ja kelle silmad on sinised kui Läänemeri (onu enda sõnad:) Teisel korrusel elab meie ühistu esimees, seal elutseb ka juveeliärikas, kes ise ja kelle abikaasa liiguvad pidevalt komade ja triipudega markeeritud sahisevates tressides ja tugevalt kuldehituna (naine ka tugevalt meigituna ja parfüümijuga, mis temast maha jääb, on ka vännnnge). Teisel korrusel on ka kena vanapaar, mille meesliige mu käest 4,5 a jooksul u 18 korda on küsinud, et mida kullake õpib ja ma olen 18 korda vastand, et oiiiii, mina ei õpigi enam, mina juba õpetan ja siis ta vastab, et mina ka omal ajal õpetasin kõiksugu asju ja ma noogutan tunnustavalt. Kolmandal, minu kõrvalkorteris, elab kibestund keskealine paar, kes paar aastat tagasi mu uksele A4 suuruse kirja pani, et õppigu ma numbrid kohalikus keeles paremini selgeks ja telligu pitsa ikka oma ukse taha, mitte ärgu lasku õhtul kell 10 nende ukse taga pitsapoikal helistada. Siinkohal olgu ööldud, et ma pole seal majas elades kunagi pitsat tellind ja kiri ise oli muidugi kohalikus keeles (mis oli neist väga nutikas, sest nad ju teadsid, et ma tegelt seda keelt absull ei valda...:) Peale seda mai tereta neid änam. Just like that.
Neljanda korruse elanikest ma suurt midagi ei teadnud, mingi lastega pere elab seal, näen tihti kurnatud näoga pereema suurte toidukottidega trepist üles rühkimas ja paar aastat tagasi elasid minu peal mingid omavahel inglise keelt rääkivad üliõpilased, kellel tihti meeeeeletuid peretülisid ette tuli.

Aga nüüd elab minu peal mingi kohalik noorpaar. Tegelt olen ma nende olemasolust juba ammu teadlik, ma lihtsalt ei teand, miuksed nad välja näevad. Umbes aasta on nad seal vast eland ja selle aja jooksul on mulle selgeks saand, et nad on trampijad, neile meeldib öösel masinaga pesu pesta ja khmm... nad... No nende magamistuba on ilmselt minu oma peal ja nad khmm... eriti tütarlaps, on väga häälekad...:)) Nüüd tean ka seda, kuidas nad välja näevad jaet nad on täitsa toredad, lausa ebameeldivalt toredad... Ühesõnaga reedel oli mul harvaesinev TOHHHUTU migreenihoog. No ikka selline, et ma terve pealelõuna oigasin pimedas toas, sõin peoga tablasid ja ootasin, et asi üle läheks võiet ma magama jääks. Ja siis see algas. Tohhhutu toksikomaania. Toksimine, kopsimine, tagumine - nimetage, kuidas tahate, aga see toimus minu pea kohal... Masendav. Panin pea padja alla, visklesin, vandusin ja kopsimine kestis ikka edasi. Kuna oli ilmselge, et see tuleb minu pea kohalt, mõtsin, et ma olen niigi juba nende pärast kaua kannatand, niet kui ennast voodist püsti suudan ajada, siis tõmban teksad jalga ja lähen ja ütlen neile, mis ma neist arvan. Andsin neile veel 10 minutit. Kopsimine kestis edasi... Kogusin oma viimased jõuriismed kokku ja loivasin ülakorrusele. Koputasin. Ukse peale ilmus tressides prillidega nooruk, kellele ma tusaselt oma asja ära seletasin ja kes akkas kohe ettetaha vabandama ja üts, et kaks minutit ja asi läbi ja väga piinlik jaet nadkohe lõpetavad jaet üleldse. Noh, ma siis loivasin tagasi alla ja heitsin voodisse ja kopsimine tõepoolest lõppes. Magasin siis. Kuni koputuseni. Kobisin unisena voodist välja, tõmbasin teksad jalga ja avasin ukse. Ukse taga seisis seesama paarike, noormehe käes oli taldrik, millel lebas sigasuur paneeritud lihatükk ja mõned aurutet juurikad ning ta ulatas selle mulle sõnadega, et nad sooviksid heastada seda jubedat kopsimist ja üleüldse jaet see on kuulus paneeritud liha, mis on siinmail teadupärast nädalalõpusöök jnejne. Mai osand aad ega beed öölda. Teretulem, tõesti... Jube! Ma siis ikka püüdsin lihatükki tagasi lükata, punnisin vastu, et pea ikka veel valutab jaet söögiisu põle jne. Nad siis ütsid, et no siis omme soojendad jaet nemad enne siit ukse tagant ei lahku, kui mina nende vabandused olen vastu võtt. Võtsin siis vastu. Ma üldiselt väga suur paneeritud liha fänn ei ole. See siinne nädalalõpuliha pole lihtsalt paneeritud, vaid ikka nagu liha taignas rohkem, selline krõmps ja lihamaitset suht vähe tunda, rohkem nagu selle paneeringu maitse, mu meelest. A umbes tunni möödudes, kui mu peavalu juba peaaegu järgi oli andnud, siis sõin hia meelega selle liha ja juurikad ära ja rõemustasin, et ei pea õhtasööki valmistama endale. Ühele inimesele midagi keeta on suht tüütu, junõu...:)
Aga no öölge palun, kuidas on võimalik see, et ma lähen kellegi ukse taha torisema ja vinguma ja lõppeks tulevad nemad vabandust paluma?!? Inimõiguste rikkumine, ma ütlen! Manipulaatorid! NEMAD oleks pidand ju ennast alvasti tundma, mitte mina! See kõik annab veelkord tunnistust sellest, et kohalikud on TÕESTI sigakenad, no kenad inimesed. Ja mina olen paha torisev eestlane...

Ohh, lapsed-lapsed...:)

Mul on tegelt tööl praegast sigakiire ja üleüldse, aga mai saa jätta teiega jagamata tükikesi ühe üliõpilase esseest filmi Mehed ei nuta teemadel. Siin see on:

Ma vaatasin filmi nimelt Mehed ei nuta. Ma arvasin, et see film on halvast olukorrast, kui mehed jäävad vahvaks ja julgeks. Aga mis juhtus selles filmis?
Filmi motoks oleks see lause: „Kiirustage, seltsimehed, kiirustage!” Seda räägitakse sellepärast, et linnas avatti uue sanatooriumi. Inimesed jooksevad sanatooriumi, sest seal nad saavad ravi. Aga nendele ei ole üldse probleem, nad on hea tervise juures. Sanatoorium on mingisugune komme nõukogude ajal. Kõik inimesi soovib sanatooriumis puhata. Aga seekord juhtub mingi eriline: haigea seltsimehi viiakse pisikele saarele.

Nad panevad tähele, et majas ei ole kööki, mitte vannituba, ainult seal on kaunis aed ja suurepärane loodus. See võiks aidata haigedele seltsimeestele paremaks saada, aga see ei sobi meestele. Esimesel korral lähevad tagasi rannikule, aga laev on juba ära läinud. Nad jäävad saarele. Sellepärast nad lähevad teist inimest või maja otsida, aga saabuvad tagasi õuele. Alustavad laeva ehitada, ja koguvad puud, aga kuidas see toimub ilma nöörita? Töö ei ole organiseeritud. Nad tulevd väsinuks, ja meditsiiniõed korjavad need kokku õõsel. Üks mees soovib sanatooriumi tagasi ujuda, ja kohtub meremeestega, aga nad ei saavad teineteisest aru. Eestlane mees arvab, et ta oli kuskil Islannis. Soomlased arvavad, et mehel on hull. Ta ujub tagasi saarele.

Armas ja naljakas. Nii armas, et minu õpilane oskab juba nii palju teksti toota ja seda vaatamata sellele, et ta pole viimasel semestril eesti keelega tegelenud. Nii tubli! Oehh, mõnikord ikka on põhjust üliõpilasi ka armastada:))

mina ja reisimine, vol. 2

Mida korradit ma peaks tegema, et minu reied tulevikus kenasti kulgeks. Ma ju ostsin heategevuslikke jõulukaarte, ma selekteerin oma prügi ja ma armastan oma meest, ema ja venda ja sõpru, ma püüan olla hea ristiema oma pojale (kes on jälle meetri võrra kasvand ja räägib kõik maailma jutud ära:) ja hea tädi muudele lastele ja ma olen püüdnud olla hea õpetaja ja kolleeg... MIDA VEEL? Mida saatus minult tahab? Millega saaksin garanteerida selle, et mu lennureisid lähevad tulevikus veits libedamalt? Any ideas?

No ühesõnaga, akkasin teisibal Helsingisse lendama, kenasti tund ja 10 min olin varem jaamas valmis ja puha, minu meelest on see täiesti normaalne aeg, on hiljemgi jõutud. Meilt on küll otselend Hesasse olemas, aga see jõuab õhtal 11 ajal kohale ja seega olin otsustand lennata läbi Müncheni.

A mai lennand...

Ma lasin taksojuhil ennast kenasti selle terminali ette sõidutada, mis mu piletile oli märgitud, aga seal ei old depaartivate lendude tablool küll Münchenist kippu ega kõppu. Ma arvasin algul, et olen valel pääval tulnd... Tsekkasin asja - pääv oli õige. Peale kümnemintsast edasitagasi närvitsemist ja kofrivedamist leidsin Lufthansa letilt A4 suuruses paberi, et kõik nende lennud väljuvad A- terminalist. Ma olin Bees... Jooksin Aasse, higi lippas, koffer lohises nigut truu koer sabas, pulss tõusis. A- terminalis oli avatud Müncheni ja Frankfurti lennu jaoks kahepeale ÜKS check-in, sealt sain nibinnabin läbi, lennu väljumiseni oli jäänd veel 25 mintsa. Passikontrollis (ka neid oli avatud ÜKS) seisis minu ees 150 rahuvalvajat (sõjardid on mu saatus!) ! Ja kui te arvate, et nad turvakontrolliks olid kuhugi kadund, siis te eksite - nad olid ka selles ÜHES avatud turvakontrollis minu ees! Kui mu lennuki väljumiseni oli jäänd umbes 10 mintsa aega, siis väljusin järjekorrast ja ütsin murelikult turvakontrollitädile, et äkki mina saaks nats vahele trügida vms (ma ei nimetand seda muidugi vaheletrügimiseks), kuna mu lennuk väljub 10 minuti pärast. Tädi näffas närviliselt, et aga poiste (ta oli muidugi veits diskrimineeriv, kuna seal oli ka naisrahuvalvajaid:) Pristina lennuk väljub 5 minuti pärast... Olin siis kenasti järjekorras, võtsin saapad jalast ja vöö vöölt ja arvuti kotist välja jne jne, läbisin turvakontrolli hetkel, kui Müncheni lend oleks pidand väljuma. Ja ta väljuski. Jõudsin hingeldades väravasse ja mingi kohalik tibi ütles vigases inglishis, et its gõun, its gõun... Ma siis vastasin talle sisisevalt maakeeli vasta, et ma saan aru küll, et lennuk on läind, aga kui lennujaam on nii lahe, et hommikuses ummikus on avatud üks check-in, üks passikontroll ja üks turvakontroll, siis peavad nad nüüd selle jama eest ka vastutama ja mind kiremas koras Helsingisse toimetama. Tibi üts resigneerund näoga, et ma nüüd mingu tagasi sinna BEEE terminali ja rääkigu Lufthansa tibidega, et vbla õnnestub mul veel TÄNA Hesasse saada... Ma ütsin, et eieieieiei, teie võtate oma kena raadju vöö pealt ja võtate nendega ise ühendust, niet selleks ajaks, kui ma olen oma kofri tagasi saand ja ennast sellega Lufthansa tibide juurde vedand, on neil juba plänn bii välja mõeldud. Nii oligi. Sain koha poole tunni pärast väljuvale Frankfurti lennule, läbisin uuesti ka passi- ja turvakontrolli ning lendasin nigut silk kahe suhtleva jaapanlase vahele paigutatuna Frankfurti. Peale paaritunnist jõlkumist mu lemmiklennujaamas sõitsin äriklassis Helsingisse. Hilinemine kokku 2 tundi, not bääd iseenesest... Ano kuna mulle pidi sõbranna Vantaale vasta tulema ja meil olid pealelõunaks suured plaanid, siis ikka oli bääd küll natsa... Hea asi oli see, et Hesasse lennates ei istund mu kõrval mitte keegi jaet ma sain sooja sööki, mille peale oli kirjutatud 'no pork', ent mille sisu ma tuvastada ei suutnud ning ma sain veini juua klaasist. Milline luksus:))

A Soome ja sõbrad oli toredad. Ja lapsed. Mõnel lapsel oli häälemurre, brrr...:S Mõni oli õppind pissima nagu issi ja demonstreeris seda ka uhkelt mulle:))

Ja mina olen jälle aige. Tore kliima teil siin...

Kena suusailma ja ilust aasta jätku!

uus aasta

Nonii, läinud ta ongi. Mees. Palju õnne meile, üksikud naised... Ja üleüldse - kõigi maade sõjardite abikaasad ühinege! 3 kuud pean nüüd siis singularis elama. Õnneks möödub jaanuar Soome-Eesti-Soome liinil, see on raskel ajal vägagi abiks ja veebruaris algab uus semester, siis on niiukuinii ullumaja ja siis ongi juba märts. Loodan, et mu positiivsus on nakatav:))

Õnneks on meil kõigil sõbrad, kes on nõus meiega raskel hetkel mõõtmatutes kogustes alkoholi ära jooma ja kes ettenägelikult ütlevad, et kui külla tuled, võta pitsaama ja ambaari kaasa. Ea oli, et soovitust tõsiselt võtsin, a kodusest õunaviinast on nüid mõneks ajaks mõõt täis...:))

Omme akkab meil siin õppetoolis ugrimugri seminar, kus inimesed sellistel olulistel teemade sõna võtavad nagu koodivahetus ersa-vene kakskeelsete inimeste vestluses... Ootan uviga. Tegelt tundub, et meid on siin rohkem selleks vaja, et me tähtsatele onudele õigel ajal kohvi/teed/veini/viina pakuks või nende ettekanete handoute paljundaks. Ootan kõrgendet uviga.

Tegelt ootan ma palju rohkem seda, et saaks juba Helsinki lennuki peale, sealt õnneliselt maha, sõbrannaga sauna pläägutama ja kui hästi läheb, saab ehk suusagi alla jne. Edasi ootan seda, et saaks ristipojale oma nägu meelde tuletada ja teda nats nännutada ja siis ootan seda, et saaks Eesti-koju ja emaga poole ööni lobiseda ja veini juua ja siis ootan kahte Eesti nädalat! Ootan, et saaks sõbrannadega maailmaasjad paika panna ja miestilannest rääkida jaet saaks raamatupoodi minna ja plaadipoodi ja TOIDUpoodi! Ohh, ma võiks emalt tellida midagi eriti hiad rooga oma saabumise puhuks. Makaks tellin mannavahtu, see on absull selge! Soolase üle pean veel veits juurdlema.

Kas mõni uus ja uvitav kohuke on ka turule ilmund? Või mõni muu tore uudistoode. Jõuluporterit ikka tootis Saku sel hooajal? Ohh, mul läheb ju niiviisi kõht tühjaks...

Siinkohal olekski mõistlik minna kodust külmarit tühjendama.

Teile ka eaduutaastat!