Ohh, lapsed-lapsed...:)

Mul on tegelt tööl praegast sigakiire ja üleüldse, aga mai saa jätta teiega jagamata tükikesi ühe üliõpilase esseest filmi Mehed ei nuta teemadel. Siin see on:

Ma vaatasin filmi nimelt Mehed ei nuta. Ma arvasin, et see film on halvast olukorrast, kui mehed jäävad vahvaks ja julgeks. Aga mis juhtus selles filmis?
Filmi motoks oleks see lause: „Kiirustage, seltsimehed, kiirustage!” Seda räägitakse sellepärast, et linnas avatti uue sanatooriumi. Inimesed jooksevad sanatooriumi, sest seal nad saavad ravi. Aga nendele ei ole üldse probleem, nad on hea tervise juures. Sanatoorium on mingisugune komme nõukogude ajal. Kõik inimesi soovib sanatooriumis puhata. Aga seekord juhtub mingi eriline: haigea seltsimehi viiakse pisikele saarele.

Nad panevad tähele, et majas ei ole kööki, mitte vannituba, ainult seal on kaunis aed ja suurepärane loodus. See võiks aidata haigedele seltsimeestele paremaks saada, aga see ei sobi meestele. Esimesel korral lähevad tagasi rannikule, aga laev on juba ära läinud. Nad jäävad saarele. Sellepärast nad lähevad teist inimest või maja otsida, aga saabuvad tagasi õuele. Alustavad laeva ehitada, ja koguvad puud, aga kuidas see toimub ilma nöörita? Töö ei ole organiseeritud. Nad tulevd väsinuks, ja meditsiiniõed korjavad need kokku õõsel. Üks mees soovib sanatooriumi tagasi ujuda, ja kohtub meremeestega, aga nad ei saavad teineteisest aru. Eestlane mees arvab, et ta oli kuskil Islannis. Soomlased arvavad, et mehel on hull. Ta ujub tagasi saarele.

Armas ja naljakas. Nii armas, et minu õpilane oskab juba nii palju teksti toota ja seda vaatamata sellele, et ta pole viimasel semestril eesti keelega tegelenud. Nii tubli! Oehh, mõnikord ikka on põhjust üliõpilasi ka armastada:))