Neeeiiibööörs....

Selline lugu juhtus, et tahaks piinlikkusest maa alla vajuda ja neverever ei tahaks sealt änam tagasi tulla... Aganoh, elu tahab elamist ju!
Et siis naabrid. Ega mul neid eriti palju ei ole, majas, kus ma elan on 16 korterit ja kuna hoone ise asub väga ülikooli lähedal, siis on seal sigapalju välisüliõpilastest üürilisi, kes pidevalt vahetuvad ja mai ole teind katsetki nende nägusid meelde jätta. Aga on ka alalised elanikud: esimesel korrusel elab kena advokaadionu, kellel on must puudel Fanni, kaks tütart ja üks lapselaps, kelle nimi on Mark ja kelle silmad on sinised kui Läänemeri (onu enda sõnad:) Teisel korrusel elab meie ühistu esimees, seal elutseb ka juveeliärikas, kes ise ja kelle abikaasa liiguvad pidevalt komade ja triipudega markeeritud sahisevates tressides ja tugevalt kuldehituna (naine ka tugevalt meigituna ja parfüümijuga, mis temast maha jääb, on ka vännnnge). Teisel korrusel on ka kena vanapaar, mille meesliige mu käest 4,5 a jooksul u 18 korda on küsinud, et mida kullake õpib ja ma olen 18 korda vastand, et oiiiii, mina ei õpigi enam, mina juba õpetan ja siis ta vastab, et mina ka omal ajal õpetasin kõiksugu asju ja ma noogutan tunnustavalt. Kolmandal, minu kõrvalkorteris, elab kibestund keskealine paar, kes paar aastat tagasi mu uksele A4 suuruse kirja pani, et õppigu ma numbrid kohalikus keeles paremini selgeks ja telligu pitsa ikka oma ukse taha, mitte ärgu lasku õhtul kell 10 nende ukse taga pitsapoikal helistada. Siinkohal olgu ööldud, et ma pole seal majas elades kunagi pitsat tellind ja kiri ise oli muidugi kohalikus keeles (mis oli neist väga nutikas, sest nad ju teadsid, et ma tegelt seda keelt absull ei valda...:) Peale seda mai tereta neid änam. Just like that.
Neljanda korruse elanikest ma suurt midagi ei teadnud, mingi lastega pere elab seal, näen tihti kurnatud näoga pereema suurte toidukottidega trepist üles rühkimas ja paar aastat tagasi elasid minu peal mingid omavahel inglise keelt rääkivad üliõpilased, kellel tihti meeeeeletuid peretülisid ette tuli.

Aga nüüd elab minu peal mingi kohalik noorpaar. Tegelt olen ma nende olemasolust juba ammu teadlik, ma lihtsalt ei teand, miuksed nad välja näevad. Umbes aasta on nad seal vast eland ja selle aja jooksul on mulle selgeks saand, et nad on trampijad, neile meeldib öösel masinaga pesu pesta ja khmm... nad... No nende magamistuba on ilmselt minu oma peal ja nad khmm... eriti tütarlaps, on väga häälekad...:)) Nüüd tean ka seda, kuidas nad välja näevad jaet nad on täitsa toredad, lausa ebameeldivalt toredad... Ühesõnaga reedel oli mul harvaesinev TOHHHUTU migreenihoog. No ikka selline, et ma terve pealelõuna oigasin pimedas toas, sõin peoga tablasid ja ootasin, et asi üle läheks võiet ma magama jääks. Ja siis see algas. Tohhhutu toksikomaania. Toksimine, kopsimine, tagumine - nimetage, kuidas tahate, aga see toimus minu pea kohal... Masendav. Panin pea padja alla, visklesin, vandusin ja kopsimine kestis ikka edasi. Kuna oli ilmselge, et see tuleb minu pea kohalt, mõtsin, et ma olen niigi juba nende pärast kaua kannatand, niet kui ennast voodist püsti suudan ajada, siis tõmban teksad jalga ja lähen ja ütlen neile, mis ma neist arvan. Andsin neile veel 10 minutit. Kopsimine kestis edasi... Kogusin oma viimased jõuriismed kokku ja loivasin ülakorrusele. Koputasin. Ukse peale ilmus tressides prillidega nooruk, kellele ma tusaselt oma asja ära seletasin ja kes akkas kohe ettetaha vabandama ja üts, et kaks minutit ja asi läbi ja väga piinlik jaet nadkohe lõpetavad jaet üleldse. Noh, ma siis loivasin tagasi alla ja heitsin voodisse ja kopsimine tõepoolest lõppes. Magasin siis. Kuni koputuseni. Kobisin unisena voodist välja, tõmbasin teksad jalga ja avasin ukse. Ukse taga seisis seesama paarike, noormehe käes oli taldrik, millel lebas sigasuur paneeritud lihatükk ja mõned aurutet juurikad ning ta ulatas selle mulle sõnadega, et nad sooviksid heastada seda jubedat kopsimist ja üleüldse jaet see on kuulus paneeritud liha, mis on siinmail teadupärast nädalalõpusöök jnejne. Mai osand aad ega beed öölda. Teretulem, tõesti... Jube! Ma siis ikka püüdsin lihatükki tagasi lükata, punnisin vastu, et pea ikka veel valutab jaet söögiisu põle jne. Nad siis ütsid, et no siis omme soojendad jaet nemad enne siit ukse tagant ei lahku, kui mina nende vabandused olen vastu võtt. Võtsin siis vastu. Ma üldiselt väga suur paneeritud liha fänn ei ole. See siinne nädalalõpuliha pole lihtsalt paneeritud, vaid ikka nagu liha taignas rohkem, selline krõmps ja lihamaitset suht vähe tunda, rohkem nagu selle paneeringu maitse, mu meelest. A umbes tunni möödudes, kui mu peavalu juba peaaegu järgi oli andnud, siis sõin hia meelega selle liha ja juurikad ära ja rõemustasin, et ei pea õhtasööki valmistama endale. Ühele inimesele midagi keeta on suht tüütu, junõu...:)
Aga no öölge palun, kuidas on võimalik see, et ma lähen kellegi ukse taha torisema ja vinguma ja lõppeks tulevad nemad vabandust paluma?!? Inimõiguste rikkumine, ma ütlen! Manipulaatorid! NEMAD oleks pidand ju ennast alvasti tundma, mitte mina! See kõik annab veelkord tunnistust sellest, et kohalikud on TÕESTI sigakenad, no kenad inimesed. Ja mina olen paha torisev eestlane...