Ma lihtsalt olen nii korradima uhke enda üle, et pean seda ka teistega jagama!
No meil on see uus ahi, eksole. St siin ema juures siis. Esimest korda on siuke korralik ahi, mis tõepoolest selle temperatuuri peal mängib, mis talle sisse pogrommeerida ja no peale aastaid igast gaasi- ja puu- ja muid imeahjusid on see tõeline nauding! Kohe selline nauding, et ma olen igast uusi koogiretsepta katsetand siin. Eriliseks lemmikuks uute tulijate hulgas on kujunend üks rabarberi- (või nt tikri-) kook kookoshelvestega. Siis paar nädalit tagasi tegin Kroonijuveeli sünnal maitstud beseerulli (kusjuures minu meelest oli nii Kroonijuveeli kui ka minu rull palju parema väljanägemisega kui see isend seal Nami-Nami fotol;), mille me emaga kahekesi nahka panime ja eila, vat eila tegin esimest korda elus creme bruleed. Retsepti võtsin Tõeliselt Tegijalt, ehk siis Thredahlia juurest (kohe lähengi teda kiitma, et hia ja toimiv retsept!) ja kujutage ette - esimese korraga tuli välja! Isegi see karamellkooriku tegemine pliidi krillelemendiga õnnestus! Jippiiii!
Nokei, tegelt olen ma ühe korra pealt vaadand, kuidas sõbranna seda teeb (rääkimata neist lugematutest kordadest, kui ma seda resturaanides olen söönd:), niet päris neitsi maijole ikka, agano vaatamata sellele oli rind uhkusest kummis! Isegi ema sõi ja kiitis (no selles mõttes ISEGI, et egaju mu ema just kõige kiitmisaltim ei ole, ikka rohkem kritiseerib, et miks sa seda v toda nii v naa teed...). Ma oleks ise kindlalt 2-3 bruleekest korraga nahka pist, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Ja nii on meile veel tänaseks õhtuks ka emaga kummalegi üks jäänud. Maitea, vbla on see teiste jaoks kukepea, aga mina olen igatahes uhke enda üle. Arvestage sellega, et maijole kunagi mingi eriline kokkaja/küpsetaja olnd, niet need väiksed sammud inimkonna jaoks, ent suured sammud minu jaoks, on mulle ülimalt tähtsad:)) Ja igast õnnestumisest on vaja ju meest ka telefonis kohe teavitada:) Et ta ikka saaks mind kiita ja mult ühtlasi välja pressida lubadusi, et ma kõiki neid imelisi desserte ka talle valmistan, kui meie pere jälle koos on:)
Ja siis jagan teiega veel üht kontserdielamust kah. Käisime reedel Laulasmaal sellisel kontserdil, mille pealkiri oli Muusa puudutus, üles astusid Sergio Bastos, Raivo Tafenau bänd ja Laura. Minu jaoks JUST sellises järjekorras, sest mai teand ju kesse Laura on:)) Mind tõmbasid pigem esimesed kaks nime. Sergio Bastost kuulsin esimest korda vist aasta 2002 lõpus Estonia kontserdisaalis, kus ta pani saalitäie vikse, viisakaid ja tagasioidlisi eestlasi Girl from Ipanema't vilistama:)) Ja kus tuli esiettekandele Uno Loobi veeeegga ammmuu kirjutet bossa Kamina ees portugalikeelne varjant. Unol olid pisarad liigutusest silmas - et sügaval nõukaajal siin väikses Eestis kirjutet loole sai tõeline 'bossakeelne' tekst mesterdet, nii armas oli! Ja nats iljem sain sõpradelt kingiks ka Tafenau ja Bastose esimese ühise plaadi Ice on Ipanema - mille ma olen 5 aastaga üsna ribadeks kuuland. Nüüd ostsin siis kontserdilt ka nende uue plaadi, millel nimeks Contrasting Colors ja olen seda autus juba paar korda kuuland, täitsa söödav ja mis peamine - suvine!
Agajah... Piinlik tunnistada, et Laurakene jäigi meist sinna laulma. Kuulasime paar esimest lugu ära - mu meelest olid need kõik täiesti ühtmoodi, nagu üht ja sama lugu oleks mängitud...:S Häälel ju iseenesest poldki miskit viga, kerge Mare Väljataga viskas kohati sisse, agano see muusika ei köitnud eriti. Ja kuidagi imelik oli vaadata selliseid tegijaid nagu Ain Agan või Mihkel Mälgand mingile superstaartütrikule tausta mängimas.
Ühesõnaga - mulle tundus, et ülejäänd publikum oli peamiselt Laurakest tulnd kuulama, sest ükskõik, kuidas Tafenau v Bastos kai püüdnud, raffast neil ei õnnestund täielikult ümber sõrme keerata mu meelest. Pooled inimesed olid vist üldse noaähvardusel sinna kontserdipaigale taritud - seisid nagu soolasambad, kuumad rütmid ei suutnud neil isegi väikest varvast liikuma panna... Meie taga rääkisid mingid tibid hääästi kõva hjaalega juttu ja maitsesid teineteise siidreid...S Ma küll mõtsin, et kui ma nii paks poleks, oleks kindlalt hullult puusa nõksutand püsti seistes, kohe raske oli istuda nii mõnusa muusika saatel! A ju siis oli lihtsalt mindud linnukest kirja saama - et sel suvel siis kah kultuuraüitusel käidud:S Positiivne oli see, et kuna nats enne lõppu sealt ära startisime, siis ei jäänd me kuskile liiklusesse kinni ja saime kiirelt minema. Mai kujuta ette, kuidas ma seal saja autu ees/taga ja vahel oleks manööverdand - see mul eriti ästi veel välja ei tule:))
No meil on see uus ahi, eksole. St siin ema juures siis. Esimest korda on siuke korralik ahi, mis tõepoolest selle temperatuuri peal mängib, mis talle sisse pogrommeerida ja no peale aastaid igast gaasi- ja puu- ja muid imeahjusid on see tõeline nauding! Kohe selline nauding, et ma olen igast uusi koogiretsepta katsetand siin. Eriliseks lemmikuks uute tulijate hulgas on kujunend üks rabarberi- (või nt tikri-) kook kookoshelvestega. Siis paar nädalit tagasi tegin Kroonijuveeli sünnal maitstud beseerulli (kusjuures minu meelest oli nii Kroonijuveeli kui ka minu rull palju parema väljanägemisega kui see isend seal Nami-Nami fotol;), mille me emaga kahekesi nahka panime ja eila, vat eila tegin esimest korda elus creme bruleed. Retsepti võtsin Tõeliselt Tegijalt, ehk siis Thredahlia juurest (kohe lähengi teda kiitma, et hia ja toimiv retsept!) ja kujutage ette - esimese korraga tuli välja! Isegi see karamellkooriku tegemine pliidi krillelemendiga õnnestus! Jippiiii!
Nokei, tegelt olen ma ühe korra pealt vaadand, kuidas sõbranna seda teeb (rääkimata neist lugematutest kordadest, kui ma seda resturaanides olen söönd:), niet päris neitsi maijole ikka, agano vaatamata sellele oli rind uhkusest kummis! Isegi ema sõi ja kiitis (no selles mõttes ISEGI, et egaju mu ema just kõige kiitmisaltim ei ole, ikka rohkem kritiseerib, et miks sa seda v toda nii v naa teed...). Ma oleks ise kindlalt 2-3 bruleekest korraga nahka pist, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Ja nii on meile veel tänaseks õhtuks ka emaga kummalegi üks jäänud. Maitea, vbla on see teiste jaoks kukepea, aga mina olen igatahes uhke enda üle. Arvestage sellega, et maijole kunagi mingi eriline kokkaja/küpsetaja olnd, niet need väiksed sammud inimkonna jaoks, ent suured sammud minu jaoks, on mulle ülimalt tähtsad:)) Ja igast õnnestumisest on vaja ju meest ka telefonis kohe teavitada:) Et ta ikka saaks mind kiita ja mult ühtlasi välja pressida lubadusi, et ma kõiki neid imelisi desserte ka talle valmistan, kui meie pere jälle koos on:)
Ja siis jagan teiega veel üht kontserdielamust kah. Käisime reedel Laulasmaal sellisel kontserdil, mille pealkiri oli Muusa puudutus, üles astusid Sergio Bastos, Raivo Tafenau bänd ja Laura. Minu jaoks JUST sellises järjekorras, sest mai teand ju kesse Laura on:)) Mind tõmbasid pigem esimesed kaks nime. Sergio Bastost kuulsin esimest korda vist aasta 2002 lõpus Estonia kontserdisaalis, kus ta pani saalitäie vikse, viisakaid ja tagasioidlisi eestlasi Girl from Ipanema't vilistama:)) Ja kus tuli esiettekandele Uno Loobi veeeegga ammmuu kirjutet bossa Kamina ees portugalikeelne varjant. Unol olid pisarad liigutusest silmas - et sügaval nõukaajal siin väikses Eestis kirjutet loole sai tõeline 'bossakeelne' tekst mesterdet, nii armas oli! Ja nats iljem sain sõpradelt kingiks ka Tafenau ja Bastose esimese ühise plaadi Ice on Ipanema - mille ma olen 5 aastaga üsna ribadeks kuuland. Nüüd ostsin siis kontserdilt ka nende uue plaadi, millel nimeks Contrasting Colors ja olen seda autus juba paar korda kuuland, täitsa söödav ja mis peamine - suvine!
Agajah... Piinlik tunnistada, et Laurakene jäigi meist sinna laulma. Kuulasime paar esimest lugu ära - mu meelest olid need kõik täiesti ühtmoodi, nagu üht ja sama lugu oleks mängitud...:S Häälel ju iseenesest poldki miskit viga, kerge Mare Väljataga viskas kohati sisse, agano see muusika ei köitnud eriti. Ja kuidagi imelik oli vaadata selliseid tegijaid nagu Ain Agan või Mihkel Mälgand mingile superstaartütrikule tausta mängimas.
Ühesõnaga - mulle tundus, et ülejäänd publikum oli peamiselt Laurakest tulnd kuulama, sest ükskõik, kuidas Tafenau v Bastos kai püüdnud, raffast neil ei õnnestund täielikult ümber sõrme keerata mu meelest. Pooled inimesed olid vist üldse noaähvardusel sinna kontserdipaigale taritud - seisid nagu soolasambad, kuumad rütmid ei suutnud neil isegi väikest varvast liikuma panna... Meie taga rääkisid mingid tibid hääästi kõva hjaalega juttu ja maitsesid teineteise siidreid...S Ma küll mõtsin, et kui ma nii paks poleks, oleks kindlalt hullult puusa nõksutand püsti seistes, kohe raske oli istuda nii mõnusa muusika saatel! A ju siis oli lihtsalt mindud linnukest kirja saama - et sel suvel siis kah kultuuraüitusel käidud:S Positiivne oli see, et kuna nats enne lõppu sealt ära startisime, siis ei jäänd me kuskile liiklusesse kinni ja saime kiirelt minema. Mai kujuta ette, kuidas ma seal saja autu ees/taga ja vahel oleks manööverdand - see mul eriti ästi veel välja ei tule:))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar