Seekord pääsesime:)

Uudis küll minu jaoks uudisväärtuse juba kaotand, aga väärib äramärkimist ikka - seekord ma siis üksikvanema staatusesse ei kuku. Juhhuuu! No tegelt eks nii kuukene tagasi tuli ministeerjumi koridoridest juba üsna kindel signaal, et minekut ei toimu, aga ma ootasin ikka ametliku EI ka ära enne, kui laia ilma kuulutama läksin:) Mul ju kogemusi on selle kuulutamisega juba... Paar nädalit tagasi kohtusin ühel üritusel esimest korda Z. uue ülemusega, kes silma pilgutas ja üts, et eks ta ikka kah miskeid samme astus, et mult meest ära ei võetass. Oeh. Niet läks õnneks. See-eest on Z.-l viimased töönädalid sellised olnd, et enne 8 õhtal koju pole jõund, aga akkab see trall vist läbi saama, niet ehk taastub ka normaalne (pere)elu ja ma saan ka uuesti nt zumbatama akata. Allergia muidugi võtab siin veel ohvreid ja kuna peale väikest sügisekuulutamist on väljas taas üle 20 kraadi sooja, ega siis lõppu veel ei paista. Kohati on selline mullielaniku tunne, ei tunne lõhnu, ei maitseid ja silmanägemine on ka kangeste udune. Samas - ega külma ilma ka ju otseselt ei tahass, aga kuna loota on, et koos külmaga taandub ka allergia ja saabub inimeseks olemine, siis... Niet ega ma ei tea, kui paju mul jõudu minimaalse kereliigutamise jaoks oleks, vbla aevastaks ka seal tolmuses saalis pool tunnist ja teise poole punnitaks igimull otsa ees teistega sammu pidada. Aga tahtmist on küll. Kui kõik äste läheb, saan ma muidugi argiliikumist lähima kuu jooksul juurde. Nimelt tundub, et soodsa tähtede seisu korral saab meie kahejapoolene akata pool pääva aias käima, mis omakorda tähendab seda, et ma rallin kolm korda päävas aia vahet. Omikul viin mõlemad lapsed sinna, peale lõunasööki toon väiksema koju magama, et siis temaga kohe peale ärkamist taas aia poole akata astuma ja ka esmasündinu koju tuua. Nalja saab. Aga ma saan ka päävas u 3 vaba tundi. Not bääd. Vaba tähendab muidugi seda, et ma pean akkama tõsisemalt tööasju tegema ja ühtlasi sukelduma mulle tundmatusse tööotsimise maailma. Wish me luck... Esimese raksuga võiks mu CV välja näha selline, et äärmiselt madala eneseinnanguga Ungaris kehtivate võõrkeeleeksamite tunnistusteta võeramaalane tahab tööle minna, et mitte akata kodus lauajalga närima... Raha võiks ka nats saada. Bhäähh... Eile käisime meie tänava teise sõjardi juures aiapeol, kus tähistati nende pere esiklapse sündi. Maimuke ja ema on veel aiglas taastumas, aga noorele isale kordasid vanemad ja teadjamad eile igal sammul, et omme on tal viimane rahulik pohmell, peale seda enam pikalt põdeda ei saa, kui imiklaps majas:)) Sai ikka ungarlaste moodi korralikult sööki ja jooki, lapsed sheikisid koertega mööda hoovi ja magasid pika ning kosutava ööune, niet minagi alles peale 8 noorema ädakisa peale silma lahti tegin. Oi, oli hää! Peale lapsukste lõunaund plaanime õue minna ja natuke aias kõpitseda - aiamaalt peaks kõik külmasaand paprika- ja tomatitaimed üles kiskuma, kõrvitsavarred kah koomale tõmbama ja siis võiks korra selle savimülka läbi kaevata. A maitea, kas Z-l täna selliseks tegevuseks jõudu jätkub...:)) Üks 3 last kasvatavatest naabrinaistest kaevas oma aiamaakest eelmisel nädalil miskil argiomikul juba siis, kui ma ülakorruselt omikumantlis alla tulin, see võis olla niiumbes 6.45 paiku... Niet mõistate ehk, miks ma ikka veel tunnen end mõnikord kuuelanikuna siin külakses...

Bäkk on träkk:)

Mai akka teile nüid kirjutama sellest, kuidas mu venna pere ja ema meil juunis kaks nädalit külas olid ja kohe peale seda kallis sõber maailmarändur meie juures käis ja kuidas me kuumuse all kannatasime ja kuidas Balatoniga sel suvel suureks sõbraks saime ja kuidas juuli viimastel päävadel perekond Kroonijuveelid meie pool pit-stoppis ja kuidas me vahepeatusega Leedus Eesti poole sõitsime (ässamad ei võta endale ega lastele ühtki kehtivat reiedokustaati kaasa...) ja kuidas me siis Eestit nautisime esialgu koos Z.-ga ja iljem lastega kolmekesi ja kuidas kuidas ma vahepeal Soomes puhkamas käisin (mjau!)ja kuidas me pea kaks nädalit tagasi jälle kodo lendasime (niipalju siiski, et viiene istus lennukis Eesti Panga presidendi kõrval, kes aitas tal rihmi kinnitada ja lahti teha ja oli muidu sõbralik:), sest muidu ma jääkski siia arvuti taha igaveste. Juhtund on palju ning suvi oli kirju ja sündmusterohke. Õnneks! Muidu akkaks ju igav:)) Keegi kuskil rääkis, kuidas keegi Eestist kaugel elav plogija olla emotsjoonidest nõretand, et ohkuikaunisonkodumaa ja ohkuiraskeonjälleminna...:) Mul vist pole laste kõrvalt eriti aega selliseid mõtteid mõelda, eks selleks on ka vaja natuke omaette olemise aega, et mõte rändama läheks ja omatte olemise ajast ei tea mina teadupärast midagi. Aga ühel täiesti ootamatul hetkel lõi see Eestist äramineku paanika mindki seekord - sõitsin paar pääva enne äralendu üksi vihmases Tallinnas ühest linna otsast teise, plaadimassinas oli tutnoi Yvetta Uustalu ja Gourmet Music Group'i üllitis, millel lisaks uutele lugudele ka mõni Vana Hää Tuntud Asi ja melanhoolsed meloodiad, linnatuled ja vihm said mu just sellele lainele, et kohe kuidagi ei taha kofreid pakkida ja lennujaama poole kablutada... Aganoh - tahtmine on taevaasi ja nüüd ma siis olen siin jälle - omas kodus, pere jälle koos (võinoh, mis koos, Z.-l on tööl ERITI kiired ajad ja me oleme ammu juba õhtusöögi lõpetand, kui ta neil päävil koju jõuab) ja argipääv sõidab sajaga sisse. Värske viiene jõudis täpselt 3 pääva lasteaias käia ja akkas siis obese moodi köhima, me ka kahesega assisteerime nats oma tunduvalt tagasioidlisemaste köhatustega. Niet oleme kodus. Ega õue nende ilmadega ausalt ööldes ei tahakski, tuul ulub ja vihma sajab vahelduva eduga, niet toas on hää ja soe. Ja palju tegemist... Esiteks püüdsin Z. poolt poissmehemajaks elatud kodust jälle kodu välja otsida, nüüd akkab änamvähem saama. Koristaja käis ka ühel pääval abiks vannitube ja kööki nühkimas, täitsa olemas olid tolmu all need:)) Siis olen püüdnud laste riided läbi sorteerida, et mis ja kus ja kas. Imede ime, viiesele läheb eelmise aasta talvejope veel selga, no selline täpselt paras on. Mõlemad soojad traksipüksid on lootusetult lühiksed, a vanaema ostis lapsele Eestist uued kah:) Talvesaapaid vaatasin juba neid SORELi omasid, tunduvad jube kobakad, a iseenesest mulle see kummine jalaalabaa-osa meeldib, siinmail on talvel ikka vett ja löga rohkem kui päris lund. Ja kahesele oleks vaja uus talvejope ankida ja miskised üleminekuilmajalanõud kah. Neid viimaseid oleks kohe varsti juba vaja, õnneks selle nädali lõpuks lubatasse jälle üle 20 kraadi:)) Aga kui me praegast peaks igal omikul viiest aeda viima, siis varsti kadri küüned vist külmetaksid tossudes... Mütsid-sallid-kindad tunduvad olemas olevat, uuh. Z. on vahepeal lisaks palgatööle ka maja juures kõvasti asjatand ning taramtaraa ja fanfaarid - sügiseks sai meie terrassilaiendus kah valmis! Täitsa kabe on. No nii kabe kui saab selline jupitatud terrass olla:)) Meil nimelt oli esialgne projektis joonistet terrass nii pisuke, et juba esimesel suvel siin otsustasime, et lähiaastatel saab see suuremaks ehitet. Noja nüüd oligi Z.-l ajaresurssi, kui meid polnd, niet tegi ära. Kes meile järgmisel kevadel-suvel külla tulevad, need saavad viisakalt terrassil söödetud ja joodetud - laud ja toolid mahuvad nüid ära:) Kahese aedaminekujuttu ma eriti ei oskagi rääkida, sest lasteaia juhatajaga mul selle 3 pääva jooksul kohtuda ei õnnestund, kui viiene aias kais. Aga ma ikka loodan, et me ei pea lapse 3-aastast sünnipääva ootama ja same juba jaanuarist arjutama akata. Mulle sobiks. Siis oleks zen:)) Zen oleks muidugist nii kolme pääva kaupa ilmselt, siis oleks laps(ed) jälle vahepeal aige(d) vms, aga unistada ju võib:) Ja siis ma mõtleks võib-olla välja kelleks ma saada tahan, kui suureks saan... A nüid ma lähen teen ühe tee ja vaatan lindistet Good Wife'i ära ja siis nukkuma! Ahjaa, järgmisel nädalal peaks ametlikult selguma, et kas ma pean varsti üksikemaks akkama või mitte. Praeguste kuulujuttude põhjal paistab, et seekord läks õnneks, aga nigut armeeasjad ikka - on asi kindel alles siis, kui ta juba juhtund on või kuidas se ütlus käiski:))

Aurupuhastaja!

Eila ankisin endale nii möödaminnes aurupuhastaja ja olen vaimustuses! Tegelt ma ju aint testisin teda eila ülakorruse vannaris natsa, aga ikkagi - olen vaimustuses! Nimelt käisin eila üksi suuremat söögishoppingut tegemas ja fheinivarusid täiendamas, noet ikkagi suurem kamp söödikuid/joodikuid tulemas, et oleks, mida võtta:)) Ja nägin täitsa juhuslikult riiulil misit no name aurupuhastajat, mis oli AINULT TÄNA, AINULT SULLE imeodava hinnaga ja nii ma ta ära tõin. Eks ma olen siit-sealt juba nende kohta hääd kuulnd ja olgem ausad - meie vannarite valged vuugivahed (mis said valged tänu sellele, et ma plaatimise ajal Eestis olin, grrrrr...) pole ammu juba valged, niet tõin ära! Ja proovisin ja nüüd on üleval paari plaadi vuugivahed jälle valged, juhhuu! Ega mai kavatse akata taga igapäävaselt ringi vehkima ja siukse mustuse puhul nigut meil, on tegemist ka üsna aeganõudva tööga, aga paari kuu tagant võiks nad ju üle käia. Niet esialgu - me like! ja ma olen teda aint ühe otsiku ja aint põrandaplaatide puhul testind, kes teab, mis üllatusi puhastajal mulle veel varuks on, ootan uviga:)

RRRRRatas!

Esiklapse läind nädalat võiks nimetada Tiigriüppe nädaliks - R-täht tuleb ludinal ja kolmabal sai jalgrattal (jargrattal:) abirattad küljest ära monteeritud ning peale üht frustreerivat õhtut täis ebaõnnestumisi ja sellele järgnend frustratsjooninuttu sõidab laps nüid kahel rattal nigut mishka:) Nokei, ega ta siis kohe stabiilselt ei sõida, ikka vänderdab ja pidurdab ja kukub, aga sellegipoolest võib seda sõitmiseks nimetada. Ma olen ääretult uhke, kuna ma ise pole suurem jalgrattalõvi (olin vist juba kooliealine, kui tädi kokkukaga rattasõidu lõpuks ära õppisin) ja R-tähega on ka meie pere meesliinil kefasti - mu isa oli umbestäpselt kuuene, kui lõpuks erritama akkas ja ega mu vend ka just varakult R-i ei öölnd, niet ses osas on me esiklaps ilmselt isapoolsed keenid saand:)) Ja vennalapsed ilmselt emapoolsed, sest venna esiklaps ütleb imekena R-i juba vist kolmandast eluaastast alates, kui mitte varem. Noigatahes olen ma uhke ja kordan seda oma lapsele vist liiga palju, vaatab mind juba nats imelikult:)) A muidu on meil sügis, 14-15 kraadi sooja ja vihma kallab lõputa. Eile õhtal tundus naaaatukene selgem ja päikselisem olevat, käisin siis kiiresti meie tilli-salati-redisemaa üle, seal oli malts juba salatiga sama mõetu. A sain ikka väikse sahmaka kaela. Z. arvas, et kui reede, siis saagu krill ja tegi õhtasöögiks kanavardaid, lapsuksed istusid jopedes-mütsides aiatoolis vihmavarju all. Selline juunikuine idüll...:S Loodetavasti läheb ilm iljemalt järgmisest nädalivahest suviseks, sest siis saabub meile siia 5 minuga sama perenime kandvat tegelast, niet oleks kena, kui venna pere ja ema ikka suvesooja kah saaksid nautida. A murelid ja maasikad on valmis nii ehk teisiti, niet kui vihma sajab, siis sööme neid ja sülitame kiva aknast välja. Üldiselt olen ma kindel, et see suvi saab jahe olema, kuna teisibal tulevad kliimamehed meile aparatuuri üles panema. On ju üsna loogish, et seda sel suvel sisse pole vaja lüllata:)) Ja mis puudutab kliimandust, siis kahjuks selgus, et meie nn 'kliimavalmidus' pööningul pole mitte sentigi väärt...:S Kuna maja on väga broolt soojustatud, siis on pööningul suvel kuumade ilmadega u 55 kraadi sooja, mis omakorda tähendab, et need sinna veetud torud kuumenevad ka päävaga liiga üle ja on üleüldse nats valest materjalist kah, niet kliima tuleb oopis meie tuppa ja kui asi väljakannatamatuks muutub laste tubades, siis kolivad nad kah meile:)) Tegelt on see kliimanduses esimene samm, eks vbla kunagi iljem saavad lapsuksed kah oma tuppa kumbki oma pilli, need peavad õnneks siis pisemad ja seega ka odavamad olema, niet ehk elame üle:)) Neljabal tuleb siis koristajatädi ja käib maja üle ja nädalivahel võivad külalised saabuda! Esiklaps loeb juba päävi, et millal ikka R ja A tulevad ja Kahene kordab muudkui aga nimesid järgi, ise ei teagi, kes need R ja A on, viimati nägi neid pea 2 aastat tagasi, mil ise oli umbes neljakuune vms:)) Meil on kavas ka kohutavalt kuri plaan jätta 1 v 2 ööks mu ema NELJA lapsega siia üksi ja ise kuskil veinipiirkonnas ringi sheikida, aga eks näis. Kahesel on käsil kohutav kleepumisfaas, oleks aint mu jala küljes, süles, kaisus jne. Tüüüüüüütu! See algas eelmisel nädalil, kui ma paar pääva puhkust võtsin ja Budapesti läksin. Loomulikult tõusis lapsel palavik, mis kestis 3 pääva, a midagi muud äda polnd - ei köha, nohu ega muid jamasid, lihtsalt megakõrge palavik (ühel õhtal saime isegi 40 kätte...) ja kõik. Esmasbal, kui käisin tervet ja rõemsat last arstile näitamas, oli seegi täitsa nõutu, et kuskil miskit äda ei paista, et mis see siis nüid oli... Aga nii oli. Niet mu city-break jäi plaanitust lühemaks, a saime siiski sõbrannaga kvaliteetaega veeta, hääd sööki süüa ja nats poode kammida, raskel ajal abiks seegi:)) Üldiselt on mul sellele kodus oldud poolaastale tagasi vaadates selline tunne, et mu lapsed või me ise oleme non-stop aiged olnd. Kogu aeg oleks justkui mingi jama. Pidevalt on kellelgi palavik, tatt, köha või kõht lahti ja ma kohe tunnen, et see trall on mulle kefasti mõjund. Kuidagi uduselt ja möödaminnes on see talv ja kevad läind. Mu suured plaanid sportida on üsna tagasioidliseks jäänd, no zumbasse olen ennast ikka aeg-ajalt vedand ja meeldib (kuigi mu meelest on pulss seal permanentselt liiga kõrge), aga tahaks midagi stabiilsemat, mõjuvamat. Ilmselt saab elu stabiilsemaks siis, kui kõik see mees omikust õhtani kodust ära on, siis tekkiks elule miski rütm vast. Aga aigustest ei päästa meid ka siis miski... Ja lisaks tekkiks mulle Kahese lasteadaminekuga üks suur stressiallikas juurde - tahaks ju tööle, inimeste sekka, kasulikuks akata, midagi teha, muuta... Ent ses osas olen ma ääääärmiselt pessimistline, niet sellest pole mõtet rääkidagi, mul akkab kere kohe sügelema ja silm tõmblema. Kuna mu viimane töökoht oli niiniinii tore - kenad kolleegid, enamasti väike koormus ja megapikk suvepuhkus (no palgast pole mõtet rääkida, võite ise kujutleda palju üks lektor ülikoolis teenib:), siis tundub uue töökoha otsimine (ja leidmine!) mission impossible'na, niet teen Scarlett O'Harat ja mõtlen sellele omme:))

KAKS ja KUUS

Veel mõni aeg tagasi polnd muust peale terviserikete kirjutada, nüüd pole aega ÜLDSE kirjutada. Sest me oleme lihtsalt KOGU AEG õues. Enamvähem omikust õhtani, väikeste magamis- ja söögipausidega. Sest juba mitu nädalit on olnd tõeline (kevadilm, tahtsin ma kirjutada, a tegelt ikka rohkem vist) suveilm, eila tulid suisa miskised kuumarekordid kuskil, meilgi oli vahepeal kriipsuke üle 30 kraadi sooja. Loodus lokkab. Sirel õitseb, toomingas viskas juba õielehed seljast maha ja piibelehed (meie igapäävase lasteaiatrajektoorile jäävates aedades) ajavad pää meeldivalt uimaseks. Imehea on mitte kulutada 15 minutit laste riidessetoppimiseks ja lahti pakkimiseks. Suurema lapse olen juba nädala jagu ka omikul lühikses püksis aeda viind, sest eelnev omikul pikk püks ja lühike aeda kaasa süsteem ei fungand, kuna tädid lasteaednikud ei pand neid lühikesi pükse pealelõunal lapsele jalga ja nii ta oli seal 25 kraadi kääs pikkade pükstega. Meil algab majas nüid kolmas suvi, kolisime siia 2010 juunis, aga eelmine suvi jäi ju vahele ja esimest korda on meil nüid põesaksed ja lilleksed ja juba hiirekõrvul hekike (st siis rida hiirekõrvul vitsakesi:) Ja petuuniad kastikestes, ampleid ei tule, need viiks tuul siit minema. Kui ma lõpuni aus olen, siis minus erilist rohenäppu pole, pigem juba nats piinlik nigut, et kõigil majade ümber kaunid iluaiad ja meil ikka veel vaid kahtlase kvaliteediga muru ja paar kahtlase tulevikuga viljapuud:) Kuuendama pulma-aastapääva puhul palusin Z.-l lõikelille asemel mulle mõned põesad, istikud ja muud sellist atribuutikat osta, käik aianduskeskusesse oligi osa aastapäävapogrommist:)) Edasi tuli resturaan ja jalutuskäik vanalinnas ja mõtlesime, mis me mõtlesime, aga välja ei mõelnd, et millal me niiviisi kahekesi-kahekesi viimati linna peal laiasime. Ilmselt väga ammu:) Hää ja värskendav oli ja sellistel puhkudel olen ma ikka alati äste kurb, et meil peale sõprade-naabrite miskit sotsjaalset võrgustikku pole, et saaks rohkem kahekesi aega ja oleks, kellega lapsi jätta. Anoh, ise me siukse valiku ju tegime ja eks saame akkama kah. Lihtsalt mõnikord kifatab...:S Niet see oli siis see number KUUS pealkirjas. Järgmisel kevadel saab 10 aastat tutvust, täitsa tegijad, mu meelest:)) Aga see number KAKS pealkirjas ei vihja mitte minu alalõuale, vaid oopis sellele, millest ma juba ammu kirjutada olen tahtnud, nimelt meie Juba Kahesele. Ma teadlikult väga tihedalt plogis lasteteemat ja nendega seonduvat problemaatikat, igapäevaseid kasvurõeme- ja valusid ei puuduta. Anoh, kasvõi nii iseendale tuleviku jaoks oleks ikka hää mõned pidepunktid kirja panna. Et milline ta siis on see meie Juba Kahene. Kõigepealt numbrid - eelmisel nädalal käisime patronaazhõe juures ja kaalu on lapsel 11,5 kg ning pikkust 86 cm. Harju keskmine ilmselt. Hambaid, mis ilgilja tulema akkasid, on praegast 13, võiks nats rohkem olla, arvas patronaazhõde. No selles osas ma tõesti midagi ette võtta ei oska:)) Kõik muud näitajad tundusid ka korras olevat - mängib, üppab, laulab ja lööb trummi. Räägib irrrmus palju ja täitsa arusaadavalt, enamasti mõistavad lapsukest ka võerad inimesed. Tavaliselt räägib ungari keeles või siis vürtsitab ungarit veidikse eestiga. Kui me kahekesi oleme, räägin mina ju lapsega kogu aeg eestit, aga ta ikka tihti vastab ungariks. Vanem lapsuke ei rääkind värske kahesena suurt midagi, aga kõik, mis ütles, oli enamasti eestiks. Nüid siis noorem räägib nigut loom täislausetega, mis ma räägin, isegi liitlausetega, aga esimeseks keeleks on ta valind ungari. Suvel lähme siis eesti keelde kümblema:) Meil oli veel niiumbes kuu tagasi üks piinlik jundam lapsel magades suus, aga peale kõiki aigusi võtsin ennast kokku ja viskasin luti, kus seda ja teist. Esimesed ööd ja päävad olid masendavalt vingused ja magamajäämised täis trotsi, jonni ja ilmselt ka täitsa südamest tulevat haledat nuttu, et midagi nii olulist on ära võetud. Aga saime akkama. Enam ei küsi, ilmselt ei mäleta ka, mis see lutt on. Mul oli viimasel ajal tõesti piinlik luti pärast, kuigi ega me kodust väljas teda eriti ei kasutand. Jube oli, kui laps omikul ärkas ja kõik jutud ära rääkis lutt suunurgas tilpnemas, ökk. Minu viga, et lasin tal niikaua lutitada ja eks seetõttu oli võõrutamine kah koledam. Võib öölda, et magamajäämised on endiselt probleemsed, aga ma eriti sellepärast ei põe, kuna valmistume võrevoodit välja viskama ja ehk sis, kui laps uue Suurte Tüdrukute voodi saab, läheb oma toas magamajäämine ka paremini. Lootus on teadagimis:)) Aga muidu on meie kahene üks igati vinksvonks tütrik. Venna eeskujul teeb kõike, ka lollusi. Mõnikord on neil vaja nats kakelda, maadelda, vaielda kah, aga see ei ole isegi mitte igapäävane nähtus. Veel kuu aega tagasi oleksin ma kirjutand, et lapsuke nutab/jonnib aruarva ja enamasti põhjusega. Aga just viimastel nädalatel on siukest jonnijoru lisanduma akand - Kohutav Kahene näitab end vist...:) Laste seltskond meeldib talle koledamal kombel, kui kuskil külas oleme, kus lapsi ulgim, siis ära saab vaid nutuga. Läheb reeglina suuremate tegemistega usinalt kaasa, mõnikord lihtsalt need suuremad väiksemaid mängu ei taha, siis on tulemuseks muidugi maailmavalu ja solvumine. Irmus viisakas on me laps ka:)) Omikul venda aeda viies ja sealt tuues tervitab kõike ja kõiki. Ungaris käib igas vanuses ja soost inimeste tervitamine erinevalt, seega on mul repertuaaris mitu erinevat tervitust ja lapsuke kordab need kõik enamasti kenasti järgi, mille peale tädid uilgavad ja isegi vuntsidega ungari onude südamed pehmuvad:) Empaatjavõimet paistab kah Kahesel jätkuvat. Kui keegi kuskil nutab, siis ta kohe märkab ja juhib tähelepanu. Kui nutjaks on mõni tuttav laps, siis läheb ta nutja juurde ja ütleb ungariks, et pole viga, ära nuta! Kui mina ennast kuskile ära löön või köhin või nina nuuskan ja siis pärast kaeban, et oi, emmel on nohu või kurk valutab, siis saan kohe kalli ja needsamad pole viga! sõnad:)) Üleüldse on Kahene üks suur kallistaja ja musitaja, musi saaksid ka täiesti võerad inimesed, kes soovib, see saab:)) Lapsuksele meeldib irrmsasti kiikuda ja liumäest alla lasta. Kiiged on meil nüüd kodus ka olemas, liumäe võlusid käime nautimas meie küla (täiesti konverteeritaval) mänguväljakul. Jalgadega lükatava autoga sõidab ka hea meelega, aga samasugune plastmassist motikas eriti ei uvita. Joonistada, st siis kritseldada lapsele meeldib, kohe ise küsib teinekord, et ma pliiatsid ja paberid talle lauale paneks. Raamatuvaatamises oli vanem laps mu meelest tegijam, ta vaatas teinekord ikka omaette kah raamatuid, aga Juba Kahene on neid vaatama/lugema nõus aint koos emme v issiga, niisama ise väga pikalt ei uuri. Ja ei, tänan küsimast, pissipoti vasti mitte MINGISUGUST uvi ei tunne laps. Ei ole nõus kasvõi arjutamise mõttes seal natuke istuma. Oleme proovind igast varjante - koos vennaga, koos emmega, väiksel potil ja laste prill-lauaga suurel, ikka kohe laseb jalga, null huvi. Nüüd siis olen paaril korral soojade ilmadega lihtsalt mähkme ära võtnud ja lasknud tal niisama õues ringi lipata. Kohati tuleb mu juurde ja näitab nagu, et miski teda äirib, proovime siis pissida, ei tule midagi ja natsa aja pärast siristab püksi. Niet läänerindel muutusteta. We'll see:))

Nipiga küsimus

Millal laps otsustab sulle voodisse oksendada? Eks ikka siis, kui voodis uued beened Marimekko voodiriided...:S Mul on tunne, et sellest plogist akkab saama miski tervise-, või siis õigemini tervisetuseplogi. Muust pole aega/jõudu kirjutada. Peale gripilainet oli koolivaheaeg (mis meie maal tähendab ka lasteaiavaheaega) ja nii sai lapsuke enne me uut haigushoogu täpselt NELI pääva aias käia. Siis juhtus nii, et ühel kenal omikul oksendas kahene meie voodi täis, suurema vedasime läbi äda aeda, aga järele mina talle änam minna ei suutnud, tellisin meha varem töölt koju, et laps aiast koju saaks. Ise lebasin enam mitte oksendava kahesega kodus ja nägin juba vaimusilmas, kuidas see iiveldus ja kõhukeeramine kulmineerub... Mul läks olemine järjest ullemaks, Z. söötis ja kasis lapsed ja pani ahju eelmisel pääval minu poolt marinaadi asetatud ribid, mille lõhna (haisu?) kätte ma koolema pidin... Öösel kella kahe ajal WCst tulles kohtusin Z-ga, kes altkorruse WCst tuli ja teatraalselt oigas... Tol ööl kohtusime me veel korduvalt:)) Järgmisel pääval ma isegi sõin juba midagi, aga Z. ainult oigas, ähkis ja kirus ja käis WC vahet. Masendav. Masendav. Masendav. Positiivset on kogu loos niipalju, et suurem laps on vist juba aiaskäimisega nii tugevaks saand, et talle meie imeviirus seekord külge ei akandki. Aga igaks juhuks ma teda ikka aeda ei viind, et äkki on viirusekandja võimidagist. Janoh, ega ma vist poleks julend autogagi teda viima minna, noet äkki ei vea välja ja vaja kuskil khmm, peatus teha:)) Z. kaotas kaalus 2 kilo. Minaitea, palju ma kaotasin, kuna mai kaalu ennast ja seega ei teadnud stardikaalu:)) Vahepeal pidasime kahenädalise ilinemisega ära ka kahese pisikse sünnipäävapeo, et ikka oleks õhupallid ja tort ja küünlad ja muidu tore. Oligi tore. Lapsed mängisid ka kohe mõnuga koos, eks nad polnd ka pikalt kohtund, pidevalt oli keegi naabruskonnast aige olnd. Aga nüüd on meil kevad! Täna oli pealelõunal juba 18 kraadi, olime ilmatuma pikalt õues, Z. tuli lastega alles 7 ajal tuppa ja nii hää ja helge oli olla. Meie Kahene teeb esimest korda tutvust liivaga. Meerikas avalikel mänguväljakutel liivakaste polnd, kuna need pole teadaolevalt hügieenilised ja nüüd siis kaheselt avastab laps enda jaoks liiva ja ämbrikesi ja küfleid. Eks me peame pidevalt talle liivakastireegleid ka tutvustama, st siis et liiva ei söö ja kastist välja seda ei loobi:)) Järgmiseks nädalaks lubatasse 20 kraadi ja üle selle, juhuu! Nädalivaheks, kui meile kauge külaline saabub, keerab ilma jälle pekki ning saab sügist mängida jälle. Loodame, et meteoroloogiamehed eksivad ja lihtsalt ei oska nii kaugele ette normaalselt ennustada:))

Ega kaks ilma kolmandata ei jää...

Peale seda, kui lapsed endale kenasti kepsud alla ajasid ja aigusest oli järgi jäänd aint aatomnohu (mis kestab siiani, ökk), tundsin ma ühel omikul ärgates, et nüüd ta tuleb. See gripp. Ja tuligi. Neljaba vedasin kuidagi läbi äda õhtasse, siis saabus abistav kaasa ja võttis lapsed üle. Öö oli äääärmiselt must. Vappusin lapse voodis (lapsed saatsin isaga suurde voodisse:) kolme teki all, higistasin, oigasin ja ei teand, mis mu nimi ka on. Isegi 39 sain paaril korral kraadiklaasi peal kätte. Spuuki. Reedel ma lihtsalt vedelesin all diivanil või üleval voodis ja lasin lastel teha, mis nad ise tahtsid. Mingitmoodi sain nad omikusöödetud, aga lõunasööki ma orgunnida ei jõudnud. Pisilane jäi koos minuga üleval magama, suurem laps vaatas all seni multikaid, kuni isa tuli ja talle süüa andis. Eile tundsin ennast juba üsna inimesena ja heietasin ikka veel vaikselt plaane täna Budapesti Liisi Koiksoni kontserdile minna. A öösel saabus aatomnohu ka minu juurde, õhku polnd, kurk kuivas, tekk torkis jne. Niet andsin omikul oma otsusest teada, et ei lähe ma kuhugi... Hää oli, et ei läind, lõunaks oli jälle üle 38 palavik, vappekülm, ei aidand kümme tekki ega villasokk. Lebasin siis jälle, alandasin ja nüüdseks on taas AINULT nohu. A see on masendavalt piinav. Õhk kuskilt läbi ei käi. Ja kohutav väsimus ja tüdimus on. Maja nääb välja nigut oleks pomm siin plafatand, 10 pääva pole ma ühtki koristamisemoodi liigutust teind. Ökk. Ökk. Ökk.

Nutulörin:)

Heh, kaks postitust ühel pääval:) Igatahes lugesin just Paranka heietusi voodipesu ja tekkide teemal, kui uksekell elises ja ukse taga seisis postionu hiigelsuure pakiga. Mõtsin, et Z. unustas mulle ütlemata, et ta miskit tellis... A lähemal vaatlusel olid pakil tuttavad Eesti Posti pasunad ja tuttava kääkirjaga meie aadress:)) Kõigepealt lugesin KoheKahesele adresseeritud kaarti ja tõstsin õndsalt kõrvale värsked ajalehed. Ja siis avasin PAKI. Ja akkasin lörinaga nutma. Maiteagi, kas mu närvisüsteem on laste aiguse ja pideva koduspassimisega nii ebastabiilseks muutund, aga provva Kroonijuveeli oma käega õmmeldud imearmsad sitsikleidid ja Ema Tiiu kootud kampsun Suure Lapse jaoks ja unik voodipesu ja Kalevi sokulaadid tegid inge nii ellaks, et oli vaja taskuräti järele kobada. Aitähaitäaitäh! Luban teile, et riputan pakisisust teile siia pildid kah üles! Lisaks oli postionul kaenla all veel üks pakike KoheKahese vanaemalt, aga selle avame siis, kui lapsuksed üles on ärgand. Sokulaadi ma ka enne lahti ei tee. Luban:) Vilistades vasakule ära...:)

Asjade seis

Jah, mehe saime ikka reedeks koju tagasi, niiumbes 24 tundi iljem jõudis kui oleks pidand:) Siis rookis lund nii aiast kui ka PÖÖNINGULT (kuskilt imetabasest august oli tormituul meile pööningule lume sisse puhund) ja siis vaatasime uudiseid ja kirusime Ungari võimetust selliste katastroofidega akkama saada. Kaks peebit oli ka kuskil hangede vahel sündind, üks naene meie kõrvalkülast oli VEDURIGA linna aiglasse viidud, kus tal paar tundi iljem üks tuharseisus peebi välja keiserdati... Aga terviserindelt niipalju, et nagu ette ennustasin, vaevleb kõrges palavikus nüüd KoheKahene. Kaks viimast ööd on täiesti karauulid olnud - ving ja kiun ja vigin. Väljaoksendatud palavikualandaja, kiljuv röökimine küünla 'asetamisel' vastavasse kohta ja permanentselt meie ja oma toa vahet traaviv Suur Laps, keda peale palavikku aatomnohu vaevab. Masendav. Eilne ja tänane päev on veedetud lapsuke süles diivanil, voodil, põrendal, kusiganes... Eile ei söönd kumbki laps põhimõtselt mitte midagi. Selle peale läks Z. poodi ja tõi kõiki neid asju, mida üks laps peaks tahtma: suured kakaorullid (nagu kaneelikad, aga kakaoga:), küpsised - täisteraga, ilma terata, sokulaadiga, klasuuriga, kakaoga, loomakujulised jne. Õhtusöögiks sõi siis kumbki laps POOL kakaorulli. Muu põlati ära. Eila õhtal tõi naabrinaine oma perest ülejäänd lihasupi, seda siis nats nokiti täna. Mannavaht on aut. Ükski puuvili loosi ei lähe, ka neid on igat sorti...:S Laubaks planeeritud kahese sünna känseldasin ära. Vaatame, kuidas järgmine nädal kulgeb, ehk siis saame veikse peo teha. Oehh. Pühabal tahaks Bpesti Liisi Koiksoni konsertole minna ja inimestega kohtuda, eks näis, mis vormis lapsuksed on. Eile akkasime Z.-ga mõtlema, kui palju üritusi, külaskäike ja muid planeeritud käimisi on laste aiguste pärast sel talvel ära jäänd - selline tunne, et polegi kodust väljas käind... Nüüd vist akkab kevad jälle meie maale saabuma, niet saaks juba kepsu alla ja õue, tänagi on üle 10 kraadi sooja ja päike sirab, minu õueskäimine piirdus postkasti juurde astumisega. Võehh. Andke. Mulle. Jõudu.

Ei sisse ega välja:)

Meie maakond on KINNI! Linnade-külade 'sisse- ja väljapääsude' juures seisavad politseid ja kui Sul just elu ja surma küsimust neile ette näidata pole, siis keeravad nad Sul otsa kenasti ringi ja saadavad tagasi sinna, kust tulid... Kuna selliste ilma- ja teetingimuste juures liigeldes oled ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Niet Z. istub kontoris, süüa tal õnneks on veel:)) Meil akkab vaikselt otsa saama. Peale omikusööki jäi veel tilgake piima, selle panen kartulipudru sisse. Üks viil sinki ja pool paprikat on ka veel:) Just elistas ületee naabrimees, ta oli ka eile töö juurde jäänd. Oli mures, et miks Z. telefon väljas on, et tahaks konsulteerida. No sellepärast, et akut säästa, sest laadijat ju kaasas pole... Kõik riiklikud revolutsjooniaastapääva pidustused on känseldatud, ükski sõdur ei marsi ja ükski pill ei hüüa. Tere tali!

Takistavad ikka küll. Need vallid ja kraav...

Ma juba millaskis õiskasin, et mul on sel aastal jubileum - augustis saab 10 aastat Ungaris oldud. No tegelt küll 9, kui Meerika välja arvata ja siis need suts-js-suts Eestis sünnitamaskäimised ka ju veel:)) Anoh - kirjade järgi ikkagi 10, eksole:) Ja selle kümne aasta jooksul mina siukest talve näind pole nigut meil seekord oli - ikka hanged ja lumerookimine jne. Ja sellist 15. märtsi raffuspüha nigut omne, ma ka veel näind pole - maja ja aed on lumevaalude vahele ära uppund, väljas on siuke purgaa, et terrassiuks teeb ikka juba väga koledaid hjaali. Terve ülakorrus nagiseb ja kägiseb. Ja lugupeetud abikaas ei saanud 14 kilomeetri kauguselt linnast koju!!! Magab kontoris... Istus mingi 3,5 tundi kuskil autojorus ja siis keeras otsa ringi, sest kiirabid ja veokid olid meie küla kaks sissekäiku ära ummistand ja lund muudkui sadas ja sadas (ja sajab ka pragast edasi). Õnneks ta käis enne söögishoppingul, niet süüa oli, isegi õlut oli ostnud. Kofi saab töö juures omme omikul teha ja siis vaatab, mis edasi saab. Mina pakun välja, et enne lõunat-pealelõunat ta ikkagi koju ei saa, sest riiklik püha on ja lind ka ei lenda. Niet meie küla on endiselt kinni, ma pakun välja... Kirsiks tordil on lapsuke, kes eile lasteaiast 39-kuumase palavikuga koju saadeti ja kes alates sellest hetkest oma elu põhjusmõtselt horisontaalis on veetnud. Kõige MADALAM temperatuur, mis ma kahe päeva jooksul olen mõõtnud, on 37,8, muidu ikka üle 38 ja pool tundi tagasi suisa 39,6... Alandan. Laps magab, nuuksub ja ohib kogu aeg. Niiske lapp laubal talle väga meeldib, muid meetmeid eriti kasutusele ei lase võtta...:S Niet meie taktimõõt on ilmselt siis siuke, et 3 nädalit aias ja siis 2 kodus, nüid oli jälle 3 aias, eks näis, kaua kodus. Kui ka pisem selle viiruse üles korjab (ja ta KORJAB!), siis ilmselt enne lihavõtet enam aeda ei lähe. Täna oleks olnd pidulik riietus ja revolutsjooniaastapääva tähistamine ja järgmisel nädalil on kultuurimajas kevadpidu, kus laps pidi luuletust lugema. Laval ja puha! Ise mõtlen, et kui ta kolmabaks enamvähem on, siis peole lähme, a aeda ei lähe. Mitte midagi muud pole, aint palavik. Ei nohu, köha, kurk ei valuta, mitte midagi peale kohutava nõrkuse. Oooeh... Meie tänava otsas elav Gabor elistas ja küsis, et kas ma võtan ta nüüd meheks...:) Selgituseks nii palju, et ka tema on üksikvanem, naene kodo ei saand. Olid samuti ühe kolleegiga tunde ja tunde kuskil autojorus istund ja nüüd kükitavad nende linnakorteris, kust detsembris kolm tudengipoissi välja kolis. Ei pidand kift korter olema. Aga mingist nonstop ööpoest olid sipsi ja veini ostnud, palju kaks naist ikka õhtusöögiks vajavad, eksole:)) Eelmisel nädalivahel oli T-särgi ilm, inimesed pügasid hekki ja istutasid roose...:S Avasime isegi valge veini hooaja ühel ilusal pealelõunal ja nüid siis siuke pauk. Ega meil ka eriti süüa pole lastega. Saialist pole mingisugust, õnneks ühe portsu jagu vist pudrumaterjali on veel:)) Ühtki muud juurikat peale kardulase pole, niet eriti tervislik me omne lõunasöök ilmselt olema ei saa, a küll ma midagist välja mõtlen. Elame üle. Järgmiseks nädaliks lubatasse jälle 10 kraadi sooja, siis saab meie tänavas ilmselt taas paadiga sõita. Aaaarrrghhh...:S

Terviserindelt, kergendusega

Meil kiskus siin vahepeal kriitiliseks kätte äre see terviserinne ja ega kirjutada ka enne ei julend, kui miski selgus majas. Nimelt millaskis siin, kui mõlemad lapsed parasjagu aiglased olid ja pisilane tatise ja köhasena tihtipeale meie voodis maandus omikupoole ööd, avastasin ühel omikul lapse kõrval pikutades, et rahulikult magades lööb teisel süda niet tahab rinnust välja karata. Püüdsin pulssi mõõta, sain kobamise teel tulemuseks miskise 140 lööki minutis. Kutsusin Z. ka kuulama, talle tundus ka ullult kiire see südametagumine. Laps ise magas kogu aeg rahuliselt edasi samal ajal. Ootsin, et kell 8 saaks, et meie arstile elistada. Sain ta õnneks kohe toru otsa ja ütles, et mindagu me kohe sinna. No kuidagimoodi saime lapsukse maast lahti, toppisime kiiresti miskit omikusööki talle sisse, panime riidesse ja vurasime linna. Õnneks rafast oli arsti juures vähe, niet ootama praktselt ei pidand. Arst püüdis ka pulssi mõõta, ütles, et 150 ja kolekiire, minge EMOsse. Läksimegi. Esimest korda, enne pole kummagi lapsega siukses kohas käind... A seal oli siuke flegma arst, kes üts last kuulates, et tema üle 120 küll ei kuule, täitsa normull. A kui ma tahan, siis võin minna ja imikute osakonnas vererõhku mõõta ja siis saab pulsi ka kätte. No ma polnd isegi seal MAJAS enne käind, kus kogu me arstindus toimus. Ütlesin siis värisevi hjaali, et kus see imikuosakond ka asub... Sain vastuseks silmapöörituse, et kuidas ma siis ei tea, sünnitand ju ometi olen siin. No piiksusin, et eijole ikka küll. Veel silmapööritus ja siis kiire seletus, kus imikla on. Õnneks oli seal üks viisakas igavlev residendipoiss, kes meid imiklasse viis. Seal püüti vererõhku mõõta, aga see vererõhujundam, mis ümber käe pannakse, oli VASTSÜNDINUTE osakonnas meie pea kahesele natuke suur... Pulsiks saadi 135 lööki minutis, a öeldi, et vbla on rohkem, sest mõõtja on ju suur... No comments. Läksime siis tagasi EMOsse, nad ütsid, et 135 nats kõrge jah, aga ei midagi ullu. Ma siis palusin, et äkki teeks nt vereanalüüsi, kui me juba siin oleme. Silmapöörituse saatel sain siiski vereanalüüsi papri kätte ja peale pooletunnist järtsutamist saime suure kisa saatel veenivere ka antud. Vereanalüüsi tulemuste järele pidi ISE kohale minema NÄDALA pärast. No comments, jälle. Niet tulime siis saba sorgus tagasi koduse ülesandega kolm korda päävas pulssi mõõta ja jälgida. Laps oli kogu selle pääva irmus loid ja unine. Autos jäi igal võimalusel magama ja päävaund magas ka 3 ja pool tundi. Ja ma istusin praktset kogu selle kolmpooltundi arvutis ja uurisin dr Googlelt, mis me lapsel viga võiks olla... Õhtal elistas mu üllatuseks meie enda lastearst ja uuris, kuidas meil EMOs läks ja oli irmkuri, et EKGd ei tehtud. See selleks. Ta pakkus välja, et üritab lastekardioloogi juurde aja saada, aga järtsud pidada pikad olema, niet vbla mõne kuu pärast saamegi juba targemaks... Noja siis ta elistas paari pääva pärast, andis mulle ühe telefoninumbri, kuhu ma elistama peaks ja rääkima, et lapsuke on tema patsient, et ehk õnnestub kuidagi sahkermahker aeg saada...:) Õnnestuski! Meid topiti kuskile vahele, aga aja saime juba veebrurari lõppu, ametlikult oleks vist märtsi lõpupoole millaskis esimene vaba aeg olnd. Noja käisime siis ära seal arsti juures. Tehti nii südame UH kui ka EKG, lapsuke pidas vastu nigut vana tegija, ei mingit vingunägu või kääksu või piiksu. Ma muudkui rääkisin taga ja arst sai rahulikult uurida. Anatoomiliselt on kõik kõige paremas korras, seal masinate all (kus pulss oli kergest stressist tingituna ilmselgelt keskmisest kõrgem) produtseeris pisilane vaid 135 lööki minutis, mis on väga broo. Aga jälgida on ikka vaja, sest sellist hoogudega käivat südamepuperdamist on jube raske diagnoosida. Eluohtlik see seisund pole, lihtsalt koormab südant. Aga võib-olla oli lihtsalt ühekordne kesteabmis ja änam me sellise probleemiga tegelema ei pea. Hõup sõu! Niet kergendus. Suuuur kergendus. Draamale järgnev vabariigi aastapääv oli mu jaoks üle pika aja väga eriline:)) Nimelt saab meie uue televiisuriga ju kõiksugu trikka teha ja nii läksingi ERR kodukale ja sealt aastapäävakontserdi VAATA OTSE! lingi peale ja tadaaaam - olidki kenad lapsed meie kodutelkus. Pärast vaatasin ikka nats kätlemist kah, a seda Z. väga kaua ei kannatand vaadata:)) Ja üleüldse - miks teie presidendiprovval hollandi puukotad jalas on...:S Nägin juhuslikult üht kursaõde, paari õppejõudu ja vaatasin heldinult saatejuhti, kellele ma omal ajal oktoobrilaste juht olin:)) Oleks veel kiluvõileiba kah saand kõrvale närida, oleks bliss olnd täielik. Hekki se kolesterool, Paranka:) Ja ma olen blogspoti peale kuri. Sest esiteks ei suuda see fakken süsteem pilte sinna panna, kuhu MINA neid soovin pista ja teiseks võib taandridadest aint unistada - kogu jutt jookseb ühe joruna kokku ja mulle see EI MEELDI...:S RRRGHHRR! A teile kena uut töönädalit:)

Kodus on hää!

Kõigepealt see: too restoran on väga lähedal ühele kenale shoplemisrajoonile, mille ametlik nimi on vist Country Club Plaza, a raffasuus nimetatakse seda lihtsalt Plaza'ks või Spanish Plaza'ks. Been there. Väga spuuki. Noja teiseks siis see: sõjaväebaas, kus me eelmise aasta veetsime, on juba suletud. Torm, tuul ja kamaluga lund pole veel kohale jõudnudki, aga omme ei pidavat olema ei kooli-lasteada-egaüldsemittemidagi. Ilmaennustajad ütlevad, et kogu USA-t hõlmavast lumetormist saavad parimad palad just Kansas ja Missouri, brrr. Loodetavasti pole asi nii ull ja meie mahajäänd sõbrad saavad lihtsalt paar puhkepääva pere seltsis:)) Meie seisud on sellised, et suurem laps käib alates esmasbast taas aias, kus on lapsi äärmiselt väheks jäänd. Pisilane aga köhatab nüüd jõudsamini kui enne, niet palju õnne meile taas! Palavikku pole, niet omikuti viime Suure Venna autoga kiirelt aeda ja rallime siis ise koju tagasi, et kogu päev mõnusalt siseruumides veeta ja teineteise närve süüa. Siis peale päävaund rallime jälle aeda, et J. koju tuua ja siis on närvisöömist juba vähem, kuna lapsuksed ikka nats mängivad kahekesi ja siis varsti tulebki juba AbiGaasa (see on Z. enda varjant abikaasast:) ka koju. Eile tegi naabrinaine mulle juba märkuse, et niiviisi jäävadki mu lapsed kohe jälle haigeks, sest värsket õhku nad ju üldse ei saa, kui me muudkui autoga sõidame...:S Nojah. Üleüldse tundub, et suhted vahetute naabritega pole änam need. Ma isegi ei oska täpselt kirjeldada, mis mind konkreetselt häirib või kust see king täpselt pigistab. Aga üks asi on kindel - ükskõik kummaga rääkides, kas MeesNaabriga või NaisNaabriga - miski kibestumus või pahurlus on justkui kogu aeg neil tagataskust võtta. Z. arvas, et võib-olla on tegemist praegu Ungaris valitseva üldise meelsusega, aga ma ei taha sellega ästi nõustuda...:S Aga see on üks eraldi pikem teema. Praegast on mul UNI. Ma tahaks kevadet ja sooja ilma ja vähem riideid jnejnejne... Olen vist kah kibestund...:S

Laatsaret

Kõik on aiked. Köhime nigut obesed, muid jamasid kah kapaga peale. Ja ei, mai taha kolmeks aastaks mingisse Türgi karupee linna elama minna! Ma tahaks nüid naaatukene kodus olla ja puhata ja mängida. Õige natukene...:S

Lasteaiast, täisterajahust ja plaanidest...

Nonii, lapsuksel 3 nädalat lasteaeda selja taga ja omme ta siis ei lähe - neljabal-reedel akkas nohuks kiskuma, a kuna oli mõmmiteemaline nädal, mis tipnes reedel avatud uste pääva ja lapsevanematele esinemisega, siis viisin lapse ikka aeda. Noja eilsest saadik siis köhib. Nigut obene, ikka palju ja mõnuga. Palavikku pole, aga aeda ma siukest last ei saada loomulikult. Väiksemaga lapime oma vaktsiinimajandust, niet eelmisel nädalal sai kaks surakat, palavikku ei tulnd, heipparalla. Palavik tuli oopis 8 pääva peale vaktsineerimist ja uurisin siis nats elu - ennäe - selle vaktsiini puhul võibki palavik alles 8-10 pääva pärast surakat tulla... Lisandus ka kerge kõhulahtisus ja kapaga paha tuju, kiunu ja vingu. Selle tulemusena lendasid reedesed-laubased plaanid kõik vasta taevast. Reedeks oli plaanitud naestega kinumaja ja Belgia õlletoa külastus ja laubal pidi issi suurema lapsega RONGIGA Budapesti Tropicariumisse minema. No ei läind keegi kuhugi. Eks teeme uued plaanid, kui kõigil kepsud jälle all. A lasteaia-teemal tahaks nats pikemalt veel peatuda. Kuna pärismaalaste põhiseadus näeb ette tasuta alghariduse, siis peale söögiraha (omavalitsuse) lasteaias midagi maksma ei pea, mingit kohatasu kui sellist pole. St siis et RAHA ei pea maksma, see-eest tuleb igal kuul viia, tähelepanu: üks hambapasta, üks suur pakk (sada tükki vist seal sees) taskurätte ja üks vedelseebi täitepakend (200-250 ml ringis on need vist). WC-paberit oli ka varem pidand viima, a nüüd on kuskilt sellele finantseering leitud. Mitte, et ma sellest hambapastatuubist või seebist vaesemaks jääks, aga ma olen siiski enam kui kindel, et sellise seebikogusega võiks mu laps naha kätelt maha pesta ja 2 korda päävas ambaid pestes läheb meil kodus 2-3 kuu peale üks tuub pastat, kuna ma panen seda talle harjale nii vähe, sest ta SÖÖB selle lihtsalt ära:)) Ühesõnaga - kogused tunduvad kuidagi eee, kahtlased mulle. Pakun välja, et neid seebiviijaid on vähem kui lapsi nimekirjas, seega maksame me ilmselt ka paralleeltänava paljulapselise pere laste kätepesud kinni. See selleks. Lisaks tuleb viia kõik meisterdamiseks-voltimiseks-voolimiseks vajalik - pliiatsid, käärid, paberid, plastiliin jnejne. Minu meelest oleks muidugi lihtsam, kui me kõik maksaks mingisse loomingufondi teatud summa ja aed ise paberid-pliiatsid hangiks, agajah - see jälle selleks...:) Igal teisibal tuleb viia üks juurikas, igal reedel üks puuvili. Neil päevadel on need siis snäkiks. Esimesel nädalal, kui me oma porgandi teiste juurikate juurde lisasime, otsustasin, et järgmisel nädalil viin ikka 2-3 porgandit, muidu saaks iga laps vist ühe kettakese, sest viijaid tundus juurikakoguse järgi otsustades taas olevat oluliselt vähem kui lapsi rühmas. Puuviljadega on olukord parem olnd õnneks. Ahjaa, viima pidi ka oma padja ja padjapüüri, mida siis iga 2 nädali takka vahetama peab. Ühesõnaga, kogu aeg peab midagi viima. Lisaks on kevadel-sügisel suured talgud, kus hää meelega nähakse lapsevanemaid koristamas-riisumas-kraamimas-värvimas... Mina olen jällegi nii mugav inime, et mul oleks tunduvalt lihtsam maksta iga kuu miski summa, et selle eest siis aed kõik vajaliku hangiks ja majale ka haldaja leiaks. Aga ma olen teadupärast meie külas valge vares, niet mul võib igast arvamusi olla ja mõtteid - ma olen enivei imelik välismaalane (täpsemalt lätlane, nagu korstnapühkija naabritele oli öelnd:) A muidu paistab lapsele aias meeldivat, mingit sinnajäämisprobleemi pole tekkind, mõned omikused vingumised, aga needki saab enamasti üsna lihtsalt välja juuritud. Iga nädalaga paisub lapsukse sõnavara nigut ilmatusuur õhupall, kuuleme tema suust selliseid sõnu ja lausekonstruktsioone, mida me kodus ise ei kasutagi. Ka ühe khmm-khmm koleda sõna on laps aiast kaasa haarand, aga saime selle asja ka vist omavahel selgeks räägitud. Siinkohal mitte valesti aru saada, ka meie peres tuleb ropendamist ette, minu meelest loomulikult liigagi tihti, aga senini on mu 'watch-your-language' palved jäänd hüüdja hääleks kõrbes. See konkreetne sõna on aga just selline, mida Z. ei kasuta, niet tundsime sissetungija ära:) Eraldi teema on lasteaias pakutavad söögid, need on enamasti sellised, mida meie laps senini näind pole, aga pidavat ikka iga pääv midagist sööma. Et kui on kanamaks sibulaga ja kõrvale riis, siis selle viimase sööb ära ja kui on surnukskeedetud ja jahuga tuunitud juurikad kotletiga, siis läheb kaubaks aint kotlet. Küll ta ära arjub, koolisöök on ilmselt samasugune, niet lõpmatuseni pirtsutada ei saa:)) Niet kokkuvõtliselt võiks öölda, et ullu pole midagist ja aigus tuli ja ALLES peale 3 nädalat aiaskäimist. Not bad. Jaet pealkirjale truu olla, siis kuulutan siin lõpus, et olen kahel-kolmel korral nüid täisterajahuga küpsetand-kokand, täna tegin esimest korda pärmitainast ka sellega ja täitsa kabedad on siiani kõik produktid saand. Täisterajahuga asendan valge jahu ühe osa tavaliselt, niet naaaaatukene on ehk tänased lihapirukad tervislisemad kui eelmised:)

Kunst

Lapsed olid eila umbes 20 mintsa kaksi üleval, ma tegin lõunasööki ja Z. asjatas midagist muud siin all. Kuulmise järgi mängisid mõlemad J. toas, kuulda oli keelde-käske ja dialoog oli justkui pidev. Ent siiski oli pisilane kuskilt kena punase vildika leidnud ning meie voodilinal kätt arjutand, tulemus oli selline:

Mul pole aimugi, kust see vildikas lapse kätte sai, me oleme omast arust kõik pliiatsit meenutavad esemed tabalukkude taha pand, sest kalduvus mittesobivatesse kohtadesse kritseldamiseks on lapsel Meerikast saati avaldund...:))

Tagasi Juroopas

Tere inimesed! Ega mai tea ju, kui palju teid peale säänst pausi järgi on jäänd, aga kirjutan ikka. Noet oleks jälg maas võinii:)) Ühesõnaga - me oleme juba üle kuu aja taas Juroopa pinnal olnd, täitsa kodutunne akkab juba tekkima ja ka kolikambrifiiling akkab kaduma - enamus asju on oma koha leidnud, laste toad akkavad ka ilmet võtma, niet kulgeme vaikselt. Esiklaps käib kohalikus külalasteaias, mille kohta mul teile ilmselt tulevikus nii mõndagi kirjutada on ja väiksem imiklaps veedab meiega (jah, ka seltsimees abikaas pole veel tööle läind:) kodus mõnusasti aega. Kohati on nagu tore kolmekesi kodus olla, a kohati suudab Z. meie pääva ikka korralikult krussi keerata oma ideede ja tegemiste ka olemiste ja plaanidega. Praegu teeb lapse omikuse aedaviimise väga mugavaks asjaolu, et väiksema tegelase võib issiga koju jätta. Saame meie kiiremini kohale ja mina kiiremini tagasi. Kuna meil on lund nabani, oleme enamasti kelguga käind, a kui ikka mingi kolepurgaa või horisontaallumi õhus on, siis olen autoga käind. Ma lihtsalt ei taha lapsukest autoga ära harjutada, need jalutuskäigud teevad meile kõigile hääd. Ja kui ma ka edaspidi siukeste hangede vahel pean kelgu või vankriga sumpama, siis jäävad mu Meerika-kilod ilmselt üsna pea meie küla künkanõlvadele maha:)) Me like:) Alates sellest nädalast on meil uus autu kah, kuna vana oli kohekohe hinge heitmas. Aastakse veeres temaga naabritüdruk - meil hää meel, et auto mootor ikka vahetevahel soojaks sai ja no mis sai noorel tüdrikul ühe autu vasta olla, ei pidand isa kääst kogu aeg nurmuma...:) Laubal ta tunnistas, et igatseb kangesti auto järele:) Kuna Meerikas oli meil siuke minivan tüüpi suurem massin, siis tundus vana auto nüüd jube väiksena ja seega otsustasime nats suurema sõiduriista kasuks. Niikaua, kui mina oma meest tunnen, on ta alati öelnd, et saksa v prantsuse autut tema änam ei taha, a nüüd on meil ikka sakslane hoovi pääl:) Nüüd peame otsima, kas keegi selle vana mõne kopka eest ära tahaks osta, mingit väga arvestatavat raha ta eest ilmselt ei saa...:S Maja oli kenasti omal kohal ja tundub, et naabrid teda küla- või peokeskusena kasutand polnd:) Kaod on üsna müstilised. Nimelt pole ma kuu jooksul suutnud leida leivaküpsetusmasina laba ja nõudepesuvahendi dosaatori (meil on siuke kraanikausi sisse installitud junn) plastmasspurki. Laba saab kena kopka eest uue tellida, aga dosaator tuleb üleni uus osta, selle purke varuosadena ei müüda:) Müstika. Kui päris aus olla, siis ma natuke ootan, et Z-l puhkus lõppeks ja saaks akata PÄRISelu elama - mina üksi lastega omikul aeda, siis lõunasöögi kompunnimine, hää ilma puhul ka lapsuksega õues uitamist, koff naabrinaesega või väike linnatrett ja siis peale lõunasööki paar tundi rahu ja vaikust. Siis jälle lasteaeda (mis on avatud kella VIIENI, aga poole NELJA ajal eriti änam lapsi ei pidavat olema, ärge küsige, kuidas lapsevanemad olukorra lahendavad, mul pole ideepoegagi...) ja siis juba varsti tulebki teine lapsevanem kah koju ja saab pääva õhtasse veeretada. Vaatame, kuidas me oma päävaksed orgunnitud saame. Lähen nüid ära magama, sest lapsukse aiaskäimise puhul pean ma ikkagi enne 7 ennast jalule ajama ja see on mulle liig, mis liig. Õigemini - jalule saan ennast küll, aga enda ja lapse õuevalmis seadmine valmistab rohkem probleeme. Ma tiksuks võimalusel kella kümneni kofitassi ja omikumantli seltsis ringi...:) Niet hääd ööd!