Meil kiskus siin vahepeal kriitiliseks kätte äre see terviserinne ja ega kirjutada ka enne ei julend, kui miski selgus majas. Nimelt millaskis siin, kui mõlemad lapsed parasjagu aiglased olid ja pisilane tatise ja köhasena tihtipeale meie voodis maandus omikupoole ööd, avastasin ühel omikul lapse kõrval pikutades, et rahulikult magades lööb teisel süda niet tahab rinnust välja karata. Püüdsin pulssi mõõta, sain kobamise teel tulemuseks miskise 140 lööki minutis. Kutsusin Z. ka kuulama, talle tundus ka ullult kiire see südametagumine. Laps ise magas kogu aeg rahuliselt edasi samal ajal. Ootsin, et kell 8 saaks, et meie arstile elistada. Sain ta õnneks kohe toru otsa ja ütles, et mindagu me kohe sinna. No kuidagimoodi saime lapsukse maast lahti, toppisime kiiresti miskit omikusööki talle sisse, panime riidesse ja vurasime linna. Õnneks rafast oli arsti juures vähe, niet ootama praktselt ei pidand. Arst püüdis ka pulssi mõõta, ütles, et 150 ja kolekiire, minge EMOsse. Läksimegi. Esimest korda, enne pole kummagi lapsega siukses kohas käind...
A seal oli siuke flegma arst, kes üts last kuulates, et tema üle 120 küll ei kuule, täitsa normull. A kui ma tahan, siis võin minna ja imikute osakonnas vererõhku mõõta ja siis saab pulsi ka kätte. No ma polnd isegi seal MAJAS enne käind, kus kogu me arstindus toimus. Ütlesin siis värisevi hjaali, et kus see imikuosakond ka asub... Sain vastuseks silmapöörituse, et kuidas ma siis ei tea, sünnitand ju ometi olen siin. No piiksusin, et eijole ikka küll. Veel silmapööritus ja siis kiire seletus, kus imikla on. Õnneks oli seal üks viisakas igavlev residendipoiss, kes meid imiklasse viis. Seal püüti vererõhku mõõta, aga see vererõhujundam, mis ümber käe pannakse, oli VASTSÜNDINUTE osakonnas meie pea kahesele natuke suur... Pulsiks saadi 135 lööki minutis, a öeldi, et vbla on rohkem, sest mõõtja on ju suur... No comments.
Läksime siis tagasi EMOsse, nad ütsid, et 135 nats kõrge jah, aga ei midagi ullu. Ma siis palusin, et äkki teeks nt vereanalüüsi, kui me juba siin oleme. Silmapöörituse saatel sain siiski vereanalüüsi papri kätte ja peale pooletunnist järtsutamist saime suure kisa saatel veenivere ka antud. Vereanalüüsi tulemuste järele pidi ISE kohale minema NÄDALA pärast. No comments, jälle.
Niet tulime siis saba sorgus tagasi koduse ülesandega kolm korda päävas pulssi mõõta ja jälgida. Laps oli kogu selle pääva irmus loid ja unine. Autos jäi igal võimalusel magama ja päävaund magas ka 3 ja pool tundi. Ja ma istusin praktset kogu selle kolmpooltundi arvutis ja uurisin dr Googlelt, mis me lapsel viga võiks olla...
Õhtal elistas mu üllatuseks meie enda lastearst ja uuris, kuidas meil EMOs läks ja oli irmkuri, et EKGd ei tehtud. See selleks. Ta pakkus välja, et üritab lastekardioloogi juurde aja saada, aga järtsud pidada pikad olema, niet vbla mõne kuu pärast saamegi juba targemaks... Noja siis ta elistas paari pääva pärast, andis mulle ühe telefoninumbri, kuhu ma elistama peaks ja rääkima, et lapsuke on tema patsient, et ehk õnnestub kuidagi sahkermahker aeg saada...:) Õnnestuski! Meid topiti kuskile vahele, aga aja saime juba veebrurari lõppu, ametlikult oleks vist märtsi lõpupoole millaskis esimene vaba aeg olnd.
Noja käisime siis ära seal arsti juures. Tehti nii südame UH kui ka EKG, lapsuke pidas vastu nigut vana tegija, ei mingit vingunägu või kääksu või piiksu. Ma muudkui rääkisin taga ja arst sai rahulikult uurida. Anatoomiliselt on kõik kõige paremas korras, seal masinate all (kus pulss oli kergest stressist tingituna ilmselgelt keskmisest kõrgem) produtseeris pisilane vaid 135 lööki minutis, mis on väga broo. Aga jälgida on ikka vaja, sest sellist hoogudega käivat südamepuperdamist on jube raske diagnoosida. Eluohtlik see seisund pole, lihtsalt koormab südant. Aga võib-olla oli lihtsalt ühekordne kesteabmis ja änam me sellise probleemiga tegelema ei pea. Hõup sõu! Niet kergendus. Suuuur kergendus.
Draamale järgnev vabariigi aastapääv oli mu jaoks üle pika aja väga eriline:)) Nimelt saab meie uue televiisuriga ju kõiksugu trikka teha ja nii läksingi ERR kodukale ja sealt aastapäävakontserdi VAATA OTSE! lingi peale ja tadaaaam - olidki kenad lapsed meie kodutelkus. Pärast vaatasin ikka nats kätlemist kah, a seda Z. väga kaua ei kannatand vaadata:)) Ja üleüldse - miks teie presidendiprovval hollandi puukotad jalas on...:S Nägin juhuslikult üht kursaõde, paari õppejõudu ja vaatasin heldinult saatejuhti, kellele ma omal ajal oktoobrilaste juht olin:)) Oleks veel kiluvõileiba kah saand kõrvale närida, oleks bliss olnd täielik. Hekki se kolesterool,
Paranka:)
Ja ma olen blogspoti peale kuri. Sest esiteks ei suuda see fakken süsteem pilte sinna panna, kuhu MINA neid soovin pista ja teiseks võib taandridadest aint unistada - kogu jutt jookseb ühe joruna kokku ja mulle see EI MEELDI...:S RRRGHHRR!
A teile kena uut töönädalit:)
Meil kiskus siin vahepeal kriitiliseks kätte äre see terviserinne ja ega kirjutada ka enne ei julend, kui miski selgus majas. Nimelt millaskis siin, kui mõlemad lapsed parasjagu aiglased olid ja pisilane tatise ja köhasena tihtipeale meie voodis maandus omikupoole ööd, avastasin ühel omikul lapse kõrval pikutades, et rahulikult magades lööb teisel süda niet tahab rinnust välja karata. Püüdsin pulssi mõõta, sain kobamise teel tulemuseks miskise 140 lööki minutis. Kutsusin Z. ka kuulama, talle tundus ka ullult kiire see südametagumine. Laps ise magas kogu aeg rahuliselt edasi samal ajal. Ootsin, et kell 8 saaks, et meie arstile elistada. Sain ta õnneks kohe toru otsa ja ütles, et mindagu me kohe sinna. No kuidagimoodi saime lapsukse maast lahti, toppisime kiiresti miskit omikusööki talle sisse, panime riidesse ja vurasime linna. Õnneks rafast oli arsti juures vähe, niet ootama praktselt ei pidand. Arst püüdis ka pulssi mõõta, ütles, et 150 ja kolekiire, minge EMOsse. Läksimegi. Esimest korda, enne pole kummagi lapsega siukses kohas käind...
A seal oli siuke flegma arst, kes üts last kuulates, et tema üle 120 küll ei kuule, täitsa normull. A kui ma tahan, siis võin minna ja imikute osakonnas vererõhku mõõta ja siis saab pulsi ka kätte. No ma polnd isegi seal MAJAS enne käind, kus kogu me arstindus toimus. Ütlesin siis värisevi hjaali, et kus see imikuosakond ka asub... Sain vastuseks silmapöörituse, et kuidas ma siis ei tea, sünnitand ju ometi olen siin. No piiksusin, et eijole ikka küll. Veel silmapööritus ja siis kiire seletus, kus imikla on. Õnneks oli seal üks viisakas igavlev residendipoiss, kes meid imiklasse viis. Seal püüti vererõhku mõõta, aga see vererõhujundam, mis ümber käe pannakse, oli VASTSÜNDINUTE osakonnas meie pea kahesele natuke suur... Pulsiks saadi 135 lööki minutis, a öeldi, et vbla on rohkem, sest mõõtja on ju suur... No comments.
Läksime siis tagasi EMOsse, nad ütsid, et 135 nats kõrge jah, aga ei midagi ullu. Ma siis palusin, et äkki teeks nt vereanalüüsi, kui me juba siin oleme. Silmapöörituse saatel sain siiski vereanalüüsi papri kätte ja peale pooletunnist järtsutamist saime suure kisa saatel veenivere ka antud. Vereanalüüsi tulemuste järele pidi ISE kohale minema NÄDALA pärast. No comments, jälle.
Niet tulime siis saba sorgus tagasi koduse ülesandega kolm korda päävas pulssi mõõta ja jälgida. Laps oli kogu selle pääva irmus loid ja unine. Autos jäi igal võimalusel magama ja päävaund magas ka 3 ja pool tundi. Ja ma istusin praktset kogu selle kolmpooltundi arvutis ja uurisin dr Googlelt, mis me lapsel viga võiks olla...
Õhtal elistas mu üllatuseks meie enda lastearst ja uuris, kuidas meil EMOs läks ja oli irmkuri, et EKGd ei tehtud. See selleks. Ta pakkus välja, et üritab lastekardioloogi juurde aja saada, aga järtsud pidada pikad olema, niet vbla mõne kuu pärast saamegi juba targemaks... Noja siis ta elistas paari pääva pärast, andis mulle ühe telefoninumbri, kuhu ma elistama peaks ja rääkima, et lapsuke on tema patsient, et ehk õnnestub kuidagi sahkermahker aeg saada...:) Õnnestuski! Meid topiti kuskile vahele, aga aja saime juba veebrurari lõppu, ametlikult oleks vist märtsi lõpupoole millaskis esimene vaba aeg olnd.
Noja käisime siis ära seal arsti juures. Tehti nii südame UH kui ka EKG, lapsuke pidas vastu nigut vana tegija, ei mingit vingunägu või kääksu või piiksu. Ma muudkui rääkisin taga ja arst sai rahulikult uurida. Anatoomiliselt on kõik kõige paremas korras, seal masinate all (kus pulss oli kergest stressist tingituna ilmselgelt keskmisest kõrgem) produtseeris pisilane vaid 135 lööki minutis, mis on väga broo. Aga jälgida on ikka vaja, sest sellist hoogudega käivat südamepuperdamist on jube raske diagnoosida. Eluohtlik see seisund pole, lihtsalt koormab südant. Aga võib-olla oli lihtsalt ühekordne kesteabmis ja änam me sellise probleemiga tegelema ei pea. Hõup sõu! Niet kergendus. Suuuur kergendus.
Draamale järgnev vabariigi aastapääv oli mu jaoks üle pika aja väga eriline:)) Nimelt saab meie uue televiisuriga ju kõiksugu trikka teha ja nii läksingi ERR kodukale ja sealt aastapäävakontserdi VAATA OTSE! lingi peale ja tadaaaam - olidki kenad lapsed meie kodutelkus. Pärast vaatasin ikka nats kätlemist kah, a seda Z. väga kaua ei kannatand vaadata:)) Ja üleüldse - miks teie presidendiprovval hollandi puukotad jalas on...:S Nägin juhuslikult üht kursaõde, paari õppejõudu ja vaatasin heldinult saatejuhti, kellele ma omal ajal oktoobrilaste juht olin:)) Oleks veel kiluvõileiba kah saand kõrvale närida, oleks bliss olnd täielik. Hekki se kolesterool, Paranka:)
Ja ma olen blogspoti peale kuri. Sest esiteks ei suuda see fakken süsteem pilte sinna panna, kuhu MINA neid soovin pista ja teiseks võib taandridadest aint unistada - kogu jutt jookseb ühe joruna kokku ja mulle see EI MEELDI...:S RRRGHHRR!
A teile kena uut töönädalit:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar