Ega kaks ilma kolmandata ei jää...

Peale seda, kui lapsed endale kenasti kepsud alla ajasid ja aigusest oli järgi jäänd aint aatomnohu (mis kestab siiani, ökk), tundsin ma ühel omikul ärgates, et nüüd ta tuleb. See gripp. Ja tuligi. Neljaba vedasin kuidagi läbi äda õhtasse, siis saabus abistav kaasa ja võttis lapsed üle. Öö oli äääärmiselt must. Vappusin lapse voodis (lapsed saatsin isaga suurde voodisse:) kolme teki all, higistasin, oigasin ja ei teand, mis mu nimi ka on. Isegi 39 sain paaril korral kraadiklaasi peal kätte. Spuuki. Reedel ma lihtsalt vedelesin all diivanil või üleval voodis ja lasin lastel teha, mis nad ise tahtsid. Mingitmoodi sain nad omikusöödetud, aga lõunasööki ma orgunnida ei jõudnud. Pisilane jäi koos minuga üleval magama, suurem laps vaatas all seni multikaid, kuni isa tuli ja talle süüa andis. Eile tundsin ennast juba üsna inimesena ja heietasin ikka veel vaikselt plaane täna Budapesti Liisi Koiksoni kontserdile minna. A öösel saabus aatomnohu ka minu juurde, õhku polnd, kurk kuivas, tekk torkis jne. Niet andsin omikul oma otsusest teada, et ei lähe ma kuhugi... Hää oli, et ei läind, lõunaks oli jälle üle 38 palavik, vappekülm, ei aidand kümme tekki ega villasokk. Lebasin siis jälle, alandasin ja nüüdseks on taas AINULT nohu. A see on masendavalt piinav. Õhk kuskilt läbi ei käi. Ja kohutav väsimus ja tüdimus on. Maja nääb välja nigut oleks pomm siin plafatand, 10 pääva pole ma ühtki koristamisemoodi liigutust teind. Ökk. Ökk. Ökk.