Viisin 10 minutit tagasi suure kapsapoti terrassile, kuna külmarisse see ei tahtnud mahtuda ja jäin hetkeks peale suurt söömist värsket õhku hingama. Niiiii vaikne oli! Isegi ükski koer ei haukunud. Selline püha vaikus. Õhus oli küll rohkem vihma- ja kevadelõhna kui jõulutunnet, aga vaikus oli jõulune.
Meie esimesed jõulud siin külakeses. Aga tunne selline nagu juba kesteabmitmendat aastat seisaks siin terrassil ja kuulaks vaikust. Arju või ära:)
reede, 24. detsember 2010
neljapäev, 23. detsember 2010
Saagu jõul!
Nonii. Omne menüü on paigas, kingid on kindlates kohtades (pakitud veel pole, aga olen hankinud rohkelt kingikotikesi:), üks ports valgete piparkookide tainast on veel külmkapis küpsetusjärge ootamas, aga mai viitsind seda täna ära teha, omme kah pääv. Teine magus tuleb pärmitainast, kuna ma olen ju nüüd nii käpp kergitajameister. Ise arvan, et teen jälle Brunsvigerit, see läks eelmisel korral nigut soe sai (mida ta ju tegelikult ongi:)
Pääruga on Z. poolt - hapukapsalehtedesse tehtud kapsarullid, siuksed kergelt paprikased ja suitsulihaga peaks need saama. Kalasupimõttest sain ka sel aastal Z. õnneks loobuma. Eelmisel nädalivahel käisid sellised toredad külalised, kes ka Eesti verivorsti tõid ja me tegime siis ehtsat jõulust ahjuliha kah, niet seapraad ei tulnd nüid änam kõne alla, sellest jõudis isegi kerge küllastus tekkida:)
Eelrugaks on meil siin igast kraami kokku ostetud - midagi eriti ungaripärast ei tule, aga kohalikku toorainet kasutame küll. Grissinide ümber lähevad kohalike hanede toorsuitsused fileeribad ja kaugemaa datlid saavad täidetud kohaliku kitsejuustuga (ostsin kaht sorti juustu ja küüslaugusest olen suutnud juba pea pool ära lahendada vaikselt...:)
Nädalivahel vandusin Imiklapse köhale alla ning ostsin AB-d välja, nüüd siis veel mõned päävad jäänd elu esimest AB kuuri ja võib öölda, et kuigi köha pole lõplikult taandunud, on ööd meil siin nüid palju inimlikumad ja päeval tuleb köhimist suisa harva ette. Loodan, et pühabaks, kui äia juurde jõululõunale sõidame, on laps juba täitsa jonksus.
Eelmisel nädalil mahasadand lumi lahkus tänase päiksepaistega meie juurest lõplikult, niet valge jõul on välistatud. Täna oli vist suisa 10 kraadi ringis väljas sooja. Ma ise õues ei käindki, püüdsin majas veidi korda luua ja nautisin vaikseid hetki, kui last (ja tema isa:) toas ei olnd. Sellisel puhul ei taha isegi raadiot-telekat-muusikat sisse lülitada, lihtsalt vaikus on ka tore, kui arva antasse:)
Omme omikul toob Z. meie kuusekese ka tuppa ja üritame seda siis koos lapsega mingitpidi ehtida kah. Mai tea küll, kuidas ta sellesse kuusesse suhtub. Lisaks kõigele on siinse kuuseehtimistraditsiooni kindlaks osaks ka täidetud sokulaadikommid, mis puule riputatasse. Ma kardan, et nad kauaks sinna puule küll ei jää jano seda kardan ka, et kuna meie laps veel suur sokulaadisööja pole (valetan, ta oleks kindlasti suur sokulaadisööja, kui sokulaadi antass, aga mei taha anda:), siis ta ullub kindlasti kommide nägemisest juba. Ta teab küll, et selles läikivas papris kommid on, sest postimajas postitädi andis talle ka siukest kommi...:)
Niet minu poolest võib tulla see jõul.
Teilegi mõnusaid pühi, maitsvaid piparkooke ja lahket taati!
Ärge ennast lõhki sööge ja korrake salmid ka igaks juhuks enne õhtat üle, sest minesatea...:)
Pääruga on Z. poolt - hapukapsalehtedesse tehtud kapsarullid, siuksed kergelt paprikased ja suitsulihaga peaks need saama. Kalasupimõttest sain ka sel aastal Z. õnneks loobuma. Eelmisel nädalivahel käisid sellised toredad külalised, kes ka Eesti verivorsti tõid ja me tegime siis ehtsat jõulust ahjuliha kah, niet seapraad ei tulnd nüid änam kõne alla, sellest jõudis isegi kerge küllastus tekkida:)
Eelrugaks on meil siin igast kraami kokku ostetud - midagi eriti ungaripärast ei tule, aga kohalikku toorainet kasutame küll. Grissinide ümber lähevad kohalike hanede toorsuitsused fileeribad ja kaugemaa datlid saavad täidetud kohaliku kitsejuustuga (ostsin kaht sorti juustu ja küüslaugusest olen suutnud juba pea pool ära lahendada vaikselt...:)
Nädalivahel vandusin Imiklapse köhale alla ning ostsin AB-d välja, nüüd siis veel mõned päävad jäänd elu esimest AB kuuri ja võib öölda, et kuigi köha pole lõplikult taandunud, on ööd meil siin nüid palju inimlikumad ja päeval tuleb köhimist suisa harva ette. Loodan, et pühabaks, kui äia juurde jõululõunale sõidame, on laps juba täitsa jonksus.
Eelmisel nädalil mahasadand lumi lahkus tänase päiksepaistega meie juurest lõplikult, niet valge jõul on välistatud. Täna oli vist suisa 10 kraadi ringis väljas sooja. Ma ise õues ei käindki, püüdsin majas veidi korda luua ja nautisin vaikseid hetki, kui last (ja tema isa:) toas ei olnd. Sellisel puhul ei taha isegi raadiot-telekat-muusikat sisse lülitada, lihtsalt vaikus on ka tore, kui arva antasse:)
Omme omikul toob Z. meie kuusekese ka tuppa ja üritame seda siis koos lapsega mingitpidi ehtida kah. Mai tea küll, kuidas ta sellesse kuusesse suhtub. Lisaks kõigele on siinse kuuseehtimistraditsiooni kindlaks osaks ka täidetud sokulaadikommid, mis puule riputatasse. Ma kardan, et nad kauaks sinna puule küll ei jää jano seda kardan ka, et kuna meie laps veel suur sokulaadisööja pole (valetan, ta oleks kindlasti suur sokulaadisööja, kui sokulaadi antass, aga mei taha anda:), siis ta ullub kindlasti kommide nägemisest juba. Ta teab küll, et selles läikivas papris kommid on, sest postimajas postitädi andis talle ka siukest kommi...:)
Niet minu poolest võib tulla see jõul.
Teilegi mõnusaid pühi, maitsvaid piparkooke ja lahket taati!
Ärge ennast lõhki sööge ja korrake salmid ka igaks juhuks enne õhtat üle, sest minesatea...:)
kolmapäev, 15. detsember 2010
Avokaadod
Tähendab. Ostsin eile 4 kena poolküpset avokaadot, et neist laubaks, kui külad tulevad, eelruga teha. Ja neid pole!!! Eile mai pand tähelegi asju lahti pakkides, et neid pole, a täna akkasin mõtlema, et nigut ei kohtund nendega änam eile... Jano - pole! Käisin omikul autos kah vaatamas, et äkki pagasnikus kuskile laiali veerend vms, igaks juhuks vaatasin kääkotti kah, mõnikord viskan midagi kassa juures kiirelt sinna, aga avokaadodest pole jälgegi...:S
Jätsin kas juba kassa juurde (kuigi need ju suht suured asjad, mitte mingi nätsupakk) või siis sellesse paljukirutud ostukärusse. Või kukkusid kuskil maha. Maitea. Tore lugu igatahes.
Nüüd on mul vaja uus eelruga välja mõelda. Any ideas? Midagi, mis pole selline VÄGA keeruline ja mida ei pea ahjus tegema, sest seal pesitseb laubal liha.
Krdirsk, maütlen! Lähen nüid keeksi tegema. Miskeeksi, miskeeksi, TRIIBIKU KEEKSI loomulikult:))
Jätsin kas juba kassa juurde (kuigi need ju suht suured asjad, mitte mingi nätsupakk) või siis sellesse paljukirutud ostukärusse. Või kukkusid kuskil maha. Maitea. Tore lugu igatahes.
Nüüd on mul vaja uus eelruga välja mõelda. Any ideas? Midagi, mis pole selline VÄGA keeruline ja mida ei pea ahjus tegema, sest seal pesitseb laubal liha.
Krdirsk, maütlen! Lähen nüid keeksi tegema. Miskeeksi, miskeeksi, TRIIBIKU KEEKSI loomulikult:))
teisipäev, 14. detsember 2010
Apdeit
Nonii, peale arstiga telefuuni teel konsulteerimist võtsin lapse siiski kaenlasse ja vedasin ta täna linna arsti juurde. Kuulas-vaatas-katsus, kopsud olid puhtad ja kurk ainult kergelt roosakas. Ütles, et praegu selline köhanohuviirus liikvel (ja tõesti, arsti ooteruumis köhis veel kolm last TÄPSELT samamoodi nigut meie Imiklaps!), läheb üle nädala või maks 10 päävaga. Küsis, mis protseduure me siiani oleme teind, noogutas eakskiitvalt ja ütles, et kõike seda peaks jätkama. Ütles, et kuna me oleme antibiootikumidest 2 aasta jooksul pääsenud, siis ta ei kirjutaks neid ka praegast välja. Selle peale noogutasin mina eakskiitvalt:) Arst palus veel järgmise nädali alguses helistada, et kuidas seis on, aga arvab, et nädalavahetuseks saame jonksu ehk.
Palavik oli täna öösel minimaalne, mingi 37,4 oli vist, kui laps vingerdama akkas ja ei lasknud rohkem kraadida ja mina talle öösel alandajat kah ei andnud, sest võrreldes eelmiste öödega, kui lapse kehal oleks võind muna praadida, oli ta täna lihtsalt veidi peast soe:)
Kuna mul on kalduvusi rongaemandusele, siis käisin aige lapsega ühtlasi ka linnas postimajas jõuluträni saatmas ja poes. Viimasel ajal oskab laps juba seda ostukäru nõuda, mille all on auto, kuhu ta ise sisse saab istuda. No otsisingi selle siis. Ja kui poest välja tulime - käru ikka kenaste täis pakitud, siis üüdis turvamees mulle järele, et ma pean selle käru sinnasamasse kassade juurde jätma, sellega VÄLJA EI TOHI MINNA!!! MISMÕTTES?!? Võtan lapse, seitse kotti, suure paki pesupulbrit ja veel suurema paki vetsupaprit selga ja lähen niiviisi autu juurde vä??? Nii küsisingi. Vanake kehitas õlgu. Ma rühkisin käru lükates edasi. Vanake üüdis jälle, et kas ma ikka kuulsin, mis ta ütles... No kuulsin jah, aga ma ei ole võimeline kogu seda kraami üksi käe otsas auto juurde vedama ju!!! Mul vererõhk tõusis sajaga ja vanake õõtsutas ennast minu juurde ja VÕTTIS OSTUKÄRUST KINNI, et ma edasi ei saaks minna!!! Apppiii, ma olin niiiii fakken ärritatud, et nõudsin kohe miskit ülemust ja üleüldse, mis te endast mõtlete ja oimaolinärgatäis...:S Siis onul sähvatas imeline idee - et tema ise võtab kõik kotid ja mina võtan lapse käe kõrvale ja viime niiviisi need asjad autusse! Nokassa kujutad ette! Ja nii läinudki - mul oli täna pärast vererõhulisi ameerikamägesid full service - onkel tassis kogu me kraami autusse! Ta ise siis samal ajal seletas, et neile on käsk siuke antud, et neid autudega kärusid välja ei tohi viia ja tema pigem aitab mul kotte tassida, kuiet peab pärast selle käru kinni maksma, kui see õuest ära varastatakse...:S No siis ma ikka jälle pidin ju mokaotsast aitäh ütlema, sest onu lahendas probleemi ju mulle soodsalt, ma poleks tõesti olnd füüsiliselt võmeline asju autosse vedama...
Oehh.
Omme oleks siis saatkonnas laste jõulupidu, aga ma kirjutasin Jõuluvanale, et Imiklaps kahjuks tulla ei saa. Mul on kohutavalt kahju. Peamiselt sellepärast, et see oleks sel aastal Imiklapse esimene ja ilmselt ka ainuke kohtumine olnd herr Jõuluvanaga. Jõuluvana kirjutas vastu, et jõulud pidada ka järgmisel aastal tulema, niet ärgu me väga kurvastagu:))
Me siis ei kurvasta:)
Ead tervist teile kõigile!
Palavik oli täna öösel minimaalne, mingi 37,4 oli vist, kui laps vingerdama akkas ja ei lasknud rohkem kraadida ja mina talle öösel alandajat kah ei andnud, sest võrreldes eelmiste öödega, kui lapse kehal oleks võind muna praadida, oli ta täna lihtsalt veidi peast soe:)
Kuna mul on kalduvusi rongaemandusele, siis käisin aige lapsega ühtlasi ka linnas postimajas jõuluträni saatmas ja poes. Viimasel ajal oskab laps juba seda ostukäru nõuda, mille all on auto, kuhu ta ise sisse saab istuda. No otsisingi selle siis. Ja kui poest välja tulime - käru ikka kenaste täis pakitud, siis üüdis turvamees mulle järele, et ma pean selle käru sinnasamasse kassade juurde jätma, sellega VÄLJA EI TOHI MINNA!!! MISMÕTTES?!? Võtan lapse, seitse kotti, suure paki pesupulbrit ja veel suurema paki vetsupaprit selga ja lähen niiviisi autu juurde vä??? Nii küsisingi. Vanake kehitas õlgu. Ma rühkisin käru lükates edasi. Vanake üüdis jälle, et kas ma ikka kuulsin, mis ta ütles... No kuulsin jah, aga ma ei ole võimeline kogu seda kraami üksi käe otsas auto juurde vedama ju!!! Mul vererõhk tõusis sajaga ja vanake õõtsutas ennast minu juurde ja VÕTTIS OSTUKÄRUST KINNI, et ma edasi ei saaks minna!!! Apppiii, ma olin niiiii fakken ärritatud, et nõudsin kohe miskit ülemust ja üleüldse, mis te endast mõtlete ja oimaolinärgatäis...:S Siis onul sähvatas imeline idee - et tema ise võtab kõik kotid ja mina võtan lapse käe kõrvale ja viime niiviisi need asjad autusse! Nokassa kujutad ette! Ja nii läinudki - mul oli täna pärast vererõhulisi ameerikamägesid full service - onkel tassis kogu me kraami autusse! Ta ise siis samal ajal seletas, et neile on käsk siuke antud, et neid autudega kärusid välja ei tohi viia ja tema pigem aitab mul kotte tassida, kuiet peab pärast selle käru kinni maksma, kui see õuest ära varastatakse...:S No siis ma ikka jälle pidin ju mokaotsast aitäh ütlema, sest onu lahendas probleemi ju mulle soodsalt, ma poleks tõesti olnd füüsiliselt võmeline asju autosse vedama...
Oehh.
Omme oleks siis saatkonnas laste jõulupidu, aga ma kirjutasin Jõuluvanale, et Imiklaps kahjuks tulla ei saa. Mul on kohutavalt kahju. Peamiselt sellepärast, et see oleks sel aastal Imiklapse esimene ja ilmselt ka ainuke kohtumine olnd herr Jõuluvanaga. Jõuluvana kirjutas vastu, et jõulud pidada ka järgmisel aastal tulema, niet ärgu me väga kurvastagu:))
Me siis ei kurvasta:)
Ead tervist teile kõigile!
reede, 10. detsember 2010
Murphy leidis tee ka meie juurde...
Stressihormoonid on praegast laes, kuna Imiklaps, kes pääval vaid paar korda köhatas, köhib nüüd juba täitsa korralikult ja hakkab iga köhimise peale loomuliklut ka kileda häälega nutma. Ja öö pole veel ju õieti alanduki...
Mai taha mõeldagi, milliseks kujuneb meie järgmine nädal, millest neli pääva peame kahekesi olema ja ilmselt kogu planeeritud pogrommi ära jätma. Kui haigusest nädalivahega võitu ei saa, siis oleme esmasbast neljabani kahekesi koju aheldatud ja ajame teineteist omikust õhtani ja õhtast omikuni ulluks ilmselt. A-PU-A!
Edit:
Köha muundus öö jooksul kolossaalseks nohuks, mis ei lasknud lapsel absoluutselt magada. Palaviku saime ka kuskil 2 ajal kätte... Ninaimuriga Imiklaps mind endale ligi ei lase ja nuuskamise on ta ka ära unustand. Kogu öö ja hommiku olen kuulnud läbi vingumise vaid üht sõna: NEM!
Mai taha mõeldagi, milliseks kujuneb meie järgmine nädal, millest neli pääva peame kahekesi olema ja ilmselt kogu planeeritud pogrommi ära jätma. Kui haigusest nädalivahega võitu ei saa, siis oleme esmasbast neljabani kahekesi koju aheldatud ja ajame teineteist omikust õhtani ja õhtast omikuni ulluks ilmselt. A-PU-A!
Edit:
Köha muundus öö jooksul kolossaalseks nohuks, mis ei lasknud lapsel absoluutselt magada. Palaviku saime ka kuskil 2 ajal kätte... Ninaimuriga Imiklaps mind endale ligi ei lase ja nuuskamise on ta ka ära unustand. Kogu öö ja hommiku olen kuulnud läbi vingumise vaid üht sõna: NEM!
kolmapäev, 1. detsember 2010
Muumid ja sokulaad
Istun oma igapäävasel väljateenitud lapse lõunaune puhkepausil arvuti taga ja söön uut Kalevi sokulaadi, mil nimeks Desiree. Piimakofimaitseline piimasokulaad on see, kes veel ei tea. Vägavägaväga maitsev! Ahet kuidas ma siukest luksust endale lubada sain?? Ehhee:)))
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et otsustasin millaski novembris, kui advendikalendrid müügile ilmusid, et meie Imiklaps sel aastal siukest ikka ei saa endale. Pole vaja iga pääv mingit kahtlase kvaliteediga sokulaadi lapsele anda. A siis lugesin Manni juurest, et olemas miski Muumi-kalender, kus sees pole mitte sokulaadid, vaid igast Muumi-tegelased ja jundamid. Kirjutasin kiirelt Kroonijuveelile, et mingu aga nüid poodi ja ostku kaugel elavale veresugulaslapsele see kalender ja pangu posti. No Kroonijuveel lahke inime reageeris kiiresti ja nüid on Imiklapsel kalender, mul 4 (loe: NELI!) sokulaadi (noeaküll, ma annan jao pärast ka meesperele neist tükikesi) ja uus tumelilla sall (sobib mu pommuvärvi kinnastega imeästi!). Tanke söööööön!
Pakiteade tuli juba esmasbal, a postimaja meil suht kaugel (jala minemiseks) ja ilmad olid ka kolekollid. Kuni tänase omikuni, kui maas oli kaunis lumevaip ja taevast tuli vaibapaksendust muudkui aga juurde. Niet panin lapsele sel aastal esimest korda kombeka selga (eelmise aasta kombekas läheb veel nibin-nabin selga, kumme ei akand enam saabaste alt läbi tirima...), uued saapad jalga, korralikud vettpidavad kindad ja sooja mütsi ning akkasime määst üles ronima. Ilgelt kaua läksime, aga kohale me jõudsime ja suur oli minu üllatus, kui nägin, et pakk on siuke jurakas, et see mu kaasavõetud märssi ära ei mahugi:) Niet võtsin paki kaenlasse ja akkasime teiselt poolt määst alla tulema. Poolel teel kohtasime Kittit, kes ka oma emaga õueringi tegi ja lapsed hullasid ja püherdasid lumes nigut kevadised vasikad. Niet kokkuvõttes saime kaks kärbest ühe oobiga - poolteist tundi kvaliteetset õueaega ja paki pealekauba. Imiklapse sain tuppa ainult tänu pakile, sest uudishimu oli ikka nii suur, et võis selle nimel uksest sisse tulla küll:)
Ahjaa, jalutusretkel nägin ma ühe maja küljes uvitavat silti. Välisuksel oli suuuuuuur paberist kurekujutis (no see lind, eksole:) ja kurg oidis noka vehel teadet järgmise sõnumiga: EMMA, 19. nov. 2010 3320 g, 51 cm:)) Nunnu! No ma ise kurge küll uksele ei riputaks, aga nunnu ikkagi:))
Nonii, nüüd on sokulaade järgi jäänd umbes 3 ja pool. Lähen parem õhtaks pirukatainast tegema.
*vilistades ära
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et otsustasin millaski novembris, kui advendikalendrid müügile ilmusid, et meie Imiklaps sel aastal siukest ikka ei saa endale. Pole vaja iga pääv mingit kahtlase kvaliteediga sokulaadi lapsele anda. A siis lugesin Manni juurest, et olemas miski Muumi-kalender, kus sees pole mitte sokulaadid, vaid igast Muumi-tegelased ja jundamid. Kirjutasin kiirelt Kroonijuveelile, et mingu aga nüid poodi ja ostku kaugel elavale veresugulaslapsele see kalender ja pangu posti. No Kroonijuveel lahke inime reageeris kiiresti ja nüid on Imiklapsel kalender, mul 4 (loe: NELI!) sokulaadi (noeaküll, ma annan jao pärast ka meesperele neist tükikesi) ja uus tumelilla sall (sobib mu pommuvärvi kinnastega imeästi!). Tanke söööööön!
Pakiteade tuli juba esmasbal, a postimaja meil suht kaugel (jala minemiseks) ja ilmad olid ka kolekollid. Kuni tänase omikuni, kui maas oli kaunis lumevaip ja taevast tuli vaibapaksendust muudkui aga juurde. Niet panin lapsele sel aastal esimest korda kombeka selga (eelmise aasta kombekas läheb veel nibin-nabin selga, kumme ei akand enam saabaste alt läbi tirima...), uued saapad jalga, korralikud vettpidavad kindad ja sooja mütsi ning akkasime määst üles ronima. Ilgelt kaua läksime, aga kohale me jõudsime ja suur oli minu üllatus, kui nägin, et pakk on siuke jurakas, et see mu kaasavõetud märssi ära ei mahugi:) Niet võtsin paki kaenlasse ja akkasime teiselt poolt määst alla tulema. Poolel teel kohtasime Kittit, kes ka oma emaga õueringi tegi ja lapsed hullasid ja püherdasid lumes nigut kevadised vasikad. Niet kokkuvõttes saime kaks kärbest ühe oobiga - poolteist tundi kvaliteetset õueaega ja paki pealekauba. Imiklapse sain tuppa ainult tänu pakile, sest uudishimu oli ikka nii suur, et võis selle nimel uksest sisse tulla küll:)
Ahjaa, jalutusretkel nägin ma ühe maja küljes uvitavat silti. Välisuksel oli suuuuuuur paberist kurekujutis (no see lind, eksole:) ja kurg oidis noka vehel teadet järgmise sõnumiga: EMMA, 19. nov. 2010 3320 g, 51 cm:)) Nunnu! No ma ise kurge küll uksele ei riputaks, aga nunnu ikkagi:))
Nonii, nüüd on sokulaade järgi jäänd umbes 3 ja pool. Lähen parem õhtaks pirukatainast tegema.
*vilistades ära
Tellimine:
Postitused (Atom)