Ving ja hala ja Eestijuttu kah

Kõik teie seal Eestis (ja Soomes ja kusiganes kohas, kus on soe ja päike paistab) - olge õnnelikud ja nautige, sest suvesoojus võib nigut niuhti kääst libiseda ja asenduda lõputu vihmasaju, tormituule ja veeuputusega. Meil siin läks nii. Neljandat pääva järjest sajab. Lõpmata. Tuul murrab puid ja põõsaid, peksab maha toored murelid ja kirsid ja sunnib vihma horisontaalselt otse meie väljaspoolt veel kaitsmata majja sadama... Värvijadmehed elistasid eile omikul, et üks sein on praktselt läbi vettind, kuna tuul on vihma kenasti seina sisse suunand ja akende alt on samuti hulk vett majja imbund. Seega jäävad värvimistööd esialgu lõpetamata, enne nad uuesti asja kallale ei saa asuda, kui sein uuesti läbi tuuldund ja kuivand. Aga terveks selleks nädalaks lubatasse samasugust vihma ja jahedust vürtsitatud väikeste purgaadega.
Imiklapsega pole me ka kolm pääva õue saand, laps on juba närviline ja kasutab oma vastomandatud verbaalseid oskusi, et veenda mind õue minema: Uue-uue! No kus me siis lähme 'uue', kui tuul meid kohe pikali lennutaks! Uudistes on üks ja ainus teema - üleujutused, inimeste evakueerimine ja ilmateade ning ikka veel postil olev 'vana' peaminister sai au kuulutada mõnedes piirkondades välja eriolukord. Vat see on suvi...:S
Positiivne on asja juures see, et Imiklapsele sandaalide ostmise võib edasi lükata ja ise ei pea ka akkama oma jalakesi suvekingades villi ajama. Võib rahumeeli kummariga edasi trallida:)

A ma tahtsin teile ju ka meie Eesti-reisust kirjutada.
No tore oli:) A see pole ilmselt teile uudiseks.
Seekord jäi kuidagi algusest peale niiviisi, et Imiklaps magas mu emaga ühes toas ja mina sain üle pooleteist aasta harrastada sellist luksust nagu õhtul voodis lugemine! Oh, see oli õnnis! Lisaks arvukatele naiste-, pere- ja sisustusajakirjadele lugesin läbi ka mõned raamatud: Minu sarjast Moldova ja Nepaali, Leelo Tungla Seltsimees lapse teise osa (Samet ja Saepuru vist oli pealkirjaks) ja paar soomekeelset krimkat, mis olid juba ammu ostetud, aga siiani niisama riiulis leband. Mai ütle, et see just väga intellektuaalne saak oleks, aga siiski - vähemalt ma LUGESIN! Nepaali raamatu ostsin tegelt aint sellepärast, et kirjutajaks on väga hia sõber. Osaliselt olen ma ju neid jutte ja seiklusi ju kuulnud, aga oimetuks tegi ka Kaia väga sorav ja lendlik kirjutamisoskus. Which reminds me - tegelt lugesin ma veel ühe raamatu läbi. Kaia käest kingiks saadud Leivaraamatu kah! Ja leiba tegime ka emaga esimest korda. Esimese korra kohta täitsa ästi tuli välja mu meelest. Aga TITETOIDUPURKI maskeeritud juuretise unustasin ma loomulikult maha:)) Õnneks on ema juba kaks korda leiba teind ja oiab mu juuretist ilusti elus, niet suvel toome ta siis ära sealt. Juuretise. Mitte ema:)
Selles osas oli Kaial muidugist täiesti õigus, et hirm leivategemise ees on reeglina suurem kui asi väärt on. Tegelt polnd seal ju miskit erilist ega rasket ega müstilist. Niet kui juuretise kunagi siia saan, kavatsen kindlasti akata leiba tegema.

Misveel. No sõpru/sugulasi nägin ja sõprade/sugulaste lapsi ja teatrit nägin ja sõin kamabatooni ja kasekest ja leivamaitselist kohukest, pelmeene ja ema tehtud kooke ja käisin Anni Arro Komeedis söömas (nomaitea, haip on ikka vägev, koht ise ju selline - harju keskmine oleks vast liiga karm, aganoh - mitte millegagi ei üllatand ka) ja puhkasin ka. Puhkasin söögitegemisest ja majapidamisest ja lasin ilma süümekateta Imiklapsel aega vanaema seltsis veeta. Lahe oli vaadata, kuidas Imiklaps ja venna poiss (kes on 4 kuud noorem) juba natuke koos mängida oskasid ja täiesti vabalt kommunikeerusid - armas! Kahju, et nad nii arva teineteist näävad, mina omal ajal praktselt kasvasin koos täditütardega.
Nagu alati, ei jõudnud ma ka sel korral kohtuda kõigiga, kellega oleks tahtnud ja käia igal pool, kus oleks tahtnud ja teha kõike, mida oleks tahtnud. Tahtmine on ju teadupärast taevaasi:)
Suvel on ehk nats rohkem aega. Või siis ka mitte. Kõik oleneb sellest, millal me suvel üldse Eestisse saame. Ja see omakorda oleneb sellest, kuidas majaehituse lõpufaas kulgeb. Loodetavasti selliseid vastikuid tagasilööke (no see vesi ja purgaaaa...) enam ei tule ja kõik kulgeb plaanipärses rütmis. Lootke koos meiega!