Kohalik saiavorm

Mann kirjutas moonirullikutest ja moonikeeksist ning mulle meenus, et ma ei ole sel sügisel veel teinud meie eelmise talve hitt-magustoitu - kohalikku saiavormi. Mäletan, et saatsin emale retsepti (võino mis retsept või asi, enam-vähem tunde järgi kogused) ja tegin tookord valmis produktist ka mõned fotud, leidsin needki arvutist üles.

Niet siit ta tuleb, kohalikus keeles on asjal nimeks mákos guba:

Minu väiksem ahjuvorm on just siuke, et umbes 5-6 kohalikku sarvesaia ostan selleks puhuks. Eestis tegime lihtsalt mingist Rimist ostetud õhulisemat sorti pikast saiast seda rooga, kuna algmaterjal peaks siis olema selline, mis hästi kiiresti kõvaks läheb, st ära kuivab. Ma toon omikul alt pagaripoest värsked saiad, lõikan need kohe ketasteks ja jätan päevaks lihtsalt kausi sisse seisma, et siis õhtul asi valmis kruttida neist. Vaja läheb veel u 300-400 ml piima (ma tõesti ei tea, kui palju panen, alla poole liitri igatahes), 30-40 gr võid ja pakun välja 70-80 grammi tuhksuhkrut ja samapalju purustatud mooniseemneid. Ahi u 180 kraadi juurde soojenema. Piim kastrulisse ja kui juba aurab, siis või hulka ja kui kodus on olnud vaniljekaun, olen nats seemneid ka kraapind piima sisse. Mõnikord olen tervislikul lainel ja panen suhkrut nats vähem ning niristan oopis sutsu mett sooja piima-võisegu sisse. Ja kui sidrunit on juhtund olema, siis olen nats sidrunikoort kah piima sisse riivind.

Ja siis tulebki kõik omavahel kokku segada: piimasegu kallan kausis kõvaks kuivand saiaketaste peale ja segan suure puulusikaga ettevaatlikult läbi, et piima igale poole läheks ja sai selle kenasti endasse imaks ja siis kiirelt suhkru-mooniseemnesegu sinna hulka kallata, jälle segada, et kõik saiatükid ilusti mooniseks saaks ja siis värk võiga määritud ahjuvormi ja ahju. 15-20 mintsa lasen tal seal olla, pealt peaks nats pruunikaks tõmbama saiatükid ja krõmpsuks minema, seest jääb vorm suht pehme ja piimane. Mõnikord raputan ka tuhksuhkrut pääle natsa. Sööme soojalt vaniljekastme või vaniljejäätisega. Minu meelest üks äärmiselt lihtne ja tänuväärne magustoit - kõvaks läind saia saab ära kasutada, valmib kiiresti ja täidab ästi kõhtu:)

Olen kuskilt lugend, et siinmail on jõulude ja uusaasta paiku kombeks süüa kõike, mis koosneb paljudest väikestest osakestest, nt läätsesuppi või läätsesalatit ja mooniseemnetega tehtud küpsetisi, sest siis pidada järgmine aasta rohkelt õnne tooma. Niet praegast just aktuaalne see tulevikuks õnne nõidumine - advent ju kohe kääs:)

It's official now

Meil siin on nüid siis ametlikult epideemia välja kuulutet. Kripiepideemia. Võib ka öölda, et H1N1-epideemia. Masendav.

Jano mina olen alles aasta otsa ühe ainsama imiklapse eest pidanud hoolitsema ja vastutama, seega kogemusi vähe ja paanik ründab. Et mis mõõtmetes epideemia, kui kaua kestab, kas nüüd enam kuhugi minna ei tohi, külalisi kutsuda ei tohi, ise külla minna ka pole soovitatav jnejnejne. Ja lausa segadusseajavalt vastikud on kõik need ajakirjanduses ilmuvad vandenõuteoorjad kripi enda ja ka vaktsiini kohta. Siin on asi võtnud suisa poliitilised mõõtmed - opositsioon kritiseerib valitsuse tervishoiupoliitikat (mida nad ei kritiseeriks, eksole:) ja mitmelt poolt olen lugend, et opositsioonipartei toetajad ei lase ennast seepärast vaktsineerida...:S No hallooo, ma ütlen!

Z-l on vaktsineerimie töö juures rangelt vabatahtlik, seega vaadatasse neid, kes endale surakat ei lase teha, veits altkulmu. Z vist laseb ära vaktsineerida ennast. Mina ei suuda enda koha pealt otsustada.

Paar nädalat tagasi kuulutati uue kripi vastane vaktsiin siin piisavalt turvaliseks ka 1-3- aastastele lastele. Seega uurisin asja ka imiklapse arsti käest, et mis ta arvab jaet kui paljud vanemad on lasknud nii pisikesi lapsi vaktsineerida jne. Tädi Doktor ütles selge sõnaga, et temal ei ole lubatud põhimõtselt lapsevanematele vaktsiini poolt- ja vastuargumente kommenteerida. Kui mina ise olen otsustanud, et oma aastasele lapsele suraka tahan lasta ära teha, siis tema seda ka teeb. Jaet nii väikestele on ta juba teind küll. A mina ikka ei tahass akata last siukse tagasiulatuvat ajalugu mitteomava asjaga suskima... Võeh-võehh-võehh, maütlen:S

Laulumänguringi ja mängutoa jätsime alates eelmisest nädalast siis nädalakavast välja. Kahju on. Lapsest on kahju, sest paistab, et talle teiste laste seltskond ja tädi Irma üldiselt meeldivad. Ja eks olnud need käimised mullegi põhjuseks pea ära kammida:)) Jõulud ka veel tulemas, tädi Irma õpetab kindlasti toredaid jõululaule ja pidu oleks olnd ja puha... Muusjas, eile uudistes ööldi, et töökohtade laste jõulupeod soovitatakse ära jätta, kuna seal kohtuvad erinevatest lasteaedadest ja koolidest tulnud lapsed ning nakkus võib niiviisi kergemini levida. Ja kui pidu siiski otsustatasse pidada, siis jõuluvana habet pole mõistlik silitada ja musi ka ei peaks talle andma:) Ja üleüldse soovitati kõikidel Vanadel ennast vaktsineerida lasta:)) Sellised on siis jõulud seakripi varjus!

Agaok. Muud juttu kah. Imiklaps on lõpuks ometi aru saand, et on MaSu. Juba teist pääva sööb ta raamatuid. Eile haukas ühe oma kõvaleheküljelise raamatu küljest kobeda tüki ja täna tõmbas ammastega ära jõehoburaamatust väljaulatuva hobu kõrva:S See on nagu see Kivirähu mitmelapselise majandusraskustes oleva pereema monoloog, kus ta räägib, kuidas lastele raamatuid söötis ja kui need otsa said, siis krõbistati riiuleid... Halenaljakas värk. Teatris näidati seda vist kunagi pealkirja Asjade seis all, Loomingus ilmus hiljem lihtsalt Monoloogid rahast v raha asjus vms. Ma ise arvan üldiselt, et imiklaps meil näljas ei ole. Vastupidi. Jube palju sööb ja ma kardan, et tal seda funktsiooni ei olegi, et eiaitähkõhtontäis, söögi peale ta vist pole pead veel raputand. Aint noogtab:)

Mann on viimasel ajal mitmel korral jõfikatest kirjutand ja see akkas mind painama, niet olin sunnitud nädalivahel mannavahtu tegema IKEAst angitud jõfikasiirupist. Väga hia sai mu meelest jällegi ja isegi Z. sõi eameelega. Pani isegi prooviks tilga piima peale, aga jäi endale siiski kindlaks, et ilma piimata parem. Imiklaps krimpsutas algul nats nägu, ju see jõfikamaitse pole väga lapsesõbralik, a pärast vist arjus ära ja läks mannakas alla küll. A külmutatud jõfikaid ma poest ei leidnud, aint selline metsamarja-mix oli, kus olid põldmarjad, mustikad ja jõfikad. Sellest saab ka loodetavasti täitsa asjaliku kisselli. Ma igatahes proovin. Vat sellepärast on ka blogid ühed tänuväärsed asjad, et sealt saab inspirahhuuni ja ideid. Ma olin oma jõfikasiirupi täiesti unustand, oleks seal külmari nurgas allitama läind ilmselt varsti:)

Imiklaps on u tund aega oma voodis olnud ja juttu rääkind. Teeb igast hääli, puristab ja mullitab, aga vat magama ei jää. Oleks vist viisakas nüüd juba minna ja vaadata, kas saab tal elu kuidagi mugavamaks teha:))

Kingi endale raamat!

No ma kingin siis kah endale jõuluks lugemist. Tegelt olen sellest Minu-sarjast lugend aint kahte raamatut, niet iseenesest on, mille ulgast valida. Pean tunnistama, et alati on siia tulles kofriruumi vaja kas (eks-:)tööalasele kirjandusele või miskisele südamelähedasele klassikale. Sama on tegelikult ka ajaga - sellise hääästi lihtsa ajaviitekirjanduse lugemiseks mai raatsi praegast eriti aega raisata, sest lugemisajaga niigi kitsas kääs. Viimane suurem lugemistuhin oli kõhukasvatamise ajal ja ega peale imiklapse sündi suuremat lugemist polegi olnud. Ahjaa, kevadel, kui lapsega haiglasse sattusime, vat siis lugesin kah kohe ühe ropsuga 3 raamatut läbi. A see oli vast selline põgenemine reaalsusest-lugemine, et siis ei pidand omi muretsevaid mõtteid kuulama seal haiglapalatis.

A siit ta tuleb:

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Head kopipeistimist!

Kahekesi-kahekesi

Oleme imiklapsega terve selle nädala kaksi olnud, õnneks saabub abikaas juba omme tööreielt tagasi ja mind ootab imeline nädalivahe ommikuste pikkade unedega (no imiklaps-segaja eemaldatakse magamistoast ja lastasse mul olla:) ja korraliku rammusa söögiga (abikaas lubas tallepada teha!). Ilmselt pean ka natuke tööd tegema, agano mis võib olla imelisem, kui istuda arvuti taga nii, et keegi samal ajal varbaid ei laku ja pükse ei kisu!
Pean tunnistama, et mai ole just superema, kel 8 kätt-jalga, millega üksi olles majapidamist ja imiklast koordineerida, seega annab väsimus juba tunda. Ja ei, mai kujuta apsaluutselt ette, kuidas oleks näiteks kahe väikese lapsega nädal-paar (või POOL AASTAT - mis on Z. tööd silmas pidades täiesti tõenäoline) üksi olla. Aga eks elu õpetab. Või siis mitte:)
Ainuke tore asi selle üksiolemise juures on see, et võib teha sööke, mille peale abikaas leebemal juhul nina kirtsutab, ullemal juhul töötuppa sulgub, kuni oht on möödas. Sellised imeroad on nt tatrapuder, makrasalat (võikuidasiganes neid väikseid punavalgeid junne kutsutakse) ja õhtused võileipsid IKEAst angitud marineeritud heeringaga. Oh õndsust!
Õnneks käis teisibal ka sõbranna külas, niet sai imiklapse esimesi samme demonstreerida, lõualuid laksutada ja veini rüübata. Täna on plaanis külaskäik tulevasse kodukülla, et tsekata, kas maja ikka omal kohal ja natuke naabrinaisega lobajuttu ajada. Lähengi nüüd lobajutukõrvast meisterdama - kaerahelbeküpsis it is:)

Varavõitu?

Viisime täna omikul Z. maja juurde tegutsema ja põikasime ise imiklapsega tagasi tulles sisse Lidlisse. Kuna pood asub linna servas, siis tavaliselt ta meile tee peale ei jää ja seega käime seal aruarva. Jano ütleme nii, et tegemist ei ole ka mu lemmikkauplusega, aga kuna see on sakslaste kett, siis võib sealt leida nii mõndagi 'eesti/soomepärast'. No nt ostan sealt rukkinäkileiba, lagritsakomme (noneid kihilisi, millel soome keeli nimeks englannin lakritsi), nisuõlut, rukkijahu, baieri kukleid, kodujuustu ja täna ka PIPARKOOKE:) No mitte pärispiparkooke, aga neid Gewürtzspekulatius-tüüpi küpsikuid, mis on meie mõistes nigut vanasti olid lastepiparkoogid (maitea, vbla neid toodetasse praegast kah). Niet meil on talve/jõuöuhooaeg avatud:) Kui juba piparkooke oli, siis vaatasin ringi, etega glögi veel riiulitele pole ilmund, a seda veel ei olnd. No jõuab veel. Maitea, vbla on oktoobri keskel piparkookidest rääkida veits vara, a mul lõid silmad neid pakke nähes igatahes särama:)

Ja põhimõtselt on ka ilm selline, et tee- ja punaveinihooaeg sai umbes nädal tagasi avatud ja mis võiks olla parem, kui nüid õhtati tee juurde ka piparkooke krõbistada!

Ühtlasi teatan teile, kallid sõbrad, et mul on suur rõem ikka teie kirjutisi lugeda ja ka ise kirjutada! Ahet millest selline tundepuhang? No ma otsustasin nüüd, et pean kõige üle siin elus rõemu tundma ja tänulik olema. Nimelt päälinnas Kroonijuveeliga kohtamas käies (mõne inimese nõmedaid töötrette sätitakse ikka väga õigesse Euroopa punkti:), kukkus mul nina alt mööda ja ilgema kolinaga vastu kintsu KATUSEKIVI. Saate aru jah? KIVI! Kukkus vastu kintsu ja siis tuhandeks killuks tänavale. Inimesed mu ümber jäid seisma, kuulsin ropendamist, ei saand ju ise ka õieti aru, mis juhtus... Siis küsis üks tütrik, et kas mul on kõik ok - no ütsin, et kui kõrvale jätta seik, et ma peaaegu surma sain, siis jah - vist on kõik ok. Katsusin kintsu, no valus oli, aga kõndisin ikka bussi peale jano siis akkasid igast mõtted peas vohama - etkui ma oleks sinna lebama jäänd, millal siis oleks ühendust võetud Z.-ga - mai kanna ju abielutunnistust kaasas, millele oleks abikaasa tel-nr kirjutet. Nad oleksid imiklapsega siin kodus magand ja siis millalgi keset ööd vbla Z. oleks märgand, et mind pole ja siis proovind elistada, aga... Need mõtted kõik olid nii jubedad, et juhe jooksis kokku ja pisar tuli kontrollimatult silma... Õnn koju mehe ja lapse juurde jõudes oli ääreta, a öösel magada ei saanud, kuna tekkisid küsimused, et kas mulle taheti ülaltpoolt nüid midagist teada anda võiet ma olin lihtsalt lucky bastard ja mind oopis päästeti... Klaas pooltühi või pooltäis...? Vaata ette, kuna Sa pole piisavalt hea inime/ema/abikaas/sõber/jne, siis me lennutame sulle esialgu kivi oiatuseks vasta kintsu ja kui sa ennast ei paranda, siis...? Võehh, ma ütlen, VÕEHH! Ja kõike seda tuletab mulle ilmselt veel väga pikalt meelde parema jala reiel ilutsev tohhutu (nüüd juba) vikerkaarevärviline latakas.

A kellegi naisisikuga puhtas eesti keeles lõualaata pidada oli väga tervistav:) Samuti oli väga tervistav lugeda Eesti Naist ning Pere ja Kodu ning kindlasti on äärmiselt tervistava mõjuga ka sokulaadid, mis Kroonijuveeli kotis siia rändasid:) Imiklapsele toodud pudruhelveste tervistav mõju on samuti ilmselge - päev-päevalt astub laps julgemini ja kiiremini ilma tuge otsimata. Niet palju õnne meile - nüüd vast võib öölda, et Meie Laps KÕNNIB!

Peedichipsid

Tegelt maiteagi, kudamoodi eesti keeli seda sõna peaks kirjutama: sipsid v krõpsud võiveelmidagikolmandat? No vatever, ega see polegi asja point. Point on oopis see, et käisime mõni aeg tagasi sõpradel külas ja eelroavaagnal viipasid kutsuvalt punapeediviilakad, mis olid ahjus ära chipsistatud. No praktselt kuivatatud, noh. Oikuikorradima hiad need olid! Sellised kergelt karamelliseerund balsamico maitsega, mõned veits nätsked, mõned krõmpsumad... Viisid keele mitte alla, vaid suisa tundmatutesse kõrgustesse:)

Selle maitseelamuse tagajärjel käisin terve eelmise nädala iga jummala pääv turul (no meil pole kaugele minna, turg siinsamas üle tee õnneks:) peeti otsimas. A midai ole, see on peet. Ma olen ennegi märgand, et peediga siinmail kefad lood on, a ikka lootsin, et ehk läheb õnneks. Ja minu järjekindlus kandis laubal vilja - sain 4 kena peedikest, mitte eriti suured, aga sipsistamiseks mu meelest just parajad:)

Lisaks oli turul ka viigimarjatädi (see on suht haruldane, et siinmaal viigimari valmis jõuab saada, aga seekord nii pikk ja soe sügis, et on õnneks läind), kelle käest tõin posu ilusaid pehmeid viigimarju ja tegin neist rukola, võis kuumutet pirniviilakate, seesamiseemnete ja sinihallitusjuustuga päris hia salati.

A rääkida tahtisn ikkagi neist peedichipsidest/sipsidest/krõpsudest. Elistasin sõbrale ja uurisin, et millega täpselt neid peete siis tuunitud oli ja selgus, et asi on kenjaalselt lihtne:

peet koorida ja õhukesteks viilakateks lõigata ja siis suu/käe/maitse järgi peale soola, pipart, suhkrut, oliiviõli, balsamicot ja punast veini. Kõik see tuli kenasti peediviilakatega kausis segada ning seejärel peaks peedid õhukese kihina ahjuplaadile viskama. Kes eriti usin on ja eriti head tulemust tahab saada (ning kellel ei ripu imiklaps parasjagu jalge küljes:), see võiks peedikesed suisa pannile LADUDA, et kõik ühtlaselt kuumust saaks. Ahi 150 kraadi juurde, esimesed 2 tundi maitsestuvad viilakad fooliumi all, viimase tunni-poolteist ilma fooliumita. Nats võiks neid vahepeal segada pannilabidaga ka. Magnifico!

Nüüd takkajärgi küll ütlen, et järgmisel korral panen suhkrut veits rohkem ja punaveini vähem, a kokkuvõtteks said ikka head snäksid küll. Kui Z. koju tuli pärast poolepäävast maja juures asjatamist läksid nii peediviilakad, salat kui ka vein nigut mutiauku.

Ainuke miinus kogu selle asja juures on see, et peedid lähevad ikka ullult kokku seal panni peal, nigut kukeseened, ausõna... Minu neljast peedist jäi vaid käputäis sipse, niet kui seltskond suurem on, siis peaks vast kahe plaadi peal peeti sipsistama.

Panen siia ka mitte eriti hästi õnnestund sipsipildi, anoh - on vähemalt umbkaudu näha, millega tegu:)

...hoolik...

Mulle sokulaad maitseb. No ikka väga maitseb. Olen suhteliselt kõigesööja, isegi sellised tõelisest sokulaadist suht kaugel olevad isendid nagu Bounty või Kamatahvel võivad mul meele hiaks teha:) Viimasel ajal on kaubanduses näha tumedat sokulaadi eriti erutavates maitsekombinatsioonides. Nont eelmisel nädalil ostsin kohalikku tumedat sokulaadi ingveriga, täitsa hia oli. Seega kiikan nüüd ka tihedamini tumeda sokulaadi poole. Ja tumedast sokulaadist saab teha ka ead rammusat kooki:)

A miks ma sokulaadist ültse kirjutama akkasin, on tõsiasi, et ma hävitasin just praegast telekat vaadates terve tahvli ära. Ma tavaliselt ei söö tervet tahvlit korraga, kuna mul saab enne kas isu täis või läheb süda pahaks:) A täna sõin. Oli selline sokulaad papaiatükkidega. KOHUTAVALT hia oli! Nii hia, et mai saand kahjuks isegi mitte ühte tükki Z.-le omseks maitsta jätta, väga piinlik... Sokulaad oli sõbrannalt sünnipäävaks saadud, seega juba mitu aega minuga tõtt vaadand köögiriiulil. Ja täna oli siis see pääv, mil otsustasin ta hävitada. Nüüd on nats raske olla küll, agano ütleme nii, et asi oli seda väärt:) Kahju, et õhtuti on kombeks ambaid pesta, siis kaob ju see imeline maitse suust ära...