Tegelt peaksin ma praegast vihtuma tööd teha, agano vaatasin ja vaatasin seda arvutiekraani ja tähed akkasid silme ees üplema ja mõtted liikusid aknast välja tööst nii kaugele kui võimalik, niet sulgesin wordi ja avasin bloggeri:))
Talv on meil siis nüid kääs. Terve eelmise öö sadas, pool pääva veel takkaotsa ja nüid on päris korralik lumi siin hoovi peal vähemalt. Teede pealt on see natuke muidugist läind. Tutvustasin lund ka imiklapsele, paistis meeldivat:) A meil on selline probleem, et imiklaps ei armasta kindaid, isegi Eestist hangitud vinged servast kummiga kindad suudab ta kuidagi ikka käest maha rapsida, st siis ühe rapsib ja teise tõmbab vabanend kääga ära. Ja mina, kuri ema, mõtsin täna siis välja sellise nipi, et lasen tal nats lumes sorgeldada ja siis käed lähvad märjaks ja akkavad külmetama ja küll siis kindad ka sõbraks saavad. Toimiski. Noaga ma unustasin, et imiklastel on haugi mälu... Niet kui olime hoovi peal tiiru ära teind, oli tal see kole märg ja külm lumi juba meelest läind ja rapsis jälle nigut segane. Eiminatea, kuidas need kindad kätte püsima jääks:S Samas - külma (loe: paar miinuskraadi päävasel ajal) lubab aint nädalivaheni, siis pidi jälle plussi minema see värk, niet ehk veame ikka kevadeni ullemate külmakahjustusteta välja:)
Keeks, millest igal pool juba juttu olnud, on valmis ja panin Z-le kah südamele, et see on mõeldud pühabal sõprade juurde külakostiks viimiseks, niet sealt ei ampsa. Loodan, et mees on mõistlikum kui
Anu kass:)) Mõtsin, et teen ühe keeksi siis veel järgmisel nädalil, mille äia juurde jõululõunale kaasa võtame. Kuigi - seal on alati NIIIIIIIIIIIIIIIII palju ja NIIIIIIIIIIIIIIIIII head sööki, et oma keeksiga tundub üsna mõttetu sinna üppama minna, anoh, las ta olla pealegi. Äia abikaas on selline tüüpiline tädi, kes söömingu ajal lakkamatult edasitagasi jookseb köögi ja toa vahet ja ise kordagi lauda ei istu. Sööke on sadat sorti (tegelt äi ise kokkab ka veggadema hästi, eriti hiad on tema tehtud kõiksugu liharullid ja rulaadid) jano need koogid... Ohhh, need on siuksed nagu kofikukoogid - mitu erivärvilist kihti, keedukreemid, sokulaadivõõbad, glasuurid, kaunistused jnejne Mul läheks neli aastat aega, et millegi sellisega akkama saada, a siinsetel naestel on see nigut kaasasündind - viskavad vaba kääga mõned säänsed koogid lauale ja pakivad pärast nädalaks ajaks neid kaasa ka meile. See mulle meeldib. Väga:)
Z-ga vaidleme oma jõulumenüü osas. Tema tahass teha traditsioonilist paprikast
kalasuppi kah, ano mai ole kõige suurem karpkala fänn. Selle peale arvas ta, et teeb supi põhja karbist ja paneb lihaks sisse miskid fileetükid (a needki ikkagi mageveekaladest...) Ma tahass näiteks oopis bliine kaaviariga või miskit muud kalalist, suitsulõhega või -forelliga miskit... Traditsiooniline seapraad igatahes tuleb ja piparkoogid tulevad kah. Seda Päris Magustoitu pole ma ka veel välja mõelnd. We'll see. Imiklapsel on ilmselt kõige suurem ükskõik selle jõuluga seoses. Ainsad asjad, mis teda köidavad, on naabrite maitsetult vilklevad jõulutulukesed rõdul, vat neid võib laps lummatult mitu minutit järjest vaadata:)
Muidu on kõik vaikne. Eelmisel reedel käisin jälle päälinnas luftitamas ja kutid olid juba teist korda kaksi. Käisime sõbrannaga maaaailma lahedaimal kontserdil, sõime suurtes kogustes piparkooke ja jõime hõõgveini. Jano magada sain ju ka jälle. Ea oli:))
Ahjaa, imiklaps on viimase kolme kuuga juurde võtnud pea 2,5 kg, mis on arsti arvates kõndiva ja liikuva lapse kohta jube palju. Et selles vanuses võiks AASTAGA umbes niipalju juurde võtta laps... Seega akatasse meid nüüd uurima... Kuigi mu arstist täditütar (ja ka teised, kellele oma muret kurtsin) on apsaluutselt veendund, et lapsel pole midagi viga (kui tema head isu just veaks ei loe...:), on inges ikka väike rahutus... Anoh, omme võetasse lapselt verd ja KUI seal nüüd tõesti miskit on, eks siis selgub.
Aganüid - tänan tähelepanu eest, lähen kah magama. Eadööd!
