Puuviljauputus!

Tere taas, kallid televaatajad!

Nagu Manni blogis eila välja sai õisatud, panen siia nüüd mureli-kirsi külmsupi retsepti üles ja siis pärast püüan nats seletada, miks (jälle!) kirjutamises saja-aastane paus on olnd (loll on see, kes seletust ei leia:).
A kõigepealt siis supp. Tõime äia juurest miljon kilo mureleid. Me, nahhiivsed linnainimesed, arvasime, et suudame need lihtsalt süües ävitada, a võta näpust - ei jõund ikka küll... Pean ütlema, et kopp tuli üsna kiirelt ette. Seega otsisingi varjante, mida nende murelitega peale akata. Moosiks nad ei pidand kõlbama, koogi sisse panemiseks ka liiga magusad, seega (kuna ma napsu ei tahtnud akata siin korterinurgas ajama:) otsustasin elus esimest korda kompotti teha ja armsa abikaasa kirglisel nõudmisel ka kohalikku külma suppi. Kokaraamatutes ja netis ringi kolades selgus, et ainult murelitest pidavat supp liiga läila jääma, seega ankisin turult nats kirsse ja asusin asja kallale.
Paistab, et selle populaarse supi tegemisel on 2 peamist moodust: osad retseptid hapukoorega, teised tavalise koorega, ma valisin viimase varjandi, oli kuidagi ingelähedasem:)

Minu retsept nägi välja umbes selline:
ca 2 liitrit vett
alla kilo marju (u 700-800 gr võis neid olla, murelid ja umbes kolmandik kirsse)
4-5 sl suhkrut
2 kaneelikangi
nelki (no ikka suskasin sinna, ca 10-15 varesejalga vast oli)
u 1,5-2 dl koort (creme fraiche)
3-4 sl jahu

riivitud sidrunikoort

suts soola

Panin marjad koos maitseainetega keema ja keetsin, kuni mammud pehmed olid. Ja siis tuli see (minu jaoks:) keerulisem osa. Nimelt tuli koor ja jahu omavahel kenasti segada ja läbi sõela supi sisse ajada ning siis pidi supp veel korraks keema hakkama. Mõistlik oleks suppi kogu aeg segada, kui jahust koort supi sisse ajad, nii ei tule mingeid tükke ega klimpe vast sisse. Sellest peaks supike siis nats paksemaks saama, aga ega ta selline meie kissellitaoline ei tohi olla, ikka õhem nats.
Supp on kõige maitsvam täitsa külmalt ja serveermisel võib teda ka vahukooretupsuga tuunida. Siinmail on tegu eelroaga, ehk siis magus küll, aga serveeritakse ikka ja alati eranditult enne päärooga. Mina ei suuda teda enne süüa, minu jaoks on ta magustoit, nagu kissell vms Eestis. Niet meil läks eila ja täna mehega toitude järjekord nats sassi, aga ega sest midagi. Peaksin ikka ükskord südame rindu võtma ja (maassa maan tavalla:) ikka enne päärooga seda va suppi manustama, eks jõuab veel:)

Sama rooga võib teha ka õunte (siis peab suhkrut rohkem panema) või tikritega, aga kõige levinum varjant on ikka kirssidega. Kirsside puhul peab samuti suhkrut nats rohkem panema ja tegelikult olen ma söönd ka sellist kirsisuppi, millesse on lisatud sorts punaveini. A kuna on suvi, siis meil on kodus rohkem roosasid ja valgeid veine, need punased, mis on, leidsin supi sisse panekuks ausalt ööldes liiga hiad olevat:))
Supp nääb välja selline:

Kompotti tegin ka, a selle kohta mai oska midagist öölda. Purgid on safris riiulil reas, eks siis annan teada, kui ükskord maitseme. Ma ikka olin uhke küll nende purkide üle (vaatamata sellele, et nende sisu kvaliteet pole veel teada:), kuna tegin esimest korda midagi SISSE. Nüüd on ots lahti tehtud, peaks äkki turult maasikaid tooma ja nats KEEDETUD maasikamoosi ka tegema? Või võiks siiski toormoosi juurde jääda, mida igal aastal sügavkülma topin, see on vist kindla(ma) peale minek?

Ja nüüd siis lühidalt sellest, mis on naistepäävast siiamaani juhtunud:

* käisime imiklapsega aprillis Eestis, suurema osa sealveedetud ajast istusime haigena kodus toas, aga mõned õndsad (my ass!) päävad saime ka HAIGLAS olla!

* siia tagasi jõudes oli tegemist palju, tagasioidliselt võiks öölda, et majapidamine oli nats korrast ära:)

* oleme ise nats ringi reietand ja meil on käind ka külalisi kaugelt (Sooooomest!) ja lähedalt ja krilli (ja paja-)hooaeg on täiel tuuril käimas

* oleme imiklapsega veetnud esimesed 4 pääva (ja ööd) täitsa kahekesi (kartsin ullemat:) ja teine samasugune kahekesikahekesi segment algab omme, neljabal saame juba issi/mehe tagasi

* majaehitus on alanud, tunkedes higised onklid (ja noorukid:) turnivad krundi peal ja muudkui asjatavad, imeline vaatepilt! Sellest tulenevalt käime pea ülepääva õhtuti krundil ja vaatame, mis vahepeal juhtunud on

* imiklaps on leidnud endale (tulevasest:) naabripoisist sõbra, õnneks on sõberpoisi ema ka mulle täiesti arvestatav seltskond. Sel nädalal on nt plaanis ühine piknik kuttidega:)

Ja last but not least - kuna ma olen ajaplaneerimise kunn (olen alati seda olnud...), siis mul lihtsalt pole aega kirjutada. Õhtuks olen tavaliselt nii kapsas, et suudan heal juhul kalanäoga telekat passida, isegi lugemisega on lood kefapoolsed... Öelge mulle, lapsevanemad, kuidas te oma imiklaste kõrvalt maja enamvähem ordnungis hoiate ja kõigega akkama saate ja veel ilusaid asjalikke poste jõuate ka kirjutada??? Ma nii õudsalt tahaks kirjutada, aga käsi õhtal enam lihtsalt ei tõuse.

I'm a loser baby, why don't you kill me...

*lauldes ära...

Mr Murphy tegutseb jälle

Niisiis.

Mis te arvate, kui suur on võimalus, et sel pääval, kui kihutad mööda kiirteed, et minna lennujaama vastu oma emale, et just SEL PÄÄVAL ütleb auto 10 kiltsa enne lennujaama, et hõkk... Ja kõik. Vaikus. No vaikus enne tormi muidugist. Sellele järgnesid kalli kaasa suust kõik ropud sõnad, mida ma kohalikus keeles tunnen ja lisaks veel unik siukseid, mida ma kunagi kuuld polnd:)) Kohutav!!!

Imiklaps magas turvahällis õndsat und ja mina vaatasin, kuidas mees ümber auto käib ja kapoti üles tõstab ja proovib autot käivitada ja eimidagist... Mul pulss tõusis ja mõte töötas. Kõigepealt mõtlesin, et milline õnn, et ma veel imetan, vähemalt laps nälga ei jää:)) Ema lennuk pidi u poole tunni pärast maanduma. Panin siis oma logistikuaju tööle ja elistasin sõbrannale, kellel õnneks ei olnud sel pääval miskeid tähtsaid töökohtumisi vms ja kes võttis siis saba selga ja läks emale lennujaama vastu. Enne vaatas ta meile netist välja autopäästjate telefoninumbri ja Z. elistas siis meile päästjad järele. Õnneks on tänapäeval kõik ju ainult raha küsimus - me ei istund vist tundigi seal tee ääres, kui juba tuli puksiirauto ja tiris meie vaikiva kangelase endale selga, meie ronisime kabiini ja sõitsime väga kitsastes oludes tagasi koju.

Vahepeal elistasin ullunult emale, kelle telefon oli ikka veel välja lülitatud... Kui ma umbes sajaseitsmendat korda elistasin, siis telefon lõpuks kutsus ja sain emale imelise uudise edastada - et meie sulle vastu ei tule, aga õnneks mu sõbranna tuleb:)) Eks ta oli nats ehmund, aga lubas siis kenaste oodata. Sõbranna leidis ema üles (nad olid varem ühe korra kohtunud:), viis ta taksoga bussijaama, ostis pileti ja pani bussi peale. Kuna meie linnake ei olnud bussi lõpp-peatus, siis tegi ta mingitele tädidele ülesandeks ema just meie linnas bussist välja visata:))

Seega jõudsime kohale umbes samal ajal - ema bussiga ja meie puksiirautoga. Z. lasi puksiirivennal meie vaikiva auto kohe Toyota-arstionude juurde viia ja meie tulime imiklapsega koju sööma. Seega pidi ema veel ka kohalikus bussijaamas oma kofriga meid ootama. Lasin imiklapsel esimese nälja kustutada, toppisin ta vankrisse ja kappasin bussijaama, mis ei ole meist õnneks üldse kaugel. Tee peal elistas Z., et ta ka bussijaama poole teel. Ja seal ema siis seisiski oma punase kofriga:)) Õnneks oli ta oodand aint mingi 10 mintsa. Ja õnneks on siinne bussijaam paar aastat tagasi remonditud, niet kõik on ilus ja puhas ja pingi peale julgeb istuda ka.

See kõik oli nii uskumatu, et ma tahaks siiamaani selle päeva mälust kustutada...

Vaene ema, kes oli niigi närvis reisi pärast, kuna ta reisis esimest korda üksinda ja talle ei meeldinud üldse mõte ümberistumisest. Et peab kuskil suuuuures lennujaamas ringi kappama ja oma väravat otsima ja kas ikka jõuab jne. Varem oli ta mu vennaga koos lennand ja polnud ümberistumisel üldse asjasse süvenend, a nüüd siis põdes natuke. Aga ometi läks see osa reisist tal täiesti ludinal ja jamad algasid seal, kus neid oodatagi ei osand:)

Anoh lõpp hia - kõik hia ju tegelt.

Nädal emaga oli tõeline sanatoorium - riided said triigitud, korter oli kogu aeg korras, laps oli hoitud. Boonuseks veel ulgaliselt Kalevi toodangut - kasekesed, pralineed (mu lemmikuks osutusid pistaatsiapralineekommid) ja merekivid. Ja vabariigi sünnipääval sõime kiluleiba ja kaeraküpsiseid ja julgemad said Viru Valget ka peale visata. Lisaks sai niisama pläkutada ja pikalt omikust süüa ja nii kaua dushi all olla, kui ing ihaldas:) What more can you ask for!

Auto parandamine läks maksma sigapalju, aga onud ütsid, et meil olla ilgelt vedand, et suuremat jama ei tekkind ja mootor puutumata jäi, seega oli vaja aint mingi rihm vahetada (ärge küsige mult, MIS rihm...)

See seik pani meid muidugi jälle uue auto teemadel mõtlema, aga nokurask, majaehitus ja auto mõlemad kohe kuidagi eelarvesse ei mahu... Niet paar aastakest võiks see vana hea obune ikka veel vasta pidada. Loodame parimat.

Igatahes näitas Mr Murphy ennast taas parimast küljest - see korradima rihm seal auto sees ei võind üles öölda ei eelmisel ega järgmisel pääval, vaid pidi just SIIS ja just SEAL otsad andma!

Sõbrad on KAAA elu õied!

Anu juba ka kirjutas kunagi sellest, kui tore on saada pakiteade ja siis pakikesele ootusärevalt postimajja järele minna. Novat mul oli ka siuke tore pääv! See oli juba küll mitu nädalit tagasi, a mul lihtsalt pole old aega skribeerida (time-management on üks mu nõrgemaid külgi...) A kirjutama ajendas mind paki sisu, õigemini soov teha väike demonstrahhuun ja kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koera sõbrad:)) Kuna koeral endal blogi (minu teada) veel puudub, siis pean oma kohuseks ka teistele näidata, milleks Kroonijuveel võimeline on. Palun:

Ma loodan südamest, et autor ei pahanda, et ma tema kunsttükid niiviisi ilmaraffale vaadata riputan, aga ma olen ikka veel ingetu!
Mul on käsitööga erinevalt nii mõnestki armsast lugejast selline, khmmm... ütleme nii, et nõrk suhe... St mulle käsitöö küll väga meeldib ja ma austan inimesi, kellel siuke hobi on, aga ma ise olen kahjuks sündind kahe vasaku kääga. Sokid, mille kudumine koolis kohustuslik oli, tegi meie hoidjatädi. Titeriided, mis keskkooli ajal tuli õmmelda, pusserdasin küll ise kokku, aga Tootsi moodi – kogu komplekti ei jõudnud, tegin pool... Komplekti kompunnisime kokku teises koolis õppiva sõbrannaga, hindamine oli eri aegadel ja nii saimegi mingi enamvähem hinde mõlemad kirja. Tema asjad olid roosad ja mul sinised – tal sündiski tütrik ja mul poiss:) A neid riideid me lastele selga ei akand panema, piinlik oleks old...:))

Ma ei saa öelda, et meil see mittekäsitööndus suguviga oleks. Ema oskab küll tikkida ja heegeldada ja kui ma laps olin, siis õmbles ta mulle ka ilgelt palju riideid, aga kududa mu ema ei oska.

Kui meile imiklaps sündis ja mu tädi meile külla tuli, siis ei saand kingitust mitte aint imiklaps, vaid ka imiklapse vanaema, minu ema siis. Pakikeses oli paar tokki lõnga ja vardad, vihje sellele, et iga korralik vanama peab kududa oskama...:) Niikaua kuni mu ema õpib, pidin paluma sõpra, et tema laste vanaema ka meie imiklapse ädast välja aitaks, sest kuidas laps ikka ilma villasokita oldud saab. Niet sokikesed pildil on siis Kroonijuveeli ema kätetöö. Aitüma veelkord!
Tegelt oli pakis veel igast kraami, a Fazeri krõbuskleivad ja Kroonika oleks mu kunstfotul värvigamma ära rikkund. Eesti Naine oleks veel kuidagi läind, se veebruarinummer oli suht sinimustvalge:) Ja kirsisokulaadi ma tegin kohe lahti kui pakk saabus... Änam seda pole. See oli SUUUR sokulaad...
Nüid lähem ma magama. A kui ma omme aega saan, siis kirjutan teile oma ema seiklustest meie maal ja sellest, kuidas me imiklapsega laulumänguringis käime.

Küsimused

1. Miks meie ülaltnaabrite lemmikartist on Celine Dion?

2. Miks meie ülaltnaabrid pesevad pesu öösiti (ei, siin ei ole öine elekter odavam!)

3. Miks meie ülaltnaabrinaine käib mööda korterit KONTSkingadega?

4. Miks meie ülaltnaabrimees aevastab nagu eesel-obune-elevant?

5. Miks meie ülaltnaabrilapsed liiklevad ainult joostes?

6. Miks mul kunagi naabritega ei vea???

Urrr. Võehh. Phähh.

Helgete asjade osakonnast niipalju, et ema tuleb juba nädala pärast külla, jeberijeee!

Eadööd!

Reedene/laupäävane rõem

Terve selle nädala on imiklaps peale öist söömist paras kiun olnud - iga tunnikese tagant tuli kord vigin, kord suisa kisa. Olin täitsa mures, et kas jälle kõhus miskid kollid kerivad lapsel. Pea igal varaomikul kordus sama muster: kutt kiunus, ma toppisin iga natukese aja tagant talle lutti suhu, kutt jälle kiunus ja kui vaesel abikaasal sest kõigest kopp sai, siis ronis ta vaikse ropendamise saatel magamistoast välja ning natsa aja pärast tundsin ninasõermetes kofilõhna... Ja siis - kui suur on tõenäosus, et reede öösel vastu laubat, kui kellelgi pole järgmisel päeval vaja minna tööle, tööreisile või konverentsile (armsal abikaasal olid sel nädalal kõik kolm kavas...), siis magab imiklaps nigut talleke. Sööb öösel oma söömised ja põõnab siis omikul ÜHEKSANI välja!!! Teretulem, Mr Murphy, ma ütlen:))

Eino mis me ikka, nautisime imelist vaikset omikut - Z. oli selleks ajaks, kui ma ärkasin, pagarionult värskeid saiukesi toond. Libistasime siis pikalt kofi, sõime kodust aprikoosimoosi ja lobisesime, kuni kutt suvatses ärgata. Imiklapsel oli nägu võidukalt naeru täis - et vaadake, pole ma midagist niiiiii lootusetu juhtum, kui te arvasite:)

Jano muidu oli ka tõeliselt mõnus laupääv - ennelõunal paistis isegi päike! Z. tegi lõunaks vasikapörköltit (no siuke krehvtisem punane lihakaste on see maakeeli) ja magustoiduks olid - üllatus-üllatus - õunamuffinid:)) Sigahiad said! Ja mul said nüüd need hiad Dr Oetkeri muffinipaprid ka otsa... Need olid siuksed tugevad, mis taigna sissepanemisel laiali ei vajund ja ei vajand espetsiell muffinivormi, siukest ma põle endale ankind veel. Mõtlen pea kõige säänse pudipadi peale, et ostan siis, kui maja valmis ja me sinna sisse oleme kolind, noet oleks vähem kraami kolida:)

Ano kohaliku valuuta siukse nõrgenemise korral võime endale ilmselt suvel kuudi ehitada... Selliste positiivsete mõtetega olekski mõistlik nüüd magama minna, eadööd!

Salatid

Z. tõi eile turult suure karbitäie imelist värsket rucolat (mis on Itaaljast pärit loomulikult, a pakkimise kuupääv oli 22.01, niet jummalast värske:)) ja kuna mul oli külmaris veel suts kitsejuustu, siis otsisin Nami-Namist miskit salatit, kus neid mõlemaid kasutada saaks. Leidsingi ja läks väga hästi kaubaks värskete kuklikestega. Sarnanab küll kahtlaselt ühele salatile, millest ma veel ära pole tüdind ja ikka ja jälle kaunite kirsstomatite olemasolul valmistan. See käib nii:

rucola (eesti keeles vist peab rukola kirjutama tegelt...) taldrikule laotada, peale peoga kuubikuteks lõigatud juustu (kõige paremini sobib selline Maasdammer-tüüpi veits magusam juust) ja poolitatud kirsstomateid. Siis pannil piiniaseemned kergelt ära röstida ja kõrvale panna, juba kuumale pannile visata peekoniribad (mida rasvasem, seda parem) ja kui need krõmpsuks praadunud, siis tõsta salati peale ning kastmeks tuleb siis selle peekonirasva sisse surata nats balsamicot, segada, niet see pannil kenasti karamelliseeruma akkab ja siis niristada kaste kenasti salatile peale ja puistata üle piiniaseemnetega. Ästi lihtne, a mu meelest jube hia! Mingi värske saiandusega koos muidugist veel parem.

Seoses ruc(k)olaga olen ma siin elades alati mõelnud, et miks kohalikud seda ei kasvata või miks ükski kohalik salatitootja seda oma sortimenti pole võtnud...? Alati peab hingehinna eest itaallaste pakitud varjanti ostma:S Nii tore oleks turult mõne tädi käest samal omikul korjatud salatit osta, mitte mingit töödeldud vaakumpakendis asja manustada. Ja tihti on seal karbis lisaks salatile ka siuke pruunikas vedelik, mis tuleb ilmselt käimasolevast mädanemisprotsessist... Muusjas, Viinis Naschmarktil olen mitu korda näind, et samasugune plastikkarbitäis sama salatit maksab 1 EUR, siin tuleks euridesse arvestatuna hinnaks u 2.30 - paarsada km siiapoole ja niuhh - rohkem, kui pool hinnast otsa!

Jano Achtung-achtung - järgneb ääärmiselt oluline informahhuun: meie imeline imiklaps akkas ennast issi sünnipääval kõhuli keerama! Nüüd ta aint rulliks ennast kõhuli kogu aeg, a tagasi selili ei oska ju veel keerata ja kiun on siis kerge tulema, kui frustratsjoon võimust võtab ja oskusi väheks jääb! Me oleme loomulikult väga uhked oma imiklapse üle ja ootame õhinaga uusi saavutusi:))

Eile näitasin imiklapsele Eurospordi pealt Eesti lumiseid kuppelmaastikke ja sinimustvalgeid lippe. Ta vaatas suure uviga:)) Kohalik spordireporter hääldas võistluste toimumispaiga nime Otepee ja eesti suusameister oli Jaak Mää. A suusatamist on ikka siis uvitav vaadata, kui omad joped tegijate ulgas on. Jano neid eriti seekord polnd kahjuks:S

Kaitsenaine, Kaitsjanaine, Kaitsev Naine...

Eile käis meil esimest korda siin külas "kaitsjanaine" - ei oska mina seda sõna kuidagi paremini tõlkida - tegemist on liitsõnaga verbist kaitsma ja noomenist naine. Niet kaitsjanaine siis:)) Ta rääkis, et siin on selliste tädide võrgustik juba eelmise sajandi algusest välja arendatud, kui vaesus ja teadmatus veel igapäevased nähtused olid (no statistika näitab, et need kaks pole tegelt ka tänapääval kahjuks kuhugi kadund...), et kaitsta veel sündimata peebisid ja imiklapsi ja õpetada nende arimata emasid nendega ümber käima...

Kaitsjanaine võiks lahtiseletatult olla midagi ämmaemanda, lastearsti, sotsiaaltöötaja ja lastekaitseinspektori vahepealset. Tädid tegelevad rasedike ja titemammade nõustamisega ja neil on kohustus kord kuus kodukülastusi teha. No sellest tittede külastamisest saan ma veel aru, a selle, et mul ka rasedikuna kord kuus tädi külas käis, neelasin ma raskemalt alla... Idee järgi peaksid nad rasedikke külastades vaatama, kas ikka pere sotsiaalne olukord on lapsele vastuvõetav, kas korter on peebi tulekuks valmis ja kas kõhukasvataja ikka täidab kõiki ettekirjutusi... Nomaitea - mul oli ju ametikorter, mees oli Meerikas ja tädi oli sellest kõigest teadlik, a ikkagi käis ta kord kuus mind tsekkamas ja küsis, kuidas enesetunne on jne. Igakuisel arstikontrollis käies kohtusin ma ju tädiga enivei. Kaitsjanaine rasedikku ise läbi ei vaata, vaid istub arstionu (siin on günekoloogid enamasti mehed:) kõrval ja kirjutab kaalud-mõõdud oma raamatukesse ja räägib, kuhu ja millal ja milliseid analüüse peab minema andma. Kusjuures, meie eelmine kodulinn oli siuke konnatiik, et sealne kaitsjanaine sattus olema mu mehe endise töökaaslase naene ja mehe endises töökohas teadsid meie titeootamisest kõik ammu enne seda, kui mees Meerikast koju jõudis:)) Kuna tegemist on mõningate eranditega väga meestekeskse töökohaga, siis öölge veel, et mehed pole latatarad:))

A nüüd siis uus kaitsjanaene: umbes viiekümnendates eluaastates kena tagasioidlik tädi, kes määrati meile elukoha järgi - seega külastas ta eile kõiki meie maja imiklapsi. No vaatas siis tädi last ja ütles, et ilus-ilus, armas-armas jne (eks ta peab selle kohustusliku repertuaari igas kodus ette mängima:), et näe - siin paprites näha, et juba varsti 5-kuune, seega peame akkama mõtlema lisatoidu peale! No ma siis piiksusin, et laps ju kasvab ilusti ja paistab, et rinnapiima veel jätkub, et vast ikka veel ei akka mõtlema... Nooo, ikka akkame mõtlema, sest juba ju laps keerab-pöörleb ja kohe omme roomab ja vajab rohkem energiat, ikka akkame talle 2-3 nädala pärast ÕUNA andma! No ma siis enam ei piiksund, ütsin kõvema ja selgema hjaalega, et kui mul ikka lapse 6-kuuseks saamiseni piima jätkub ja kutt kosub, siis esiteks - ei taha ma talle midagi lisaks anda ja teiseks - ammugi ei alusta ma ÕUNTEGA! Et meil Eestis ikka juurviljade ja pudruga alustatasse ja ma kavatsen ka seda teha (no ma olen tegelt seda juurika ja pudruvärki aint raamatust ja ajakirjast lugend, ma isegi pole veel ühegi sõbranna kääst küsind, et millal ja mida nende lapsed on saand, sest mõtsin, et aega veel on... niet võite mind valgustada selle koha pealt:)

No tädi siis naeratas kramplikult ja ütles, et noh - vaatame-vaatame, mis arst selle kohta ütleb, kas ta ikka LUBAB teil juurikatega alustada! Tähendab, mismõttes - LUBAB?!? Mismõttes arst ütleb mulle, mis ma oma imiklapsele süüa peaksin andma?!? Ma saan aru, kui ma oleks mingi asotsjaal, kes tahab lapsele searasvaga määritud valget leiba anda ja veits paprikapulbrit sinna peale puistata... Ano ma omaarust olen üsnagi ontlik kodanik, kes oma imiklapsele aint kõige paremat tahab ning kes ei taha last magushapude maitsetega arjutada, et see siis iljem muud ei söökski kui kohukest, vaniljepudingut ja küpsikut... Ma olen siin siukseid lapsi näind küll ja küll! Lasteaias antasse õhtuooteks valget saia mingi sokulaadikreemiga (no miski Nutella hale koopja...) või kuiva sarvesaia ja rohelist sibulat:S Putrusid nad absull ei tunne siin. Kõik, mis sisaldab nt kaerahelbeid, käib koondnimetuse alla dieet- või wellness- või ülimegatervislik toit. Maitea. No nagu te aru saate, olen ma sellest veits ärritatud. Igatahes ootan uviga veebruarikuist kohtumist lastearstiga. Kes muusjas paistab ka pealt vaadates täitsa asjalik ja tore tädi olevat, aganoh... We'll see:))

Lähen nüüd kreemitan sünnipäävakoogi üle ja panen marjad kaunistuseks peale. Z. saab täna nii vanaks, et nüüd võib teda ta enese sõnul keskealiste ulka lugeda! Noored vanemad, my ass:))