Ega kaks ilma kolmandata ei jää...

Peale seda, kui lapsed endale kenasti kepsud alla ajasid ja aigusest oli järgi jäänd aint aatomnohu (mis kestab siiani, ökk), tundsin ma ühel omikul ärgates, et nüüd ta tuleb. See gripp. Ja tuligi. Neljaba vedasin kuidagi läbi äda õhtasse, siis saabus abistav kaasa ja võttis lapsed üle. Öö oli äääärmiselt must. Vappusin lapse voodis (lapsed saatsin isaga suurde voodisse:) kolme teki all, higistasin, oigasin ja ei teand, mis mu nimi ka on. Isegi 39 sain paaril korral kraadiklaasi peal kätte. Spuuki. Reedel ma lihtsalt vedelesin all diivanil või üleval voodis ja lasin lastel teha, mis nad ise tahtsid. Mingitmoodi sain nad omikusöödetud, aga lõunasööki ma orgunnida ei jõudnud. Pisilane jäi koos minuga üleval magama, suurem laps vaatas all seni multikaid, kuni isa tuli ja talle süüa andis. Eile tundsin ennast juba üsna inimesena ja heietasin ikka veel vaikselt plaane täna Budapesti Liisi Koiksoni kontserdile minna. A öösel saabus aatomnohu ka minu juurde, õhku polnd, kurk kuivas, tekk torkis jne. Niet andsin omikul oma otsusest teada, et ei lähe ma kuhugi... Hää oli, et ei läind, lõunaks oli jälle üle 38 palavik, vappekülm, ei aidand kümme tekki ega villasokk. Lebasin siis jälle, alandasin ja nüüdseks on taas AINULT nohu. A see on masendavalt piinav. Õhk kuskilt läbi ei käi. Ja kohutav väsimus ja tüdimus on. Maja nääb välja nigut oleks pomm siin plafatand, 10 pääva pole ma ühtki koristamisemoodi liigutust teind. Ökk. Ökk. Ökk.

Nutulörin:)

Heh, kaks postitust ühel pääval:) Igatahes lugesin just Paranka heietusi voodipesu ja tekkide teemal, kui uksekell elises ja ukse taga seisis postionu hiigelsuure pakiga. Mõtsin, et Z. unustas mulle ütlemata, et ta miskit tellis... A lähemal vaatlusel olid pakil tuttavad Eesti Posti pasunad ja tuttava kääkirjaga meie aadress:)) Kõigepealt lugesin KoheKahesele adresseeritud kaarti ja tõstsin õndsalt kõrvale värsked ajalehed. Ja siis avasin PAKI. Ja akkasin lörinaga nutma. Maiteagi, kas mu närvisüsteem on laste aiguse ja pideva koduspassimisega nii ebastabiilseks muutund, aga provva Kroonijuveeli oma käega õmmeldud imearmsad sitsikleidid ja Ema Tiiu kootud kampsun Suure Lapse jaoks ja unik voodipesu ja Kalevi sokulaadid tegid inge nii ellaks, et oli vaja taskuräti järele kobada. Aitähaitäaitäh! Luban teile, et riputan pakisisust teile siia pildid kah üles! Lisaks oli postionul kaenla all veel üks pakike KoheKahese vanaemalt, aga selle avame siis, kui lapsuksed üles on ärgand. Sokulaadi ma ka enne lahti ei tee. Luban:) Vilistades vasakule ära...:)

Asjade seis

Jah, mehe saime ikka reedeks koju tagasi, niiumbes 24 tundi iljem jõudis kui oleks pidand:) Siis rookis lund nii aiast kui ka PÖÖNINGULT (kuskilt imetabasest august oli tormituul meile pööningule lume sisse puhund) ja siis vaatasime uudiseid ja kirusime Ungari võimetust selliste katastroofidega akkama saada. Kaks peebit oli ka kuskil hangede vahel sündind, üks naene meie kõrvalkülast oli VEDURIGA linna aiglasse viidud, kus tal paar tundi iljem üks tuharseisus peebi välja keiserdati... Aga terviserindelt niipalju, et nagu ette ennustasin, vaevleb kõrges palavikus nüüd KoheKahene. Kaks viimast ööd on täiesti karauulid olnud - ving ja kiun ja vigin. Väljaoksendatud palavikualandaja, kiljuv röökimine küünla 'asetamisel' vastavasse kohta ja permanentselt meie ja oma toa vahet traaviv Suur Laps, keda peale palavikku aatomnohu vaevab. Masendav. Eilne ja tänane päev on veedetud lapsuke süles diivanil, voodil, põrendal, kusiganes... Eile ei söönd kumbki laps põhimõtselt mitte midagi. Selle peale läks Z. poodi ja tõi kõiki neid asju, mida üks laps peaks tahtma: suured kakaorullid (nagu kaneelikad, aga kakaoga:), küpsised - täisteraga, ilma terata, sokulaadiga, klasuuriga, kakaoga, loomakujulised jne. Õhtusöögiks sõi siis kumbki laps POOL kakaorulli. Muu põlati ära. Eila õhtal tõi naabrinaine oma perest ülejäänd lihasupi, seda siis nats nokiti täna. Mannavaht on aut. Ükski puuvili loosi ei lähe, ka neid on igat sorti...:S Laubaks planeeritud kahese sünna känseldasin ära. Vaatame, kuidas järgmine nädal kulgeb, ehk siis saame veikse peo teha. Oehh. Pühabal tahaks Bpesti Liisi Koiksoni konsertole minna ja inimestega kohtuda, eks näis, mis vormis lapsuksed on. Eile akkasime Z.-ga mõtlema, kui palju üritusi, külaskäike ja muid planeeritud käimisi on laste aiguste pärast sel talvel ära jäänd - selline tunne, et polegi kodust väljas käind... Nüüd vist akkab kevad jälle meie maale saabuma, niet saaks juba kepsu alla ja õue, tänagi on üle 10 kraadi sooja ja päike sirab, minu õueskäimine piirdus postkasti juurde astumisega. Võehh. Andke. Mulle. Jõudu.

Ei sisse ega välja:)

Meie maakond on KINNI! Linnade-külade 'sisse- ja väljapääsude' juures seisavad politseid ja kui Sul just elu ja surma küsimust neile ette näidata pole, siis keeravad nad Sul otsa kenasti ringi ja saadavad tagasi sinna, kust tulid... Kuna selliste ilma- ja teetingimuste juures liigeldes oled ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Niet Z. istub kontoris, süüa tal õnneks on veel:)) Meil akkab vaikselt otsa saama. Peale omikusööki jäi veel tilgake piima, selle panen kartulipudru sisse. Üks viil sinki ja pool paprikat on ka veel:) Just elistas ületee naabrimees, ta oli ka eile töö juurde jäänd. Oli mures, et miks Z. telefon väljas on, et tahaks konsulteerida. No sellepärast, et akut säästa, sest laadijat ju kaasas pole... Kõik riiklikud revolutsjooniaastapääva pidustused on känseldatud, ükski sõdur ei marsi ja ükski pill ei hüüa. Tere tali!

Takistavad ikka küll. Need vallid ja kraav...

Ma juba millaskis õiskasin, et mul on sel aastal jubileum - augustis saab 10 aastat Ungaris oldud. No tegelt küll 9, kui Meerika välja arvata ja siis need suts-js-suts Eestis sünnitamaskäimised ka ju veel:)) Anoh - kirjade järgi ikkagi 10, eksole:) Ja selle kümne aasta jooksul mina siukest talve näind pole nigut meil seekord oli - ikka hanged ja lumerookimine jne. Ja sellist 15. märtsi raffuspüha nigut omne, ma ka veel näind pole - maja ja aed on lumevaalude vahele ära uppund, väljas on siuke purgaa, et terrassiuks teeb ikka juba väga koledaid hjaali. Terve ülakorrus nagiseb ja kägiseb. Ja lugupeetud abikaas ei saanud 14 kilomeetri kauguselt linnast koju!!! Magab kontoris... Istus mingi 3,5 tundi kuskil autojorus ja siis keeras otsa ringi, sest kiirabid ja veokid olid meie küla kaks sissekäiku ära ummistand ja lund muudkui sadas ja sadas (ja sajab ka pragast edasi). Õnneks ta käis enne söögishoppingul, niet süüa oli, isegi õlut oli ostnud. Kofi saab töö juures omme omikul teha ja siis vaatab, mis edasi saab. Mina pakun välja, et enne lõunat-pealelõunat ta ikkagi koju ei saa, sest riiklik püha on ja lind ka ei lenda. Niet meie küla on endiselt kinni, ma pakun välja... Kirsiks tordil on lapsuke, kes eile lasteaiast 39-kuumase palavikuga koju saadeti ja kes alates sellest hetkest oma elu põhjusmõtselt horisontaalis on veetnud. Kõige MADALAM temperatuur, mis ma kahe päeva jooksul olen mõõtnud, on 37,8, muidu ikka üle 38 ja pool tundi tagasi suisa 39,6... Alandan. Laps magab, nuuksub ja ohib kogu aeg. Niiske lapp laubal talle väga meeldib, muid meetmeid eriti kasutusele ei lase võtta...:S Niet meie taktimõõt on ilmselt siis siuke, et 3 nädalit aias ja siis 2 kodus, nüid oli jälle 3 aias, eks näis, kaua kodus. Kui ka pisem selle viiruse üles korjab (ja ta KORJAB!), siis ilmselt enne lihavõtet enam aeda ei lähe. Täna oleks olnd pidulik riietus ja revolutsjooniaastapääva tähistamine ja järgmisel nädalil on kultuurimajas kevadpidu, kus laps pidi luuletust lugema. Laval ja puha! Ise mõtlen, et kui ta kolmabaks enamvähem on, siis peole lähme, a aeda ei lähe. Mitte midagi muud pole, aint palavik. Ei nohu, köha, kurk ei valuta, mitte midagi peale kohutava nõrkuse. Oooeh... Meie tänava otsas elav Gabor elistas ja küsis, et kas ma võtan ta nüüd meheks...:) Selgituseks nii palju, et ka tema on üksikvanem, naene kodo ei saand. Olid samuti ühe kolleegiga tunde ja tunde kuskil autojorus istund ja nüüd kükitavad nende linnakorteris, kust detsembris kolm tudengipoissi välja kolis. Ei pidand kift korter olema. Aga mingist nonstop ööpoest olid sipsi ja veini ostnud, palju kaks naist ikka õhtusöögiks vajavad, eksole:)) Eelmisel nädalivahel oli T-särgi ilm, inimesed pügasid hekki ja istutasid roose...:S Avasime isegi valge veini hooaja ühel ilusal pealelõunal ja nüid siis siuke pauk. Ega meil ka eriti süüa pole lastega. Saialist pole mingisugust, õnneks ühe portsu jagu vist pudrumaterjali on veel:)) Ühtki muud juurikat peale kardulase pole, niet eriti tervislik me omne lõunasöök ilmselt olema ei saa, a küll ma midagist välja mõtlen. Elame üle. Järgmiseks nädaliks lubatasse jälle 10 kraadi sooja, siis saab meie tänavas ilmselt taas paadiga sõita. Aaaarrrghhh...:S

Terviserindelt, kergendusega

Meil kiskus siin vahepeal kriitiliseks kätte äre see terviserinne ja ega kirjutada ka enne ei julend, kui miski selgus majas. Nimelt millaskis siin, kui mõlemad lapsed parasjagu aiglased olid ja pisilane tatise ja köhasena tihtipeale meie voodis maandus omikupoole ööd, avastasin ühel omikul lapse kõrval pikutades, et rahulikult magades lööb teisel süda niet tahab rinnust välja karata. Püüdsin pulssi mõõta, sain kobamise teel tulemuseks miskise 140 lööki minutis. Kutsusin Z. ka kuulama, talle tundus ka ullult kiire see südametagumine. Laps ise magas kogu aeg rahuliselt edasi samal ajal. Ootsin, et kell 8 saaks, et meie arstile elistada. Sain ta õnneks kohe toru otsa ja ütles, et mindagu me kohe sinna. No kuidagimoodi saime lapsukse maast lahti, toppisime kiiresti miskit omikusööki talle sisse, panime riidesse ja vurasime linna. Õnneks rafast oli arsti juures vähe, niet ootama praktselt ei pidand. Arst püüdis ka pulssi mõõta, ütles, et 150 ja kolekiire, minge EMOsse. Läksimegi. Esimest korda, enne pole kummagi lapsega siukses kohas käind... A seal oli siuke flegma arst, kes üts last kuulates, et tema üle 120 küll ei kuule, täitsa normull. A kui ma tahan, siis võin minna ja imikute osakonnas vererõhku mõõta ja siis saab pulsi ka kätte. No ma polnd isegi seal MAJAS enne käind, kus kogu me arstindus toimus. Ütlesin siis värisevi hjaali, et kus see imikuosakond ka asub... Sain vastuseks silmapöörituse, et kuidas ma siis ei tea, sünnitand ju ometi olen siin. No piiksusin, et eijole ikka küll. Veel silmapööritus ja siis kiire seletus, kus imikla on. Õnneks oli seal üks viisakas igavlev residendipoiss, kes meid imiklasse viis. Seal püüti vererõhku mõõta, aga see vererõhujundam, mis ümber käe pannakse, oli VASTSÜNDINUTE osakonnas meie pea kahesele natuke suur... Pulsiks saadi 135 lööki minutis, a öeldi, et vbla on rohkem, sest mõõtja on ju suur... No comments. Läksime siis tagasi EMOsse, nad ütsid, et 135 nats kõrge jah, aga ei midagi ullu. Ma siis palusin, et äkki teeks nt vereanalüüsi, kui me juba siin oleme. Silmapöörituse saatel sain siiski vereanalüüsi papri kätte ja peale pooletunnist järtsutamist saime suure kisa saatel veenivere ka antud. Vereanalüüsi tulemuste järele pidi ISE kohale minema NÄDALA pärast. No comments, jälle. Niet tulime siis saba sorgus tagasi koduse ülesandega kolm korda päävas pulssi mõõta ja jälgida. Laps oli kogu selle pääva irmus loid ja unine. Autos jäi igal võimalusel magama ja päävaund magas ka 3 ja pool tundi. Ja ma istusin praktset kogu selle kolmpooltundi arvutis ja uurisin dr Googlelt, mis me lapsel viga võiks olla... Õhtal elistas mu üllatuseks meie enda lastearst ja uuris, kuidas meil EMOs läks ja oli irmkuri, et EKGd ei tehtud. See selleks. Ta pakkus välja, et üritab lastekardioloogi juurde aja saada, aga järtsud pidada pikad olema, niet vbla mõne kuu pärast saamegi juba targemaks... Noja siis ta elistas paari pääva pärast, andis mulle ühe telefoninumbri, kuhu ma elistama peaks ja rääkima, et lapsuke on tema patsient, et ehk õnnestub kuidagi sahkermahker aeg saada...:) Õnnestuski! Meid topiti kuskile vahele, aga aja saime juba veebrurari lõppu, ametlikult oleks vist märtsi lõpupoole millaskis esimene vaba aeg olnd. Noja käisime siis ära seal arsti juures. Tehti nii südame UH kui ka EKG, lapsuke pidas vastu nigut vana tegija, ei mingit vingunägu või kääksu või piiksu. Ma muudkui rääkisin taga ja arst sai rahulikult uurida. Anatoomiliselt on kõik kõige paremas korras, seal masinate all (kus pulss oli kergest stressist tingituna ilmselgelt keskmisest kõrgem) produtseeris pisilane vaid 135 lööki minutis, mis on väga broo. Aga jälgida on ikka vaja, sest sellist hoogudega käivat südamepuperdamist on jube raske diagnoosida. Eluohtlik see seisund pole, lihtsalt koormab südant. Aga võib-olla oli lihtsalt ühekordne kesteabmis ja änam me sellise probleemiga tegelema ei pea. Hõup sõu! Niet kergendus. Suuuur kergendus. Draamale järgnev vabariigi aastapääv oli mu jaoks üle pika aja väga eriline:)) Nimelt saab meie uue televiisuriga ju kõiksugu trikka teha ja nii läksingi ERR kodukale ja sealt aastapäävakontserdi VAATA OTSE! lingi peale ja tadaaaam - olidki kenad lapsed meie kodutelkus. Pärast vaatasin ikka nats kätlemist kah, a seda Z. väga kaua ei kannatand vaadata:)) Ja üleüldse - miks teie presidendiprovval hollandi puukotad jalas on...:S Nägin juhuslikult üht kursaõde, paari õppejõudu ja vaatasin heldinult saatejuhti, kellele ma omal ajal oktoobrilaste juht olin:)) Oleks veel kiluvõileiba kah saand kõrvale närida, oleks bliss olnd täielik. Hekki se kolesterool, Paranka:) Ja ma olen blogspoti peale kuri. Sest esiteks ei suuda see fakken süsteem pilte sinna panna, kuhu MINA neid soovin pista ja teiseks võib taandridadest aint unistada - kogu jutt jookseb ühe joruna kokku ja mulle see EI MEELDI...:S RRRGHHRR! A teile kena uut töönädalit:)