Esimene kolmandik. Hirmud ja armid.

Esimene kuu üksikemaks olemist on möödas. Oleksin peaaegu kirjutanud, et õnnelikult möödas, agano ei olnd see midagi niiväga õnnelik see kuu...
Vahekokkuvõte siis selline: endal Suur ja Tõsine Haigus ja mõlemal lapsel Väikesed Palavikud ja Tatised Ninad ja tänase seisuga on mul NÄDAL AEGA parem kõrv lukus olnd. Täiesti lukus. Kumiseb ja lukus. Ärkasin eelmisel laupäeval kõrv lukus ja siiamaani pole vaatamata mu jõupingutustele miskit muutund. Kõigepealt ostsin miskise kõrvapuhastamis-spray, ei fungand üldse. Siis järgmiseks tegin apteekri soovitusel naabrinaisega kõrvaküünalde seansi, tulemus null. Siis läksin arsti juurde, kes kirjutas miskised vesinikuga kõrvatilgad. Eimidagist. Ja kuna arst ütles, et kui need ei aita, siis peab minema kõrvu 'läbi pesema' (otsetõlge, ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõlama peaks:), siis ilmselt see imeline protseduur mul järgmisel nädalil ees seisabki. Kui kellelgi on veel miskeid nippe või ideid, siis palun andke teada!

Sel nädalal sain ma ühe üsna tõsise võidu iseenda üle. Nimelt pakkisin oma kaks lapsukest autusse ja sõitsin värisevi jalgu päälinna. Ei, ega ma siis seda kiirteed ei karda, see on kukepea. Aga päälinna liikluses pole ma mitte kunagi veel üksi olnud. Paaril korral olen sõitnud, aga siis on Z. kõrval olnd, juhendamas ja vandumas:) Seekord oli aga vaja pass saatkonnast ära tuua (ma võin muusjas konkureerida maailma koledaima passipildi võistlusel!) ja nii ma siis selle teekse jalge alla võtsingi. Ja ma pean tunnistama, et ei olnd üldse jube. Esiteks aitas mind sõber GPS muidugist, aga teiseks on mul vist nüüd ikka juba niipalju kogemust, et see BP-i liiklus ei tundu üldse nii jube kui näiteks 3 aastat tagasi. Niet lubasin saatkonnas, et kui ilmastiku- ja terviseolud lubavad, siis lähen lastega jõulupeole kah. Noja et mitte ennast ja lapsi ühe pääva jooksul liiga palju solgutada, siis jäime ööseks mu sõbranna juurde ja tulime järgmisel pääval rahulikult tagasi. Nii hea oli kellegagi inimese juttu ajada ja klatshida ja kurta ja lihtsalt olla.
Üks asi, mis mind meie jaanuarikuise Suure Reisi peale mõeldes veits muretsema pani, oli see, et mul oli 24 tunniks kodust ära minnes praktselt pool autot igast lastekraami täis. Meenus see laul: 'seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar, võid ja muna, toorest pekki...' Noumbes nii oligi:)

Lisaks olen ma käinud saja arsti juures. No tegelt küll kõigest kolme:) Kuna ka mina ja lapsed saavad eriviisa, siis on meil selleks vaja esitada tõendid, et meie tervis korras on. Lastel piisab lastearsti tõendist, aga mul oli vaja käia naistearsti, sisehaiguste arsti ja kirurgi juures. Ja täislaks laborit kah - hepatiidid, AIDSid jne...:S Nüüd on kõik tehtud. Ja kahjuks ei saa ma öelda, et olen terve kui purikas, agano nagu sisehaiguste arst mu pisihäda kommenteerides ennast väljendas: võite endale selleks talveks veel uued saapad osta küll:) Kas pole paljulubav!!! Niet saan järgmisel nädalil kogu selle paberimajanduse ära saata ja olemegi sammukese lähemal, et meie passidesse imetabased viisad ilmuksid. Oeh, ma ütlen.

Kuu ajaga olen mõistnud, et kodu korrashoidmisest võin ma pmtselt aint und näha. Jõuan teha just niipalju, et meil kõigil puhtad riided seljas ja mingisugune toit laual ja varbaid päris ära ei löö kõntsa sisse, aga KORISTADA selle sõna otseses tähenduses pole võimalik. Jano niipalju kui mina olen ringi nuuskinud, on siin külakeses endale koristajat leida pea võimatu. Niet kannatan ära. Mis siis ikka. Kui on palju käimisi, siis olen mõnel korral nädalas lõunasööki ka tellinud, aga üldiselt pean ütlema, et söögitegemine on mõnes mõttes isegi teraapilise toimega. Eelmisel nädalivahel tegin lausa supikest ja koogikestki, niet jõuab küll. Ei pea alati makaron laual olema:))

Jägmine nädal on ehk natuke iisim ja saan endale lubada selliseid luksuslikke asju nagu õhtune vann või raamatulugemine. Need kuluks küll marjaks ära. Z-le juba ütlesin, et kui pere kord jälle kokku saab, siis kavatsen ma esimese kuu aega lihtsalt magada, siis on tema kord lastega olla:)

Teine nädal. Ei kala, ei liha...

Mõtlesin L-t magama pannes, et viilin täna õhtul kodutöödest ja teen oopis jupikse PÄRIStööd ja kirjutan mõne rea blokki. Noet kuidas meil on läind jaet teine nädal polndki väga ull.
J oli õhtul üsna viril, aga panin selle väsimuse arvele, kuna nad tegid naabripoisiga päris korraliku mängupealelõuna ja olid üsna süsid mõlemad, kui me sellele trallile järsu lõpu tegime.
Lugesin unejuttu (loen nii, et olen ise lapse kõrval voodis, et ta raamatust saaks pilte ka vaadata:) ja tundsin, et kuidagi soe on see mu kõrval padjal olev pea. Tõin kradiklaasi. 37.8. Just like that, lambist!
Niet ma viilin kodutöödest küll, aga päristööd ei hakka tegema ja teile kah pikemalt ei kirjuta, sest kardan, et meil on ees mitte just kõige meeldivam öö.

Niipalju siiski, et eile sai minust NADU, mu vennaraas võttis nimelt naese:) Üks meie perekonnanime kandja juures, tore! Hiphiphurraaa!

Esimene nädal. Kivid ja kännud.

Nii, nüüd olen siis tervelt nädala juba oma lastele üksikhooldaja olnd. Ei olnd tore nädal. Kui esimese paari päevaga otsisin nippe õhtuste toimingute ühildamiseks, siis alates reedest õhtuseid toiminguid lihtsalt enam polnd, kuna ma jäin nii rämedalt aigeks, et ei taha selle peale tagasi mõeldagi. Kolm pääva järjest oli kohati üle 39 palavik, kurk valutas, kogu kere valutas tegelt ja jube nõrkus oli. Selline nõrkus oli, et ma kartsin last trepil käies maha pillata. Kaks kõige ullemat pääva saatsin mööda nii, et praktselt kogu pääva lebasin kas elutoas lapse mängutekil, J. toas vaibal või meie voodil, tõstsin LP-le mänguasju ette ja piiksutasin ja kõristasin neid, kui lapsel sellest kopp sai, siis võtsin ta sülle ja palusin pisarsilmil mitte minu peale karjuda, sest mul on vägaväga paha olla. Ööd olid mustad. Higistasin kilode kaupa pitsaamasid täis, vahetasin öösel tekki ja käisin all teed keetmas.
Nüid on palavik küll läind, aga hääl on valusalt seksikas ja kurk ikka valutab. Ka üks kõrv nagu kumiseks imelikult... Nõrkus vähemalt taandus.
Koos kellakeeramisega on saabunud taas imelised 5.50 ärkamised ja seda olenemata sellest, milliseid jõupingutusi ma päävasel ajal ka teeks, et päävakava ikka vanamoodi edasi toimiks... No annan veel lapsukestele aega atra seada.
Nagu te aru saate, oli kogu meie lasteaiapaanika täitsa ilmaasjata. J-i me lasteaeda ei pandki - et ei tooks aigusi meile koju ja oleks ise sutsu tervem jano kui kõik plaanipäraselt läheb ja me jaanuaris Z-ga samale kontinendile saame, siis poleks ju selleks hädiseks kolmeks kuuks olnd ka erilist mõtet teda sinna panna. Selle asemel on meil nüid tore oidjatütrik, kes paar-kolm korda nädalas akkab käima J-ga isakeelt rääkimas ja raamatuid vaatamas ja plastiliinist rongi voolimas ja õues jalutamas. J-le igatahes oli tutvumisvisiidil tütrik väga meele järele ja mulle on ta ka sümpaatne. Plussiks see, et räägib ilusat keelt, ei afekteeri ja ei slängita ja ei lühenda kõiki sõnu nagu siin pahatihti kombeks on. Lisaks elab tütrik lähedal ja teda saab ka üsna lühikese etteteatamisajaga kohale kutsuda. Jahnoh 'tütrik' tähendab siis minu keeles 24-aastast inimest:) Lõpetas kevadel kõrgkooli ja tööd pole vaeseke siin kuskil leidnud, ega diplomeeritud insenerina ei taha ilmselt ka poodi vorsti lõikama minna, niet otsib ja ootab.
Kui seda va aigust ja nõrkust poleks olnd, siis ma eriti viriseda ei oskakski esimese nädala puhul. Õhtuti saab lapsed kenasti magama senini ja J-ga on meil läbisaamine tunduvalt parem muideks. Seda ilmselt seetõttu, et ta adub isegi, et õhtul pole kedagi uksest tulemas, kellele oma päävamuresid kurta, et emme ei luband multikat vaadata võiet emme ei andnud kommi:) Multikaid nääb laps selle 3 kuu jooksul ilmselt enivei keskmisest rohkem, kuna on teatud tegevused, mille ajaks ma teda muudmoodi vakka või ühele kohale ei saa. Sedapsi siis. Lähen nüüd teen veel ühe tee ja siis magama. Omme ju jälle vaja enne kuut jonksus olla:)
Ma südamest loodan, et enam hullemaks minna ei saa. Ei saa ju?