Üks, kaks, kolm ja ...NELI!!!

Just niipalju on nüüd meie peres inimesi - NELI! Sest eelmise nädali tuisusel reedeööl otsustas meie peebitütrik, et tema tahass ikka niiumbes paar nädalit varem seda ilma kaeda ja oma silmaga lund ja värki ka näha. Nii ta siis tuligi - üsna kiirelt ja klassikalisel moel. Erinevalt oma Suurest Vennast:) Niet ma olen võrreldes kahe ja poole aasta taguse ajaga ikka üsna kobe. No mitte nii kobe, kui mu palatikaaslane, kes sünnitusele järgneval päeval voodiveerel istus ja jalgu kõigutas, aga ikkagi inimese tunne on. Amuidu - oeh! Siuke tunne on nagu poleks kunagi nii imetillukest olendit kätel oidnud ega mähkinud ega pesnud - kõik-kõik on jälle uus. Noja siis ta on ju veel tüdruk ka eksole, see on ka täitsa uus tunne. Kuna Uuel Tital nime veel pole, siis ma aeg-ajalt ikka ütlen talle Tubli poiss! või Kuule, mees... Niet see roosamannandus vajab ka veel veits arjumist.
A muidu on kõik üsna broo. Üsna seepärast, et söömisega on nats tegemist ja ei lähe nii libedalt kui esimese Imiklapsega, aga ehk saame selle ka ikka jonksu. Ma igatahes otsustasin, et mai ava veel paanikaklubi.
Aigemast visati meid juba laubal välja ja seepärast pidime eile tagasi minema lastearsti juurde ja vaktsineerima. Sattusime juhuslikult staararst Reet Raukase juurde, kes oli armas ja innustav ja tõmbas pooltele mu muredele kriipsu peale. Agano pärast oli vaja siis veel seda kuulmiskontrolli minna... Ja Paranka, ma olen täiesti kindel, et see tädi oli toosama, kes Sind tugitooli istuma käsutas (kas tugitoolid ei olnud needsamad, mis teil koduski, muusjas?:) See tädi oli üks imelik närviline mutt, mind käskes ka istuda (ma olen seekord istumises üsna käpp iseenesest:), aga enne seda oli ta mind kahtlustava näoga vaadand, kui ma akna juures seisin. Kartis vist, et varastan lillepotist mulda võimidagist... Nõme! No see selleks. Elasime kõik kenasti üle ja kõik paistab siiani korras olevat. Perearsti juurde siis järgmisel nädalil.
Jano issi saabus meile ka ju vahepeal! Imiklaps on siiamaani laksu all sellest, et tal jälle issi on. Mul kriipis kohe hinge, kui nägin, mismoodi laps issi külge klammerdub, sest eks see minu kapriis ju olnud, et Eestis sünnitada tahan...:S
Aga issi meil nüüd mõneks ajaks on ja pere on koos ja olla on hea.
Imiklaps paistab õeksest esialgu ikka täitsa vaimustuses olevat, käib uhkelt ringi ja räägib, et tema on nüüd Suur Venna ja tal on Veeke Aaamas Ööde (Väike Armas Õde:) Tahab kogu aeg musutada ja silitada, agano tal nats siuksed 'kovat otteet', niet peab ikka mängu jälgima.
Need siis esimesed vbla veidi seosetud ja segased muljed, aga rohkem praegu kirjutada ei jõua. Kena talve jätku teile kõigile:))

Kevad jah, aga...

...meil Imiklaps köhis terve öö nigut suitsetajast obene. Ei magand ise ega last mul ka magada. Eila oli ta juba pääval siuke pooletoobine, niet kiristasin ambaid ja päikest vaatasime aint läbi akna. Noja kuna möörfi on möörfi, siis on ju ka täna kaunis päikseilm ja meie istume toas. Enne päävaund miskit masendusköhimist ei oldki nüüd, aga niikui laps orisontaali sai, nii jälle köhhas miskole. Inhalaator küla pealt kohale toimetet, lisaks anerasv ja ninaimu - see oli siis eilne-tänane menüü. Kui perearstile teatasin, et sel aiguste hooajal on laps manustand 4 putlitäit erinevaid nimetusi köhasiirupeid, siis arvas arst, et selle suhkrulaksu võiks esialgu ära jätta, vaatame veel paar pääva. No vaatame.
A ma olen egoist, väsind egoist seejuures ja tahass kah magada... Samas peaks nats tööd tegema, aga istuv asend on praegast kuidagi kõige raskem. Võinoh, mis istuv asend, praegast on juba kõik asendid nõmedad tegelt. Kõige paremini tuleb välja midagi lösutamiselaadset, see veel toimib. Oehh.
Ungaris on täna raffuspüha ja väljas 17 kraadi sooja. No vähemalt meie kandis seal...

*ambaid kiristades ära...

Elu esimesed...

...vastlakuklid tegin täna! Täitsa kabedad said. Pehme ja õhulise kofikukukli mõõtu nad muidugist välja ei andnud, amissiis:) Imiklaps arvas küll, et pohlamoos kukli sees võiks olemata olla ja krimpsutas selle peale irrmsasti nägu, a lõpuks sõi paar kukkelt ikka ära. Meie emaga sõime mehiselt ikka rohkem kui paar...

Veel pidin täna tegema midagi sellist, mida ma juba aaaaaaastaid pole teind - nimelt nõelusin kahtede sukkpükste varbas augu kinni:)) Ärge nüid arvake, et meil majanduslik olukord nii kefake on, et tuleb selliseid imetikkimisi ette võtta:) Asi väga proosaline - kannan ju praegast beeneid kõhtu toestavaid rinde alla ulatuvaid sukkpükse, mida minu pisikses kodualevis mitte saada pole ja kuna linnaloa saan alles reedeks, peavad need kaks paari tikitud sukkpükse mu kintsud seni soojas oidma, kuni uued ostan. Ma arvasin küll, et sukkpükste nõelumist änam elus ette ei pea võtma, a never say never, eksole:)

Muidu naudime lapsega rahulist elu ja rõemustame, kui keegi külla tuleb ja mina rõemustan, kui laps mõnikord emaga jääb ja ma ise nats tuulduma saan. Eelmisel laubal sõitsin üle mitme setme aja taas autoga ja peab ütlema, et ega linnas ju polegi see asi niiiiiiii ull änam, kui just mingite jäävaalude otsa parkima ei pea ja siis ise üle parkimisplatsi 'lehm-libedal-jääl' ellujäämiskatseid ei pea tegema. Raamatupoodi jätsin üle 50 EURi, see on nigut kole aigus, ma ütlen. A nüid on õnneks lugemist kohe pikemaks ajaks. Vanad ajakirjad ongi juba enamvähem läbi töötatud siin ema juures:)
Arvuti taha ei ole päävasel ajal nii lihtne istuda, sest lapsega akkab siis kohe võimuvõitlus - ta tahaks Auruvedur Thomast vaadata (ma olen luband tal ungarikeelseid ikka vaadata üle pääva ühe osa või nii...:), a mai taha neid talle palju näidata ja siis oian arvuti pigem kinni, kui kraaksun ja vaidlen ja olen paha ema. Niet arvutiaeg on mul lapse päälelõunase une ajal (mida püüan pigem töötegemiseks kasutada, sest mõistus on siis veel suht selge:) ja õhtal ilja enne lõplikku äravajumist, siis aga on aju kinni jooksnud ja tekstitootmine ka raskendatud. Niet sellest ka suhteline vaikus siinpool.
Proovin edaspidi tihemini elumärki anda!
Ead naistepääva kah teile! Ja minge Ladyfesti üritustele, kui aega on!