Eilane linnas asjatamine lõppes sellega, et autorool keeras iseenesest sinnapoole, kus müüasse parimaid pitasid ever jano kui me Imiklapsega söögikohta sisse jalutasime, siis mu suu küsis ilma minuga eelnevalt nõu pidamata ühe pitasaia kõige võimalikuga, mida sinna sisse saab toppida ja siis kodoviimiseks ka veel 4 pitat... Tulejumalappi! Lasin pitaksed termokotti panna ja panin koti süljenäärmete liigse väsitamise vältimiseks pagasnikusse. Kodus soojendasin ontliku kanaemana lapsele eelmise pääva tervislikku toitu ja ootasin kannatamatult, millal laps lõunaunne läheb, et siis oma saagi kallale asuda. Muigasin veel endamisi, et laps ju omikul tunnikse varem ärgand, jääb kindlasti kiirelt ja vaevata magama. Jano mis te arvate siis, kas Imiklaps ÜLDSE magas eila lõunaund?!? Kõndisin umbes kakssada korda kahe korruse vahet, sest küll oli 'päntu' teki alt väljas ja küll oli tekk maha kukkund ja küll oli juua vaja jnejnejne. Asi lõppes sellega, et laps karjus ülakorrusel ohjeldamatult 'eeemmmeee-emmmeee' ja mina järasin kahe korruse vahel jooksmise lühikestel pausidel oma pitasaia. Niet nautida ma teda ei saand. Aga hea oli ikkagi. Selline madalate instinktide söök, mis maitseb kõige paremini siis, kui kord poole aasta jooksul antasse.
Ülejäänd pitad sõime õhtaks hummuse, mingi küüslauguse kodujuustuolluse ja kanakribalatega ära. Mind enam niiväga ei isutandki, aga poiskad järasid küll ullupööra. Hummus tuli liiga sidrunine ja soolane, mistõttu mõtsin, et järgmine kord otsin mingi retsepti, kus oleks ka miskeid koguseid antud, sest ega minus ikka seda 'ripaus suolaa ja loraus öljyä'-geeni ei ole. St mõnikord töötab see huupi uhamine, aga tihti siiski mitte. Avokaadokreem tuli ka viimane kord liiga sidrunine, teinekord pole teda üldse tunda, uha kasvõi kolme sidruni mahl sinna guacamole sisse. Phähh.
A muidu olen ma koukussa. Täiesti. Suvel nägin sõbranna juures ühte kokaraamatut, mis (mitte üldse ebatavalisel moel:) oli alguse saanud ühest blogist. Mille kirjutamisest sai omakorda alguse kirjutaja uus karjäär - Brüsseli ametnikust sai kodumaal kuulus gastroblogard, tihe külaline kokandusajakirjades ja suisa kokaraamatu autor. Ja nüüd ma siis jõlgun seal blogis. Pidevalt. Ja mul on vaja HULLULT tööd teha, mul on vägaväga vaja tööd teha. Aga arvuti küljes on ju internet ka ja seal on see blogi. Kahjuks blogib autor enamaste ungari keeles, sekka mõni inglisekeelne postitus (paremal menüüs posts in english), aga vaadake ikka, kui uvi on: (mh, linkimine ei taha blogspotil millegipärast õnnestuda, niet kopipeistin aadressi) http://chiliesvanilia.blogspot.com/
Malen sealt ka mõnda retsepti katsetand, mitu peediretsepti on äste õnnestund ja parim leid senini on lillkapsas tshilli ja mõru kakaopulbriga. Superlahe lisand miskisele lihalisele näiteks. Asi ise on äärmiselt lihtne: jupita lillkapsas väiksemateks tükkideks, pane kaussi, sekka sorts oliivõli, soola-pipart, sega kõik omavahel kenaste läbi, et soola-pipra-õlisegu ühtlaselt jaotuks ja lao siis lillkapsaõisikud ahjuplaadi peale. Siis puista sinna peale omakorda maitse järgi kas cayenne pipart või tshillit ja siis läbi sõela kõige otsa õhukene kiht mõrukakaod, niet ikka kõik õisikud kenasti kaetud saaks. Ja siis 200C juurde ahju. Olenevalt õisikute suurusest võiksid nad seal ahjus olla 35-40 mintsa, no saab ju katsuda, et kas on pehmed. Välja näävad nad sellised pruunid ja afatlevad:)
Mina sõin pool pannitäit üksi ära, laps tegi kohe böö siukse jubeduse peale (kuigi jätsin talle ahjuplaadil ühe nurgakese, kuhu kärtspipart peaaegu ei pandki) ja Z. suhtus jahedalt. A sõi ikka. Ja ma sõin järgmisel pääval veel jäägid. Hea oli! Ja lihtne! Ja majas pold karvavõrdki lillkapsahaisu.
Järgnevaks võtan ette muskaatkõrvitsaretseptid, mida seal blogis ka hulgi on, sest peale nädalavahetusel äia juures käiku on meil nüüd kõrvitsaid hulgi. Ja niisama ahjus küpsetet kõrvitsast akkab juba kopp saama. Kuigi laps võiks seda vist lõpmatuseni endale sisse laadida:)
Täna olin nats targem ja käisime Imiklapsega tõeliselt kauni sügisilma auks ühe lähedalasuva tehisjärvekse ääres mänguväljakul. Mänguväljak osutus kohale jõudes teisejärguliseks atraktsiooniks. Esimese koha saavutasid lehtedes sahistamine ja igast puukeppidega maa sonkimine:) Nüüd magab laps nigut kott. Ise magaks ka, sest väljas paistev päike teeb kuidagi loiuks ja toas on ka juba imelikult palav. Lähen aknaid avama.
5 kommentaari:
oota, mis sa kõrvitsast tegid? ma tegin suppi - oli hea - ja gratääni - just viskasin minema, sest isegi ise ei tahtnud, terost rääkimata. räägi!
no ma seda muskaatkõrvitsat lihtsalt küpsetan ahjus. Lõikan viilakateks, seemned välja ja u 200 kraadi juurde ahju küpsema niiumbes tunnikeseks (olenevalt, kui suured tükid). Ja seda me vitsutame kõik, niet silmad kukla taga, eriti Imiklaps muidugist. Hea ja magus ja tervislik - lihtsalt kõrvits, ei mingit suhkrut v mett vms lisaks. Ja omseks otsisin ühe kõrvitsa-õunasupi retsepti, sinna käis maitseaineteks ingverit ja muskaatpähklit kah ulka, niet minetea, kas meil kõik seda söövad, a ära kavatsen proovida.
Ohh ja ahh! Vaat mis lõbusat ja rammusat elu elad siin, tegelikult tore, et üks hea inimene siia juhatas. Tervitustega maa vastasnurgast;-)
Imruutser ja Endrjuutser ka tervitavad, eriti Titte.
Ooteretere, teie seal! Mõtlen teie peale tihti, aga paari kirjarida pole ikka suutnud teele saata.
Tervitused teie poiskadele ka jano mis titt nüüd meie ülekahene änam, ikka tükk inimest juba:)
Postita kommentaar