Millalgi pidi see ju juhtuma...

Täna omikul ärkas Imiklaps loomulikult jälle pool7 (juhin lugejate tähelepanu sellele, et nädalivahel issiga kahekesi olles magas laps loomulikult 8ni...), a minai old veel teps mitte ärkamiseks valmis. Z viis lapse allkorrusele, pani BBC Entertainment'i mängima (väga pädagoogiline muidugist:) ja sõi ise omikust edasi. Veits enne 7 teatas Z, et ta nüid läheb ja et ma võiks alla tulla. Mulle tundus, et Imiklaps vaatab rõemsalt ja rahulikult üht oma lemmiksaadet ja otsustasin enne allaminekut kiire omikuse dushi võtta. Võtsingi. Ringutasin ja kuivatasin, kreemitasin ja riietusin ja tulin siis alla. Mind võttis vastu järgmine vaatepilt:
Imiklaps, endal nägu sõjamaalinguid täis, kraapis küüneviiliga mu puudrikarbist puudrit välja... Ühtlasi olid tal käeulatuses veel huulepulk, põsepuna, silmapliiatseid, karp lauvärve ja korrektor...:S Meie uut sohvat kattis ühtlane puudri- ja (vist) huulepulgakiht... Ma röögatasin. Kõvasti. Mitu korda. Ano missee aitab... Ise ma olin eila õhtal oma kääkoti sohvanurka jätnud ja eks laps märkas kosmeetikakotti seal sees ning nii need asjad läksid... Kui mul oleks seal vaid igapäävane väike kosmeetikakott old, oleksin ilmselt kergemini pääsend, a tulin eila päälinnast litutamast jano ikka tore priske asju täis kott oli see, mis lapsele näppu jäi.
Võtsin siis paljukiidetud praktiliselt IKEA sohvalt katted maha ja toppisin masinasse. Esialgu ilma mingi plekieemaldusvahendita, lihtsalt pesupulber ja miski rahulikum pogromm. Ise närisin küüsi. Sai pesupogromm läbi, võtsin katted masinast välja ja esialgsel vaatlusel tundub mulle, et pool roppusest on endiselt sohvakatte peal. Märjana muidugi ei saa täpselt aru, aga mul on tunne, et puuder jms oleks nigut välja tulnd, a huulepumat ilutseb endiselt seal edasi. Eksnäis, kui päris ära kuivab see värk.

Imiklast on mu kreemid ja muu kosmeetika alati uvitand, eks ta on ennegi väiksemaid sigadusi nendega teind, aga see tänaomikune oli ikka selline Suuuur Maaaalritöö kohe. Sohvast on küll kahju, kui nüid see huulemögin tõesti paistma jääb seal. Eks ma proovin ühe korra veel miskit plekieemaldusvahendivarjanti ka ja vbla viin keemilisse ka, aga siis on mõistus otsas. Natuke kardan ka seda, et kuna neid katteid saab patjadelt eraldi maha võtta, siis äkki nt keemilises käind kaks katet jäävad nats teist tooni kui teised, maalritööst puutumata jäänd katted... Oehh. Kosmeetikast on ka nats kahju, agano seda saab lihtsamini asendada. Kuigi Chaneli lauvärvid olid vist mingi aastatagune limited edition... Anoh, see on kukepea võrreldes sohvakattega. Neid katteid saab eraldi ka osta, aga siis tuleb ikka kohe terve sohvatäis katteid osta, eraldi patjadele neid ilmselt ei saa. Kepp ja vile. Oma süü. Mis ma ikka oskan öölda.

A muidu, nagu eelpool mainitud, käisin nädalivahel linnas litutamas. Hedvig Hanson-Andre Maaker andsid laubal väikse kontserdi, mis jättis nats lahja mulje ausalt ööldes. Oleks võind olla mõnusam, sest koht ise oli armas ja intiimne, aga maitea - neil oli see asi kuidagi läbi mõtlemata nats vist. Kontseptsioon puudus. Ja siis veel sellised pisiasjad, et minu taga imetas üks ema kontserdi ajal u 3-kuust last ning poole kontserdi pealt tuli publiku hulka ka üks kõliseva kaelarihmaga koer. Lapsed teadupärast ei söö vaikselt, nad mõmisevad mõnust ja luristavad natuke ja siis võivad samal ajal ka väikse haisupommi mähkmesse punnida - seda kõike kultuurse ema imiklaps ka tegi... Mu tolerantsus kadus silmapilkselt, kui imiklapse seedimishääli ja -odööri tundsin ning lasin asjal end ikka korralikult härida. Võehh. Koer käitus tunduvalt viisakamalt, ma pean ütlema:)

Natuke suutsin isegi miskit jõulukingindust hankida, aga ega ikka nii ei ole mõtet poodi minna, et isegi ideed pole. See võiks ikka olla. A mul pole. St mingid ideepojad nagu on, a asi võiks siiski mu peas veidi konkretiseeruda. Püüan endaga veel selles osas tööd teha, aega ka veel natuke on ju.